3-2-1-86-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-86-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik, T. Tampuu

Kohtuasi

Shell Eesti AS-i hagi Rein Saluri vastu 351 333 krooni 42

sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2/369/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Shell Eesti AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2005

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2005. a otsus ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Shell Eesti AS-ile 31. märtsil 2005. a tasutud

kautsjon 3513 (kolm tuhat viissada kolmteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Shell esitas Tallinna Linnakohtule 14. oktoobril 2003. a hagi Rein Saluri kui käendaja vastu

võla 351 333 krooni 42 sendi saamiseks. 3. märtsil 2004. a esitas hageja avalduse hagi aluse

muutmiseks, leides, et võlakiri vastab selle koostamise ajal kehtinud tsiviilkoodeksis sätestatud

garantii tunnustele (TsK § 214 lg 1).

2. Võlakiri nägi ette, et kostja R. Saluri võtab enda kanda AS-i RS-Trans kohustused juhul, kui

ettevõte satub likviidsuskriisi, pankrotistub või ei ole mõnel muul viisil võimeline tasuma võetud

kohustusi hageja ees. Seega viitab võlakirja tekst kostja täiendavale vastutusele, mis on omane TsK

§ 214 lg-s 1 sätestatud garantiikohustusele. Hagejale teadaolevalt on AS RS-Trans maksevõimetu

ning järelikult on olemas TsK §-s 215 ja 23. augusti 2000. a võlakirjas sätestatud alus R. Saluri

täiendava vastutuse kohaldamiseks. 12. mail 1997. a sõlmisid Shell Eesti AS ja AS RS-Trans

euroShelli kaardi lepingu, mis andis AS-ile RS-Trans õiguse tasuda euroShelli kaardiga euroShelli

logoga tähistatud bensiinijaamades erinevate kaupade ja teenuste eest. Ostude eest tasumiseks

väljastas hageja AS-ile RS-Trans hiljem arved ja need tuli tasuda vastavalt sõlmitud lepingu 3.

peatüki p-le 2. Alates 2000. aasta maist jättis AS RS-Trans hageja esitatud arved tasumata, viidates

makseraskustele. 14. veebruari 2003. a seisuga moodustas tasumata arvete alusel tekkinud

põhivõlg 469 333 krooni 42 senti. 16. oktoobril 2001. a sõlmisid hageja ja Omecar OÜ pandilepingu,

mille kohaselt panditi AS-i RS-Trans võlgnevusest tuleneva võlasumma tasumise tagamiseks OÜ

Omecar omandisse kuuluv veoauto Scania R113 4X2. Auto müüdi hageja nõude katteks ning

käesolevaks ajaks on võlasumma vähenenud 351 333 krooni 42 sendini.

23. augustil 2000. a allkirjastasid hageja ja kostja võlakirja, mille kohaselt kostja kohustus täitma

kõik AS-i RS-Trans kohustused, mis tulenesid hagejaga sõlmitud euroShelli kaardi lepingust.

Hagejale teadaolevalt on AS-i RS-Trans majandustegevus peatatud ning tal ei ole vara, mille tõttu

hageja ei pea otstarbekaks esitada nõuet AS-i RS-Trans vastu ning nõuab võla tasumist üksnes

kostjalt.

3. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Ta leidis, et hageja on hagi aluse

muutmisega omistanud 23. augustil 2000. a sõlmitud võlakirjale uue tähenduse, nimetades seda

käenduse asemel garantiiks. Käsitades võlakirja käenduslepinguna, lõpeb käendaja vastutus TsK

§ 211 p 2 kohaselt kolme kuu jooksul maksetähtpäeva tekkimisest (s.o 23. novembril 2000. a), kuid

igal juhul ühe aasta möödumisel käenduslepingu sõlmimise päevast. Seega lõppes kostja vastutus

hageja ees hiljemalt 23. augustil 2001. a, hagi esitati aga alles 14. oktoobril 2003. a, seega enam kui

kaks aastat pärast nõude esitamise tähtaja lõppu. TsK §-s 214 sätestatud garantii on kohaldatav

üksnes juriidilise isiku suhtes. Sellest tulenevalt ei saa garandiks olla ja garantiikirja välja anda

füüsiline isik. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt kui füüsiliselt isikult AS-i RS-Trans võla

tasumist.

4. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. TsK § 215 kohaselt on garantii garandi täiendav vastutus.

Garant vastutab ainult siis, kui võlgnevust ei saa kustutada võlgniku vahendite arvel. TsK § 214 lg 1

kohaselt loeti garantiiks lepinguga ette nähtud ühe organisatsiooni (s.o juriidilise isiku) kohustust

kustutada teise organisatsiooni (ka juriidiline isik) võlgnevus täielikult või osaliselt kohustise täitmata

jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Seega on garantii kohaldatav üksnes juriidilise isiku

suhtes ning garandiks ei saa olla ega garantiikirja välja anda füüsiline isik. Järelikult puudub hagejal

alus nõuda kostjalt kui füüsiliselt isikult AS-i RS-Trans võla tasumist.

5. Hageja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub linnakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on linnakohus jätnud

käsitlemata hageja väite, et kostja ja hageja vahelisest võlakirjast tulenevaid kohustusi tuleb TsK

§ 173 lg 1 ja § 174 alusel täita isegi juhul, kui TsK § 214 kohaldada ei saa. Samuti on linnakohus

jätnud vastavalt TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõttele lahendamata küsimuse, millist seadust tuleb

pooltevahelisele suhtele kohaldada. Hageja palus mõista kostjalt välja tasutud riigilõiv ja kantud

õigusabikulud.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige ja

apellatsioonkaebus ei anna alust otsuse muutmiseks. Hageja väide, et linnakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi ja jätnud kohaldamata TsK § 173 lg 1, § 174 ja TsÜS § 58 lg 1, ei

ole põhjendatud. TsK §-des 173 ja 174 on sätestatud kohustiste täitmise põhimõtted, mis on

kohaldatavad kehtiva kohustise olemasolul ja ei tekita iseenesest uusi kohustisi. Nende põhimõtete

kohaldamine konkreetsete isikute suhtes eeldab nende vahel kohustise olemasolu, mis on tekkinud

mõnel TsÜS §-s 58 sätestatud alusel. Linnakohus on õigesti järeldanud, et hagi ei tule TsK §-de 214

ja 215 alusel rahuldada. Võlakiri oli antud AS-i RS-Trans kohustise täitmise tagamiseks. TsK §-de

190 ja 214 järgi võis garandiks olla juriidiline isik, mitte aga füüsiline isik. Füüsiline isik võis teiste

isikute vahelise kohustise täitmist tagada käendusega. Linnakohus viitas õigesti ka TsK §-le 215,

mille kohaselt on garantiivastutus täiendav võlgniku vastutusele ja seda kohaldatakse vaid siis, kui

võlgnevust ei saa kustutada võlgniku vahendite arvel. Kuna AS-i RS-Trans likvideerimismenetlus on

lõpule viimata ja hageja ei ole nõuet likvideerimismenetluses esitanud, ei ole tõendatud, et hagejal

puudub võimalus võlga kas täies ulatuses või osaliselt sisse nõuda AS-ilt RS-Trans.

Vaidlusalust võlakirja tuleb käsitada käenduslepinguna TsK § 206 järgi. Hagi esitamisel lähtus hageja

ka ise õigesti sellest, et võlakiri on käendusleping, kuid loobus sellisest väitest pärast seda, kui kostja

vaidles hagile vastu põhjendusel, et nõue käendaja vastu on aegunud. Kuna käendus on TsK § 211

lg 2 järgi lõppenud aegumise tõttu ning hageja TsK §-de 206 ja 207 järgi kostja suhtes vastutuse

kohaldamist enam ei taotlenudki, puudus linnakohtul vajadus hinnata võlakirja käenduslepinguna ja

kostja vastutust käendust reguleerivate sätete alusel. Apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 334 lg 1 p 1

alusel jätta rahuldamata ja linnakohtu otsus muutmata. Apellandi kohtukulud tuleb jätta tema enda

kanda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonikaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus oleks pidanud kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte ja sellest tuleneva hagi

rahuldamata jätmise põhjuse ja aluse. Samuti on apellatsioonikohus ekslikult hinnanud haginõudeid

vaid hageja esitatud õiguslikest alustest lähtudes ega arvestanud seda, et TsMS § 228, § 231 lg 4 ja

§ 330 lg 4 mõtte kohaselt ei ole kohus seotud poolte poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, asudes seisukohale, et võlakiri on

käendusleping. Ringkonnakohus sidus garantiivastutuse tekkimise tuvastamise ebaõigesti üksnes

formaalse likvideerimismenetlusega. Samuti on põhjendamatu seisukoht, et füüsiline isik ei saa olla

garant.

Kostja tugines apellatsioonimenetluses asjaolule, et AS RS-Trans on maksevõimeline ja seega pole

kostja täiendava vastutuse tingimus saabunud. Seda asjaolu ta aga esimeses astmes esile ei toonud.

Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 319 lg-t 2.

Rikkudes TsMS § 308 lõiget 1, ei võtnud ringkonnakohus vastu hageja esitatud tõendit kostja

majandusaasta aruande kohta, mida polnud kaalukal põhjusel võimalik varem esitada.

Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ta ei nõustunud hageja väidetega AS-i RS-Trans

maksejõuetuse tõendatuse kohta.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsK § 173 lg 1 ja § 174 ning võlakirja koostamise ajal kehtinud

TsÜS § 58. Kui tehingust tulenevas vaidluses pole kohaldatavat erisätet, tuleb vaidlus lahendada

kohustisõiguse üldsätete alusel.

8. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

10. Hagis nõutu tõendamiseks esitas hageja 23. augusti 2003. a võlakirja, mille kohaselt kostja võtab

enda kanda AS-i RS-Trans kohustused juhul, kui ettevõte satub likviidsuskriisi, pankrotistub või ei

ole mõnel muul põhjusel võimeline tasuma võetud kohustusi Shell Eesti AS-i ees. AS-il RS-Trans on

tasumata Shell Eesti AS-ile 351 333 krooni 42 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas seda võlakirja

saab lugeda AS-i RS-Trans kohustuste käendamiseks TsK §-de 206!211 järgi, garantii andmiseks

TsK §-de 214 ja 215 järgi või annab võlakiri hagejale õiguse nõuda kostjalt AS-i RS-Trans kohustuste

täitmist TsK §-de 174 ja 175 järgi ning kuni 1. juuni 2002 kehtinud TSÜS § 58 lg 1 alusel.

11. Ringkonnakohtu arvates puudus linnakohtul vajadus käsitada võlakirja käenduslepinguna ja

kostja vastutust käenduslepingu alusel, kui hageja esitas nõude garantiilepingule viidates. Selle

väitega ei saa kolleegium nõustuda. TsMS § 228 alusel hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Kohus peab kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte

vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 16. juuni

2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-04 (RT III 2004, 19, 222) leidnud, et TsMS § 228 ja § 231 lg 4

mõtte kohaselt ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid

kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja

lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku

kvalifikatsiooniga. Kui kohtu arvates on Shell Eesti AS-i esitatud võlakirjal olemas kõik

käenduslepingule vajalikud tunnused, siis ei ole alust väitel, et hageja ise sellele otseselt ei tuginenud

ning seega nõuet käenduslepingu alusel lähemalt kontrollida ei ole vaja.

12. Kolleegium rõhutab garantiikohustuse kohaldatavuse kohta üksnes juriidilistele isikutele oma

11. veebruari 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 (RT III 2003, 5, 57) väljendatud seisukohta:

"Et garantiiks nimetatud instrument on tsiviilkoodeksis reguleeritud, ei tähenda, et kõik garantiina

tähistatud tagatised alluksid TsK §-de 214 ja 215 regulatsioonile." Tsiviilkoodeksi sätted hõlmavad

tsiviilkoodeksi arusaamadele ja eelnimetatud nõuetele vastava garantii, kuid seadus ei keela pooltel

teistsugustes tagatistes kokku leppida. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et seadus ei keela isikutel

sõlmida kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ka teisiti, kui

seaduses sätestatud, kui ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega. VÕS § 155 lg-s 1

sätestatud piirang, mille kohaselt garantii antakse vaid majandus- või kutsetegevuse raamides, on

seotud eelkõige võlaõigusseaduses sätestatud garantii mitteaktsessoorsusega. Lähtuvalt garandi

staatusest tsiviilkoodeksis, kus garantiinõue on seotud tagatava kohustusega, ei oma asjaolu, kas

tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga, garantiilepingu kehtivuse seisukohalt tähendust.

13. Tõendite uuel hindamisel tuleb välja selgitada, kuidas kvalifitseerida pooltevahelist võlakirja.

Õigussuhte kvalifitseerimisel tuleb lähtuda sellest, kas poolte sõlmitud lepingu eesmärgiks oli kostja

täiendav või solidaarne vastutus. Käenduslepingu alusel vastutab käendaja solidaarselt võlgnikuga

käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sellisel juhul tuleb aga arvestada aegumise sätetega. Juhul,

kui ringkonnakohus leiab, et vaadeldaval lepingul on siiski garantiilepingu tunnused, siis tuleb kohtul

uuesti hinnata ka asjaolu, kas AS-i RS-Trans maksejõuetus on tõendatud ehk kas on põhjendatud hagi

esitamine kostja vastu.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu