3-1-1-104-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-104-05

Otsuse kuupäev

24. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi T. T. süüdistuses KarS § 266 lg 1, § 257 ja § 323

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1/204/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. T. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2005. a

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus T. T. süüdistuses KarS § 266 lg 1, § 257 ja § 323 järgi

jätta muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 2. veebruari 2005. a otsusega tunnistati T. T. süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja talle

mõisteti karistuseks viis kuud vangistust, KarS § 257 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud

vangistust ning KarS § 323 järgi süüditunnistamisel mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti kohtualusele üks

aasta kuus kuud vangistust. KarS § 73 alusel määrati koheselt ärakandmisele kolm kuud üheksateist päeva

vangistust. Üks aasta kaks kuud vangistust jäeti tingimuslikult täimisele pööramata ja rakendati katseaega

neli aastat.

KarS § 266 lg 1 järgi tunnistati T. T. süüdi selles, et ta 14. veebruaril 2004. a tungis valdaja (M. L.) tahte

vastaselt ebaseaduslikult võõrasse eluruumi, lüües jalaga ukse lahti. Kohtu hinnangul leidis täielikult

tõendamist, et sellel kuupäeval avati M. L. valduses oleva korteri uks jõudu kasutades ja seda tegi T. T..

Samuti leidis kinnitust, et T. T. sisenes korterisse M. L. selgelt väljendatud tahte vastaselt. Seejuures ei

omanud kohtu arvates tähendust asjaolu, et kohtualune ja kannatanu olid varasemalt väidetavalt lähedastes

suhetes.

KarS § 323 järgi tunnistati T. T. süüdi selles, et peale seda, kui M. L. oli ebaseadusliku sissetungi järel

eluruumi kirjutanud politseisse avalduse, kasutas ta kannatanu suhtes psüühilist vägivalda. Selleks saatis ta

M. L.-le ähvardava sisuga e-posti ja SMS-sõnumeid, mille eesmärgiks oli maksta kannatanule kätte tema

õiguspärase tegevuse eest kriminaalmenetluses ja takistada M. L.-t teostamast enda õigusi kannatanuna.

Ähvardused väljendusid muuhulgas ka lubaduses murda M. Luiga kondid ja ta peajagu lühemaks teha,

samuti jätkata tema tülitamist peale vanglast vabanemist. Mõjutava suunaga kirju saatis T. T. ka M. L. pojale.

Kahe kuu vältel toimunud mõjutamine viis selleni, et kannatanu oli sunnitud muutma enda telefoninumbrit,

meiliaadressi ja vältima väljaskäimist.

Kohus ei uskunud T. T. väiteid, et tema saadetud kirjade väljatrükkidele on ähvardava sisuga laused lisanud

keegi teine. Nimelt puudutas kirjades sisaldunud informatsioon vaid kannatanu ja kohtualuse suhteid, mis sai

olla seega teada vaid T. T.-le. Kirjades esitatud nõudmised süüdistusest loobumiseks, ütluste muutmiseks, T.

T.-ga kokkusaamiseks ja kokkuleppe saavutamiseks said olla kasulikud vaid T. T.-le, kelle suhtes oli tehtud

avaldus politseisse kuriteo toimepanemise kohta. Kohtu hinnangul oli tegemist psüühilise vägivallaga, mis

seisnes kannatanu pidevas vägivallaga ähvardamises, millest andis tunnistust asjaolu, et M. L.-le esitati

tähtaegu ümbermõtlemiseks ja tuletati korduvalt meelde, et ümbermõtlemiseks antud aeg lõppeb.

Süüdistatava poolt sisuliselt ööpäevaringselt saadetud kirjad, mis sisaldasid veenmist, sõimu ja ähvardusi,

olid kohtu arvates hinnatavad ähvardusena kasutada kannatanu suhtes jätkuvalt vägivalda, s.o kehalist

väärkohtlemist füüsilises mõttes, samuti psüühilist vägivalda vaimse mõjutamise mõttes juhul, kui kannatanu

ei käitu T. T. poolt esitatud nõuetele vastavalt. Alust võtta ähvardusi tõsiselt andis kohtu arvates ka asjaolu, et

omavoliliselt M. L. korterisse tungides lõi T. T. kannatanut näkku, põhjustades talle peapõrutuse.

KarS § 257 järgi süüdistati T. T. järgnevas. T. T. väitis, et 30. märtsil 2004. a tungiti talle kallale. Ta leidis, et

kallaletung oli organiseeritud M. L. poolt ning nõudis viimaselt korduvalt tekitatud kahju hüvitamist.

1. aprillist 2004. a saatis ta pidevalt M. L.-le kirju, kus nõudis erinevate ähvarduste taustal tungivalt

mitmesuguste summade tasumist. 12. aprillil 2004. a tungis ta bussipeatuses M. L.-le kallale, üritas

kannatanut lüüa ja nõudis taaskord kahjude hüvitamist. Kohus kvalifitseeris kirjeldatud käitumise KarS

§ 257 järgi, s.o enda oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud vägivallaga.

Kohtu hinnangul uskus T. T. tõeliselt, et rünnaku taga oli M. L. ning et viimane peab tekitatud kahju tasuma,

mistõttu hindas kohus raha nõudmist kui enda oletatava õiguse teostamist. Kuigi T. T. ise eitas vägivalla

kasutamist, luges kohus usaldusväärsemateks kannatanu ja tema poja seletusi, kelle ütlused sündmuse osas

olid erinevates menetlusstaadiumites olnud riimuvad. Kohus viitas ka T. T. poolt enne 12. aprilli 2004. a

saadetud kirjadele, kus rahaliste nõudmiste esitamisel ähvardati M. L.-t kehalise väärkohtlemise, kiilakaks

ajamise, psüühilise vägivalla ja elu raskeks tegemisega. Lisaks sellele tulenes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi

aktist, et T. T.-l võib ebasoovitavates stressisituatsioonides, milleks oli kindlasti ka M. L.-ga kohtumine ja

temalt raha nõudmine, esineda kalduvus emotsionaalsele labiilsusele, impulsiivsusele ja agressiivsele

käitumisele.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas T. T. apellatsiooni, milles palus end õigeks mõista süüdistuses KarS § 257

ja § 323 järgi, samuti vaidlustas ta linnakohtu otsuse mõistetud karistuse osas.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata, T. T.

apellatsioon jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul oli linnakohus piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks rajati otsus kannatanu

ja tunnistaja ütlustele ning nendega haakuvatele teistele tõenditele kogumis. Ringkonnakohus soostus

linnakohtu järeldustega ka karistuse mõistmise osas ning ei näinud õiguslikku alust selle ümberhindamiseks

ja vähendamiseks.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. T. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes palub

tühistada ringkonnakohtu otsus KarS § 257 ja § 323 järgi süüdimõistmise osas ning saata kriminaalasi

samale kohtule uueks arutamiseks.

4.1 Kassaatori arvates ei ole leidnud tõendamist vägivalla kasutamine süüdistuses KarS § 257 järgi, s.o

omavolis. Kassaatori hinnangul on tunnistaja ütlused antud episoodis vastuolulised ning kohus ei ole

motiveerinud, miks eelistab ta neid T. T. süüd eitavatele ütlustele.

4.2 Kassatsioonis leitakse samuti, et millegagi ei ole tõendatud T. T. poolt süüteo toimepanemine KarS § 323

järgi.

Süüdimõistva otsuse tegemisel on kohtud tuginenud peamiselt e-kirjadele ja SMS-le, milles sisalduv tekst oli

ähvardava sisuga, mõneti ka vägivaldne. Samas puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid selle kohta, kes

need tekstid koostas ning kust, kunas ja kellele saatis. Tegemist on lihtsalt paberitega, millel puuduvad ka

dokumendi tunnused. Pabereid, mis sisalduvad toimikus, võib koostada sisuliselt kes iganes.

E-kirjade liikumist saab kontrollida arvuti IP-aadresside abil, samuti sisaldab iga elektronkiri päist, mille

järgi saab e-kirja identifitseerida. Kõik nimetatu aga toimikus sisalduvatel kirjadel puudub. Seega pole

mingit alust väita, et need kirjad oleks saatnud kohtualune. Kassatori hinnangul ei ole nende väljatrükkide

näol tegemist dokumendi ega muu teabesalvestisega KrMS § 63 lg 1 mõttes ning nad on tõendina kõlbmatud.

Seega on kohus tuginenud lubamatutele tõenditele, mis on aga kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

KrMS 339 lg 2 tähenduses.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning otsuse tühistamiseks puudub alus. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks

puudutada kassaatori kaebuse p-s 4.2 esitatud väiteid.

6. Käesolevas kriminaalasjas on T. T. süüdimõistmisel KarS § 323 järgi üheks peamiseks tõendiks olnud e-

kirjad, mille sisu oli kannatanu suhtes ähvardavat ja tema vaba tahet piiravat laadi. Kassatsioonis on asutud

seisukohale, et kuivõrd pole tõendatud, et kriminaaltoimikus olevad kirjad olid saadetud T. T. poolt, on

tegemist kõlbmatute tõenditega. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

6.1 Menetletava kriminaalasja raames tuleb e-kirjadega seonduvalt eristada kahte küsimust - esmalt seda, kas

kirjad on üldse saadetud T. T. poolt ja teiseks, kas neid on võrreldes T. T. poolt saadetutega täiendatud, s.t

sisuliselt võltsitud.

6.2 Neist esimese küsimuse lahendamisel - s.t tegemaks kindlaks, kas mingi elektronkiri on saadetud

konkreetse isiku arvutist, saab tõesti pöörduda tehniliste lahenduste poole, nagu seda kirjeldab kassaator. IP-

aadressi abil on võimalik identifitseerida arvutit, kust lähtuvalt on konkreetne e-kiri teele saadetud ja on ka

jälgitav selle kirja kulgemine. Iga arvuti on temale omaste elektrooniliste tunnuste alusel individuaalne ja

seetõttu ka tuvastatav. Kui kriminaalasjas on küsimuseks kirja võimalik päritolu, on vältimatu ka pöördumine

selliseid andmeid kajastavate andmekandjate poole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas puudus vajadus sellise tõendamiskäigu

järele. Nimelt ei ole T. T. kriminaalasja menetluse jooksul kordagi väitnud, et tema ei ole kannatanule e-kirju

saatnud. Nimetatud väide tuleneb sellisel kujul alles kassatsioonist. Kogu senise kriminaalmenetluse jooksul

on T. T. pidevat e-kirjade vahendusel kontakti otsimist kannatanuga jaatanud, muuhulgas on ta andnud

tõenditena vaadeldud kirjade sisuga kattuvaid ütlusi. T. T. on kriminaalmenetluse käigus andnud ütlusi, et

kirjade sisu võis olla ähvardavat laadi (tl 32), et meilid olid vastused M. L. jutule (tl 255), kirjade saatmist

kannatanule ja tema pojale ei eita esimese astme kohtu kaitsekõnes ka T. T. kaitsja (tl 292 pöördel).

Seega on ainetu ja kriminaalasjas olevate tõenditega mittehaakuv kaitsja kassatsioonis esitatud väide, et pole

tõendatud kirjade saatmine T. T. poolt ning tegemist on kohtukõlbmatute tõenditega.

6.3 Olles lugenud kohtute poolt põhjendatult tõendatuks selle, et kõnealused e-kirjad olid saadetud T. T.

poolt, tuleks järgnevalt vaagida T. T. kaitsja väidet selle kohta, et keegi on tema poolt saadetud kirjadele

lisanud ähvardava sisuga teksti. Kooskõlas PS § 22 lg-s 2 ja KrMS § 7 lg-s 2 sätestatuga ei pea keegi

kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (Lingens ja Leitgeb vs Austria,

lahend 11. detsember 1981) kui ka Riigikohtu praktikas on siiski asutud seisukohale, et seda süütuse

presumptsiooni osiseks olevat õigust võidakse teatud juhtudel piiratud ulatuses piirata. Nii on Riigikohtu

kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 (RT III, 2000, 2, 20) leidnud, et mõistetavalt ei pea

kohtualune tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta

kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse

võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete

õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida

süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks.

Seega oleks T. T. pidanud vähemalt selgitama, kus ja millises osas on tema saadetud e-kirju moonutatud või

võimalusel esitama kirjade originaalid. Seejuures tuleb silmas pidada (vt otsuse p. 6.2), et kirjade ähvardavat

sisu ei ole eitanud ka kohtualune ise. Võttes süüdistuse sellises osas omaks, ei piisa e-kirjade kui tõendite

kahtluse alla seadmiseks abstraktsest väitest, et "...kirjad võivad olla tugevalt moonutatud ja võivad olla

M. L. või kellegi tema tuttava kirjutatud" (tl 351).

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel märkida, et süüdimõistev kohtuotsus KarS § 323

järgi ei ole tehtud pelgalt e-kirjadele tuginevalt. Linnakohtu otsuses on põhjalikult ning loogiliselt

analüüsitud, kuidas tõendavad kannatanu ähvardamist ka teised T. T.-le süüksarvatud kuriteoepisoodid.

Oluline on seejuures silmas pidada, et kannatanu ähvardamine oligi eelnevalt toimepandud kuritegude

jätkuks ning sellise loogilise tervikuna on kohtud T. T.-le süüksarvatut ka käsitlenud. Nagu tunnistab ka

kassaator, olid e-kirjad peamiseks, mitte aga ainukeseks tõendiks süüdimõistva otsuse tegemisel (tlk 367).

Sel põhjusel puudus kohtul ka vajadus isiklikul initsiatiivil pöörduda kirjade tõesuse täiendava kontrolli

poole. Nimetatud vajadus tekkinuks juhul, kui tegemist olnuks tõepoolest ainukese süüstava tõendiga.

Käesoleval juhul see aga nii ei olnud.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

otsuse T. T. suhtes muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Peeter Vaher, Lea Kivi, Eerik Kergandberg