3-1-1-95-05 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-95-05

Otsuse kuupäev

20. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi P.N. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a otsus nr 2-1-75/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.N. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a otsus ja jõustada Lääne-Viru Maakohtu 4. veebruari 2005. a

otsus, millega mõisteti P. N. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi õigeks.

2. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a määrus ja mõista riigituludest P.N-le välja 11000 krooni (üksteist

tuhat krooni) tema poolt oma valitud kaitsjale apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses osalemise eest makstud

kaitsjatasu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.N. tunnistati Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ning talle mõisteti

karistuseks vangistus üheks aastaks ja kuueks kuuks. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. P.N-lt mõisteti kannatanu H.K. kasuks tsiviilhagi katteks välja 96 620 krooni.

P.N. tunnistati süüdi selles, et ta 1996. a jaanuarikuus Lääne-Virumaal L vallas R külas varastas salaja suures ulatuses H.K.

talumetsast ebaseaduslikult raiutud puitu.

Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsus muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2004. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsus ja Lääne-

Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsus P.N. süüditunnistamises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi kohtuotsustes põhistuste

puudumise tõttu ja kriminaalasi saadeti Lääne -Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kohtualuse ja tema kaitsja väited

P.N. eksimuse kohta ja tema käitumises varguse subjektiivse külje puudumise kohta, samuti selle kohta, et asjas puuduvad

objektiivsed tõendid raiutud ja metsast väljaveetud metsamaterjali koguse kohta. Riigikohus ei nõustunud maakohtu

seisukohaga, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on

igal juhul tegemist vargusega. Riigikohtu otsuse kohaselt on varguse koosseisu realiseerimiseks nõutav, et isik tahaks teadvalt

võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274

p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta, miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse.

Riigikohtu arvates puudusid vaidlustatud kohtuotsuses põhistused ka selle kohta, kui palju metsa raiuti, kui palju sellest raiuti

H.K. talumetsast ja kui palju sellest vedas metsast välja P.N. ning kui palju raielangi omanik.

2. Lääne-Viru Maakohtu 4. veebruari 2005. a otsusega tunnistati P.N. seoses kuriteokoosseisu puudumisega õigeks talle KrK §

139 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistuses. H.K. tsiviilhagi summas 80 620 krooni jäeti läbi vaatamata.

Maakohus leidis, et H.K. tsiviilhagi P.N. vastu summas 80 620 krooni oleks iseenesest põhjendatud, sest raietöid tehti P.N.

juhtimisel. Kuid kuna ilmnes, et P.N. ei suunanud metsatöölisi võõrast metsa raiuma mitte tahtlikult vaid eksimuse tõttu,

puudub P.N. käitumises varguse subjektiivne koosseis.

Samas asjas mõisteti õigeks ka E.L., kuid tema suhtes otsust ei vaidlustatud.

3. Lääne-Viru Maakohtu 4. veebruari 2005. a otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni, taotledes P.N. õigeksmõistva

kohtuotsuse tühistamist, tema süüditunnistamist KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja karistamist KarS § 199 lg 2 p 6 sätteid kohaldades

vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks, ning tema tingimuslikku karistuse kandmisest vabastamist tähtajaga kolmeks

aastaks. Apellant leidis, et maakohus, jättes hindamata, kas P.N. tegi kõik endast oleneva eksimuse vältimiseks või mitte,

rikkus KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 sätteid.

4. Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja P.N. tunnistati KrK § 139 lg 3 p 1 järgi süüdi.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et P.N. kõnealuse käitumise puhul saaks rääkida teokoosseisu välistavast

eksimusest. Ringkonnakohus märkis, et hinnates P.N. käitumist eksimuses toimepanduks, välistas maakohus tema tegevuses

kõik subjektiivsed tunnused, sealhulgas ka ettevaatamatuse. Vastuoluliseks tuleb lugeda arusaama nagu oleks asjaolu, et isik ei

tea, kelle metsa ta raiub, iseenesest hinnatav selle metsa varastamist välistava eksimusena. Ringkonnakohus märkis, et isikul

puudub süü üksnes siis, kui eksimus on talle vältimatu. Käesoleval juhul luges ringkonnakohus P.N. tahtluse varguse

toimepanemiseks tõendatuks tema käitumise objektiivse külje kaudu lähtudes sellest, et P.N-l puudusid raiepilet ja muud

seaduslikuks metsaraieks nõutavad dokumendid; et talle ei olnud lubatud raielangi piire ette näidatud; et ta ei teadnud, kus

asuvad lubatud raielangi piirid ja et ta ka ei täpsustanud seda kellegagi; et ta ei teadnud, palju ta metsa võis lõigata ja palju ta

tegelikult lõikas ning ei osanud selgitada, miks ta lõikas metsa mitmeid kordi suuremalt alalt, kui lubatud.

Ringkonnakohtu hinnangul tegutses P.N. H.K. metsa omastamise eesmärgil raiudes vähemalt kaudse tahtlusega.

Ringkonnakohus märkis, et vähemalt kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui isik peab süüteokoosseisupärase asjaolu

saabumise võimalikkust suuremaks kui selle mittesaabumist. Vastupidisel korral on aga tegemist ettevaatamatusega. Lähtudes

eelmärgitud objektiivsetest asjaoludest, oli ringkonnakohtu arvates ainus võimalus, et võõra vallasasja äravõtmine toimus

vähemalt kaudse tahtlusega, sest nende tuvastatud asjaolude pinnalt tuleb lugeda kummutatuks P.N. paljasõnaline väide, et tal

puudus soov varastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a otsuse peale esitas P.N. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova kassatsiooni,

milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Lääne-Viru Maakohtu 4. veebruari 2005. a õigeksmõistva otsuse

jõustamist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus käesolevat kriminaalasja teistkordselt menetledes oluliselt

kriminaalmenetluse seadust, sest jättis täitmata KrMS § 364 lg 1 p-st 1 tuleneva nõude arvestada Riigikohtu seisukohtadega

seaduse kohaldamisel. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohtu otsuses jäetud põhistamata, miks ei saa nõustuda maakohtu

seisukohtadega. Seega on ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetluse seadust ka KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kassaator

leiab, et ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid kogumis. Samuti väljus ringkonnakohus tema arvates apellatsiooni piiridest,

sest hoolimata apellatsiooni puudumisest nimetatud küsimuses, rahuldas ringkonnakohus prokuröri poolt kohtuistungil esitatud

taotluse P.N-lt tsiviilhagi täies ulatuses väljamõistmise osas. Kaitsja leiab, et ka seda tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse

oluliseks rikkumiseks.

Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mis kaitsja hinnangul

seisnes kõigepealt asjaolus, et P.N-le süüksarvatud 1996. a toimepandud teo suhtes kohaldati ebaõigesti karistusseadustiku kui

tema olukorda raskendava seaduse sätteid. Kaitsja märgib, et kuna 1996. aastal oli vargus toime pandav üksnes otsese

tahtlusega, siis on ebaõige tunnistada P.N. süüdi kaudse tahtlusega varguse toimepanemises. Kaitsja juhib tähelepanu

koosseisueksimuse ja keelueksimuse segiajamisele ringkonnakohtu otsuses. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu hinnanguga,

et P.N. käitumise subjektiivne külg on tõendatud objektiivsete tunnustega.

Lisaks sellele on vandeadvokaat M. Borunova vaidlustanud ka Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a määruse, millega

määrati esiteks P.N-le õigusabi osutanud advokaadi M. Borunova tasu suuruseks 3414 krooni 90 senti ja teiseks jäeti õigusabi

kulud riigi kanda. Vandeadvokaat M. Borunova märgib, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus ei ole arusaadav ega ka mitte

täidetav. Ta taotleb, et Riigikohus tühistaks selle määruse ja mõistaks riigituludest P.N-le välja 6000 krooni kaitsjale makstud

tasu seoses kaitsja osalemisega apellatsioonimenetluses (arve-kviitung nr 46/27 - 3. kd, tl 149) ja 5000 krooni kaitsjale

makstud tasu seoses kaitsja osalemisega kassatsioonimenetluses ( kaebusele lisatud arve-kviitung 2/27, 17. juunist 2005. a).

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Tühistades 8. juuli 2004. a otsusega maa- ja ringkonnakohtu otsused P.N. süüditunnistamises KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja

saates kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on jätnud

põhjendamatult tähelepanuta kohtualuse ja tema kaitsja väited P.N. eksimuse kohta ja tema käitumises varguse subjektiivse

külje puudumise kohta. Riigikohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta

on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega. Riigikohtu otsuse kohaselt on

varguse koosseisu realiseerimiseks nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata.

7. Nii vastavalt KrMS § 364 lg 1 p-le 1 kui ka varem kehtinud AKKS §-le 66 on Riigikohtu seisukohad seaduse kohaldamise

küsimustes asja uuesti arutavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu eelnimetatud juhisest lähtuvalt oleks alamastme kohtud

pidanud analüüsima seda, kas P.N-le süüksarvatud käitumise puhul võis olla tegemist subjektiivset koosseisu välistava nn

koosseisueksimusega.

Järgides Riigikohtu juhist, analüüsis kriminaalasja uuesti arutanud maakohus P.N. võimalikku koosseisueksimust ja luges

tuvastatuks, et kuna P.N. ei suunanud metsatöölisi võõrast metsa raiuma mitte tahtlikult vaid koosseisueksimuse tõttu, puudub

P.N. käitumises varguse subjektiivne koosseis.

Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a otsuses aga on keelueksimusse puutuvalt märgitud järgmist: "Maakohus leidis, et

tegemist on eksimusega, seejuures ta lähtub peamiselt P. N-i ütlustest, et viimasel puudus soov varastada. Samuti kohus leidis,

et ei ole tõendeid, et P.N. oli teadlik, et tegutseb H.K. metsas. Juba siin on otsuses vastuolu, kuna ühelt poolt kohus tuvastab, et

P.N. ei teadnud, kelle metsa ta raiub, teiselt poolt kohus leiab, et antud mitteteadmine ongi eksimuseks /kd 3 lk 106,107/.

Antud juhul kohus on jätnud tähelepanuta, et vastavalt KarS § 39 lg 1 sättele isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo

keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Vastavalt antud paragrahvi lg-le 2, kui eksimus on teo toimepanijale välditav,

võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Omakordselt see tähendab, et kui eksimus on välditav, siis on

tegemist isiku süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustega/subjektiivse küljega" (kd 3, tl 158).

8. Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel.

Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi

mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei

saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on

karistatav ka ettevaatamatu süüteona.

Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises

asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus

sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi

kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.

Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo

toimepanemisel. Juhul, mil sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona, võib koosseisueksimuse tuvastamise järgselt

aktualiseeruda küsimus sellest, kas see isik on täitnud enda hoolikusekohustust või mitte. Kuid koosseisueksimuse tuvastamise

järgselt hoolikusekohustuse rikkumise tuvastamise tulemiks saab olla vaid järeldus, et isik pani süüteo toime ettevaatamatuse

tõttu. Mitte kuidagi ei ole aga võimalik sellise hoolikusekohustuse sedastamise tulemina pöörduda tagasi juba lahendatud

küsimuse juurde ja väita, et tegelikult pani isik süüteo toime hoopis tahtlikult.

9. Ringkonnakohus on koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel ja sellest tulenevalt ka Riigikohtu 8. juuli 2004. a otsuses

antud juhise täitmisel eksinud. Erinevalt ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitust oleks P.N-le süüks arvatud metsa

raiumise puhul tegemist koosseisu eksimusega ja seega tahtluse puudumisega just nimelt juba siis, kui lugeda tuvastatuks, et ta

tõepoolest ei teadnud seda, et raie oli kandunud võõrasse metsa. Just sellise mitteteadmise võimalikkust olekski

ringkonnakohus tulenevalt Riigikohtu 8. juuli 2004. a otsusest pidanud tõendite uurimisel ja hindamisel kontrollima. Seejuures

oleks ringkonnakohus esimese astme kohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemisel kooskõlas kohtupraktikaga pidanud ära

näitama ka selle, milles konkreetselt on P.N. käitumises koosseisueksimuse tuvastanud maakohus eksinud. Tegelikult on aga

eksimine koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel toonud kaasa selle, et ringkonnakohtu otsuse raskuspunkt ei ole paigutunud

õigesti ja ringkonnakohtu otsuses ei ole pööratud piisavat tähelepanu neile tõendeile, mille pinnalt oleks võimalik lahendada

võimaliku koosseisueksimuse küsimust.

Nii on ringkonnakohtus täielikult hindamata jäetud P.N. ütlused selle kohta, et metsatüki küljesihtide raiumises osalenuna arvas

ta, et tunneb metsa ja oli kindel, et tegutseb U.K. metsas ning kuigi ei teadnud, kuskohast jooksis piir H.K. metsaga, arvas, et

selleni on veel hulk maad (III kd, tl 62); M.L. ütlused selle kohta, et maatükkide piiritähised ei olnud nõuetekohased ega

nähtavad (III kd, tl 64-65); I.K. ütlused selle kohta, et "P.N. näitas tüki piirid ette, see oli nurgaga tükk, ta näitas selle nurga ära,

et me kellegi teise maale ei läheks. P.N. oli huvitatud, et me võõrale maale ei läheks, sellepärast olin kindel, et oleme tema

maal" (III kd, tl 68) ning kannatanu K.K. poolt maakohtu viimasel istungil antud järgmised ütlused: "mul on kahju, et P.N. on

sellisesse olukorda sattunud, kuid meie pole selles samuti süüdi. Süü on perekonnas, kus ei arutatud asju läbi ja P.N. tegi

teadmatusest võõras metsas tööd" (III kd, tl 101).

10. Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et raiedokumentide puudumine metsa langetamisel võib moodustada ebaseadusliku

metsaraide koosseisu, kuid nende dokumentide puudumine iseenesest ei moodusta veel varguse koosseisu.

11. Kriminaalasja uueks arutamiseks saatvas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2004. a otsuses sisalduvas juhises

märgiti muuhulgas ka seda, et P.N-i süüdimõistvates kohtuotsustes puuduvad põhistused selle kohta, kui palju metsa raiuti

tema juhendamisel kokku, kui palju sellest raiuti H.K. talumetsast ja kui palju sellest vedas metsast välja P.N. ning kui palju

raielangi omanik. Ka Riigikohtu seda juhist ei ole Viru Ringkonnakohtu 28. aprilli 2005. a otsuses täidetud.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu eksimist karistusseadustiku üldosa sätete kohaldamisel -

koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 mõttes. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2004. a otsusest tulevate juhiste täitmata jätmist aga tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse

oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud otsus igal juhul tühistada. KrMS §-s

361 loetletud konkreetse tühistamisaluse valikul lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegium sellest, et Lääne-Viru Maakohtu 4.

veebruari 2005. a otsust on Riigikohtu 8. juuli 2004. a otsuses antud juhiseid arvestades piisavalt põhjendatud.

Kuid käesoleva kohtuasja puhul peab Riigikohus täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. P.N-le süüksarvatud tegu pandi

süüdistuse kohaselt toime 1996. aasta jaanuaris. Seega mööduks mõne kuu pärast kõnealuse teo toimepanemisest 10 aastat.

P.N-le KrK § 139 lg 3 p 1 järgi süüksarvatud tegu oleks KarS järgi kvalifitseeritav § 199 lg 2 p 6 järgi ja seega käsitatav

II astme kuriteona. Kooskõlas KarS § 81 lg 1 p-ga 2 ja lg-ga 5 aeguks see kuritegu hiljemalt 2006. a jaanuaris, sest pole mingit

alust eeldada, et aegumistähtaeg oleks uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud. Arvestada tuleb aga sedagi, et kuna P.N. oli

antud kohtu alla juba 2. jaanuaril 1997. a (II kd, tl 192), siis on tänaseks seda üheepisoodilist kriminaalasja Eesti kohtutes

menetletud ligikaudu 9 aastat. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et selle kohtuasja menetlemise mõistlik aeg on

möödunud.

Ülalmärgitut arvestades lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 361 p-st 5, tühistab ringkonnakohtu vaidlustatud

kohtuotsuse ja jõustab Lääne-Viru Maakohtu 4. veebruari 2005. a otsuse.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel P.N. poolt oma kaitsjale vandeadvokaat M.

Borunovale apellatsioonimenetluses osalemise eest makstud 6000 krooni ja kassatsioonimenetluses osalemise eest makstud

5000 krooni on mõistliku suurusega tasu KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Seetõttu tühistab Riigikohus Viru Ringkonnakohtu 28.

aprilli 2005. a määruse ja mõistab riigituludest P.N-le välja kokku 11 000 krooni kaitsjatasu.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher