3-2-1-103-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-103-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. november 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Maaja Eero hagi AS-i Eesti Merelaevandus vastu töötaja

algatusel töölepingu lõpetamise tunnistamiseks ning töötasu,

puhkusetasu, lõpparve maksmise ja tööraamatu

kätteandmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/200/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maaja Eero ja AS-i Eesti Merelaevandus kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2005. a otsus

väljamõistetud viivise ja riigilõivu osas. Jätta hageja palga

viivise nõue rahuldamata. Mõista kostjalt riigituludesse 3600

krooni. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta Maaja Eero kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. AS-i Eesti Merelaevandus kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Advokaadibüroole Lepik & Luhaäär

kassatsioonkaebuselt 21. märtsil 2005. a tasutud kautsjon 357

(kolmsada viiskümmend seitse) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maaja Eero töötas AS-is Eesti Merelaevandus 6. augustist 1993. a. 1. oktoobril 2001. a sõlmisid

pooled meretöölepingu nr 093640. 4. juunil 2002. a teatati M. Eerole suuliselt eelseisvast

koondamisest. 2. juulil 2002. a esitas M. Eero AS-ile Eesti Merelaevandus avalduse töölepingu

nr 93640 (1999. aasta redaktsioonis) lõpetamiseks alates 8. juulist 2002. a töölepingu seaduse (TLS)

§ 82 lg 1 alusel ning meretöölepingu tühistamiseks. 31. juulil 2002. a teavitas tööandja hagejat

meretöölepingu lõpetamisest TLS § 86 p 3 alusel 5. novembrist 2002. a. Tööraamatu kande kohaselt

lõpetati hagejaga leping nr 093640 5. novembril 2002. a.

2. 26. augustil 2002. a esitas M. Eero töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu nr 93640 TLS § 82

alusel lõppenuks tunnistamiseks alates 8. juulist 2002. a ja hüvitise saamiseks, saamata jäänud töö- ja

puhkusetasu, palga viivise väljamõistmiseks ning tööraamatusse kande tegemiseks ja tööraamatu

kätteandmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 25. veebruari 2003. a otsusega avalduse osaliselt ja

mõistis AS-ilt Eesti Merelaevandus välja vähem saadud töötasu ning hüvitise lõpparve kinnipidamise

eest summas 45 452 krooni.

3. M. Eero ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ning esitas kohtule järgmised nõuded:

1) tunnustada töölepingu lõpetamist 8. juulist 2002. a TLS § 82 alusel ja välja mõista sel alusel

töölepingu lõpetamisel ettenähtud hüvitis;

2) välja mõista lepingujärgsed tasud (töötasu) 2000. a, 2001. a ja 2002. a laeva ootel viibimise aja

eest ja viivis palgaseaduse (PalS) § 35 alusel;

3) välja mõista töötasu 1348 krooni 10 senti puhvetipidaja asendamise eest;

4) välja mõista vähem saadud puhkusetasu 8568 krooni 42 senti ja hüvitis kasutamata puhkuse eest;

4) välja mõista hüvitis lõpparve maksmisega viivitamise eest ja

5) välja mõista hüvitis tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest.

Hageja leidis, et 1. oktoobril 2001. a poolte allkirjastatud meretööleping ei ole töölepingu uus

redaktsioon, see ei muuda töölepingut. Alates meretöölepingu allakirjutamise kuupäevast oli poolte

vahel sõlmitud kaks erinevat lepingut: tööleping ja meretööleping. Meretööleping on töövõtuleping.

Kahe erineva lepinguga on tegemist ka seetõttu, et erinevad on neis nimetatud ametikohtade kokk-

puhvetipidaja ja stjuuardi tööülesanded. Hageja teatas töölepingu lõpetamisest kooskõlas TLS §-ga

82 viis päeva ette ega läinud pärast nimetatud tähtaja möödumist enam tööle.

4. Kostja vaidles hagile vastu. 1. oktoobril 2001. a sõlmitud meretööleping oli 1993. a sõlmitud

töölepingu uus redaktsioon. Meretöölepingu sõlmimine tulenes 1. aprillil 2001. a jõustunud

mereteenistuse seaduse (MTS) § 62 lg-st 2. 2002. a juulis ei olnud hagejal enam võimalik nõuda

töölepingu lõpetamist, kuna alates meretöölepingu sõlmimisest lepingu eelmine redaktsioon enam ei

kehtinud.

Hageja viivisenõue on aegunud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1

alusel. Üheaegselt ei saa nõuda viivist PalS § 35 alusel ja hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel. Viivist saab

arvestada kuni töölepingu lõppemise päevani, sealt edasi saab järgneda vastutus lõpparve

kinnipidamise eest. Samuti on aegunud nõue TLS § 82 lg 2 alusel hüvitise saamiseks.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-ilt Eesti Merelaevandus M. Eero kasuks

välja vähem makstud töötasu 47 372 krooni, viivise 97 864 krooni ja lõpparve maksmisega

viivitamise eest hüvitise 11 234 krooni. Ülejäänud nõuded jättis kohus rahuldamata.

Pooltevaheline töösuhe algas 6. augustil 1993. a. 22. aprillil 1999. a vormistati töölepingu uus

redaktsioon, mille kohaselt täitis hageja kokk-puhvetipidaja tööülesandeid. Tema tööaeg oli määratud

kollektiivlepinguga. 1. aprillist 1999. a oli hageja baaspalgaks 6079 krooni ja koos lisatasudega kuni

12 000 krooni kuus. Lepinguga ei reguleeritud tasu maksmist tööseisaku (laeva ootel oleku) ajal,

mistõttu tuli nendel juhtudel lähtuda TLS §-st 66 ja PalS §-st 20. Kostja on tasunud hagejale

tööseisakute aja eest vähem makstud 45 452 krooni 90 senti.

Kohus luges tõendatuks, et 14.-21. detsembril 2000. a laeva ootel viibimise aja eest ei ole hagejale

tasu makstud. Kohus mõistis hagejale välja 6 tööpäeva eest 1919 krooni 68 senti.

Kohus ei nõustunud kostja ja töövaidluskomisjoni seisukohaga viivisenõude aegumisest. Viivisenõuet

ei saa vaadelda eraldi nõudena, vaid tegemist on palganõudega vahetult seotud nõudega. Nõude

aegumise tähtaeg pikenes kolmele aastale nende nõuete osas, mis ei olnud nõude esitamise ajaks veel

aegunud. Hageja nõue ei olnud aegunud. PalS § 35 kohaselt palga maksmisega või töötaja

pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest

viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kuna kostja ei vaielnud hageja esitatud

viivise arvestusele vastu, lähtus kohus põhiosas hageja arvestusest. Kohus nõustus kostja

vastuväitega, et palga viivist ei ole alust nõuda pärast töösuhte lõppemist, sest seejärel on tegemist

juba lõpparve maksmisega viivitamisega. Saamata jäänud töötasu on lõpparve osa, mille

väljamaksmisega viivitamisele laieneb TLS § 119 lg-s 2 sätestatud sanktsioon. Kohus leidis, et

pooltevaheline töösuhe lõppes 5. novembril 2002. a, mistõttu saab viivist arvestada kuni selle ajani.

Kuna lõpparve maksti välja ettenähtust väiksemas suuruses, mõistis kohus kostjalt välja hüvitise TLS

§ 119 lg 2 alusel. Keskmise töötasu arvestamisel lähtus kohus töövaidluskomisjoni arvestusest, s.o 11

232 krooni 11 senti kuus.

Kohus ei nõustunud hageja käsitusega 1999. a sõlmitud töölepingust ja 1. oktoobri 2001. a kuupäeva

kandvast meretöölepingust kui kahest erinevast, üheaegselt poolte suhteid reguleerinud lepingust.

Poolte vahel 1993. a alanud töösuhte olemus ei muutunud meretöölepingu sõlmimisega. Hagejaga

sõlmitud tööleping viidi kooskõlla 1. aprillist 2001. a jõustunud mereteenistuse seadusega. Asjaolu, et

ümbervormistamisega muudeti ka töösuhte sisulisi tingimusi, ei muuda iseenesest tehtud toimingut.

Hageja kirjutas meretöölepingule tööandja pakutud variandis alla. Pärast meretöölepingu sõlmimist

reguleeris poolte töösuhteid meretööleping ja sellest pidid pooled lähtuma.

Hageja rahalised nõuded alates 1. oktoobrist 2001. a lähtusid tema arusaamast, et pärast

meretöölepingu sõlmimist kehtis poolte vahel edasi tööleping 1999. aasta redaktsioonis. Kuna poolte

töösuhteid reguleeris alates 1. oktoobrist 2001. a meretööleping, siis puudus alus nende nõuete

rahuldamiseks.

Kohus jättis töölepingu TLS § 82 alusel lõppenuks tunnistamise nõude aegumise tõttu rahuldamata.

Seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks analüüsida 2. juulil 2002. a esitatud töösuhte lõpetamise nõude

sisulist põhjendatust. Hageja sai 8. juulil 2002. a teada oma õiguste rikkumisest, kuna tööandja ei

nõustunud TLS § 82 alusel töösuhet lõpetama, ei maksnud välja lõpparvet ega andnud kätte

tööraamatut. Hagejal oli ITVS § 6 lg 2 alusel õigus ühe kuu jooksul pöörduda töövaidlusorganisse.

Hageja pöördus töövaidlusorganisse alles 26. augustil 2002. a.

Kohus leidis, et kostja ei ole hagejale tööraamatu kätteandmisega viivitanud. Poolte töösuhe kestis

5. novembrini 2002. a. Hagejat kutsuti 5. novembril 2002. a tööraamatule järele, kuid hageja seda ei

teinud. Töövaidluskomisjoni otsusest nähtub, et ka selles menetluses keeldus hageja tööraamatu

vastuvõtmisest.

6. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2004. a otsusega muudeti linnakohtu otsust töötasu ja viivise

osas, ühtlasi muudeti ja täiendati linnakohtu otsuse motiive. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja

töötasu 1919 krooni 68 senti ja viivise 72 409 krooni 76 senti. Samuti mõistis ringkonnakohus

kostjalt välja riigilõivu 4750 krooni ja hageja kantud õigusabikulud 3716 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus õigesti, et pooltevahelist töösuhet

reguleeris tööleping, mida 1. oktoobril 2001. a muudeti, nimetades seda meretöölepinguks. Hageja

väide, et ükski seadus ei keela sõlmida samaaegselt mitut töölepingut, on ebaõige. Töölepinguga

reguleeritakse tööõiguslikke suhteid tööandja ja töötaja vahel, mistõttu see leping erineb oma

olemuselt tsiviilõiguslikest lepingutest. Töösuhte oluliseks tunnuseks on alluvuslik palgatöösuhe.

Seetõttu saab samade poolte vahel olla üheaegselt vaid üks töösuhe. Seega kehtib vaid üks leping

ning seda ka juhul, kui see oleks vormistatud mitme erineva dokumendina. Hageja käsitus, mida ta

kordab ka oma kaebuses, ei ole vastavuses töösuhteid reguleerivate õigusnormidega ega töölepingu

seaduse mõttega. Ka ei ole kohtule esitatud tõenditega vastavuses väide, et hageja töötingimuste

muutmine 1. oktoobril 2001. a toimus tema nõusolekuta, ega väide, et tegemist oli töövõtulepinguga.

Linnakohus leidis õigesti, et meretöölepingule on allakirjutanud mõlemad pooled, mistõttu ei ole

alust pidada nimetatud dokumenti tühiseks.

Hageja töö tasustamisel tööseisaku aja eest tuleb lähtuda TLS §-st 66 ja PalS §-st 20. Tööandja pidi

säilitama hagejale tööseisaku ajaks keskmise palga. Ringkonnakohus ei nõustu kohtu viitega kostja

omaksvõtule 45 452 krooni 90 sendi osas TsMS § 182 tähenduses. Vastuses hagiavaldusele tunnistas

kostja hagi vähem makstud töötasu 34 218 krooni 78 sendi osas, s.o 2000. aasta veebruari ja

2001. aasta märtsi-septembri eest. Kostja kinnitas kohtus, et tasus töövaidluskomisjoni väljamõistetud

summa, kuid hagile tervikuna vaidles ta vastu.

Kuna kostja apellatsioonkaebuses tunnistab hageja nõuet vähem makstud töötasu 34 218 krooni 78

senti osas ning on selle kohtumenetluse kestel hagejale vabatahtlikult tasunud, seostamata seda

töövaidluskomisjoni otsusega, siis pidas kolleegium võimalikuks selles osas kohtuotsust muuta ning

jätta hagi 2000. aasta veebruari ja 2001. aasta märtsi-septembri eest vähem makstud töötasu 34 218

krooni 78 senti saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et hagejal on

õigus saada 2000. aasta detsembri eest 1919 krooni 68 senti.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu hinnanguga palga viivise nõude tähtaegsusele. 7. aprillist

2000. a kehtiva ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtajaks 3 aastat.

Palgaseadusest tulenevalt on viivis vahetult seotud palgaga. Palgaseaduse § 35 ei seosta viivise

maksmise kohustust töötaja nõudega, vaid märgib, et palga maksmisega viivitamise eest maksab

tööandja töötajale viivist. Seetõttu ei ole võimalik rääkida töötasu nõude põhjendatusest, sh

tähtaegsusest, jättes samal ajal viivisenõude aegumise tõttu rahuldamata.

Viivisenõude piiriks on töösuhte lõppemise aeg. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude

viivise saamiseks pärast töölepingu lõpetamist.

Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et hageja nõue töölepingu lõpetamise tunnistamiseks TLS § 82

alusel oli töövaidluskomisjonile esitamise ajal aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Õige ei ole

käsitada TLS § 82 alusel esitatud nõuet töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisena, millele

kohaldatakse ühekuulist nõude esitamise tähtaega. TLS § 143 ja ITVS § 6 lg 2 kohaselt on

ühekuuline tähtaeg kohaldatav vaid nõudele, millega on vaidlustatud töölepingu lõpetamist. Hageja

avaldus oli suunatud töölepingu lõpetamisele, mida kostja ei aktsepteerinud. Seaduse mõttega

kooskõlas on hageja kaebuses sisalduv käsitus töölepingu lõpetamisest TLS § 82 alusel kui töötaja

algatusel toimuvast protseduurist.

Kostja on maksnud hagejale töötasu pärast 8. juulit 2002. a. Tööleping lõpetati 5. novembril 2002. a

TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu ning maksti välja vastav hüvitis, kusjuures hageja on makstud

summad ka vastu võtnud. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus õigeks hinnata töölepingut hageja

näidatud ajal lõppenuks. Vastasel juhul oleks põhjust rääkida tööraamatu kinnipidamisest ja muudest

kostjapoolsetest rikkumistest, kuid seda ajal, mil tööandja täitis omapoolseid kohustusi. Selline

käsitus oleks vastuolus 1. juulist 2002. a kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seadusega, mis on

kohaldatav üldosana ka töösuhtes.

Kuna pooltevaheline töösuhe kestis 5. novembrini 2002. a, siis on hagejal õigus saada selle ajani ka

palga viivist. Linnakohtu viivise arvestus ei ole õige. Enne viivise arvestamist tuli palgast maha

arvata tulumaks. Palgaseaduse § 35 kohaselt tuli viivist arvestada vaid makstavast palgast.

Töölepingu seaduse § 119 lg-s 2 on sätestatud tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest. Seega

on kuupalga suuruse hüvitise maksmise kohustus seotud tööandja tahtliku tegevusega jätta töötajale

lõpparve maksmata. Praegusel juhul on kostja maksnud töölepingu lõpetamisel hagejale välja kogu

summa, mis töötajal oli sellel ajal saada, mistõttu ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS

§ 119 lg 2 tähenduses. Seaduse mõtte ja kohtupraktika kohaselt ei ole tegemist lõpparve

kinnipidamisega siis, kui tööandja maksab õigeaegselt välja kõik töölepingu lõpetamisel makstavad

summad.

Hageja nõude hüvitise saamiseks TLS § 119 lg 2 alusel jätab kohus rahuldamata põhjusel, et kostja

on seda tunnistanud ning vastava summa vabatahtlikult hüvitanud.

Töösuhteid reguleerivatest seadustest tulenevalt on kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks anda

pooltele lisaks töölepingu seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi. Töölepingu seaduse

§ 14 kohaselt võib töötajale seadusega antud õigusi kollektiivlepinguga laiendada. Nii on kõnealuses

kollektiivlepingus kehtestatud lõpparve maksmisega viivitamise eest töötaja jaoks ilmselt soodsam

kord. Seaduse mõttega ei ole vastuolus kollektiivlepingu laiendamine ametiühingusse

mittekuuluvatele töötajatele tööandja ühepoolse normatiivse dokumendiga. Kuna praegusel juhul ei

olnud tegemist lõpparve kinnipidamisega TLS § 119 lg 2 tähenduses, ei olnud alust ka

kollektiivlepingu vastava punkti kohaldamiseks.

M. Eero nõue puhkusetasu väljamaksmisega viivitamise aja võrra puhkuse pikendamise eest

puhkusetasu saamiseks ei tugine seadusele ning jääb seetõttu rahuldamata.

8. Hageja ja kostja esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 19. novembri 2004. a otsusega ringkonnakohtu otsuse osas,

millega mõisteti kostjalt välja viivis 72 409 krooni ning jäeti hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest

hüvitise saamiseks rahuldamata, ning saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata kostja vastutuse lõpparve

maksmisega viivitamise eest. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise

väljamõistmine eeldab tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale lõpparve või osa lõpparvest välja

maksmata, kuid järeldus, et kostja maksis töölepingu lõpetamisel hagejale kogu saadaoleva summa,

ei rajane tuvastatud asjaoludel. 26. augustil 2002. a töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis

hageja vähem makstud töötasu väljamõistmist. Töölepingu lõpetamisel 5. novembril 2002. a pidi

kostja seega arvestama, et töövaidluskomisjonile esitatud töötasu nõude põhjendatuse korral ei ole ta

õigeaegselt välja maksnud kogu summat, mis töölepingu lõpetamisel maksta tuli. Töölepingu

lõpetamisel tähendas hageja töötasu nõue ühtlasi vaidlust lõpparve suuruse üle. Lõpparve

kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve

maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kohus võib lugeda lõpparve

kinnipidamise kaalukaks põhjuseks vaidluse lõpparve koosseisus väljamakstavate summade aluse või

suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav

vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Kostja selliseid põhjusi

esile ei toonud, vaid tunnistas ja maksis kohtumenetluse ajal hagejale maksmata töötasu 34 218

krooni 78 senti.

Lõpparve kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmata jätmine põhjusel, et kostja maksis

kohtumenetluse kestel vabatahtlikult hagejale saadaoleva töötasu, ei põhine seadusel. Tööandja on

kohustatud TLS § 74 lg 2 ja PalS § 32 lg 1 järgi maksma töölepingu lõpetamise päeval töötajale kõik

tööandjalt saada olevad summad.

Viivisenõudele palganõudega sama aegumistähtaja kohaldamine on väär. Viivis, mida tööandja on

kohustatud PalS § 35 alusel maksma palga maksmisega viivitamise eest, ei kuulu palga hulka. Palga

maksmisega viitamine toob PalS § 35 kohaselt tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse. Kuid

üksnes selle seose kaudu ei saa palganõude esitamise tähtaega laiendada viivisenõudele. ITVS § 6

lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude

esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Erandid üldisest

tähtajast on seadusandja sätestanud numerus clausus'e põhimõttel ja viivist nende hulgas ei ole.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus muutis 1. märtsi 2005. a otsusega linnakohtu otsust palga viivise ja

lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku

54 037 krooni, sh palga viivise 28 885 krooni 53 senti ja hüvitise lõpparve maksmisega viivitamise

eest 25 151 krooni 53 senti.

11. Lähtudes Riigikohtu juhistest, leidis ringkonnakohus, et hageja nõue palga viivise saamiseks on

osaliselt aegunud. Hagejale maksti ettenähtust vähem palka 2000. a veebruari eest ning ajavahemikul

2001. aasta märtsist 2001. aasta septembrini. Töövaidluskomisjoni pöördus hageja 26. augustil

2002. a, esitades muu hulgas nõude ka palga viivise saamiseks. Selleks ajaks oli palga viivise nõude

esitamiseks sätestatud neljakuuline tähtaeg möödunud 2000. aasta veebruari ning 2001. aasta märtsi,

aprilli ja mai palkade osas ning kostjal oli õigus nõuda selles osas ITVS § 8 lg 2 järgi aegumise

kohaldamist. Palga viivise osas ei tule aegumise tähtaega arvestada ITVS § 7 lg 1 järgi alates

14. märtsist 2003. a, s.o päevast, mil kostja maksis töövaidluskomisjoni otsuse täitmiseks palga 6629

krooni 2001. aasta augusti ja septembri eest.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja palga viivise 28 885 krooni 53 senti järgneva arvestuse alusel:

4479 kroonist tuli hiljemalt 10. juulil 2001. a välja maksta 3314 krooni 46 senti. Maksmisega viivitati

11. juulist 2001. a 4. novembrini 2002. a, s.o 482 päeva. Viivis 0,5% päevas, s.o kokku 7987 krooni

85 senti;

4479 kroonist tuli hiljemalt 10. augustil 2001. a välja maksta 3314 krooni 46 senti. Maksmisega

viivitati 11. augustist 2001. a 4. novembrini 2002. a, s.o 451 päeva. Viivis 7474 krooni 11 senti;

4479 kroonist tuli hiljemalt 10. septembril 2001. a välja maksta 3314 krooni 46 senti. Maksmisega

viivitati 11. septembrist 2001. a 4. novembrini 2002. a, s.o 420 päeva. Viivis 6960 krooni 37 senti;

4479 kroonist tuli hiljemalt 10. oktoobril 2001. a välja maksta 3314 krooni 46 senti. Maksmisega

viivitati 11. oktoobrist 2001. a 4. novembrini 2002. a, s.o 390 päeva. Viivis 6463 krooni 20 senti.

12. Samuti on kostja kohustatud maksma hagejale hüvitist lõpparve maksmisega viivitamise eest.

26. augustil 2002. a töövaidluskomisjonile esitatud avalduses nõudis hageja muu hulgas ka vähem

makstud töötasu väljamõistmist. Töölepingu lõpetamisel 5. novembril 2002. a pidi kostja seega

arvestama, et töövaidluskomisjonile esitatud töötasu nõude põhjendatuse korral ei ole ta õigeaegselt

välja maksnud kogu summat, mis töölepingu lõpetamisel maksta tuli. Töölepingu lõpetamisel

tähendas hageja töötasu nõue ühtlasi vaidlust lõpparve suuruse üle. Kostja tunnistas hageja nõuet ja

maksis hagejale kohtumenetluse ajal (14. märtsil 2003. a ja 4. augustil 2003. a) maksmata töötasu

2000. aasta veebruari ning 2001. aasta märtsi kuni 2001. aasta septembri eest.

Linnakohus jättis lahendamata hageja nõude maksta lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitist

kollektiivlepingu art 16.04 lg 3 alusel ja lahendas hageja nõude TLS § 119 lg 2 järgi, mõistes välja

hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus asus 26. aprilli 2004. a otsuses

seisukohale, et nimetatud kollektiivlepingu punkt kehtib ka hageja kui ametiühingusse mittekuuluva

töötaja suhtes. Riigikohtu otsusest nähtuvalt kostja seda tõlgendust kassatsiooni korras ei

vaidlustanud.

Kollektiivlepingu art 16.04 järgi maksab tööandja meremehele muu hulgas lõpparve (töölepingu

lõpetamisel) ülekandmisega hilinemise korral iga ülekandega viivitatud päeva eest viivist 0,5%

ülekantavast summast. Kostja oleks pidanud töölepingu lõpetamisel 5. septembril 2002. a hagejale

lõpparve üle kandma. Lõpparvest kandis kostja 14. märtsil 2003. a üle 6629 krooni ja 4. augustil

2003. a 27 006 krooni 90 senti, milles sisaldus ka ühe kuupalga suurune hüvitis lõpparve maksmisega

viivitamise eest, s.o 8313 krooni 25 senti. Seega tuleb 4. augustil 2003. a üle kantud lõpparve osana

käsitada 18 693 krooni 65 senti. Linnakohtu otsusega väljamõistetud palga 1919 krooni 68 senti

2000. aasta detsembri eest maksis kostja hagejale 7. mail 2004. a.

Eeltoodu alusel arvutas ringkonnakohus kollektiivlepingu art 16.04 järgi lõpparve väljamaksmisega

viivitamise eest hüvitise summas 33 464 krooni 78 senti alljärgnevalt:

6629 krooni maksmisega viivitas kostja 6. novembrist 2002. a 13. märtsini 2003. a, s.o 128 päeva.

Viivis 4242 krooni 56 senti;

18 693 krooni 65 sendi maksmisega viivitas kostja 6. novembrist 2002. a 3. augustini 2003. a, s.o 271

päeva. Viivis 25 329 krooni 89 senti;

1420 krooni 56 sendi maksmisega viivitas kostja 6. novembrist 2002. a 6. maini 2004. a, s.o 548

päeva. Viivis 3892 krooni 33 senti.

Ringkonnakohtu hinnangul ei põhine seadusel ega pooltevahelisi töösuhteid reguleeriva

kollektiivlepingu sätetel hageja käsitlus, et tal on õigus saada kollektiivlepingu art 16.04 alusel

makstavat viivist (hüvitist) täiendavalt TLS § 119 lg 2 alusel makstavale hüvitisele.

Kollektiivlepingus on kokku lepitud töötajatele soodsamate tagatiste andmises võrreldes

töölepinguseaduses sätestatuga ja sellest tulenevalt tuleb käesolevas vaidluses kohaldada

kollektiivlepingu art 16.04. Kuna kostja on hagejale 4. augustil 2003. a tasunud hüvitist lõpparve

maksmisega viivitamise eest 8313 krooni 25 senti, tuleb see summa eespool arvestatud hüvitisest

maha arvata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Hageja ja kostja esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.

14. Hageja esitas kassatsioonkaebuse palga viiviste ja lõpparve kinnipidamise hüvitise osas.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud kindlaks määramata palga

viivise nõude aegumistähtaja alguse ja sellest tulenevalt on viivised ebaõigelt välja mõistetud. Kohus

ei ole viidanud õigusnormile, mille alusel viivisenõude aegumistähtaeg kindlaks määrata, ega

põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse seisukohaga arvestada aegumise tähtaja

algust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 4 alusel.

Hageja on seisukohal, et esimene osa põhikohustusest, s.o palga maksmise kohustusest, muutus TsÜS

§ 147 lg 4 alusel sissenõutavaks 25. märtsil 2003. a, s.o ajast, mil töövaidluskomisjoni otsus selles

osas muutus sissenõutavaks. Kuna kostja täitis põhikohustuse osaliselt juba 14. märtsil 2003. a, tuleb

palga viiviste aegumise tähtaja alguseks lugeda 14. märtsi 2003. a ja hageja viiviste nõude esitamise

tähtaeg ei ole aegunud, sest aegumistähtaeg algab ajast, mil rikuti töötaja viiviste saamise õigust, s.o

viiviste maksmata jätmise ajast. Kostja kohustus maksta hagejale tööseisaku eest vähem makstud

palga kinnihoidmise eest viiviseid, sai tekkida alles koos palganõude tunnustamisega kostja poolt.

Kostja tunnustas palganõuet 14. märtsil 2003. a ja 4. augustil 2003. a tehtud palga ülekannetega.

Kuna kostja maksis palga ilma viiviseid arvestamata, rikkus ta hageja õigusi alles palka välja

makstes, s.o 14. märtsil 2003. a. Seetõttu ei saa hageja 2002. a esitatud viiviste nõue olla aegunud ja

palga maksmisega viivitamise eest tuleb hagejale välja mõista 72 409 krooni 76 senti.

Ringkonnakohus ei ole viidanud õigusnormidele, mille alusel ta jõudis järeldusele, et hagejale ei tule

maksta kollektiivlepingu art 16.04 järgi hüvitist lisaks TLS § 119 lg-s 2 sätestatule. Hageja on

seisukohal, et töötaja õiguste laiendamine kollektiivlepinguga ei saa tähendada seaduses ettenähtud

hüvitise asendamist teistel alustel töötajale makstava viivisega, jättes seadusjärgse viivise välja

mõistmata.

15. Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada viiviste ja kohtukulude osas

ning teha uue otsuse, millega jätta hageja nõuded palgalt arvestatud viiviste ja kohtukulu osas

rahuldamata ning kostjalt riigilõiv riigituludesse välja mõistmata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus asja teistkordsel läbivaatamisel

arvestanud Riigikohtu juhistega ja on kohaldanud ebaõigesti ITVS § 6 lg-st 1 tulenevat viivisenõude

aegumist.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt on kohtuotsuses õigesti märgitud, et palga

viivise nõude esitamise tähtaeg on 4 kuud, samas on kohus jätnud aegumise kohaldamata. Olukorras,

kus hageja pöördus viivisenõudega töövaidluskomisjoni 26. augustil 2002. a ning kostja palus

viivisenõudele kohaldada aegumist, sai kohus rahuldada üksnes neid viivisenõudeid, mis on

arvestatud palgalt, mille maksmise tähtaeg saabus hageja poolt töövaidluskomisjoni pöördumisele

eelneva 4 kuu jooksul, s.o alates 26. aprillist 2002. a. Seega on hageja palga viivise nõue aegunud.

16. Vastuses teise poole kassatsioonkaebusele palusid pooled jätta vastaspoole kassatsioonkaebuse

rahuldamata ja mõista vastaspoolelt välja kohtukulud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu TsMS § 363 p 1 alusel tühistada palga viivise väljamõistmise osas ja tühistatud

osas on asjas tuvastatud asjaolude alusel võimalik teha uus otsus, millega jätta hageja palga viivise

nõue rahuldamata.

18. Vastavalt Riigikohtu 19. novembri 2004. a otsuses märgitud juhistele muutis ringkonnakohus

linnakohtu otsust väljamõistetud palgaviiviste osas. Ringkonnakohus leidis, et hageja palga viivise

nõue on aegunud 2000. a veebruari ja 2001. a märtsi, aprilli ja maikuu palkade osas. 2001. a juuni,

juuli, augusti ja septembri palga maksmisega viivitamise eest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

välja viivised summas 28 885 krooni 53 senti.

Nii hageja kui ka kostja on ringkonnakohtu otsuse palga viivise väljamõistmise osas vaidlustanud.

Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohus ei ole kindlaks määratlenud palga viivise

nõude aegumistähtaja algust ja sellest tulenevalt on viivised ebaõigesti välja mõistetud, kuid ei nõustu

hageja käsitusega viivisenõude aegumistähtaja arvutamise kohta.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on viivisenõude väljamõistmisel vääralt kohaldanud ITVS § 6

lg-t 1 ja § 7 lg-t 1 ning ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mille alusel on kohus teinud järelduse, et osa

nõudeid on aegunud ja osa mitte.

Vastavalt ITVS § 6 lg-le 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste

kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks reeglina neli kuud.

Kolleegium leidis sama asja varasemas otsuses, et palga viivise nõudele tuleb kohaldada üldist

neljakuulist hagi aegumise tähtaega.

Nõude esitamise tähtaeg algab ITLS § 7 lg 1 järgi järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või

sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Sama

põhimõte tulenes ka kuni 31. juunini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadusest. TsÜS § 116

järgi algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse

rikkumisest. Kolleegium leiab, et isiku õiguste rikkumisena on käesoleval juhul käsitatav isikule

palga tähtaegselt maksmata jätmine. Palga maksmisega viivitamine toob PalS § 35 järgi tööandjale

kaasa viivise maksmise kohustuse. Palga ja viivise sellise omavahelise seose tõttu tuleb lähtuvalt

ITVS § 7 lg-s 1 sätestatust lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis

töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Seega palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad

samaaegselt, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist,

peab töötaja viivisenõude esitama 4 kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest.

Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja pöördus töövaidluskomisjoni 26. augustil 2002. a,

esitades muu hulgas ka palga viivise nõude. Kostja nõudis viivisenõude osas hagi aegumise

kohaldamist. Kolleegium leiab, et kuna 26. augustiks 2002. a oli kõigi hageja poolt nõutud saamata

töötasude maksmise tähtajast möödunud enam kui 4 kuud, tuleb hageja viivisenõuetele kohaldada

ITVS § 8 lg 2 alusel aegumist ning jätta viivisenõuded rahuldamata.

19. Eeltoodud põhjendustel ei ole õige hageja kassatsioonkaebuse väide, et aegumistähtaega tuleb

hakata arvestama päevast, mil kostja tasus osa palgast, mille maksmisega ta viivituses oli. Hageja pidi

teada saama oma õiguste rikkumisest alates päevast, mil tekkis viiviste maksmise kohustus. Samuti ei

tule käesolevas vaidluses kohaldada 1. juulil 2002. a jõustunud ja hetkel kehtetut TsÜS § 147 lg-t 4,

kuna palga maksmisega viivitamise ajal nimetatud säte ei kehtinud.

20. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega, et juhul, kui kollektiivlepingus on ette

nähtud viivis lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest, on töötajal õigus saada lõpparve

väljamaksmisega viivitamisel hüvitist nii kollektiivlepingu kui ka seaduse järgi.

Töölepingu seaduse § 119 lg 2 järgi on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma

töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja

ühe kuu keskmise palga. Kollektiivlepingu p 16.04 kolmanda lõike järgi maksab tööandja

meremehele meremehe pangakontole palga, puhkusetasu või lõpparve (töölepingu lõpetamisel)

ülekandmisega hilinemise korral iga ülekandega viivitatud päeva eest viivist 0,5% ülekandmisele

kuuluvast summast.

Töösuhteid reguleerivatest seadustest tulenevalt on kollektiivlepingu sõlmimise eesmärgiks anda

pooltele lisaks töölepingu seadusest tulenevatele õigustele täiendavaid tagatisi. Kollektiiv- ja

töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega võib TLS § 14 lg 1 järgi töötajale seaduse või

haldusaktiga antud õigusi laiendada. Nimetatu ei tähenda aga seda, et töölepinguseaduses ja

kollektiivlepingus ettenähtud hüvitised kumuleeruvad. Kuna nii TLS § 119 lg 2 kui ka

kollektiivlepingu p 16.04 kolmas lõik näevad ette viivise või hüvitise lõpparve maksmisega

viivitamise eest, s.o ühe ja sama kohustuse rikkumise eest, ei pea kolleegium põhjendatuks hüvitise

väljamõistmist nii kollektiivlepingu kui ka töölepingu seaduse alusel. Ringkonnakohus on õigesti

kohaldanud töötajale käesoleval juhul soodsamat kollektiivlepingu sätet, mõistnud selle alusel

töötajale välja hüvitise lõpparve maksmisega viivitamise eest ning jätnud kohaldamata TLS § 119

lg 2 ja arvestanud hagejale väljamakstavast hüvitisest maha kostja poolt juba tasutud hüvitise

lõpparve maksmisega viivitamise eest.

21. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse viivisenõude rahuldamise osas ja teeb uue

otsuse asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kolleegium TsMS § 60 lg 11

alusel kohtukulude jaotust. TsMS § 64 lg 1 järgi tuleb kostjalt võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, s.o

10% ulatuses mõista riigituludesse riigilõiv 3600 krooni. Arvestades asjaoluga, et kokku on hagi

rahuldatud summas 72 524 krooni 13 senti, võib kolleegium TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi kostjalt hageja

kasuks õigusabikulude katteks välja mõista kuni 3626 krooni. Kuna ringkonnakohus mõistis kostjalt

hageja õigusabikulude katteks välja 2797 krooni 85 senti ja kolleegiumi otsuse järgi rahuldatakse

hagi väiksemas ulatuses kui ringkonnakohtu otsusega, ei pea kolleegium põhjendatuks suurendada

kostjalt väljamõistatavat summat 5%-ni hagi rahuldatud osas ja jätab selles osas ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu