3-3-1-45-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-45-05

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jaak Luik

Kohtuasi

X kaebus Lõuna Politseiprefektuuri ja Tartu Linnavalitsuse

ametniku tegevusele

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 2-

3-34/2005

Menetluse alus Riigikohtus

X kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

22. september 2005

Kohtuistungil osalenud isikud

X

Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-34/2005 ja Tartu

Halduskohtu 15. oktoobri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-227/04 ning saata asi sisuliseks

läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ema Y tunnistati Tartu Maakohtu 1. märtsi 2001. a otsusega teovõimetuks ja tema eestkostjaks

määrati Tartu linn. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2003. a otsuse alusel paigutati Y tema tahte vastaselt

4. veebruaril 2003 Jõgeva Sotsiaalkeskusesse Elukaar, tähtaega näitamata.

2. 4. veebruaril 2004 lahkus Y koos X-ga sotsiaalkeskusest oma endisesse elukohta Tartus. Eestkostja

nõusolekut selleks ei olnud. Eestkostja pöördus Tartu Politseiprefektuuri poole abi saamiseks, et viia

Y tagasi sotsiaalkeskusesse. Y vastuseisule vaatamata toimetati ta 5. veebruaril 2004 koos X-ga Tartu

Politseiprefektuuri. Tartu Linnavalitsuse töötaja toimetas seejärel Y tagasi Jõgeva sotsiaalkeskusesse.

3. X esitas kaebuse Tartu Halduskohtusse. Kaebuse kohaselt peeti Y 5. veebruaril 2004 oma

elukohas Tartu Politseiprefektuuri politseinike poolt kinni ilma seadusliku aluseta. Pärast 4. veebruari

2004 puudus õiguslik alus Y toimetamiseks ja paigutamiseks Tartu Linnavalitsuse ametniku poolt

sotsiaalkeskusesse. Kaebaja leidis, et toiminguga sekkuti alusetult kaebaja perekonnaellu, rikkudes

PS § 26 ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 8. Politsei tegevus kujutab endast rünnet

õiguskorrale. Kaebaja taotles tunnistada Tartu Politseiprefektuuri ja Tartu Linnavalitsuse tegevus

õigusvastaseks. Kaebaja palus tunnistada põhiseadusevastaseks SHS § 19 lg 1 osas, mis lubab isiku

tahtevastast hoolekandeasutusse paigutamist üksnes seadusliku esindaja nõusolekul.

4. Lõuna Politseiprefektuur leidis, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Politseiprefektuur oli lähtudes

Politseiseaduse §-dest 12 lg 1 p 1, 2, 6; 12 lg 2 p 1 ning Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) §-st 39

kohustatud abistama eestkostjat Y toimetamisel elule ohtlikust kohast eestkostja näidatud kohta.

Kaebusest ei nähtu X põhjendatud huvi antud asjas.

Tartu Linnavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Üldhooldekodusse eestkostetava paigutamiseks

ei ole vaja kohtuotsust. Y-le parim lahendus elukvaliteedi tagamiseks on hooldekodu teenus. Y elama

asumine koos X-ga on mõeldav juhul, kui X tagab emale nõuetekohase elamispinna koos igapäevase

hooldusega.

5. Tartu Halduskohus jättis 15. oktoobri 2004. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

X-l puudub põhjendatud huvi vastustajate toimingu õigusevastasuse tuvastamiseks. Toimingu

sooritamise ajal ei moodustanud Y ja X perekonda. Y-le on määratud eestkostja, kaebuse esitajal ja

tema emal puudub ühine majapidamine ja kooselu. Asjaolu, kas Y hoidmine hooldekodus üle 1-

aastase tähtaja on seaduspärane või mitte, ei riku X õigust perekonnaelu puutumatusele. X poolt

takistuste tegemisel eestkostja ülesannete täitmisel oli eestkostjal politsei kaasabil toimetada

eestkostetav tema tervisele sobilikku asukohta. Kuna kaebus on põhjendamatu, puudub vajadus SHS

§ 19 lg 1 ja sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määruse nr 4 Põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks.

6. Tartu Halduskohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse X. Apellatsioonkaebuse kohaselt

perekondlikud sidemed ei katkenud seetõttu, et Y viibis tähtajaliselt hoolekandeasutuses.

Apellatsioonkaebuse motiivide kohaselt ei ole tõendatud, et hooldekodust lahkumise järgselt viibis Y

ebasanitaarsetes tingimistes, samuti pole tõendatud, et Y tervislikest asjaoludest tulenevalt vajaks

paigutamist hoolekandeasutusse ja edasist seal hoidmist. Isikult on võetud vabadus politsei poolt

füüsilise vägivalla rakendamisega, kusjuures varasem kohtulahend ei saanud olla Y

hoolekandeasutusse taaspaigutamise aluseks. Isiku tähtaegne paigutamine hoolekandeasutusse ei võta

temalt õigust alalisele elukohale.

7. Lõuna Politseiprefektuur leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele.

Politseiprefektuuri arvates ei saa ema ja poja vahelisi suhteid lugeda perekondlikeks, kuna puuduvad

asjaolud, mis viitaksid üldtunnustatud perekonnasuhetele. Lõuna Politseiprefektuur ei saa anda

õiguslikku hinnangut eestkostja käitumisele ja tema otsustuste õigsusele. Prefektuur pidi arvestama

asjaoluga, et Tartu linn on Y seaduslik esindaja ning lähtuma linna seisukohtadest ja avaldustest Y

äratoimetamisel viibimiskohast. Politseiprefektuur oli kohustatud abistama eestkostjat Y toimetamisel

tema senisest elule ohtlikust asukohast eestkostja poolt näidatud kohta, kusjuures tähtsust ei oma Y

suhtes tehtud kohtulahendid, kuna toimetamise aluseks oli eestkostja suuline avaldus eestkostetava

isiku elu- ja terviseohtlike tingimuste kohta. Politsei ei saanudki hinnangut anda asjas olevatele

kohtulahenditele ja sellele, kas isik viibib hoolekandeasutuses seaduslikult või mitte ja kas eestkostja

toimetab Y sinna seaduslikult.

8. Tartu Linnavalitsus oma vastuses leiab, et X kaebustes esitatud õiguslikud väited ei haaku

tegeliku olukorraga, on otsitud ja asjassepuutumatud, seadusi on suvaliselt tõlgendatud. Vastuses

leitakse, et SHS § 39 alusel on politsei kohustatud osutama vajadusel sotsiaalhoolekandetöötajale abi

isiku eluruumi või muusse asupaika sisenemiseks isiku enda või teiste inimeste tervise kaitseks. Tartu

linn täites eestkostja ülesandeid on sekkunud perekonnaellu, lähtudes muuhulgas PS §-s 26 sätestatud

printsiibist, mis lubab seda teha tervise kaitseks. Poja ja ema vahel on küll formaalsed

perekonnasuhted, kuid need ei vasta ühiskonnas tavalisteks peetavatele ? puudub ühine elukoht,

majapidamine, vastastikune hoolitsus. Tartu linna leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2005. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2004. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et

kaebaja õigusi ei ole kaevatavate toimingutega rikutud ega tema õigusi piiratud. Vaidlustatud

toimingud on teostatud kooskõlas seadusega, ning kuna linn, kes on määratud eestkostjaks, on antud

kontekstis ka avalikku huvi esindav asutus, siis ei pidanud halduskohus täiendavaid põhjendusi

seoses avaliku huviga esitama. Apellandi viited perekondlikele suhetele ei ole käesolevas asjas

asjakohased, kuna pereliikmed ja teised lähedased isikud omaksid sekkumise õigust vaid juhul, kui

isikule ei ole määratud eestkostjat. Teised isikud saavad oma väidetavat õigust teostada vaid

eestkostja määramist vaidlustades või taotledes eestkostja asendamist.

10. Tartu Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse X.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

11. Kassaator leiab, et kohtu poolt on eestkoste teostamine avalik-õigusliku juriidilise isiku poolt

seatud kõrgemale Põhiseadusest ja siduvast välislepingust. Kohtute seisukoha kohaselt võib avalik-

õiguslike subjektiivsete õiguste piiramine toimuda mitte kooskõlas PS §-ga 11 ? seaduses ettenähtud

juhtudel ja korras ?, vaid meelevaldselt ja piiranguteta eestkoste teostamise käigus. Niisuguse

seisukohavõtuga on piiratud teovõimega isik asetatud väljapoole seadust. Perekonnaliikmed on

asetatud inimväärikust alandavasse olukorda.

Perekonnaellu sekkumise muudab antud juhul õigusevastaseks kõigepealt brutaalne ja inimväärikust

alandav toimimisviis. Jõulise politseioperatsiooni käivitamine haige vanainimese kinnivõtmiseks oma

alalises elukohas kell 7.30 hommikul oli olukorda ja saavutatavat eesmärki silmas pidades

ebaproportsionaalne. Kassaatori kui perekonnaliikme õiguste rikkumine seisnes selles, et

politseioperatsioonile eelnevalt ei teinud linnavalitsus mingisugustki katset olukorda läbirääkimiste

teel lahendada ja kokkuleppele jõuda. Rikuti perekonnaliikme õigust otsustusprotsessis osaleda ja

esitada oma arvamus.

Tartu Maakohtu otsuses 19. jaanuarist 2003 (asi nr 2-1952/02), mille alusel ema paigutati

hoolekandeasutusse, pole märgitud tähtaega. Seadusest tulenevalt on selline tähtaeg 1 aasta.

Linnavalitsus ja politsei tuginesid õigusvastaselt nimetatud kohtuotsusele ka pärast aastase tähtaja

möödumist. Alates 5. veebruarist 2005 on tahtevastane kinnipidamine hoolekandeasutuses ulatunud

kolmandasse tähtaega, kusjuures kohus ei ole tähtaega pikendanud kummalgi korral.

Tartu Ringkonnakohus on jätnud kohaldamata SHS § 19, mis näeb ette kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi määramise kord aastas. Pärast 2000. aastat ei ole ükski ekspert uuringuid teinud. Puuduvad

andmed isiku ohtlikkuse kohta endale või teistele.

Põhiseadusevastane on sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määrus nr 4 Hoolekandeasutustele ja

hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded, mis näeb seadusliku aluseta ette hulgaliselt

võimalusi põhiõiguste piiramiseks. Kohtud on keeldunud asjas otsustava tähtsusega õigusaktide

Põhiseadusele vastavuse kontrollimisest.

Antud asjas on tegemist ka diskrimineerimisega varandusliku seisundi tõttu. Samas toimingu ajal

(4.-5. veebruaril 2004) puudus vastustajatel teave eluruumi seisukorra kohta. SHS § 19 lg 1 näeb ette

kõigepealt muude abinõude rakendamist. Linnavalitsuse käsutuses on muid võimalusi majanduslikult

raskes olukorras oleva ja tagastatud elamus elava perekonna abistamiseks.

12. Lõuna Politseiprefektuur leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu

rahuldamisele. X-l ja Y-l ei ole õigust otsustada asjaolude üle, mis on Sotsiaalhoolekande,

Perekonnaseaduse ja muude seadustega antud eestkostjale. Kassaator ei ole esitanud andmeid, millest

nähtuks, et ema elutingimused oleksid Tartusse elama asumisel oluliselt paranenud.

Perekonna moodustamiseks ei piisa ainult sugulussidemetest, vaid selleks on vajalik majanduslike,

sotsiaalsete ja muude tingimuste kooslus. X ja Y vahelisi suhteid ei saa pidada perekondlikeks.

Eestkostja ja politsei ei ole sekkunud perekonnasuhete sfääri. Lõuna Politseiprefektuur ei saa anda

õiguslikku hinnangut eestkostja käitumisele ja tema otsustuste õigsusele. Kaebaja väited politseinike

poolt füüsilise vägivalla kasutamisest on uudsed. Kassaator ei ole selgitanud, milles ema suhtes

kohaldatud vägivald seisnes. Lõuna Politseiprefektuur oli SHS § 39 ning Politseiseaduse § 12 lg 1

p 1, 2, 6, § 12 lg 2 p 1 lähtudes kohustatud abistama eestkostjat Y toimetamisel tema senisest elule

ohtlikust asukohast eestkostja poolt näidatud kohta. Toimetamise aluseks oli eelkõige eestkostja

suuline avaldus.

13. Tartu Linnavalitsus oma kirjalikes seisukohtades ei nõustu kassatsioonkaebuses toodud

seisukohtadega ja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tartu Linnavalitsus leiab, et Y

hoolekandeasutuses viibimise aega on pikendatud Tartu Linnavalitsuse kui seadusliku esindaja

nõusolekul, seega ei ole rikutud SHS § 19 sätteid.

Seadusest tulenevalt on kohtuotsus vajalik juhul, kui hoolekandeasutusse paigutamise vastu on nii

isik ise kui ka tema seaduslik esindaja. Kuna Y seaduslikuks esindajaks on kohtuotsusega määratud

Tartu linn ja viimane on jätkuvalt nõus, et Y viibib hoolekandeasutuses, ei olnud vajalik taotleda Y

hoolekandeasutuses viibimise pikendamiseks SHS § 19 lg 3 kohaselt kohtu nõusolekut.

Tartu Linnavalitsus leiab, et X-l puudub antud asjas põhjendatud huvi vastustajate toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna vaidlustatud toimingutega ei rikutud kaebaja subjektiivseid

õigusi ega tungitud tema perekonnaelu sfääri. Perekonna moodustamiseks ei piisa üksnes

sugulusvahekorrast. X ei ole täitnud oma ülalpidamiskohustust, lõppenud on kooselu emaga. Isegi kui

asuda seisukohale, et X ja Y vahel on tegemist perekondlike suhetega, ei ole Tartu Linnavalitsus ja

Lõuna Politseiprefektuur sekkunud nende perekonnasfääri ja rikkunud nende põhiseaduslikke õigusi

perekonnaelu puutumatusele.

Tartu Linnavalitsus leiab, et kassaatori väited vastustajate brutaalse ja vägivaldse käitumise kohta on

alusetud ja tõendamata. X tegutses Y äraviimisel hoolekandeasutusest ilma Tartu Linnavalitsuse

nõusolekuta ebaseaduslikult, kuna X-l ei olnud selles küsimuses otsustuspädevust ja ta takistas oma

õiguspäratu käitumisega järjekordselt Tartu Linnavalitsust eeskostja kohustuste täitmisel. Selleks, et

Y paigutada tagasi elamiskõlblikusse elukohta ööpäevaringse hoolduse ja järelevalve alla, palus Tartu

Linnavalitsus SHS § 39 alusel abi Lõuna Politseiprefektuurilt, kes täitis 5. veebruaril 2004. a

toimunud vahejuhtumis oma seadusest tulenevat kohustust.

14. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma varasematele seisukohtadele.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Käesolevas asjas on X vaidlustanud oma ema, Y hooldekodusse toimetamise ja seal jätkuva

hoidmise õiguspärasuse, leides, et sellega rikutakse tema kui poja Põhiseaduse §-st 26 tulenevaid

õigusi. Kaebaja arvates puuduvad Sotsiaalhoolekande seaduse §-s 19 sätestatud alused Y tahte

vastaseks hoidmiseks hooldekodus. Kohtud on leidnud, et kuna Yle on määratud eestkostja, kelleks

on Tartu linn, ei saa tema paigutamine hooldekodusse rikkuda X õigusi, sõltumata sellest, kas

nimetatud paigutamine on õiguspärane või mitte.

16. Halduskolleegium ei nõustu kohtute selle seisukohaga. Eestkostja määramine ei lõpeta

olemasolevaid sugulussidemeid ega välista seadusest tulenevaid perekonnaliikmete, eelkõige

lähisugulaste õigusi ja kohustusi suuremas ulatuses, kui see tuleneb eestkoste sisust.

Põhiseaduse § 26 sätestab perekonna kaitse põhimõtte. Sellest sättest tulenevalt on pereliikmetel

õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule. Nii ei

tulene asjaolust, et eestkostjaks on määratud kolmas isik, vältimatult järeldust, et poja ja ema ühine

pereelu on välistatud. Y ja X kooselu lõppes seoses Y paigutamisega hooldekodusse. X leiab, et

seoses SHS § 19 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumisega on alus ema edasiseks

tahtevastaseks hooldekodus hoidmiseks ära langenud. Neil asjaoludel võib X-l olla PS §-le 26 rajanev

õiguspärane ootus, et ema saab asuda elama poja juurde. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks

rõhutada, et X oli huvitatud isikuna kaasanud kohtumenetlusse Tartu Maakohus, kes otsustas ema

paigutamine hoolekandeasutusse (toimiku lk 23?24) ning Tartu Ringkonnakohus menetles selles asjas

ka tema apellatsioonkaebust (toimiku lk 25?27).

X ei ole esitanud kaebust teise isiku huvides. Samas tuleb arvestada, et antud juhul on Y näol

tegemist eaka ja piiratud teovõimega isikuga, kes oli algselt kohtuotsuse alusel paigutatud

hoolekandeasutusse seoses vaimuhaigusega ning temast lähtuva reaalse ohuga isikule endale ja

teistele isikutele. On mõistetav, et sellise isiku võime ennast kaitsta võib olla piiratud ning kohus peab

tagama piisavad protsessuaalsed võimalused isiku väidetavalt rikutud õiguste kaitseks.

17. Kolleegium leiab, et X kaebus tuleb sisuliselt läbi vaadata. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt

rahuldada. Halduskolleegium tühistab Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2004. a otsuse haldusasjas

nr 3-227/04 ning Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2005. a otsuse haldusasjas nr 2-3-34/2005 ja

saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtusse. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik