3-2-1-93-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-93-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS-i Balti Investeeringute Grupp hagi Raina Eluri, Kaili

Põldsepa ja Tauri Tänavotsa vastu 63 150 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2-33/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaili Põldsepa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsus

ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Kaili Põldsepale 16. märtsil 2005. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 607 (kuussada seitse)

krooni 40 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Balti Investeeringute Grupp esitas hagi Raina Eluri, Kaili Põldsepa ja Tauri Tänavotsa vastu,

paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista tarbijakrediidilepingust tuleneva võlgnevuse 63 150

krooni, sh tagastamata laenusumma 30 000 krooni, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks

muutunud intress 3904 krooni, varaline kahju 24 138 krooni, võla sissenõudmise kulud 1100 krooni,

viivis 844 krooni 65 senti, leppetrahv 2413 krooni 35 senti ning lepingute sõlmimise tasu 750 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 17. märtsil 2003. a R. Eluriga tarbijakrediidilepingu

nr 03031/45k 30 000 krooni laenamiseks intressiga 10,5% laenusummast 3 kuu eest. Lepingu täitmise

tagamiseks sõlmis hageja samal päeval K. Põldsepa ja T. Tänavotsaga käenduslepingud tähtajaga

1. juuli 2005. a ning vastutuse piirmääraga 63 150 krooni. Laenusaaja laenusummat koos intressiga

lepingus kokkulepitud igakuiste maksetena ei tagastanud. 24. aprillil 2003. a sõlmisid hageja ja

laenusaaja kokkuleppe nr 1, millega pikendasid maksegraafikut kuni 16. märtsini 2006. a ning

leppisid kokku intressis ajavahemiku eest, mil krediidisumma tagastamine on pikenenud. 2. mai

2003. a kokkuleppega nr 2 muutsid hageja ja laenusaaja kokkuleppe nr 1 maksegraafiku p-s 1

sätestatud maksepäeva. 22. juulil 2003. a ütles hageja lepingu üles ning nõudis kostjatelt kogu võla

tasumist, kuna laenusaaja oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega. Kostjad

hageja nõuet ei täitnud. 12. septembril 2003. a sõlmis hageja laenusaajaga kahju hüvitamise ja võla

ajatamise kohta kokkulepe nr 3. Ka seda kokkulepet laenusaaja ei täitnud. 7. oktoobril 2003. a saatis

hageja kostjatele nõudekirja kogu võla tasumiseks. T. Tänavots maksis hagejale 700 krooni, teised

kostjad aga hagejale midagi ei maksnud.

2. Kostja K. Põldsepp vaidles hagile vastu, leides, et R. Eluri ja tema sõber Rene Vei panid toime

kelmuse ja said K. Põldsepalt pettusega käenduse ja selle alusel laenu, mida nad tegelikult tagasi

maksta ei kavatsenud. Kostja K. Põldsepp sõlmis käenduslepingu, teades, et R. Eluri kohustused

piirduvad kolmel kuul 11 050 krooni tagastamisega ja tagatiseks on ka korteriomand. Hagejal oli hea

usu põhimõttest tulenevalt kohustus käendajat informeerida, et tema ja R. Eluri olid 28. veebruaril

2003. a sõlminud krediidilepingu, mille tagatiseks oli R. Eluri pantinud oma korteriomandi. Seda

teades ei oleks kostja ega ükski teine sarnane mõistlik isik käenduslepingut sõlminud. Hageja jättis

kostja käenduslepingu sõlmimisel oluliste asjaolude suhtes teadvalt eksimusse, kostjal on alus

käenduslepingu tühistamiseks ja ta on seda 15. aprilli 2004. a kirjas tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 92 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel teinud. Käenduslepingu kehtivuse korral tuleb lähtuda

võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg-st 5 ja rahuldada nõue hüpoteegi arvel. Samuti tuleb VÕS § 140

lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada. 24. aprilli 2003. a kokkuleppest nr 1 tulenev täiendav

võlakohustus on TsÜS § 86 alusel tühine, kuna on vastuolus heade kommetega, sest hageja ja

laenusaaja leppisid kokku käenduslepingu võimaluste maksimaalses ärakasutamises hageja huvides.

Krediidileping on intressi ja leppetrahvi osas heade kommetega vastuolus ja tühine, kuna intress on

liigkasuvõtlik.

3. Kostjad R. Eluri ja T. Tänavots hagile vastuväiteid ei esitanud.

4. Tartu Maakohus rahuldas 3. septembri 2004. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt hageja

kasuks solidaarselt välja 60 736 krooni 65 senti. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle,

et hageja laenas R. Elurile 17. märtsil 2003. a sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel 30 000 krooni.

Lepingu täitmise tagamiseks sõlmis hageja K. Põldsepa ja T. Tänavotsaga käenduslepingud. R. Eluri

saadud laenu lepingus kokku lepitud ajal ei tagastanud. 24. aprillil 2003. a sõlmitud kokkuleppega

nr 1 pikendati maksegraafikut kuni 16. märtsini 2006 ning lepiti kokku uues intressimääras. 2. mai

2003. a kokkuleppega nr 2 muudeti maksetähtpäeva. 12. septembri 2003. a kokkuleppega nr 3 lepiti

kokku võla ajatamises ja kahju hüvitamises. Enne seda, 22. juulil 2003. a ütles hageja lepingu üles ja

nõudis kostjatelt kogu võla tasumist. Praeguseks on vaid kostja T. Tänavots tasunud 700 krooni.

Kuna vastavalt VÕS § 142 lg-le 4 ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest

suhtest, siis ei ole K. Põldsepa väidetel pettuse kohta tema ja R. Eluri vahelises suhtes ning selle

kohta kriminaalmenetluse alustamisel asjas tähtsust. Arvestades seda, et käenduslepingu olemuseks

on põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine, ei anna eksimus põhivõlgniku krediidivõimelisuses

või maksevalmiduses alust käenduslepingu tühistamiseks. Seega puudus K. Põldsepal alus

käenduslepingu tühistamiseks ja leping on kehtiv. Kuna 28. veebruari 2003. a krediidileping ei ole

17. märtsi 2003. a lepinguga seotud, puudus hagejal alus anda käendajatele sellekohast infot.

Hüpoteegi olemasolust käendajate teavitamata jätmine ei ole oluliseks rikkumiseks, kuna iseenesest

on tegemist käendajatele soodsama olukorraga. K. Põldsepal oli võimalik tutvuda

kinnistusraamatuga, kuhu oli sisse kantud hüpoteek hageja kasuks, ning küsida R. Elurilt täiendavat

informatsiooni.

Lepingus sisalduv intressikokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb

majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja ja laenusaaja leppisid lepingu p-

s 1.3 kokku intressimääras 42% aastas. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on pooled vabad

lepingutingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi

ei tee. Kokkulepe leppetrahvi kohta ei ole vastuolus heade kommetega. Pooled leppisid kokku

leppetrahvis 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Viivis on sanktsiooniline

vahend ja sõltub eelkõige võlgniku käitumisest. Kostjaid teavitati lepingu rikkumisest ja hoiatati, et

leping võidakse üles öelda, kuid kostjad lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kuna leppetrahvi

kohaldamine sõltub kostjate endi käitumisest, võib see olla ka ebaproportsionaalselt kõrge ja ületada

tekitatud kahju.

24. aprilli 2003. a kokkulepe nr 1 ning sellest tulenev 24 892 krooni suurune täiendav kohustus ei ole

vastuolus heade kommetega. Kokkuleppe tulemusena suurenes küll intressinõue, kuid samas anti

kostjatele võimalus tasuda võlg pikema aja jooksul ning väiksemate kuumaksetena. Täiendavate

kokkulepete sõlmimine kohtuvaidluste vältimiseks, hagi esitamine mitte üle käendajate vastutuse

piirmäära ja laenusaaja varalise olukorra arvestamine hagi esitamisel ei viita varjatud eesmärkide

olemasolule ega käenduslepingu võimaluste maksimaalsele ärakasutamisele. Juhul, kui käendajad

rahuldavad laenuandja nõude, läheb neile tulenevalt VÕS § 152 lg-st 1 rahuldatud ulatuses üle

võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Seega tulenesid kokkulepetest kohustused põhivõlgnikule.

Arvestades seda, et tegemist on solidaarkohustusega, ei anna K. Põldsepa majanduslik olukord alust

kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lg 1 alusel. Küll tuleb kahjuhüvitiste määramisel arvestada

leppetrahvi vastavalt VÕS § 161 lg-le 2 ja vähendada kahjuhüvitist leppetrahviga kaetud osa, s.o

2413 krooni 35 sendi võrra. Kohus nõustus K. Põldsepaga, et nõue tuleb rahuldada eelkõige

hüpoteegi arvel, kuid leidis, et tegemist on täitemenetluse küsimusega ning käesoleva menetluse

raames puudub vajadus hakata hindama reaalseid võimalusi nõude hüpoteegi arvel rahuldamiseks.

5. Kostja K. Põldsepp ja hageja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused.

K. Põldsepp palus maakohtu otsuse tema osas tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tema

vastu rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli hageja viinud K. Põldsepa käenduslepingut

sõlmides teadvalt eksimusse. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja on majandus- ja kutsetegevuses

tegutseja, K. Põldsepp aga tarbijakäendaja. Tulenevalt TsÜS § 98 lg-st 1 ja § 90 lg-st 1 muutus

käendusleping tühistamise avalduse alusel kehtetuks ning võla tasumise nõude esitamiseks ja

rahuldamiseks K. Põldsepa suhtes puudub alus. Kohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 149 lg-t 5 ja

täitemenetluse seadustiku sätteid.

Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus vähendas kahjuhüvitist, ning teha selles

osas uue otsuse, millega mõista kostjatelt solidaarselt välja kahju summas 24 138 krooni. Kaebuse

põhjenduste kohaselt ei ole VÕS § 161 imperatiivne õigusnorm, seega ei olnud kohtul alust VÕS

§ 161 lg-le 2 tuginedes kahjusummat vähendada. Lisaks palus hageja täpsustada otsuse kirjeldavat

osa.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. veebruari 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kordamata

maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks kostja K. Põldsepa apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et krediidiandja

teatamiskohustus on sätestatud VÕS §-s 146, kuid apellandi poolt krediidiandjale etteheidetud

informeerimise kohustus ei tulene seadusest ega ka hea usu põhimõttest. Ilma käendaja initsiatiivita

ei lasu krediidiandjal iseseisvat kohustust informeerida käendajat laenusaajaga seotud lepingutest ja

muudest krediidiandjale teadaolevatest asjaoludest. Asjaolule, et käendaja oli käenduslepinguga

kaasnevatest riskidest pigem teadlik, viitab aga see, et käendaja teadis, et laenusaaja ja kasutaja on

erinevad isikud ning et laenu kavatsetakse kasutada riskantsel ärieesmärgil.

Maakohus ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusnorme, kui andis hinnangu käenduslepingu

kehtivusele. Asjaolu, et apellant K. Põldsepp tegi TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tühistamise avalduse

kohtumenetluse kestel, kus menetleti sama lepingu täitmise nõuet K. Põldsepa vastu, ei too kaasa

tagajärge, et hageja peaks täiendama hagiavaldust lepingu kehtivuse tuvastamise nõudega.

Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 149 lg 5 alusel

esitatud kostja vastuväidet, leides, et vastuväite saab esitada täitemenetluse käigus. Käendaja on

õigustatud eeltoodud vastuväidet esitama ka enne täitemenetlust, sh kohtumenetluse käigus, kuid kuni

võlausaldaja ei ole oma nõuet pandi arvel rahuldanud, ei näe ringkonnakohus võimalust

kohtumenetluses solidaarsete võlgnike puhul kindlaks määrata nõuete realiseerimise järjekorda

kohtulahendiga. Siinkohal tuleb arvestada ka täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibiga.

Käendaja saab pandi eelisrealiseerimise nõudest tuleneva vastuväite esitada täitemenetluses ja kui

täitur vastuväitega ei arvesta, saab käendaja kasutada VÕS § 149 lg-s 6 sätestatud võimalust taotleda

täitemenetluse peatamist eeldusel, et ta on eelnevalt ise võlausaldaja kasuks pandi seadnud, kuni nõue

rahuldatakse pandi arvel.

Maakohus on õigesti hinnanud ka apellandi majanduslikku olukorda ning leidnud, et kahjuhüvitise

vähendamine VÕS § 140 lg 1 alusel ei ole põhjendatud.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et tarbijakrediidilepingu p 5.5

viimane lause, mille kohaselt leppetrahvi tasutakse lisaks kahju hüvitamisele, on tühine VÕS § 42

lg 1 alusel, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega ning kutsub esile lepinguosalise lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat, käesoleval juhul

käendajat. Eeltoodust tulenevalt tuleb VÕS § 161 lg-t 2 käsitada tarbijalepingu korral imperatiivse

normina. Seega kohaldas maakohus õigesti VÕS § 161 lg 2 sätteid, kui vähendas kahjusummat.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja K. Põldsepp esitas kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud

rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229. Kuna K. Põldsepp esitas hagejale

käenduslepingu tühistamise avalduse pärast hagi esitamist ja hageja ei muutnud pärast lepingu

tühistamist hagi alust ega eset, ei saanud kohus võtta seisukohta lepingu tühistamise küsimuses. Kuna

käendusleping muutus tühistamisavalduse alusel algusest peale kehtetuks, puudub alus hagi

rahuldamiseks.

Kui kohus asus seisukohale, et võib tühistamisavalduse kehtetuks tunnistada ka omal initsiatiivil, pidi

kohus juhinduma TsÜS §-st 92 ja näitama otsuses aluse, millel tühistamine põhineb. Kohus pidi

kontrollima, kas hageja esitas käendajale ebaõigeid andmeid laenusaaja varalise seisundi kohta ja kas

hageja oli esitatud andmete ebaõigsusest teadlik. Kohus ei arvestanud, et hageja varjas

kohtumenetluse ajal jätkuvalt fakti, et laenusaaja pant tagab ka käendatavat lepingut.

Ringkonnakohus on põhjendamatult piiranud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva hageja

teatamiskohustust kostja kui tarbijakäendaja suhtes. VÕS § 146 ei välista hea usu põhimõttest

tulenevat lepingu teise poole teatamiskohustust lepingu sõlmimisel. Samuti ei ole kohus järelduste

tegemisel arvestanud VÕS § 29 lg-s 5 ja VÕS § 145 lg-s 5 sätestatuga.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 149 lg-s 5 sätestatut, leides, et see reguleerib

eelkõige täitemenetluse küsimust. Ringkonnakohus jätab sissenõutava summa määramise kohtutäituri

ja hageja suvaks, mis rikub otseselt täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet. Samuti on kohus

ekslikult samastanud VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud käendaja õiguse VÕS § 149 lg-s 6 sätestatud

käendaja varale seatud pandi realiseerimisega. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 33 järgi on

täitetoiminguid lubatud edasi lükata ainult sissenõudja kirjaliku avalduse alusel. Seega ei saa

käendaja nõuda enam tema suhtes tehtud kohtuotsuse täitmise peatamist.

10. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Kohtud ei ole rikkunud TsMS § 229. Kuna kostja esitas pärast tema vastu hagi esitamist

käenduslepingu tühistamisavalduse ja käenduslepingu tühisusele tugineva vastuväite, pidi kohus

andma käenduslepingu kehtivusele õigusliku hinnangu. Kohus ei pidanud kvalifitseerima tühisuse

alust, sest tühistamisavalduse tühisus tulenes tühisuse aluseks olevate asjaolude puudumisest, s.o

kostja ei tõendanud, milles seisnes eksimus. Kohtud on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud TsÜS § 92.

Kassaator ei ole tõendanud eksimuse aluseks olevaid asjaolusid ning kandis TsÜS § 92 lg 5 järgi

krediidisaaja maksevõimelisuses eksimise riisikot. Hagejal ei olnud ei seadusest ega hea usu

põhimõttest tulenevat kohustust teavitada käendajat laenusaaja maksevõimelisusest. Ringkonnakohus

ei ole samastanud VÕS § 149 lg-d 5 ja 6. Kohus leidis, et käendaja saab täitemenetluses esitada pandi

eelisrealiseerimisest tuleneva vastuväite ja kui täitur vastuväitega ei arvesta, saab käendaja kasutada

VÕS § 149 lg-s 6 sätestatud võimalust taotleda täitemenetluse peatamist. Kui täitemenetluses ei

rahuldata käendaja VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud nõuet, läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud

käendajale VÕS § 152 lg 1 alusel võlausaldaja nõue rahuldatud osas üle ja seeläbi on käendaja huvid

kaitstud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu

TsMS § 363 p 1 alusel tühistada ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et käesolevas vaidluses tuleb anda hinnang hageja ja kostja

K. Põldsepa vahel 17. märtsil 2003. a sõlmitud käenduslepingu kehtivusele. Asjaolu, et kostja tegi

15. aprillil 2004. a, s.o kohtumenetluse ajal nimetatud lepingu tühistamiseks avalduse, ei tähenda, et

hageja oleks pidanud seetõttu hagi alust või eset muutma. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja

pärast tühistamisavalduse tegemist vaielnud hageja nõudele vastu, tuginedes lepingu kehtetusele selle

tühistamise tõttu. Kuna kostja on esitanud vastuväite, et poolte sõlmitud käendusleping on kehtetu,

pidi kohus hagi lahendamiseks nimetatud vastuväite osas seisukoha võtma. Seega ei ole kohus

rikkunud TsMS § 229 ega ületanud asja lahendamisel nõude piire ega rajanud otsust asjaolule, mida

pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.

13. Olukorras, kus kohus kontrollis kostja tehtud tühistamisavalduse õiguspärasust, pidi kohus välja

selgitama, kas käenduslepingu tühistamine TsÜS § 92 alusel on kehtiv ja kas hagejal oli TsÜS § 95

järgi teavitamiskohustus.

14. Vastavalt TsÜS § 92 lõikele 3 võib tehingu tühistada siis, kui tehingu teine pool teadis või pidi

eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega ning kui

tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui

teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks

eksimusest teades tehingu siiski teinud.

15. Kohtud ei ole selgitanud, kas TsÜS § 92 lg-s 3 sätestatud tehingu tühistamise eeldused on

täidetud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kuna käenduslepingu olemuseks on

eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine, ei anna eksimus põhivõlgniku

krediidivõimelisuses või maksevalmiduses alust käenduslepingu tühistamiseks, mistõttu on

käendusleping kehtiv. Millist õigusnormi kohaldades kohus sellise järelduseni jõudis, otsuses

märgitud ei ole.

16. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus välja selgitama, kas kostjal oli TsÜS § 92 lg 3 ja

§ 95 järgi alust käenduslepingut tühistada. Eelkõige tuleb asjaolusid hinnates tuvastada, kas hagejal

oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu

põhimõttele ja käibetavadele oodatav ja mõistlik. Seejuures tuleb TsÜS § 95 järgi teatamiskohustuse

väljaselgitamisel arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on

pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on

tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Kolleegium peab vajalikuks

märkida, et VÕS §-s 146 sätestatud võlausaldaja kohustus anda käendaja nõudel talle teavet

põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta ei oma tähendust tehingu tühistamisel olulise eksimuse tõttu.

17. Kui vastavalt asjaoludele hagejal teatamiskohustust ei olnud, puudus kostjal alus käenduslepingu

tühistamiseks ning käendusleping on kehtiv. Kui kohus tuvastab, et hagejal oli hea usu põhimõttest

tulenev teatamiskohustus, tuleb vastavalt TsÜS § 92 lg-le 5 selgitada, kes kandis vastavalt tehingu

tegemise asjaoludele ja tehingu sisule eksimuse riisikot, s.t selgitada, kas lisaks hageja

teavitamiskohustusele lasus ka kostjal enesel kohustus teavet hankida. Pool peab küsimata andma

teavet vaid juhul, kui teabe määrav tähendus teise poole jaoks on talle äratuntav.

18. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu poolt VÕS § 149 lg-le 5 antud tõlgendusega. Nimetatud

sätte kohaselt võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et

võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, kui käendatava kohustuse tagamiseks on

põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara

suhtes seadusest tulenevat pandiõigust. Ringkonnakohus leidis, et käendaja on õigustatud nimetatud

vastuväite esitama ka enne täitemenetlust, sh kohtumenetluse käigus, kuid kuni võlausaldaja ei ole

oma nõuet pandi arvel rahuldanud, ei ole kohtumenetluses võimalik solidaarvõlgnike nõuete

rahuldamise järjekorda kohtulahendiga kindlaks määrata, arvestades täitemenetluses kehtiva

formaliseerituse põhimõttega. Kolleegium nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et VÕS §-s 149

on sätestatud käendaja vastuväited, mille käendaja peab esitama kohtumenetluse ajal.

19. Riigikohus on oma 16. oktoobri 2002. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 (RT III 2002, 27,

304) ja ka hilisemates lahendites asunud seisukohale, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse

printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab

formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Tulenevalt

formaliseerituse põhimõttest ja TMS § 23 lg-st 4 ei saa võlgnik täitemenetluses hageja nõudele enam

vastuväiteid esitada. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et käendaja peab VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud

vastuväite esitama kohtumenetluses ja kohus peab kostja vastuväite ka sisuliselt lahendama, sest

täitemenetluses käendaja oma huve enam VÕS § 149 lg 5 alusel sisuliselt kaitsta ei saa.

20. Ringkonnakohus on viidanud VÕS § 149 lg-s 6 sätestatud käendaja võimalusele taotleda

täitemenetluse peatamist eeldusel, et ta on ise eelnevalt võlausaldaja kasuks pandi seadnud, kuid

nimetatud säte ei välista käendaja õigust esitada kohtumenetluses VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud

vastuväide.

A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu