3-1-1-101-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-101-05

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi T. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus nr 2-1-50/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. O. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilve kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kohtualune T. O. , T. O. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv,

Lõuna ringkonnaprokurör Aro Siinmaa

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus T. O. -i suhtes ja saata kriminaalasi tema osas

uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 22. novembri 2004. a otsusega mõisteti T. O. KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi õigeks.

Sama otsusega tunnistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi K. K. ja M. K., kuid nende kaitsjate

esitatud kassatsioonid jättis Riigikohus menetlusse võtmata.

2. T. O. süüdistati selles, et tema varem varguse toime pannud isikuna koos K. K. ja M. K.-ga tungis 1999. a

maikuus tõkke ja lukustuse kõrvaldamise teel Põlvas ehitusmaterjalide kauplusse, kust varastas salaja

ehitusmaterjale, tööriistu ja teisi kaupu kokku 51 644,55 kr suuruses summas. Samuti süüdistati teda koos K.

K. ja M. K.-ga 1999. a juulikuus Tartust ukseluku lahtimuukimise teel 80 000 kr väärtusega sõiduauto

varastamises.

Maakohus leidis, et T. O. vastu puuduvad otsesed süütõendid, kaudseid tõendeid ei pidanud maakohus aga

nii kaalukaiks, et nende alusel saanuks tuvastada T. O. vargustes osalemise. Ainsaiks T. O.-it süüstavateks

tõenditeks nii kauplusevarguse kui autovarguse episoodides on esitatud EMT kõneeristused, mis tõendavad,

et T. O. viibis kauplusevarguse toimepanemise ajal koos kaaskohtualustega selle mobiilimasti levipiirkonnas,

mille leviala hõlmab nimetatud kaupluse asukohta. Autovarguse toimepanemise ajal viibis T. O. EMT

kõneeristuse kohaselt aga Tartu linnas. Samuti nähtub nimetatud kõneeristustest, et T. O. on varguste

toimepanemise ajal olnud kaaskohtualustega korduvalt telefoniühenduses.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist T.

O.-i õigeksmõistmises 4. mail 1999. a ja 21. juulil 1999. a toimepandud vargustes ning tema KrK § 139 lg 2

p-de 1, 2 ja 3 järgi süüditunnistamist nimetatud kuritegudes ja karistamist vangistusega kaheks aastaks.

Samuti taotles prokurör T. O.-lt solidaarselt K. K. ja M. K.-ga tsiviilhagide katteks 51 644 krooni ja 55 sendi

ning 80 000 krooni väljamõistmist. Protesti põhjenduste kohaselt on kohtualuste süüd kinnitavad tõendid

omavahel loogiliselt seotud ning kinnitavad mõlemas süüdistuse punktis grupilise salajase varguse ühist

toimepanemist kõigi kolme kohtualuse poolt. T. O. väide kauplusevarguse toimumise ajal kodus viibimise

kohta on prokuröri hinnangul ümber lükatud asjaoluga, et tema telefon liikus mastide Põlva 3, Põlva 4 ja

Kesk teeninduspiirkondades. Tehtud kõnede hiline aeg ja sagedus välistavad aga isiklikku laadi juhusuhtluse.

Ka autovarguse episoodis kinnitavad kõneeristused prokuröri hinnangul T. O. osalemist selles kuriteos, sest

teo toimepanemisele eelnenud õhtul suhtles T. O. kaaskohtualustega Põlvas telefonitsi. Teo toimepanemise

ööl on nendevaheline aktiivne telefonisuhtlus jätkunud aga Tartus. Samuti on nende liikumissuund

kõneeristuste kohaselt olnud ühine. Kõnede lühiajalisus on iseloomulik kiire ja hädavajaliku informatsiooni

edastamisele ühiselt elluviidava tegevuskava käigus. Auto varastamisele järgnenud hommikul on kõigi

kolme kohtualuse telefonid asunud Leevi 1 mobiilside masti tööpiirkonnas, kust hiljem leiti rüüstatuna

varastatud sõiduauto.

4. Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ja tunnistati T. O. KrK §

139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega kaheks aastaks. Prokuröri apellatsioon

rahuldati.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei hinnanud T. O. õigeksmõistmisel tõendite kogumit vajaliku

põhjalikkusega. Ringkonnakohtu hinnangul viitas EMT kõneeristuste põhjal tuvastatud süüdistuse sisuks

olnud kuritegude toimepanemise ajal, samuti enne ja pärast seda aset leidnud T. O. ja kaaskohtualuste

vahelise telefonisuhtluse iseloom (kõnede lühike kestvus, isikute asukoht kõnede ajal, tihedus ja hiline

kellaaeg) sellele, et need isikud tegutsesid sel ajal ühise kuritegeliku eesmärgi realiseerimise nimel.

Kuivõrd ringkonnakohus tunnistas varguste toimepanemises lisaks M. K.-le ja K. K.-le süüdi ka T. O., siis

tühistas ta maakohtu otsuse tsiviilhagi katteks raha väljamõistmises vaid K. K.-lt ja M. K.-lt ning otsustas, et

kuriteoga tekitatud kahju tuleb kõigil kaaskohtualustel hüvitada solidaarselt. Ringkonnakohus otsustas KrMS

§ 142 lg-le 1 tuginevalt jätta T. O. vara tsiviilhagi rahuldamise tagamiseks aresti alla. KrMS § 180 lg 1

kohaselt mõistis ringkonnakohus T. O.-lt kohtukuludena välja 1534 kr kaitsjatasu, 4035 kr sundraha ja

kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulud 174,80 krooni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. O. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. O. süüditunnistamises ja karistamises, samuti kahju heastamiseks

esitatud tsiviilhagi ja kohtukulude väljamõistmise osas. Kaitsja taotleb T. O. suhtes Tartu Maakohtu 22.

novembri 2004. a otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et T. Oleski poolt süüdistuses nimetatud kuritegude

toimepanek on tõendamata. Tema hinnangul ei nähtu ringkonnakohtu poolt viidatud kõneeristustest, et T. O.

oleks talle süüks arvatud varguste toimepanemises osalenud. Kaitsja rõhutab, et erinevalt kaaskohtualustest

pole T. O. juurest leitud ühtki varastatud eset. Samuti märgib ta, et ringkonnakohus on T. O. süüdi

tunnistades põhjendamatult jätnud arvestamata tema ütlustega, ehkki maakohus on neid usaldusväärseteks

pidanud, rikkudes sellega KrMS § 312 p-s 2 sätestatut. Seetõttu leiab kassaator, et ringkonnakohus on

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

Kassaator märgib veel, et T. O. ei saa KrK § 139 järgi süüdi tunnistada ka põhjusel, et tema käitumises

puudub selle kuriteo objektiivne koosseis. Teo objektiivseks koosseisuks ei saa pidada varguste

toimepanemisega samadel kuupäevadel toimunud telefonikõnesid kaaskohtualustega, mistõttu on

ringkonnakohus tema hinnangul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja leiab, et isegi kui

ringkonnakohtu poolt välja toodud T. O. süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud võimaldaksid tema

tegevuse kvalifitseerida vargustele kaasaaitamisena, tuleb ka kaasaaitamistegu kohtu poolt tuvastada.

6. Riigikohtu istungil jäi T. O. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Prokurör leidis, et

kassatsiooni rahuldamiseks puudub alus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus tegi T. O. mobiiltelefoni kõneeristuste ja positsioneeringu põhjal järelduse, et ta oli süüks

arvatud tegude toimepanemise ajal kaaskohtualustega niisuguses kontaktis, mis ei saanud olla juhuslik, vaid

viitab nendepoolsele kooskõlastatud tegevusele. Hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis oma

siseveendumuse kohaselt, leidis ringkonnakohus, et on küllaldane alus K. K., M. K. ja T. O. süüdi

tunnistamiseks kahes kuriteoepisoodis (Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2005. otsuse lk 10-11, tl

nummerdamata). Kohtuotsuse resolutiivosas ongi T. O. varguste täideviijana süüdi tunnistatud, kusjuures

kohtuotsuse põhiosas ei ole esitatud ainsatki põhjendust, miks ringkonnakohtu arvates on T. O. kuriteo

kaastäideviija.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinjuures järgmist. Kaastäideviimine on kuriteokoosseisu ühine

realiseerimine, s.t kooskõlastatud tegevus, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse omapoolse

vajaliku teopanuse (on küll põhimõtteliselt võimalik, et kaastäideviija teopanus seisneb milleski muus kui

objektiivse koosseisu asjaolu realiseerimises - nt teatud juhtumil võib kuriteo organisaatori tegevus ja roll

olla hinnatav kaastäideviimise, mitte pelgalt kihutamise või kaasaaitamisena). Et tunnistada isikut süüdi

kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu

saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Kuna

ringkonnakohtu otsuses seda aspekti ei käsitleta, tuleb Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsus tühistada

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

Mis puutub aga kassatsioonis tõstatatud võimalusse, et T. O. võiks käsitada vargustest osavõtjana, siis isiku

käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus

teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab

kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes ( vt. ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-150-03, p 17 - RT III 2004, 5, 51).

9. Edasiselt kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemates otsustes väljendatud põhimõtet, et kui

erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune

talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus

lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03, p 10 - RT III 2003, 17, 159).

Käesolevas kriminaalasjas on ringkonnakohus piirdunud tõdemusega, et "(maa)kohus on uurinud kõiki

kriminaalasjas kogutud tõendeid ning neid analüüsinud, kuid samas ei ole kohus T. O. õigeksmõistmisel

vajaliku põhjalikkusega hinnanud tõendite kogumit" (ringkonnakohtu otsuse lk 10, tl nummerdamata). Kuna

ringkonnakohtu otsuses puudub vähemgi viide, mis oli maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise

aluseks, siis saab Riigikohus üksnes oletada, kas maakohus on ringkonnakohtu arvates uurinud kriminaalasja

ühekülgselt või puudulikult või on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samas on ringkonnakohus ise

jätnud analüüsimata maakohtu poolt käsitletud õigustavad tõendid. Maakohus on T. O. õigustavateks

tõenditeks hinnanud tema ütlusi ja poevarguse episoodis ka alibit - ringkonnakohus neid tõendeid aga ei

käsitlenud ning rajas süüdimõistva kohtuotsuse EMT kõneeristustele ja mobiiltelefonide positsioneeringu

andmetele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei välista, et isiku süüditunnistamine võib tugineda olulises osas või

peamiselt eelnimetatud tõenditele, küll aga tuleb kõiki tõendeid - nii õigustavaid kui ka süüstavaid, hinnata

nende kogumis. Käesoleval juhul ringkonnakohus seda teinud ei ole, mis on kriminaalmenetluse seaduse

oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2005. a otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks samale kohtule.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Peeter Vaher