3-1-1-97-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-97-05

Otsuse kuupäev

14. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi A.V. süüdistuses KarS § 306 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2005.a otsus nr 2-

1/244/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne ringkonnaprokurör Indrek Kalda kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

14. september 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2005. a otsus muutmata ja prokuröri kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Maakohtu 3. märtsi 2005. a otsusega tunnistati A.V. KarS § 306 lg 1 järgi süüdi selles, et ta

ajavahemikul 24. kuni 30. detsembrini 2002. a varjas kuriteo toimepanijate kindlakstegemise ja tõe

tuvastamise raskendamise eesmärgil T.N. poolt 24. detsembril 2002. a V.A. mõrva toimepanemisega seotud

asjaolusid sellega, et pesi kuriteo jälgede hävitamise eesmärgil puhtaks T.N-le kuuluvad V.A. verega

määrdunud riietusesemed ja jalanõud. A.V. karistati vangistusega kuueks kuuks, mis jäeti tingimuslikult

täitmisele pööramata. KarS § 202 lg 1 ning § 22 lg 2 ja § 320 järgi esitatud süüdistustes mõisteti A.V. õigeks.

2. Lääne Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.V. kaitsja vandeadvokaat Ruth Sild, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja A.V. õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et A.V. süüd ei ole tõendatud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 16. mai 2005. a otsusega mõisteti A.V. talle KarS § 306 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses õigeks.

Ringkonnakohus märkis, et kuigi A.V. varjas kuriteo jälgede riietelt ja jalanõudelt pesemisega T.N. kuritegu,

ei saa teda selles tegevuses KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistada, sest KarS § 306 lg 2 kohaselt ei ole

kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine kuriteo toimepaneja vanema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna,

õe, vanavanema, lapselapse, abikaasa või tema vanema poolt süüline. Kõnealused isikulised süüd välistavad

asjaolud erinevad üldistest süüd välistavatest asjaoludest ja on seotud antud süüteo spetsiifilise

teoebaõigusega. Ringkonnakohus asus seisukohale, et A.V., kes oli püsivas kooselus T.N-ga, tuleb käsitada

KarS § 306 lg-s 2 sätestatud isikuna, mistõttu tema käitumises on välistatud süü eelnevalt mittelubatud

kuriteo varjamises KarS § 306 lg 1 mõttes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A.V. süüditunnistamist KarS § 306 lg 1 järgi. Kassaator leiab, et

abikaasa mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Perekonnaseaduse § 1 lg-st 2, mille kohaselt on õiguslik tähendus

üksnes registreeritud abielul.

A.V. kaitsja vandeadvokaat Ruth Silla kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata

jätmist. Kaitsja ei nõustu muuhulgas Riigikohtu halduskolleegiumi praktikale viidates prokuröri seisukohaga

abikaasa mõiste sisustamise osas ja leiab, et ka vabaabielus elavatele isikutele laieneb KarS § 306 lg 2.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

Kriminaalkolleegium ei nõustu prokuröri kassatsioonis kajastuva arusaamaga, et abikaasa mõistet tuleb KarS

§ 306 lg-s 2 sätestatuga seoses vaadelda formaalselt. Kassaatori seisukoht vaatab mööda abikaasa poolt

ütluste andmisest keeldumise kui isikulise negatiivse karistatavuseelduse olemusest - vabastada isik

ebaeetilisest dilemmast, kas riskida ise karistusega või reeta selle hirmus enda lähedane isik. Abielu riikliku

registreerimise nõude esitamisega KarS § 306 tõlgendamisel jääks muuhulgas arvesse võtmata fakt, et suur

osa püsipaarisuhetest on tänapäeval nn vabaabielud. Tartu Ülikoolis 2004. aastal koostatud uuringust "Eesti

rahvastiku põhinäitajad aastail 2003/2004 Euroopa taustal" nähtub, et abiellumus on Eestis 1990. aastate

algusest oluliselt kahanenud, samas elas rahvaloenduse andmetel 2000. aastal vabaabielus 27 % kõigist

kooselupaaridest ja see protsent on kasvutendentsiga (vt uuringu lk 8-10, kättesaadav EV rahvastikuministri

kodulehelt: www.rahvastikuminister.ee/cms/doc/tiit.doc).

6. KrMS § 71 lg 1 p 5 sätestab, et õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on kahtlustatava või

süüdistatava abikaasal, püsivas kooselus oleval isikul ja tema vanemal, sealhulgas pärast abielu või püsiva

kooselu lõppemist. Analoogiline säte sisaldub ka TsMS § 257 lg 1 p-s 5, mille kohaselt on õigus keelduda

tunnistajana ütluste andmisest hageja või kostja abikaasal, elukaaslasel ja tema vanemal, sealhulgas pärast

abielu või püsiva kooselu lõppemist. Seega tuleneb mõlemast viidatud normist, et püsipaarisuhtes oleval

isikul ei lasu kohustust oma partneri kohta ütluste andmiseks.

7. Erinevalt Kriminaalmenetluse seadustikust ja Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei kasutata KarS § 306

lg-s 2 elukaaslase ega püsipaarisuhtes oleva isiku mõisteid, vaid üksnes üldist mõistet abikaasa. Abikaasa

legaaldefinitsioon Eesti õiguskorras puudub, kuid selle saab tuletada PerekS § 1 lg-test 1 ja 2, mille kohaselt

on abikaasadeks üksnes perekonnaseisuasutuse abieluaktiga kinnitatud abielu sõlminud mees ja naine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et PerekS § 1 lg-test 1 ja 2 tuletatav abikaasa mõiste kehtib eeskätt

tsiviilõiguse sfääris ega ole automaatselt laiendatav karistusõigusele. Selgitamaks KarS § 306 lg-s 2

sätestatud abikaasa mõiste tähendust, tuleb arvesse võtta KrMS § 71 lg 1 p 5 ja TsMS § 257 lg 1 p 5 sisu, sest

kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine võib seisneda ka tsiviil- või kriminaalmenetluse käigus teo kohta

ütluste andmisest keeldumises või valeütluste andmises.

Seega nähtub nii KrMS § 71 lg 1 p 5 ja TsMS § 257 lg 1 p 5 sätetest kui ka õiguse üldisest põhimõttest

ühemõtteliselt, et isikut ei saa sundida enda lähedase kohta ütlusi andma ja seetõttu tuleb KarS § 306 lg-s 2

sätestatud abikaasa mõistet tõlgendada laiendavalt. Vastasel korral tekiks ebanormaalne olukord, kus ühelt

poolt menetlusõigus tagab isikule õiguse keelduda oma lähedase isiku vastu ütluste andmisest, kuid teiselt

poolt tunnistab materiaalõigus niisuguse käitumise karistatavaks.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 16. mai 2005. a otsuse muutmata.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris