3-2-1-102-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve

Kohtuasi

Marina Malinovskaja hagi Valentin Leinfeldi vastu

kaasomandi lõpetamiseks ja 3 466 krooni 93 sendi

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/356/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valentin Leinfeldi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Mati Senkel ning hageja Marina

Malinovskaja ja tema esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Mõista Valentin Leinfeldilt Marina Malinovskaja kasuks

kohtukuludena välja 3 500 krooni.

3. Mõista Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ kasuks

riigieelarvest välja kostjale osutatud riigi õigusabi tasu ja

kuludena 3 080 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marina Malinovskaja esitas 19. jaanuaril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi Valentin Leinfeldi

vastu, paludes lõpetada hageja ja kostja kaasomandi Xxxxxxxxx Xxxx xx-x asuvale korteriomandile

(Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr 78 793)

(edaspidi korter) ning mõista kostjalt välja 6 117 krooni kaasomandile tehtud kulutuste katteks ning

riigilõiv 560 krooni ja õigusabikulud 944 krooni. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt taotles hageja

kaasomandi lõpetamist selliselt, et korter jäetaks hageja omandisse koos hageja kohustusega maksta

kostjale välja temale kuuluv osa rahas 240 000 krooni. Kostjalt hagetavat kulutuste summat vähendas

hageja menetluse kestel 3 466 kroonile 93 sendile.

Hageja ja kostja on korteri kaasomanikud. Hagejale kuulub kaasomandist 64/100 ja kostjale 36/100.

Kostja lahkus korterist 1992. a-l ning sellest ajast seisavad kostja kasutuses olnud ruumid tühjana ja

kütmata. Korteri lagi on toestatud ning katuse läbijooksu tõttu võimaliku varingu korral ähvardavad

kaasomanikke nendele kuuluva vara väärtuse vähenemine ja teiste korterite omanike

kahjutasunõuded. Hageja on remontinud korteri üldkasutatavat kööki ja teinud selleks kulutusi 9 630

krooni 35 sendi ulatuses, millest kostja kanda peaks jääma võrdeliselt tema kaasomandi osaga 3 466

krooni ja 93 senti. Kostja on keeldunud hageja ettepanekutest korteri remonditööde rahastamiseks või

ei ole ettepanekutele vastanud, korteris on aga vajalik teha kapitaalremont. Käimas on mitmed

kohtuvaidlused, mis puudutavad korteril lasuvaid kommunaalteenuste võlgnevusi.

Kostjal puudub tahe kaasomandisse kuuluva vara eest hoolt kanda, mistõttu tuleb kaasomand

lõpetada vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg-le 1. Kostja osa väärtus on Aktsiaseltsi Rime

Kinnisvara Vahendus 20. juuni 2003. a hindamisakti järgi 240 000 krooni, mille hageja nõustus

kostjale tasuma. Samuti tuleb kostjalt välja mõista proportsionaalne osa hageja kantud

remondikuludest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.

Kostja ei ole nõus kaasomandi lõpetamisega, vaid soovib oma kaasomandi osa edasi kasutada. Kostja

arvates on elamu katus amortiseerunud ajal, kui kostja oli Tallinna linna üürnik, ning elamu

põhikonstruktsioonide remondi oli kohustatud tegema eluruumi omanik. Hagejal puudus kostja

nõusolek ühiskasutatavates ruumides remonditööde tegemiseks ning kostja ei pea omavolilisi

remonditöid hüvitama.

3. Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 2004. a määrusega anti asja lahendamine üle kohtualluvuse järgi

Rapla Maakohtule.

4. Rapla Maakohus rahuldas 1. novembri 2004. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 3 466 krooni 93 senti korteriomandile tehtud kulutuste hüvitamiseks, 173 krooni hageja

esindaja tasu katteks ja 280 krooni hagi esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Kaasomandi lõpetamise

nõude jättis kohus rahuldamata.

Kaasomandi lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna kostja ei ole saanud korterit kasutada temast

olenematutel põhjustel. Elamu katus on täielikult amortiseerunud ja hoone, sealhulgas poolte omandis

olev korter, on avariilises seisus juba pikemat aega. Katuse remont on korteriühistuseaduse § 2 lg 1

mõtte kohaselt korteriühistu kohustus ning katuse seisukorda arvestades ei saa kostjalt nõuda

kulutuste tegemist korteri remondiks. Kostja kohustuste täitmine korteriühistu ees ei ole käesoleva

vaidluse esemeks. Hageja tehtud kulutused korteri remondiks on vajalikud, mistõttu tuleb neist

võrdeline osa AÕS § 75 lg 1 järgi kostjalt välja mõista. Kostja nõusolek nende kulutuste tegemiseks

ei ole vajalik.

5. Hageja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas,

millega jäeti rahuldamata hagi kaasomandi lõpetamiseks, ning palus korteri kaasomandi lõpetada,

pannes talle kohustuse maksta kostjale 240 000 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 24. märtsi 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas

maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata kaasomandi lõpetamise nõude.

Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja lõpetas poolte kaasomandi

korterile ning otsustas jätta korteri tervikuna hageja omandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

350 000 krooni. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks kohtukuluna välja 2 620 krooni.

Kaasomanikul on AÕS § 76 lg 1 järgi õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Kokkulepet, mis selle

võimaluse välistaks, pooled sõlminud ei ole. Hageja soovis kaasomandi lõpetamist viisil, et omand

jääks talle ning ta hüvitab kostjale osa väärtuse. Kostja ei olnud sellise lõpetamise viisi vastu, kuid

väitis, et hageja pakutud 240 000 krooni ei vasta kostja osa tegelikule väärtusele. Apellatsioonikohtu

istungil väitis kostja esindaja, et kostja osa väärtus on 600 000 krooni. Hageja on nõus tasuma 350

000 krooni. Vaidlust ei ole selles, et hageja elab poolte kaasomandis olevas korteris ja kostja alaliseks

elukohaks on Märjamaa alev Raplamaal. Poolte seletustest ja esitatud dokumentidest tuleneb, et

eluruum vajab remonti, mida hageja sooviks teha, kuid kostja ei ole kulutuste tegemisest huvitatud.

Ringkonnakohus leidis, et kaasomandi lõpetamine on otstarbekas ning kohtul tuleb määrata summa,

mille hageja poolt kostjale hüvitab. Hageja toetus pakutud hüvituse suuruse osas 20. juunil 2003. a

kinnisvara hindaja koostatud arvamusele. Kostja ei tõendanud oma väidet suurema hinna kohta.

Ringkonnakohtu istungil oli hageja nõus tasuma kostjale 350 000 krooni. See on ringkonnakohtu

arvates ka piisav ja õiglane hüvitus, arvestades korteri avariiohtlikku seisukorda ja remondivajadust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

ringkonnakohtule või esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on rikkunud põhiseaduse § 32, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta

võõranda ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse

eest. Kohtu poolt kaasomandi lõpetamise näol on tegemist omandi võõrandamisega omaniku

nõusolekuta. Kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb võõrandamise puhul üldine huvi.

Hüvitis, mille kohus määras kostjale, ei ole õiglane. Kinnistu asub Tallinna kesklinnas, kus maa hind

on viimasel ajal suure kiirusega tõusnud. Kostja on seisukohal, et kohus oleks pidanud kohese

hüvitise määramisel rakendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 243 lg-s 1 sätestatud

viivitamata täitmise nõuet, kuna kinnisvara hind võib poolte jaoks hüppeliselt muutuda ja hüvitis

osutuda ebaõiglaseks.

Kohus rikkus TsMS § 231 lg-t 4, kuna jättis põhjendamata, miks ta ei nõustunud kostja ettepanekuga

rakendada AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud võimalust müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel

enampakkumisel, mille käigus oleks selgunud asja õiglane väärtus. Kohus ei põhjendanud samuti,

miks ta ei nõustunud kostja väidetega korteri hinna (600 000 krooni) suhtes.

Korter on elukohaks kostja pojale Illimar Leinfeldile, kelle õigusi ja kohustusi kohtuotsus puudutab,

kuid keda asja lahendamisse ei kaasatud.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et selles toodud kostja väited ei ole

põhjendatud.

Vastuse järgi ei pidanud kohus põhjendama, milles seisneb avalik huvi kaasomandi lõpetamise vastu,

kuna seadusega on kaasomandi lõpetamise võimalused ja tingimused ette nähtud. Ka ei olnud kostja

põhimõtteliselt kaasomandi lõpetamise vastu.

Kostja ei ole menetluses esitanud tõendeid, mis kinnitaks tema väiteid korteri turuväärtuse kohta.

Kohus suurendas hageja poolt makstavat hüvitist, võrreldes ekspertiisiaktis esitatuga, arvestades, et

korteri ainuomand jääb hagejale, samuti kohtuvaidluse algusest toimunud hinnatõusu.

Kohus ei oleks saanud lahendada hageja nõuet selliselt, et oleks otsustanud korteri müügi

enampakkumisel, kuna hageja vastavat nõuet ei esitanud.

Kohtuotsus puudutab omanike omavahelisi, mitte I. Leinfeldi õigusi. Ka ei ole kostja varem sellist

väidet esitanud.

9. Riigikohtu istungil jäid kostja esindaja ning hageja ja tema esindaja kirjalikult esitatud

seisukohtade juurde. Kostja esindaja kinnitas, et ei vaidlusta kaasomandi lõpetamise

põhiseaduslikkust. Kostja esindaja palus mõista Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ kasuks kostjale

riigi õigusabi osutamise eest riigieelarvest 3 080 krooni. Hageja esindaja palus

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks mõista kostjalt välja 14 500 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

11. Hageja on esitanud nõude poolte kaasomandis oleva korteri kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et

korter jäetaks hageja omandisse ja hagejalt mõistetaks kostja kasuks välja rahaline hüvitis kostja

mõttelise osa katteks. Kaasomandi lõpetamise nõude õiguslikuks aluseks on AÕS § 76 lg 1, mis

võimaldab kaasomanikul igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. Asja jagamise viisis kokkuleppe

puudumise korral otsustab selle AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kohus. Seega on hageja nõude

eeldusteks vaid kaasomandi olemasolu korterile ning poolte kokkuleppe puudumine kaasomandi

jagamise viisi suhtes.

Kostja ei ole vaidlustanud linnakohtu otsust endalt 3 466 krooni 93 sendi väljamõistmiseks korterile

tehtud kulutuste hüvitamiseks. Seega ei ole see nõue enam vaidluse all.

12. Ringkonnakohus on asja lahendamisel tuvastanud mh järgmist:

1) Hageja ja kostja on korteri kaasomanikud.

2) Korteris elab hageja, kostja kasutab korterit harva.

3) Korter on halvas tehnilises olukorras ja vajab remonti, kuid kostja on selle tegemiseks vajalike

kulutuste kandmisest keeldunud.

4) Kostja ei vaielnud kaasomandi lõpetamisele vastu, kuid nõudis hageja pakutust suuremat hüvitist.

5) Pooled ei ole kokkuleppel kaasomandi lõpetamise võimalust piiranud.

13. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus tuvastanud kaasomandi lõpetamise eelduste olemasolu

ega ole seejuures kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt protsessiõiguse

norme.

14. Asjaõigusseaduse § 76 lg 2 järgi on kaasomandi lõpetamise nõuet välistavaks asjaoluks üksnes

poolte kokkulepe. Sellise kokkuleppe sõlmimist ei ole ringkonnakohus tuvastanud nagu ka muid

piiranguid, mis takistaks kaasomandi lõpetamist. Kostja väited põhiseaduse § 32 rikkumisest

ringkonnakohtu poolt ei ole põhjendatud. Kaasomandi igal ajal lõpetamise õigust tunnustav AÕS

§ 76 lg 1 ei pane kohtule kohustust põhjendada, milles seisneb kaasomandi lõpetamisel üldine huvi.

Kostja ei ole menetluses alama astme kohtutes ega ka Riigikohtus väitnud, et AÕS § 76 lg 1 või § 77

lg 2 oleks põhiseadusega vastuolus. Sama kinnitas kostja esindaja ka Riigikohtu istungil.

15. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja

ettepanekuga müüa korter avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel, ning on eksinud

sellega TsMS § 231 lg 4 vastu. Siiski ei ole tegemist rikkumisega, mis võiks olla aluseks

apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele. Kohus võib AÕS § 77 lg 2 järgi valida üksnes selliste

kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis (vt Riigikohtu 4. mai

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-05 (RT III 2005, 16, 169)). Hageja ei ole, ka alternatiivselt,

nõudnud kaasomandi lõpetamist korteri enampakkumisel müümise teel. Enamgi veel, hageja on

sellisel viisil kaasomandi lõpetamisele selgesõnaliselt vastu vaielnud (tlk 162). Kostja ei ole

omapoolset vastuhagi esitanud. Muul viisil esitatud taotlusest AÕS § 77 lg 2 järgse kaasomandi

lõpetamise viisi valimiseks aga kohtule ei piisa. Vastasel juhul väljuks kohtus hagi piiridest ja rikuks

sellega TsMS § 229 lg-t 1. Seega ei saanud ringkonnakohus valida kaasomandi lõpetamise viisi, mida

taotles ringkonnakohtu istungil kostja. Kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamist hageja taotletud

viisil on kohus otsuses põhjendanud.

16. Kostja ei nõustu kassatsioonkaebuse järgi tema kasuks välja mõistetud hüvitise suurusega (350

000 krooni), leides, et see ei ole õiglane. Kohus ei ole kaebuse järgi samuti põhjendanud, miks ta ei

nõustunud kostja taotletud hüvitisega 600 000 krooni.

Asjaõigusseaduse § 77 lg-st 2 ei nähtu üheselt, mida tähendab kaasomandi lõpetamisel asja ühele või

mitmele kaasomanikule jätmisel talle kohustuse panemine "maksta teistele kaasomanikele välja

nende osad rahas". Kolleegiumi arvates tähendab selline kaasomandi lõpetamise viis, et kaasomandi

osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise

eest (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3,

27)). Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle

alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures

kaasomandis oleva asja kui terviku (praegusel juhul esmajoones korteri), mitte nt ainuüksi mõttelise

osa, harilikust väärtusest.

Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus hüvitise suuruse määramisega seotud asjaolusid kaalunud

ning määratud hüvitise suurust ka põhjendanud. Hageja esitas pakutud hüvitise kinnitusena

hindamisakti, kostja omapoolseid tõendeid korteri väärtuse kinnitamiseks ei esitanud. Kumbki pool

peab TsMS § 91 lg 1 järgi tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Kohus hindas esitatud tõendeid ning ei ole seejuures rikkunud protsessiõiguse norme. Riigikohtul

puudub TsMS § 353 lg 2 järgi võimalus asjaolude tuvastamiseks ja tõendite hindamiseks.

Apellatsioonikohus on põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja taotletud hinnaga. Kolleegium märgib

ka, et ringkonnakohus määras kostja kasuks suurema hüvitise, kui on kostja korteriosa väärtus hageja

esitatud hindamisakti järgi. Konkreetse korteri asemel maja alusest maa või hoone väärtusest

lähtumist korteri kaasomandi lõpetamisel õigustaks kolleegiumi arvates vaid see, kui on olemas

reaalselt hinnatav võimalus lähitulevikus tervikuna kinnisasja ühiseks võõrandamiseks ja nt maja

lammutamiseks ning seda on kohtule ka tõendatud.

17. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks pidanud otsuse kuulutama

viivitamata täidetavaks. Kohtul ei ole TsMS § 244 lg 1 järgi õigust omal algatusel kaasomaniku

kasuks hüvitise väljamõistmise otsust viivitamata täidetavaks tunnistada ning asja materjalidest ei

nähtu, et kostja oleks seda taotlenud TsMS § 244 lg 3 alusel.

18. Paljasõnaline on kostja väide, et kohtuotsus puudutab ka I. Leinfeldi õigusi. Vaidluse esemeks on

korteri kaasomandi lõpetamine ja lõpetamise viisi määramine. Kaasomandisuhte osalisteks on

kaasomanikud. Kostja ei ole näidanud, kuidas kohtuotsus I. Leinfeldi õigusi puudutab, ega väitnud

seda varasemas kohtumenetluses. Kolleegium juhib kostja tähelepanu ka TsMS § 242 lg-le 1, mille

järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik vaid asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele

ning nende õigusjärglastele.

19. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning hageja on

esitanud taotluse kostjalt kohtukulude väljamõistmiseks, tuleb kostjalt TsMS § 60 lg 1 alusel hageja

kasuks välja mõista vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on taotlenud kostjalt

õigusabikuluna 14 500 krooni väljamõistmist. Maakohtu otsusega on hageja kasuks kostjalt välja

mõistetud õigusabikuludena 174 krooni. Ringkonnakohtu otsusega on kostjalt hageja kohtukulude

katteks välja mõistetud 2 620 krooni, millest 2 500 krooni õigusabikuludena. Arvestades asja

keerukust ja hagejale osutatud õigusteenuse piiratud mahtu (Riigikohtu istungiks ettevalmistamine ja

esindus kohtuistungil), ning väljakujunenud praktikat, loeb kolleegium hageja poolt

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulust vajalikuks ja põhjendatuks 3 500 krooni, mille mõistab

välja kostjalt.

20. Kostja esindaja vandeadvokaat M. Senkel on taotlenud kostjale osutatud riigi õigusabi eest

riigieelarvest 3 080 krooni väljamõistmist Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ kasuks. Taotluses on

märgitud tasuna kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 1400 krooni, kohtuistungil osalemise

eest 310 krooni (ühe tunni eest), tasuna õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 650

krooni ja sõiduauto kasutamise kuludena 720 krooni. Sõiduauto kasutamise kulusid on advokaat

põhjendanud töögraafiku tõttu Tallinnasse kiire tagasijõudmise vajadusega. Lisaks on märgitud, et

Advokaadibüroo Mati Senkel OÜ ei ole käibemaksukohuslane.

Kohus määras advokaat M. Senkeli 24. septembril 2004. a kostja esindajaks hagi läbivaatamisel

Rapla Maakohtus (tlk 79). Ringkonnakohus on samuti tunnustanud M. Senkelit kostja esindajana riigi

õigusabi andmise korras. Kuigi kostjale anti riigi õigusabi tema esindamiseks kohtumenetluses enne

1. märtsi 2005. a, kui jõustus riigi õigusabi seadus (RÕAS), kehtib kolleegiumi arvates RÕAS § 17

lg-s 3 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte lahendile edasikaebamisel ka nende

tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati riigi kulul menetlusosalisele enne 1. märtsi 2005. a.

Seega kehtib riigi õigusabi andmine ka kassatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei pidanud

vajalikuks RÕAS § 17 lg 4 järgi riigi õigusabi andmise tingimusi uuesti hinnata ning seda ei tee ka

Riigikohus. Seega tuleb M. Senkeli esitatud taotlus rahuldada ning riigi õigusabi tasu ja kulud tuleb

RÕAS § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata ja riigieelarvest välja

mõista.

Korra § 12 lg 1 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest

1 400 krooni. Kuigi korras ei ole täpsustatud, kas menetluse ettevalmistamise tasu kehtib eraldi igas

kohtuastmes, tõlgendab kolleegium nimetatud sätet selliselt, tuginedes esmajoones analoogiale

kriminaalmenetlusega (korra § 8 lg 1). Seega on M. Senkeli taotlus kohtulikuks menetluseks

ettevalmistamise tasu määramiseks põhjendatud. Lähtudes korra § 12 lg-st 2 on põhjendatud ka

M. Senkeli taotlus kohtuistungil osalemise aja eest (1 t) 310 krooni määramiseks. Tulenevalt korra

§ 18 lg 1 p-st 4 on samuti põhjendatud M. Senkeli taotlus 650 krooni määramiseks tasuna õigusabi

osutamise kohta jõudmise aja eest. Nähtuvalt taotlusest on advokaadibüroo, mille kaudu M. Senkel

õigusteenust osutab, asukoht Tallinnas, õigusteenust osutati Riigikohtu istungil Tartus. Lähtudes

korra § 20 lg 1 p-st 1 ja § 21 lg-test 1 ja 3, on põhjendatud kostja taotlus sõiduauto kasutamise kulude

hüvitamiseks 720 krooni ulatuses. Korra § 21 lg 3 järgi hüvitatakse sõidukulud arvestusega 2 krooni

iga läbitud kilomeetri kohta.

Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕAS § 24 lg 1 ja korra § 6 järgi Advokaadibüroo Mati Senkel

OÜ-le välja Eesti Advokatuur.

21. Kolleegium ei määra RÕAS § 25 lg 1 alusel kindlaks kostja kui riigi õigusabi saanud isiku

kohustust hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile makstav summa. Kostjale riigi õigusabi

andmisel talle õigusabikulude hüvitamise kohustust ei ole pandud ning seda ei ole tehtud ka hilisemas

menetluses. Seega loeb kolleegium kostjale riigi õigusabi antuks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi

tasu ja kulud (RÕAS § 8 p 1) ning puudub alus kostja kohustamiseks osutatud õigusabi riigile

hüvitada, kuigi hagi rahuldati.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve