3-3-1-38-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-38-05

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Jaan Veversoni kaebus Halinga Vallavolikogu otsusega tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2005. a

otsus haldusasjas nr 2-3/88/05

Menetluse alus Riigikohtus

Halinga Vallavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3/88/05 ja Pärnu Halduskohtu 19. detsembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-140/2003 Jaan

Veversoni puudutavas osas ning lõpetada asjas menetlus.

Tagastada kautsjon.

Jätta kohtukulud poolte kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Halinga Vallavolikogu 2. mai 2001. a otsuse nr 11 kohaselt anti kõik kohaliku omavalitsuse

Pärnu-Jaagupi Haigla ambulatoorse eriarstiabi meditsiiniteenuste osutamisega seonduvad õigused ja

kohustused, sealhulgas kõik selle teenuse osutamisega seonduvad töölepingud, üle OÜ-le Norepi

Grupp.

2. Pärnumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni 15. augusti 2001. a otsusega nr 68;74-77/982 ja

12. septembri 2001. a otsusega nr 81/9-8-2 mõisteti OÜ-lt Norepi Grupp välja viie endise töötaja

kasuks hüvitised seoses koondamise tõttu töölepingute lõpetamisega ja hüvitised töölepingu

lõpetamisel etteteatamistähtaja mittejärgimise eest.

Pärnumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni 8. jaanuari 2002. a otsusega nr 114/9-8-2 mõisteti

OÜ-lt Norepi Grupp Jaan Veversoni kasuks välja 456 krooni 2001. aasta juunikuu töötasu ning 424

krooni ja 10 senti palga maksmisega viivitatud aja eest. Töövaidluskomisjon leidis veel, et kuna

tõendatuks ei saa lugeda J. Veversoniga sõlmitud töölepingu lõpetamist, tuleb rahuldamata jätta

töölepingu lõpetamisega seonduvad nõuded.

3. Oktoobris 2002. esitasid kuus endist haiglatöötajat (sh J. Veverson) kaebused Halinga

Vallavolikogu 2. mai 2001. a otsuse nr 11 p 1 õigusvastasuse tuvastamiseks. Pärnu Halduskohtu

27. detsembri 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-98/2002 jäeti nende kaebused rahuldamata.

Halduskohus leidis, et tegemist on töösuhtest tulenevate nõuetega ning asjaolu, et OÜ Norepi Grupp

pole töötajatele maksnud temalt töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud summasid, ei ole

aluseks nende summade väljamõistmiseks Halinga vallalt.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2003. a otsusega haldusasjas nr 2-3/366/03 rahuldati kaebused

Halinga Vallavolikogu 2. mai 2001. a otsuse nr 11 p 1 õigusvastasuse tuvastamiseks. Rahuldati ka

mitme endise haigla töötaja nõue selle aktiga tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis

selles asjas, et kaebuse esitajate tööandjaks ei olnud Pärnu-Jaagupi Haigla, vaid Halinga vald.

Vallavolikogul puudus pädevus Töölepingu seaduse (TLS) § 6 alusel töölepinguid üle anda. OÜ-le

Norepi Grupp ei antud üle teenuse osutamisega seotud varasid, vaid ainult töölepingud. Nimetatud

otsusega tuvastas ringkonnakohus ka, millises ulatuses igal töötajal kahjunõue on tekkinud.

J. Veverson ei taotlenud selles asjas kahju hüvitamist, vaid ainult Halinga Vallavolikogu otsuse

õigusvastaseks tunnistamist.

4. 8. juulil 2003 esitas J. Veverson kaebuse halduskohtule, milles taotles talle Halinga Vallavolikogu

2. mai 2001. a otsusega nr 11 tekitatud kahju hüvitamist summas 28 163 krooni ja 55 senti. Kaebaja

tugines kahju hüvitamise nõuet esitades Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2003. a otsusele

haldusasjas nr 2-3/366/03, millega tunnistati Halinga Vallavolikogu nimetatud otsus õigusvastaseks.

Kahju seisnes kaebaja arvates töölepingu lõpetamisega seonduvate summade saamata jäämises.

5. Pärnu Halduskohtu 19. detsembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-140/2003, millega kohus

tegi otsuse kuue endise haigla töötaja kaebuse osas, rahuldati J. Veversoni kaebus osaliselt. Kohus

mõistis J. Veversoni kasuks välja 2302 krooni ja 80 sendi suuruse hüvitise ning kohtukulud.

Halduskohus leidis järgmist.

1. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2003. a otsusega haldusasjas nr 2-3/366/03 on kindlaks tehtud

Halinga Vallavolikogu 2. mai 2001. a otsuse nr 11 p 1 õigusvastasus, kaebajate põhjendatud huvi

selle akti õigusvastasuse tuvastamiseks ja põhjuslik seos nimetatud akti alusel töölepingute

õigusvastase üleandmise ja kaebajate töölepingute lõpetamisel lõpparvega saamata jäänud summade

vahel. Sama otsusega tuvastas ringkonnakohus, et kahju ärahoidmise võimalus vallavolikogu otsuse

vaidlustamise kaudu ei olnud kaebajatele ilmselt arusaadav, otsus jäeti vaidlustamata mõjuvatel

põhjustel ning seetõttu pole põhjendatud valla vastutuse vähendamine.

2. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju väljamõistmist ei välista asjaolu, et kaebajatele on

töövaidluskomisjoni otsusega juba välja mõistetud hüvitised, töötasu ja viivis. Käesoleva kaebuse

puhul ei ole tegemist tööõigusliku nõudega, vaid kohaliku omavalitsuse ebaseadusliku otsusega

tekitatud kahju hüvitamise nõudega.

3. Kogutud tõendite kohaselt jäi lõpparve tähtaegselt välja maksmata, kuna tööandjal (OÜ Norepi

Grupp) puudusid rahalised vahendid. Vald oleks saanud seda ette näha, mistõttu on lõpparve

väljamaksmisega viivitamisel tekkinud kahju põhjuslikus seoses vallavolikogu õigusvastase otsusega.

4. Erinevalt teistest kaebajatest ei ole tõendeid selle kohta, et J. Veversoni tööleping oleks

koondamise tõttu lõppenud ning seetõttu ei ole tõendatud kaebaja väited, et kahju seisnes ka

koondamishüvitise, lõpparve kinnipidamise eest makstava tasu ja puhkusetasu maksmata jätmises.

Halduskohtu pädevuses ei ole kaebaja väidete hindamine, mis puudutavad töölepingu lõppemist või

lõpetamist. J. Veversoni kaebus tuleb rahuldada vaid osaliselt, s.t ajavahemiku 1. juuni 2001 kuni

12. juuni 2001 eest saamata jäänud töötasu (456 krooni) ja palga maksmisega 13. juuni 2001 kuni

31. august 2003 viivitamise eest tasu (1846 krooni ja 80 senti) nõudes.

6. Apellatsioonkaebuses palus J. Veverson tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti tema

kaebus rahuldamata, s.t nõuete osas, mis puudutavad töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaja

mittejärgimisel makstava hüvitise (9585 krooni ja 05 senti), koondamise tõttu töölepingu lõpetamisel

makstava hüvitise (9585 krooni ja 05 senti), lõpparve kinnipidamise korral makstava hüvitise (3199

krooni ja 35 senti) ning kasutamata puhkuse hüvitise (2889 krooni ja 60 senti) väljamõistmist.

Apellant palus teha uue otsuse, millega rahuldatakse tema kaebus täies ulatuses.

7. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas 4. aprilli 2005. a otsusega J. Veversoni

apellatsioonkaebuse osaliselt ja leidis, et Halinga Vallavalitsuselt tuleb J. Veversoni kasuks välja

mõista 21 498 krooni ja 90 senti ning kohtukulu. Ringkonnakohtu arvates oli apellandi nõue

põhjendatud järgmiste saamata jäänud summade osas:

1) hüvitis töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 9598 krooni ja 05 senti;

2) koondamishüvitis TLS § 86 p 3 ja § 90 p 1 alapunkti b alusel 9598 krooni ja 05 senti.

Ringkonnakohus otsustas jätta halduskohtu otsuse jõusse osas, millega kaebuse esitajale mõisteti

välja saamata jäänud töötasu 456 krooni ja palga maksmisega viivitamise eest 1846 krooni ja 80

senti.

Ringkonnakohus mõistis ka proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osa suurusele Halinga

Vallavolikogult riigituludesse 76% riigilõivu summast, mille tasumisest J. Veverson oli vabastatud

(332 krooni) ja J. Veversoni kasuks 76% tema poolt tasutud riigilõivust ja teenustasust (335 krooni).

Poolte apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jättis kohus poolte kanda.

Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgnevalt:

1. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei ole kätte saanud töövaidluskomisjoni otsusega tema kasuks

välja mõistetud summasid. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2003. a otsusega haldusasjas nr 2-

3/366/03 on kindlaks tehtud, et OÜ-l Norepi Grupp puuduvad vara ja rahalised vahendid, millele

saaks nõuet pöörata, mistõttu ei olnuks kaebajate jaoks ilmselt tulemuslik ka pankrotimenetluse

algatamine. Seega ei välista asjaolu, et kaebajale on töövaidluskomisjoni otsuse alusel summad välja

mõistetud, nende arvamist kaebaja varalise kahju (saamata jäänud tulu) hulka.

2. Kaebuse esitaja varalise kahjuna saab käsitada ka nende hüvitiste mittesaamist, mille osas

töövaidluskomisjon J. Veversoni nõuet ei rahuldanud.

3. Töövaidluskomisjon tegi otsuse vaidluses OÜ Norepi Grupp ja kaebuse esitaja vahel J. Veversoni

nõudeõiguse kohta OÜ Norepi Grupp vastu. Töövaidluskomisjoni otsusega tuvastatud asjaolusid ei

saa käesolevas haldusasjas lugeda tõendamist mittevajavateks asjaoludeks HKMS § 17 mõttes.

Kohus saab vaidluse korral anda haldusasjas asjaoludele teistsuguse hinnangu kui on antud jõustunud

otsuses tsiviilasjas. J. Veversoni tööleping ei lõppenud mitte 31. mail 2001, vaid 20. septembril 2001,

kuid ringkonnakohtu hinnangul saab pidada tõendatuks, et kaebuse esitajaga töölepingu lõpetamine

vastas koondamise tunnustele, kuna toimus seoses töömahu vähenemisega veel likvideerimata

haiglas.

4. J. Veversonil puudub alus nõuda hüvitist kasutamata puhkuse eest. Tema ülejäänud nõuded ei ole

ära langenud ning nende rahuldamata jätmise tõttu on kaebuse esitajal tekkinud varaline kahju.

5. Kui kaebuse esitaja töölepingut poleks õigusvastaselt üle antud, siis oleks tema tööandjaks jäänud

Halinga vald. Vallal oli kavas haigla tegevus lõpetada ja puudub alus eeldada, et vald tööandjana

oleks kohustused seoses töölepingute lõpetamisega täitmata jätnud või mittetähtaegselt täitnud.

6. Kahju, mille hüvitamist kaebuse esitaja taotleb, ei väljendu tööseadusandluse rikkumisest

tulenevate nõuete tekkimises tööandja vastu. Valla õigusvastase käitumise ja hüvitiste ning tasude

saamata jäämise vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et valla õiguspärase

käitumise korral oleks kaebuse esitaja töölepingu lõpetamisega kaasnenud rahalised nõuded

rahuldatud seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel ning kaebuse esitajal poleks tekkinud

nõudeõigust palga maksmisega viivitamise, töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja

mittejärgimise ja lõpparve kinnipidamisega seoses ning vastustaja õiguspärase käitumise korral oleks

kaebuse esitajale makstud ka koondamishüvitis.

7. Halinga Vallavolikogu pole tõendanud süü puudumist kahju tekkimisel. Kahju tekitajal oli

võimalik kahjuliku tagajärje saabumist ette näha, kontrollida isiku tausta, kellele töölepingud üle anti,

ja tema suutlikkust võetud kohustusi täita.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. Halinga Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta

J. Veversoni nõuete rahuldamise osas jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab:

1. Halduskohtu pädevusse ei kuulu töösuhte lõppemise tuvastamine ega tööõiguslike nõuete

lahendamine.

2. Tõendatud on, et J. Veversoni viimane tööpäev oli 13. juuni 2001. Vaidlustatud kohtuotsusega

tuvastatakse, et tööleping lõppes 20. septembril 2001 ja et töölepingu lõppemisel olid koondamise

tunnused. Tegemist saab olla vaid kohtu oletusega, sest asjas pole ühtegi tõendit, mis võimaldaks

arvata, et koondamine toimus.

3. Puudub põhjuslik seos ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud hüvitiste (koondamishüvitis ja

töölepingu lõpetamisest etteteatamise ajast puudu jäänud päevade eest makstav hüvitis) ja Halinga

Vallavolikogu 2. mai 2001. a otsuse vahel. Vallavolikogu ei saanud toimuvat ette näha.

4. Oletuslik on kohtu järeldus, et etteteatamistähtaja järgimisel oleks J. Veverson saanud kogu aja eest

töötasu, tegelikult võib selle perioodi sisse mahtuda ka isiku puhkus või haigestumine. Ka käesoleval

juhul viibis J. Veverson puhkusel alates 14. juunist ja naasis tööle 20. septembril.

5. RVS § 7 lg 1 kohustab kannatanut võimalusel kahju tekkimist ära hoidma. Kannatanu peab

kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Käesoleval juhul

oleks kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks tulnud vaidlustada Halinga Vallavolikogu 2. mai

2001. a otsust.

9. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub J. Veverson jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassaator, Halinga Vallavalitsus, vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega vallavalitsust

kohustati hüvitama kahju täiendavalt halduskohtu otsusega J. Veversoni kasuks välja mõistetud

hüvitisele. Halduskohtu otsuse peale, millega mõisteti välja hüvitis Halinga Vallavolikogu

õigusvastase otsusega tekitatud kahju eest, mis halduskohtu hinnangul seisnes töölepingu alusel

töötamisel saamata jäänud töötasus ja saamata jäänud tasus palga maksmisega viivitamise eest,

Halinga Vallavalitsus apellatsioonkaebust ei esitanud.

Halinga Vallavalitsus tõstatab kassatsiooniastmes küsimuse halduskohtu pädevusest, leides, et

halduskohtu pädevuses ei ole töösuhte lõppemise asjaolude tuvastamine ega tööõiguslike nõuete

rahuldamine, mida halduskohus käesoleva vaidluse lahendamisel on ekslikult teinud. Kassaator on

seisukohal, et Halinga Vallavolikogu 2. mai 2001. a otsuse ning kahju vahel, mille hüvitamise

ringkonnakohus otsustas, puudub põhjuslik seos. Halinga Vallavalitsus on ka varasemas

kohtumenetluses, sealhulgas vastuses J. Veversoni apellatsioonkaebusele, väljendanud seisukohta, et

tegemist on töösuhtest tekkinud vaidlusega, mis ei kuulu lahendamisele halduskohtus.

11. Ringkonnakohus on hüvitamisele kuuluva kahju hulka käesoleva asja lahendamisel arvanud ühelt

poolt need summad, mis J. Veversonile mõisteti välja töövaidluskomisjoni otsusega, kuid mida OÜ

Norepi Grupp talle välja maksnud ei ole. Teisalt aga, tuvastades J. Veversoni töösuhte lõppemise,

arvas ringkonnakohus hüvitamisele kuuluva kahju hulka ka need summad, mida ta pidas välja

mõistetavaks seoses töösuhte lõppemisega koondamise tõttu.

12. Töölepingu seaduse (TLS) § 142 lg 1 sätestab, et selle seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja

vahel tekkinud vaidlused alluvad töövaidlusorganile. Vastavalt Individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITVS) § 4 lg-le 1 on individuaalseid töövaidlusi lahendavateks organiteks

töövaidluskomisjon ja kohus. TsMS § 1 lg 1 kohaselt lahendavad tsiviilasju maa- ja linnakohtud.

TsMS § 1 lg 2 järgi on tsiviilasjadeks selle seadustiku tähenduses ka tööõigussuhetest tekkinud

vaidlused, mistõttu nende lahendamine kuulub maa- ja linnakohtute pädevusse.

Ka senine kohtupraktika on kohtute pädevuse osas selgelt määratlenud, et halduskohtutes

lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste

lahendamine on üldkohtute pädevuses (vt näiteks Riigikohtu erikogu 15. juuni 2001. a määrus asjas

nr 3-3-4-1-01, RT III 2001, 24, 258).

13. TLS § 6 töölepingute üleandmise ajal kehtinud redaktsioonis sätestas, et ettevõtte, asutuse või

muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine või ettevõtte

üleminek ei lõpeta töölepingut.

Nagu ringkonnakohus õigesti märgib, puudub vaidlus selle üle, et Halinga Vallavolikogu 2. mai

2001. a otsuse kohaselt läksid töölepingu järgsed tööandja õigused ja kohustused üle OÜ-le Norepi

Grupp ning lõppes J. Veversoni töölepinguline suhe Halinga vallaga.

Asjaolu, et jõustunud on Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/366/03,

mille kohaselt töölepingute üleandmine OÜ-le Norepi Grupp Halinga Vallavolikogu 2. mai 2001. a

otsusega nr 11 oli õigusvastane, ei tee töösuhet olematuks ega muuda selle tööõiguslikku olemust.

Isegi juhul kui oleks tuvastatud J. Veversoni töösuhte jätkumine Halinga vallaga, oleks kohaliku

omavalitsuse ametiasutuse hallatavas asutuses töölepingu alusel töötamisel olnud tegemist

tööõigusliku suhtega. Nagu kolleegium on märkinud käesoleva otsuse punktis 12, lahendavad

tööõigussuhtest tekkinud vaidlusi maa- ja linnakohtud ning tegemist pole halduskohtu pädevusse

kuuluva vaidlusega.

14. Vallavolikogu otsus töölepingute üleandmiseks eraõiguslikule äriühingule ei olnud suunatud

avalik-õigusliku suhte tekkimisele ega muutmisele, vaid selle eesmärgiks oli ühe töösuhte poole

(tööandja) muutumine. Asjaolu, et töölepingute üleandmise otsustas Halinga Vallavolikogu oma

otsusega, s.t avalik võim, ei anna alust tööõigussuhtest tulenevate nõuete esitamiseks Riigivastutuse

seaduse alusel ning töösuhte jooksul või selle lõppemisel saamata jäänud töötasu, puhkusetasu või

hüvitisi ei saa käsitleda kahjuna selle seaduse tähenduses.

15. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et käesolev vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse.

Tulenevalt HKMS § 24 lg 1 p-st 1 ja § 72 lg 1 p-st 3 tuleb tühistada halduskohtu otsus Jaan Veversoni

puudutavas osas ja ringkonnakohtu otsus ning lõpetada asja menetlus. Asja menetlemisel kantud

kohtukulud tuleb jätta poolte enda kanda.

16. HKMS § 90 lg 2 kohaselt tagastatakse kautsjon kaebuse või avalduse osalise või täieliku

rahuldamise korral Riigikohtu otsuse või määruse alusel. Kaebuse või avalduse rahuldamata jätmise

korral arvatakse kautsjon riigituludesse. Riigituludesse arvatakse kautsjon ka siis, kui

kassatsioonkaebus või erikaebus või teistmis- või kohtuvea parandamise avaldus ei saanud

menetlusluba.

Halinga Vallavalitsuse kaebuse praeguses menetlusstaadiumis saaks HKMS § 90 lg 2 alusel kautsjoni

riigituludesse arvata vaid siis, kui Riigikohtu halduskolleegium jätaks esitatud kassatsioonkaebuse

rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmine eeldab kohtuasja sisulist läbivaatamist. Kuna Riigikohtu

halduskolleegium lõpetab käesolevas asjas menetluse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik

otsustada ka kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse

arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada. Samasugusele seisukohale kautsjoni tagastamise küsimuses

on kolleegium asunud ka näiteks 18. aprilli 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-5-02 (RT III 2002,

13, 142). Eeltoodud põhjendustel tuleb Halinga Vallavalitsusele tagastada kassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld