3-2-1-92-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-92-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Port One hagi OÜ Heavy Trucks Group vastu võla 133

612 krooni 61 sendi ja viivise 110 230 krooni 40 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/87/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Heavy Trucks Group kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Heavy Trucks Group 18. märtsil 2005. a

tasutud kautsjon 1737 (üks tuhat seitsesada kolmkümmend

seitse) krooni.

4. Jätta rahuldamata OÜ Heavy Trucks Group taotlused

Riigikohtu 31. augusti 2005. a hagi tagamise määruse

tühistamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. veebruaril 2004. a esitas OÜ Port One Tallinna Linnakohtule hagi OÜ Heavy Trucks Group

vastu võla 133 612 krooni 61 sendi ja viivise 110 230 krooni 40 sendi saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. novembril 2001. a vahenduslepingu nr 078, mille

objektiks oli kostja ühinemine GmbH-le Kuwait Petroleum Deutschland kuuluva IDS-i (International

Diesel Service) tankimissüsteemiga hageja garantiide alusel. Lepingu p 2.2 kohaselt kohustus hageja

kostja kirjaliku avalduse alusel tellima GmbH-lt Kuwait Petroleum Deutschland tankimiskaardid

kostja transpordivahenditele. Nimetatud järgnummerdatud magnetkaardid võimaldavad tankida

välismaal IDS müügikohtades diislikütust. Tegemist on krediidi andmisega viisil, kus kõigepealt

tangitakse kaardiga ja alles pärast seda esitatakse kaks korda kuus kostjale hageja vahendusel arve,

mille alusel kostja tasub varem tangitud kütuse eest.

Vastavalt lepingu p-le 2.5 tasub hageja kostja tankimiskaardiga tangitud kütuse eest GmbH Kuwait

Petroleum Deutschland esitatud arved ja kostja tasub seejärel hagejale. Selline süsteem oli tingitud

sellest, et hageja sisuliselt garanteeris oma klientide usaldusväärsust GmbH Kuwait Petroleum

Deutschland ees. Lepingu p 8.2 kohaselt nõustus kostja lepingut allkirjastades reservatsioonideta

lepingu lisaks 1 oleva IDS reglemendiga. Lepingu p 6.2 sätestab poolte täieliku varalise vastutuse

lepingu täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega teisele poolele tekitatud kahjude eest

nende kahjude ulatuses. Kostja on jätnud hagejale tasumata tankimiskaardiga nr 0006000580-0101

2003. a augustis tangitud kütuse eest vastavalt 15. augusti 2003. a arvele nr IDS287981 ja sellise

lepingurikkumise tõttu on kostjal tekkinud hageja ees võlg. Eelmärgitud arve aluseks oleval perioodil

tangiti kostja valduses olnud tankimiskaardiga diislikütust maksumusega 9380 eurot 83 senti

(vastavalt lepingu p 2.6.2 kokkulepitud vahetuskursile 147 091 krooni 41 senti). Kostja on nimetatud

summast tasunud kahes osas (5000 krooni ja 8478 kroon 80 senti) kokku 13 478 krooni 80 senti.

Tasumata on 133 612 krooni 61 senti.

Hageja on omapoolse lepingulise kohustuse GmbH Kuwait Petroleum Deutschland ees täitnud ja

tasunud kostja tangitud diislikütuse eest. Lepingu lisaks 1 oleva IDS reglemendi art 4 kohaselt

kohustus kostja hoidma IDS kaarte ise või laskma neid oma kaardiomanikel hoida äärmiselt hoolikalt

ning jälgima, et kaardi salakoodi salajasusest peetakse kinni. Kui klient teeb kindlaks, et ta on

langenud IDS süsteemiga seoses toimepandud varguse või muu kuriteo ohvriks, kohustub ta esitama

politseile viivitamatult vastavasisulise avalduse. Hageja oli seisukohal, et praegusel juhtumil ei ole

kostja, kui uskuda tema märkust tankimiskaardi olemise kohta seifis, ilmselt järginud kaardi ja

salakoodi äärmiselt hoolika hoidmise kohustust. Tankida oli võimalik ka kaardi koopiat kasutades,

sisestades üksnes salakoodi. Nimetatud äärmiselt hoolika hoidmise kohustus laieneb tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 132 kohaselt isikutele, keda kostja kasutab oma kohustuste täitmisel või

pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses (näiteks autojuht, kellele tankimiskaart oli usaldatud).

Kostja kannab vastutust nimetatud isikute eest. IDS reglemendi art 4 näeb sõnaselgelt ette, et klient

kohustub jälgima, et tema volitatud esindajad täidavad oma kohustusi kaardiomanikena.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt tuleneb

vahenduslepingu p-dest 2.5 ja 2.6, et kostja on kohustatud hagejale tasuma üksnes kostja poolt IDS

kaartidega ostetud kütuse eest. Kostjale väljastatud IDS kaardi kasutamine ja sellega kütuse ostmine

ei olnud 13.- 14. augustil 2003. a Saksamaal võimalik, sest kaart asus Eestis kostja seifis. Koheselt

pärast seda, kui hageja teatas kostjale 15. augustil 2003. a telefoni teel suurekoguselistest kütuse

tankimistest, mis väidetavalt tehti hagejale väljastatud IDS kaardiga, andis kostja IDS kaardi üle

hagejale. Üleandmine toimus 15. augustil 2003. a kell 11.30. Kuna hagile lisatud tankimisaruandest

nähtuvalt toimus viimane tankimine 14. augustil 2003. a kell 23.26, siis ei saanud see toimuda

kostjale väljastatud IDS kaardiga. Kui kütust tõepoolest tangiti, võis olla tegemist pettusega.

Vahenduslepingus ega reglemendis ei ole sätestatud kostja vastutust kolmandate isikute poolt

toimepandud pettuse või muu (kuri)teo juhuks, kui vastav tegu pole seotud IDS kaardi varguse,

kaotuse või väärtarvitusega (reglemendi art 5). Kostjal ei ole võlgnevust hageja ees. Seetõttu on

alusetu ka hageja poolt vahenduslepingu p-le 4.4 viidates esitatud viivisenõue. Isegi kui viivisenõudel

oleks alust, oleks see ebamõistlikult suur.

4. 2. juuni 2004. a otsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja võla 133 612 krooni 61 senti ja viivise 40 083 krooni 78 senti.

Otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled kokku leppinud, et järgnummerdatud magnetkaardid

võimaldasid tankida välismaal IDS müügikohtades diislikütust, kusjuures tegemist on krediidi

andmisega viisil, kus kõigepealt tangitakse kaardiga ja alles pärast seda esitatakse kaks korda kuus

kostjale hageja vahendusel arve. Lepingu p 8.2 kohaselt nõustus kostja lepingut allkirjastades

reservatsioonideta lepingu lisas 1 esitatud IDS reglemendiga. Lepingu p-s 6.2 on kokku lepitud, et

pooled kannavad täielikku varalist vastutust lepingu täitmata jätmise või mittenõuetekohase

täitmisega teisele poolele tekitatud kahjude eest nende kahjude ulatuses.

Pooled vaidlevad kostja käes olnud tankimiskaardiga nr 0006000580-0101 13.-14. augustil 2003. a

toimunud kütuse tankimise asjaolude üle.

GmbH Kuwait Petroleum Deutschland poolt 15. augustil 2003. a kostjale saadetud arvetest nähtub, et

13.- 14. augustil 2003. a tangiti Saksamaal kütust 9491 euro 93 sendi eest. Kostja kirjavahetusest

GmbH-ga Kuwait Petroleum Deutschland ilmneb, et tankimiskaart asus kostja juures seifis ja on

tagastatud hagejale 15. augustil 2003. a kell 11.30. GmbH Kuwait Petroleum Deutschland soovis

teavet autojuhi avaldusest tankimiskaardi PIN-koodi hoidmise kohta, samuti ärakirja politseile

rikkumise kohta tehtud avaldusest autojuhi või tuvastamata isiku suhtes. Tallinna Politseiprefektuuri

1. oktoobri 2003. a vastuse kohaselt pöördus kostja 27. augustil 2003. a Ida politseiosakonda

põhjusel, et GmbH Kuwait Petroleum Deutschland poolt väljastatud tankimiskaardi võltsitud

koopiaga tangiti 13.!14. augustil 2003. a Saksamaal Ziesar-D tanklas 9369,38 liitrit kütust, millega

tekitati firmale kahju 7070 eurot 98 senti, kusjuures kaardi originaal oli sel ajal Eestis. Kostja

osundamine CMR-ile, mille kohaselt viibis veok registreerimismärgiga 993 ARL 15. augustil 2003. a

Eestis, on õige, kuid kostja möönis kirjas politseile, et kütust oli võimalik tankida kaardi koopiat

kasutades. Hageja maksekorraldustega on tuvastatud, et viimane on tasunud GmbH-le Kuwait

Petroleum Deutschland arved. Potsdami prokuratuuri 14. oktoobri 2003. a teatest nähtuvalt peatati

menetlus Saksamaal Ziesari tanklas toimunud väidetava pettuse (kütuse tankimine kostjale

väljastatud IDS kaarti kasutades) uurimise osas, kuna kuriteo toimepanijat ei ole õnnestunud

tuvastada. GmbH Kuwait Petroleum Deutschland kinnitusest ilmneb, et Ziesari tanklates ei ole

kunagi ühtegi teist analoogset juhtumit aset leidnud, välja arvatud kostja ja Parme Trans OÜ-ga.

Hageja kinnitas, et alates 2001. a septembrist on klientidele väljastatud üle 2000 IDS kütusekaardi,

millest on kaks juhtumit, kus kliendile väljastatud tankimiskaardiga on kahepäevase perioodi jooksul

tehtud hulgaliselt tankimisi ja klientide väiteil ei ole nemad seda teinud.

Tähtsust ei oma asjaolu, et kostja on 12. juunil 2003.a vabastanud töölt autojuht S. Kravtðenko, kelle

kasutuses oli tankimiskaart nr 0006000580-0101, kuna poolte vahel on lepingust tulenev võlasuhe.

Kohus jättis tähelepanuta Parme Trans OÜ 17. mai 2004. a kirja, et sama autojuht, kes varem töötas

kostja juures, viibis Saksamaal 9. augustist 16. augustini 2003. a, sest asjas puuduvad tõendid

kaardipettuse toime pannud isiku kohta.

Ekslik on kostja seisukoht, et kui kostja vastutaks ülalkäsitletud asjaoludel tekkinud kahju eest, oleks

vastavat kahju õigustatud sisse nõudma GmbH Kuwait Petroleum Deutschland kui kaardi väljaja.

Poolte vahel on võlasuhe tulenevalt 20. novembri 2001. a vahenduslepingust.

Lepingu lisaks 1 oleva IDS reglemendi art 4 kohaselt ei tohi kaardiomanikud kõnealust salakoodi

mitte mingil juhul avaldada teistele isikutele ega kirjutada seda kaardile ega muudele dokumentidele.

Lisaks sellele kohustus kostja teatama GmbH-le Kuwait Petroleum Deutschland viivitamatult teleksi

või faksi teel, kui IDS kaart varastati või kaotati või kui varguse, kaotuse või väärtarvituse oht on eriti

suur, et oleks võimalik kohe võtta IDS süsteemi raames tarvitusele ettenähtud väärtarvituse vältimise

meetmeid. Kui klient teeb kindlaks, et on langenud IDS süsteemiga seoses toimepandud varguse või

muu kuriteo ohvriks, kohustub ta esitama politseile viivitamatult vastavasisulise avalduse. Tallinna

Politseiprefektuuri kirjast tulenevalt pöördus kostja politseisse alles 27. augustil 2003. a, olgugi et

kostjale oli 15. augustil 2003. a teada suure koguse kütuse tankimine. Seega ei täitnud kostja IDS

reglemendist tulenevat hoolsuskohustust viivitamatult teatada politseisse kaardi väärtarvitusest.

Kostja ei järginud kaardi ja salakoodi äärmiselt hoolika hoidmise kohustust, kuna ta ei esitanud

vastuväiteid hageja väitele, et tankida oli võimalik tankimiskaardi (IDS kaart) koopiat kasutades,

sisestades üksnes salakoodi. Põhistatud on hageja osundamine TsÜS § 132 lg-le 1, mille kohaselt isik

vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast

tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja

selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega.

Õige on hageja seisukoht, et kostja kannab vastutust autojuhi eest, kellele tankimiskaart oli usaldatud.

IDS reglemendi art 4 näeb ette, et klient kohustub jälgima, et tema volitatud esindajad täidavad oma

kohustusi kaardiomanikena. Seega pidanuks kostja oma hoolsuskohustuse täitmisel tagastama

vaidlusaluse tankimiskaardi pärast autojuhi, kelle valduses oli kaart, töölt vabastamist.

Pooltevaheline vahendusleping on kestvusleping. Vaidlusalusel juhul tuleb kohaldada

võlaõigusseaduse (VÕS) 3. jaos elektroonilisele maksevahendile sätestatut. Ekslik on kostja viide

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRakS) § 19 lg-tele 4 ja 5, mille kohaselt kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga võib

võlaõigusseaduse § 742 lõikes 1 sätestatud elektroonilise maksevahendi vargusest ja kaotsiminekust

tuleneva maksevahendi omaja omavastutuse piirmäärana kokku leppida VÕS § 742 lõikes 1

sätestatust erineva omavastutuse piirmäära.

Tulenevalt lepingu p-st 4.1 kohustus kostja edastama hagejale vastavalt lepingu p-le 2.6 GmbH

Kuwait Petroleum Deutschland poolt kostjale esitatud arve 14 kalendripäeva jooksul, alates GmbH

Kuwait Petroleum Deutschland poolt arve väljastamisest. Seega on õigussuhe poolte vahel. Arvetest

nähtuvalt on kostjal hagejale tasumata 133 612 krooni 61 senti. Ebaõige on kostja viide VÕS § 742

lg 1 p-le 1, kuna tegemist ei olnud tankimiskaardi varguse ega kaotsiminekuga. Kohaldada tuleb VÕS

§ 742 lg 1 p 2, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud summalist piirangut ei

kohaldata, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu käesoleva seaduse

§ 741 lõikes 1 sätestatud kohustust või kui tegemist on maksevahendi omaja pettusega, kuna tegemist

on kostjapoolse raske hooletusega tankimiskaardi tunnuskoodi kaitstuna hoidmisel.

Lepingu p 4.4 kohaselt on kostja kohustatud tasuma hageja nõudmisel viivist 0,5% päevas tasumata

summast alates 22. päevast arve esitamisest arvates. Põhistatud on kostja seisukoht, et viivise määr on

ebamõistlikult suur. Võttes aluseks võlgnevuse tasumata jätmise perioodi alates 10. septembrist

2003. a ja asjaolu, et hageja planeerib reeglina rahavoogusid, mille kohaselt tasumata võlgadest tekib

äriühingule saamata jäänud tulu, pidas kohus mõistlikuks välja mõista viivist 30% tasumata summalt.

5. Kostja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja

saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kostja oleks rikkunud reglemendi art 4. Selleks, et

tõendada kostja süüd hagejale võla tekitamises, peab hageja tõendama, et kostja või tema

kaardiomanikud ei ole hoidnud hoolikalt kaarti nr 0006000580-0101 ega salakoodi saladuses,

avaldasid salakoodi teistele isikutele ja kirjutasid salakoodi kaardile või muudele dokumentidele.

Kohtuotsuses ei ole kirjeldatud, millal, mis moel ja kuidas kostja rikkus kohustust kaardi ja selle

koodi saladuses hoidmiseks.

Kohtuotsuses esineb vastuolu. Ühelt poolt kohus leidis, et kohtutoimikus ei ole tõendeid

kaardipettuse kohta, teiselt poolt aga, et kostja peab vastutama teise isiku käitumise ja temast

tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab

seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad

asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Kohus ei nimetanud konkreetselt, kelle

käitumise eest peab kostja hageja ees vastutama ja miks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2005. a otsusega muudeti Tallinna Linnakohtu otsuse

põhjendavat osa.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige kostja vastuväide, et tema kohustus tasuda arvet tuleneb

diislikütuse tankimisest, kuid samas tuleb arvesse võtta ka asjaolu, kas kolmandatel isikutel oli

võimalik tankida sellepärast, et kostja rikkus lepingutingimusi, või mitte. Ringkonnakohus nõustus

linnakohtu seisukohaga selles, et vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja sai faktiliselt

diislikütust või mitte. Oluline on, et kütust tangiti apellandi vastutusel oleva tankimiskaardiga,

milleks pidi IDS kaardi kasutaja teadma kaardi salakoodi.

Lepingu lisaks 1 oleva IDS reglemendi artikli 4 kohaselt kohustus kostja hoidma IDS kaarte ise või

laskma neid oma kaardiomanikel hoida äärmiselt hoolikalt ning pidi tagama salakoodi hoidmise

sellisel viisil, et see ei saa teatavaks teistele isikutele. Hageja on väitnud, et kostja IDS kaardiga

diislikütuse väljavõtmine sai võimalikuks nimelt salakoodi teades. Seda väidet ümber lükatud ei ole.

Asjaolu, et kaardi originaal oli kostja juures seifis, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks.

Linnakohus tuvastas, et diiselkütuse tankimine IDS kaardi abil oli võimalik ka võltsitud kaardi abil,

kuid igal juhul ei olnud see võimalik ilma salakoodi teadmata. Seega on põhjendatud hageja väide, et

kuivõrd kostja ei taganud IDS kaardi salakoodi salajasust, siis tuli tal ka diislikütuse eest tasuda.

Põhjendatud on linnakohtu viide TsÜS § 132 lg-le 1. Kuivõrd kostja oli usaldanud IDS kaardi koos

salakoodiga oma autojuhile, siis vastutab ta oma töötaja tegevuse eest nii IDS kaardi hoidmise kui ka

salakoodi salajasuse tagamise osas. See kohustus tuleneb ka reglemendi artiklist 5.

Asjaolu, et kriminaalasjas ei ole selgunud kuriteo toimepannud isikud ega kostja autojuhi süü, et ole

aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Esimese astme kohtus ilmnes, et kostja ei täitnud vajalikku

hoolsuskohustust ei politseile teate edastamisel 13- 14. augustil 2003. a toimunud diislikütuse

tankimise kohta temale väljastatud IDS kaardi alusel ega ka autojuhi, kelle kasutada anti IDS kaart,

töölepingu lõpetamisel. Tööleping lõpetati autojuht Sergei Kravtðenkoga 12. juunil 2003. a, IDS

kaarti ei vahetatud ja salakoodi ei muudetud. Toimunud diislikütuse tankimisest teatas kostja

politseile alles 27. augustil 2003. a. Kaebuses toodud väide selle kohta, et tegelikult teatati toimunust

koheselt, on jäänud paljasõnaliseks.

Apellandi väide selle kohta, et kuna tankimiskaardil puudus limiit, siis ei saa ta võtta endale vastutust

tankimiskaardiga tangitud kütuse eest, ei ole kooskõlas pooltevahelise lepinguga. Sellise limiidi

kehtestamist ei pidanud pooled lepingu sõlmimisel vajalikuks. Apellandi väidetel on kohus rikkunud

protsessiõiguse norme selles, et kolmanda isikuna ei kaasatud protsessi autojuht S. Kravtðenkot.

Ringkonnakohus protsessiõiguse normi rikkumist ei tuvastanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 80 lg 1 järgi võib iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasata protsessi kolmanda isiku enda

taotlusel, poolte taotlusel või ka kohtu algatusel. Vastustaja on juhtinud tähelepanu sellele, et pooled

sellist taotlust esitanud ei ole. Ka ei ole initsiatiivi avaldanud S. Kravtðenko. Eeltoodud sätte mõtte

kohaselt võib kohus kolmanda isiku protsessi kaasata, kui ta peab seda vajalikuks. Antud vaidluses ei

pidanud kohus seda vajalikuks.

Ka ei tuvastanud ringkonnakohus kaebuses väidetud poolte võrdsuse põhimõtte rikkumist. Kohus on

hinnanud esitatud tõendeid ning on põhjendanud oma järeldusi. Apellandi väidetel on otsus

vastuoluline materiaalõiguse normi kohaldamise osas. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga

selles, et kohus, asudes seisukohale, et võlaõigusseaduse sätted reguleerivad maksevahendi siduvust

tarbija ja konto käsutamisega, kuid tankimiskaart ei ole seotud kontoga, on siiski hagi rahuldamisel

viidanud nimelt elektroonilise maksevahendi sätetele. Seega ei ole kohus põhjendavas osas piisava

selgusega põhjendanud, miks ta neid sätteid kohaldas. Ringkonnakohus nõustus vastustaja väidetega,

et tema ei ole nõuet esitanud elektroonilist maksevahendit käsitlevate sätete alusel. Hageja tugines

oma nõudes lepingule. Õige on linnakohtu seisukoht, et pooltevahelist lepingulist suhet saab käsitada

kestvuslepinguna. Kuivõrd hageja on nõudes tuginenud lepingurikkumisele, siis VÕS § 100 annab

kohustuse rikkumise mõiste, s.o kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS §-s 101 on toodud

õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral, milleks saab olla kohustuse täitmise nõue, viivise ja

kahju hüvitamise nõue. Sealjuures vabaneb võlgnik VÕS § 103 järgi vastutusest üksnes

vabandatavuse olemasolu korral. Sellise asjaolu olemasolu toimikumaterjalidest ei ilmne. Seega on

hageja nõue põhjendatud ja tõendatud ning tuginemine lepingutingimuste rikkumisele oli asjakohane.

Kostja vastuväide selles, et nõuet tuleks käsitada lepinguvälise kahjuna, on ekslik. Poolte vahel on

võlasuhe tulenevalt sõlmitud lepingust ning hageja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et talle on

tekitatud kahju lepinguvälisest suhtest tulenevalt.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga viivisenõude vähendamise osas VÕS § 162 lg 1

alusel. Apellandi taotlus viiviste vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd kohus on viiviseid

vähendanud mõistliku suuruseni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu järeldus, et puudub vaidlus selle üle, et 13.-

14. augustil 2003. a tangiti Saksamaal kassaatorile väljastatud tankimiskaardi alusel kütust. Kassaator

on kogu menetluse kestel väitnud, et kaart asus tankimise ajal Eestis.

Ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendavas osas märkinud, millal ja mis moel kassaator rikkus oma

kohustust kaardi ja selle koodi saladuses hoidmise osas. Tuvastama oleks pidanud, kas kaarti ei

hoitud hoolikalt, salakoodi ei hoitud saladuses, avaldati salakood teistele isikutele või kirjutati

salakood kaardile või muudele dokumentidele.

Ringkonnakohus ei arvestanud asjaoluga, et alates maist kuni augustini (k.a) ei ole kassaator kaarti

kasutanud.

Ringkonnakohus ei arvestanud faktiga, et kassaator esitas kaardi vastustajale 15. augustil 2003. a kell

11.30. Viimane tankimine Saksamaal aga toimus 14. augustil 2003. a kell 23.26. Ca 12 tunniga ei ole

võimalik kaarti Saksamaalt Eestisse toimetada. Ka veok, mille kohta kaart oli väljastatud, asus Eestis.

Ringkonnakohus ei arvestanud poolte sõlmitud lepinguga ja reglemendiga. Kummaski ei ole

sätestatud, et kassaator vastutab materiaalselt varguse, kaotuse või väärtarvituse saabumisel.

Asjaolu, et kassaator esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks 27. augustil 2003. a, ei tohiks

lugeda kassaatoripoolse vajaliku hoolsuskohustuse täitmata jätmiseks. Politseile avalduse esitamine

27. augustil 2003. a ei tekitanud vastustajale mingit kahju.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et tähendust ei oma asjaolu, kas kassaator sai faktiliselt kütust või

mitte. Pooled sõlmisid teenuste osutamise lepingu. Kui kassaator ei saanud kütust, ei ole ta saanud

teenust, mille eest peaks tasuma.

Ringkonnakohus tõlgendas ekslikult poolte sõlmitud lepingut. Kuna kassaator ei tankinud kütust, on

tegemist lepinguvälise vastutusega.

Ringkonnakohus ei arvestanud asjaoluga, et vastustaja ei käitunud piisavalt hoolsalt, teatades kütuse

tankimisest alles 15. augustil 2003. a kell 10.56, kuigi ise oli teadlik 13. augustil toimunud

tankimisest juba 13. augustil. Samuti ei ole vastustaja kehtestanud oma kütusekaartidele limiiti, mis

aitaks vähendada kahju ohtu. Seega on olemas alus kahjutasu vähendamiseks VÕS § 139 lg-te 1 ja 2

alusel.

Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et hagiavalduses piirdutakse vaid lepingu

p 6.2 ümberkirjutamisega, märkimata seejuures, milles täpselt seisnes kassaatori kohustuste täitmata

jätmine või mittenõuetekohane täitmine.

Ringkonnakohus mõistis välja liiga suure viivise. Viivisesumma tuleks vähendada 5%-ni tasumata

summalt.

Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu viide TsÜS § 132 lg-le 1.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

10. Kassatsioonimenetluse käigus esitas hageja Riigikohtule taotluse hagi tagamiseks. Riigikohus

rahuldas selle taotluse 31. augusti 2005. a määrusega.

11. Kostja esitas 27. ja 29. septembril 2005. a Riigikohtule taotlused hagi tagamise määruse

tühistamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel täies

ulatuses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Esmalt peab kolleegium vajalikuks analüüsida õigusliku kvalifitseerimisega seotud küsimusi.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et TsMS § 228 kohaselt on kohus asja

lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku

kvalifikatsiooniga, ja kohaldab seadust ise. Nii leiti näiteks Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

34-05 (RT III 2005, 20, 207) et TsMS § 228 kohustab kohut, sõltumata menetlusosaliste

seisukohtadest, kohaldama õigusnormi, mille rakendamise eeldused ta loeb tuvastatuks kas tõendite

hindamise või poolte omaksvõtu kaudu või üldteadaolevate asjaolude alusel. Samale järeldusele on

jõutud ka nt Riigikohtu lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-73-05 (RT III 2005, 25, 258) ja 3-2-1-77-05

(RT III 2005, 26, 278).

Kuna hageja nõue tulenes tankimiskaardi kasutamisest, tulnuks ringkonnakohtul muu hulgas võtta

põhjendatud seisukoht, kas poolte vaidlust saab lahendada võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 734- 746

alusel, mis reguleerivad elektroonilise maksevahendi väljastamise ja kasutamise tingimusi. Seda tuli

teha hoolimata sellest, et hageja on hagis toetunud pooltevahelisele lepingule.

14. Kolleegium leiab, et vaidlus tuleb lahendada VÕS §-de 734- 746 alusel ning põhjendab seda

järgnevalt. Võlaõigusseaduse § 734 lg 1 kohaselt on elektrooniline maksevahend maksevahend, mis

võimaldab selle omajal teha sidekanalite vahendusel või muul viisil elektrooniliselt rahaülekandeid,

võtta välja sularaha sularahaautomaadist ja teha muid pangatoiminguid. Sama parargahvi teise lõike

kohaselt on elektrooniline maksevahend kaugjuurdepääsuga maksevahend ja elektrooniline

rahavahend. Võlaõigusseaduse § 735 kohaselt võimaldab kaugjuurdepääsuga maksevahend selle

omajal käsutada temale kontopidaja poolt avatud kontol olevat raha ilma kirjalikku juhist andmata,

muu hulgas teha ülekandeid, kusjuures maksevahendi kasutamine nõuab reeglina isiklikku

tunnuskoodi või muud sarnast võimalust maksevahendi omaja kindlakstegemiseks.

Kaugjuurdepääsuga maksevahend on muu hulgas maksekaart (nii krediit- kui deebetkaart), samuti

telefoni- ja võrgupanga kasutamise võimalus konto käsutamiseks.

Võlaõigusseaduse nimetatud sätete üldiseks eesmärgiks tuleb elektroonilise maksekäibe kiiret arengut

arvestades pidada seda, et seadusliku regulatsiooniga oleksid hõlmatud kõik käibes kasutatavad

elektroonilised maksevahendid sõltumata nende nimetustest ning reguleeritud oleks maksevahendite

väljajate ning omajate õigused ning kohustused. Võlaõigusseaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse

sätete olulise eesmärgina ka tarbija kaitsmist.

Seetõttu leiab kolleegium, et VÕS § 735 korral on liigselt kitsendav grammatilise tõlgenduse teel

lähtuda üksnes selles sättes nimetatud kontol oleva raha mõistest. Lähtuda tuleks sellest, et raha

ekvivalendina saab selle sätte tähenduses mõista ka kaupu või teenuseid, kui neid on võimalik

elektroonilise maksevahendi abil käsutada. Samuti tuleks kontona käsitada mitte kitsalt kontot

krediidiasutuses, vaid olukorda, mil üks lepingupooltest peab pooltevaheliste tehingute ja arvelduste

kohta arvestust, võtab toimunud tehingud teatud perioodi lõpus kokku ning esitab selle kohta arved

tasumiseks (analoogia jooksva arve pidamisega). Kolleegium märgib VÕS § 735 viimase lause kohta,

et majanduskäibes on levinud ka sellised krediit- või deebetkaardid, mis ei võimalda kasutada otseselt

kontol olevat raha, kuid võimaldavad siiski kaupu või teenuseid tarbida. Üheks selliseks näiteks ongi

võimalus osta nn kütusekaardiga kütust ning tasuda selle eest nt üks kord kuus tagantjärele. VÕS

§ 735 sellisel viisil tõlgendamisel lähtub kolleegium ka Euroopa Liidu Komisjoni 30. juuli 1997. a

soovituse "Tehingute kohta elektrooniliste maksevahenditega ning eriti väljaandja ning valdaja

vaheliste suhete kohta 97/489/EC" artiklist 2.

Kolleegiumi arvates võiks tekkida ka küsimus teatud tarbijagruppide ebavõrdsest kohtlemisest, kui

sellist kütusekaarti või muud sarnast elektroonilist maksevahendit ei saaks lugeda elektrooniliseks

maksevahendiks ainuüksi seetõttu, et kütusekaarti või muid sarnaseid elektroonilisi maksevahendeid

ei ole seaduses selgelt nimetatud ja raha asemel saab selle kaardi abil kasutada kütust (või muid

kaupu või teenuseid).

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama VÕS §-de 734- 746 kohaldamisel

järgmisega.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Võlaõigusseaduse § 742 lg 1 kohaselt kannab

maksevahendi omaja maksevahendi varguse või kaotsimineku korral kuni maksevahendi vargusest

või kaotsiminekust maksevahendi väljajale teatamiseni varguse või kaotsimineku riisikot, kuid mitte

rohkem kui maksevahendi väljajaga kokkulepitud piirsumma ulatuses, kõige rohkem aga summa

ulatuses, mis vastab 150 eurole. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei kohaldadata 150-eurolist

piirangut juhul, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu VÕS § 741 lõikes

1 sätestatud kohustust või kui tegemist on maksevahendi omaja pettusega. Võlaõigusseaduse § 745

lg 1 p 2 kohaselt vastutab maksevahendi väljaja maksevahendi abil tehtud toimingute eest, mis tehti

ilma maksevahendi omaja tahteta, välja arvatud §-s 742 sätestatud juhul, mil maksevahendi omaja

kannab maksevahendi varguse või kaotsimineku riisikot. Nimetatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

ja võlaõigusseaduse sätetest tuleneb nende koostoimes kolleegiumi arvates see, et 150- eurolise

piirangu kohaldamata jätmise aluseid peab tõendama kaardi väljaja, kui ta on esitanud hagi vastavate

summade saamiseks. Sellise järelduse saab kolleegiumile kättesaadava kirjanduse põhjal teha ka

Euroopa Liidu Komisjoni 30. juuli 1997. a soovituse "Tehingute kohta elektrooniliste

maksevahenditega ning eriti väljaandja ning valdaja vaheliste suhete kohta 97/489/EC" alusel (vt nt

ülevaadet soovituse kohaldamise kohta http://europa.eu.int/comm/internal_market/

payments/studies/recomm-1997-489_en.htm_en.htm).

Seega pidi hageja VÕS § 127 lg 4 järgi kahju hüvitamise eeldusena muu hulgas tõendama ka seda, et

asjaolu, millel põhineb kostja vastutus, oli kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on

selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose olemasolu oleks hageja pidanud tõendama ka

lepingu alusel hagi esitades. Ringkonnakohus ei ole põhjuslikku seost koodi muutmata jätmise ja

tekkinud kahju vahel tuvastanud.

Samuti tuleb hagejal tõendada, et kostja rikkus VÕS § 741 lg-s 1 nimetatud kohustusi maksevahendi

hoolikal kasutamisel ning maksevahendi või selle kasutamist võimaldava abivahendi kaotsiminekust

või vargusest teavitamisel. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb analüüsida ka seda, kas vaidlusele tuleb kohaldada VÕS § 742 lg-t 4.

Seoses pooltevahelises lepingus kokkulepitud teatamiskohustusega politseile peab kolleegium

vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu otsusest ei ilmne, kas kostjapoolne politsei teavitamine oleks

üleüldse käesoleval juhul võimaldanud kahju vähendamist. Ringkonnakohus on üksnes sedastanud, et

kostja ei täitnud vajalikku hooluskohustust politseile teate edastamisel. Seejuures ei nähtu otsusest, et

oleks arvesse võetud asjaolu, et kütust tangiti Saksamaal, ning analüüsimata on küsimus, kas kostjal

tekkis kohustus teavitada Eesti või Saksamaa politseid ja kas Eesti politsei viivitamatu teavitamine

oleks kahju vähendamist võimaldanud ning kas kostjal oli võimalus Saksamaa politseid teavitada.

16. Kolleegium juhib tähelepanu ka VÕS §-le 746, mille kohaselt on elektroonilisi maksevahendeid

reguleerivas jaos sätestatust elektroonilise maksevahendi omaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe

tühine. Selle sätte taustal tuleb ringkonnakohtul analüüsida eelkõige IDS reglemendi artiklis 5

kokkulepitut vastutuse osas. Vastavalt IDS reglemendi art-le 14 kohaldatakse reglemendile Eesti

õigust. Vastutuse välistamise klausli analüüsimisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ka

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRakS) § 19 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga

võib VÕS § 742 lg-s 1 sätestatud elektroonilise maksevahendi vargusest ja kaotsiminekust tuleneva

maksevahendi omaja omavastutuse piirmäärana kokku leppida VÕS § 742 lg-s 1 sätestatust erineva

omavastutuse piirmäära. Kolleegium leiab, et IDS reglemendi artiklis 5 kokkulepitud kaardi väljaja

vastutuse täielik välistamine alates kaardi väljastamisest ei vasta VÕS §-s 746 ja VÕSRakS §-s 19

sätestatule.

17. Materiaalõiguse normi kohaldamise küsimuses peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist.

Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on leidnud, et kohaldada tuleb ka TsÜS § 132 lg-t 1. Kui

kostja oli IDS kaardi koos salakoodiga usaldanud oma autojuhile, siis vastutab ta oma töötaja

tegevuse eest nii IDS kaardi kui ka salakoodi salajasuse tagamise osas. Kolleegium leiab, et TsÜS

§ 132 lg-t 1 käesolevas asjas tuvastatud asjaolude pinnal kohaldada ei saa. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 132 lg 1 kohaldamise eelduseks on muu hulgas see, et majandus- või kutsetegevuses

kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või

kutsetegevuses kasutavale isikule. Käesolevas asjas ei ole aga tuvastatud, et autojuht oleks jätnud

täitmata mingisuguse kohustuse, mida saaks ette heita kostjale. Ei ole ka tuvastatud, et autojuht

avaldas salakoodi või tankis ilma vastava loata kütust vms. Hageja ei ole pidanud vajalikuks autojuhi

seletust ära kuulata.

18. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele viivise vähendamise kohta märgib kolleegium, et

Riigikohus on mitmes tsiviilasjas leidnud, et kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema

kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Nii on leitud nt kohtuasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005, 23,

245) ja 3-2-1-72-05 (RT III 2005, 27, 288). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kohtuotsuse

motiveerimisel tuleb lähtuda VÕS § 162 lg-s 1 mitteammendavalt sätestatud kriteeriumitest ja neid

analüüsida. Piisav ei ole üksnes nende kriteeriumite kordamine kohtuotsuses.

19. Kolleegium ei pea vajalikuks vastata ülejäänud kassatsioonkaebuse väidetele enne, kui

ringkonnakohus on võtnud seisukoha eespool toodud õigusliku kvalifitseerimise ja

tõendamiskoormuse jaotamise põhimõtetest lähtuvalt. See järeldus tuleneb TsMS § 353 lg-st 1, mille

kohaselt kontrollitakse kassatsioonimenetluses sellekohase kaebuse alusel ringkonnakohtu poolt

materiaalõiguse normide kohaldamist ja tõlgendamist ning protsessiõiguse normide järgimist.

Kassatsioonkaebuse väidete aluseks olnud ringkonnakohtu seisukohad põhinesid materiaalõiguse

normi ebaõigel kohaldamisel.

20. Kolleegium jätab rahuldamata kostja taotlused Riigikohtu 31. augusti 2005. a hagi tagamise

määruse tühistamiseks. Nimetatud taotlustes väidetakse, et hagi tagamise määruses märgitud

sõidukid, millele seati määruse alusel käsutamise keelumärge, on võõrandatud kolmandatele isikutele

enne hagi tagamise määruse tegemist. Riigikohtu pädevuses ei ole faktliste asjaolude tuvastamine.

Seetõttu on väidetaval omanikul õigus esitada vara aresti alt vabastamise hagi. Selle hagi esitamisele

tuleb kohaldada analoogiat täitemenetluse seadustiku § 78 lõikega 2, s.t hagi esitatakse võlgniku

(praegusel juhul analoogia alusel kostja) ja sissenõudja (praegusel juhul analoogia alusel hageja)

vastu.

Kolleegium tagastab taotlejale 27. septembri 2005. a taotlusele lisatud lepingu nr 140605

originaaleksemplari.

V. Kõve, H. Jõks, L. Laarmaa