3-3-1-37-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-37-05

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Viktor Kaasiku kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 17. märtsi

2004. a määruse tühistamise ja aukohtumenetluse lõpetamiseks

kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. mai 2005. a otsus

haldusasjas nr 2-3/602/05

Menetluse alus Riigikohtus

Eesti Advokatuuri aukohtu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. september 2005

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatori esindajad vandeadvokaat Tõnis Tamme ja

vandeadvokaadi vanemabi Villu Otsmann

Viktor Kaasik

RESOLUTSIOON

Rahuldada Eesti Advokatuuri aukohtu kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. mai 2005. a otsus haldusasjas nr 2-

3/602/05 ja Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1819/2004 ning

teha asjas uus otsus, millega jätta Viktor Kaasiku kaebus rahuldamata.

Tagastada kautsjon.

Jätta kohtukulud poolte kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. ja 17. oktoobril 2002 avaldati ajalehes "Eesti Ekspress" artiklid, mis käsitlesid vandeadvokaat

Viktor Kaasiku tegevust Strandfordi maaüksuse erastamisel ajavahemikus 4. september 2001 kuni

18. jaanuar 2002 ning milles väideti, et V. Kaasik on käitunud ebaeetiliselt oma kliendi Dorothea

Agnes Elinor Lutheri suhtes.

Eesti Advokatuuri juhatus arutas 19. novembril 2002 V. Kaasiku avalduse alusel kõnealuste

artiklitega seonduvat ja leidis, et V. Kaasik ei ole kliendi esindamisel rikkunud Eesti Advokatuuri

eetikakoodeksi § 8 lg 1 nõudeid ning puudub alus tema suhtes aukohtumenetluse algatamiseks.

2. 27. novembril 2002 esitas ajalehe "Eesti Ekspress" peatoimetaja Eesti Advokatuuri juhatusele

taotluse ja palus Eesti Advokatuuri aukohtul (edaspidi ka aukohus) anda hinnang, kas V. Kaasiku

tegevus kliendi esindamisel oli vastavuses advokaadi kutse-eetikaga. 14. jaanuaril 2003. a otsusega

nr 1.12 saatis Eesti Advokatuuri juhatus nimetatud taotluse alusel asja aukohtule V. Kaasiku kliendi

seisukoha väljaselgitamiseks ja aukohtumenetluse algatamise otsustamiseks.

5. märtsi 2003. a määrusega algatas aukohus vandeadvokaat V. Kaasiku suhtes aukohtumenetluse,

et kontrollida D. Lutheri esindaja kaudu 21. veebruaril 2003 esitatud avalduse põhjal vandeadvokaat

V. Kaasiku tegevuse vastavust Advokatuuriseaduse (AdvS) nõuetele ja kutse-eetika reeglitele.

3. 15. jaanuaril 2004 esitas V. Kaasik aukohtule taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks

põhjusel, et avaldust ei ole esitanud kohaste volitustega isik. Aukohus jättis 11. veebruari 2004. a

määrusega taotluse rahuldamata, osundades volitusi tõendavatele dokumentidele ja volitaja tahtele.

4. 26. jaanuaril 2004 esitas V. Kaasik aukohtule taotluse aukohtumenetluse lõpetamiseks aegumise

motiivil. Kuna aukohtumenetluse algatamise ajaks oli möödunud AdvS § 19 lg 5 sätestatud

üheaastane tähtaeg distsiplinaarkaristuse määramiseks, siis oli aukohus taotluse esitaja arvates

rikkunud AdvS § 16 lg-t 3. Eesti Advokatuuri aukohus keeldus 17. märtsi 2004. a määrusega

V. Kaasiku taotlust rahuldamast. Aukohus leidis, et AdvS § 19 lg 5 ei välista hinnangu andmist

advokaadi tegevusele kutse-eetika seisukohast ka siis, kui distsiplinaarkaristuse määramise

üheaastane tähtaeg on möödunud. See säte piirab aukohtu arvates karistuse määramist, mitte aga

juhtumi menetlemist.

5. V. Kaasiku kaebuses halduskohtule paluti tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 17. märtsi 2004. a

määrus menetluse lõpetamisest keeldumise kohta ja teha ettekirjutus aukohtumenetluse lõpetamiseks.

Kaebaja leiab, et Y. Marsen-Lutheril puudus volitus aukohtu poole pöördumiseks. Vaidlustatud

määrus võimaldab kaebuse esitaja arvates kõrvalistel isikutel jätkuvalt sekkuda kaebaja perekonna- ja

eraellu ning on vastuolus PS §-ga 26. Aukohtumenetlus algatati 5. märtsil 2003, kui oli möödunud

AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud aegumistähtaeg. Aukohtu seisukoht, et aegumistähtaja möödumine ei

takista aukohtumenetlust, ei põhine seadusel ning on vastuolus analoogselt kriminaal- ja

väärteomenetluse normides sätestatuga. Advokaate ei saa kohelda teisiti kui näiteks kohtunikke

(Kohtute seaduse § 90 lg 2) või prokuröre (Prokuratuuriseaduse § 36 lg 2). Vaidlustatud määrus

võimaldab jätkata aukohtumenetlust, kus esinevad olulised menetlusvead ja rikutakse kaebaja PS §-

dest 10, 11, 12, 14 ja 26 tulenevaid põhiõigusi, mistõttu aukohtu otsus on igal juhul õigusvastane.

6. Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-1819/2004 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohus nõustus vastustajaga, et kuna D. Lutheri poolt 25. juulil 1996 H. Marsenile

vormistatud volituses puudub edasivolitamise õigus, ei ole V. Kaasiku kliendiks mitte D. Luther, vaid

H. Marsen, kes 17. veebruari 2003. a ja 12. jaanuari 2004. a kirjadest tulenevalt on volitanud

Y. Marsen-Lutherit esitama avaldust aukohtule ja kellel on piisav õigustatud huvi saada aukohtu

otsus. Ka kaebaja ise aktsepteeris Aukohtu 5. märtsi 2003 istungil H. Marseni 17. veebruari 2003. a

kirja kui volitust tema vennale Y. Marsen-Lutherile.

AdvS §-dest 1, 2, 3 ja 6 nähtub, et Eesti Advokatuur on kutseorganisatsioon, mille liige on kohustatud

järgima advokaatide kutse-eetika nõudeid ning advokatuuri organite õigusakte ja otsuseid. Advokaadi

tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata

distsiplinaarkaristuse AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud tähtaja jooksul. Kohus ei nõustunud kaebaja

väitega, et Advokatuuriseaduse regulatsioon on erinevuste tõttu Kohtute seaduse ja

Prokuratuuriseadusega distsiplinaarsüütegude aegumise küsimuses vastuolus võrdse kohtlemise

põhimõttega. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb distsiplinaarsüüteo menetlemisel ühte

advokaati kohelda samamoodi kui teisi advokaate, kuid see ei tähenda, et advokaate tuleks kohelda

samamoodi kui prokuröre või kohtunikke. Advokaadi kutsetegevus on eriline valdkond, sest

õigusteenuse osutamine on väga oluline osa isikute õiguste ja vabaduste kaitsest ning õigusriigi

põhimõtete realiseerimisest, mistõttu ei saa advokaadi tegevust ja tema suhteid kliendiga käsitada

lihtsalt eraõiguslike suhetena, vaid siin haakuvad era- ja avalik huvi. Euroopa Nõukogu Ministrite

Komitee poolt 25. oktoobril 2000 heakskiidetud soovitustes liikmesriikidele nr 21 rõhutatakse kliendi

huvides tegutsevate juristide ja nende ametiühenduste rolli inimõiguste ja põhivabaduste tagamisel

ning nende ühenduste kohustust tagada juristide kõrgeimad võimalikud kompetentsuse standardid ja

saavutada juristide lugupidamine distsipliini ning käitumisstandardite suhtes. Aukohtumenetlus ja

vaidlustatud määrus ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et

aukohtumenetlus rikub sõltumata menetluse lõpptulemusest tema õigusi ja menetluse tulemusena

antav lõplik haldusakt ei saa olla õiguspärane põhjusel, et aukohtumenetluse algatamise ajaks oli

AdvS §-s 19 lg 5 sätestatud karistuse määramise tähtaeg möödunud. Aukohtumenetlus ei pea

tingimata lõppema karistuse määramisega. Eesti Advokatuuri kodukord võimaldab hinnangu andmist

kutse-eetika normidele, mis peaks olema ka kaebaja huvides, kes enda sõnul tegutses menetletava

juhtumi puhul kooskõlas seaduse ja eetikakoodeksiga.

Vastustaja taotles kohtukulude väljamõistmist summas 40 109 krooni ja 88 senti (23 010 krooni

õigusabi eest, 16 170 krooni ja 90 senti võõrkeeleste dokumentide tõlkimise eest ning 928 krooni ja

90 senti tõlgete notariaalse tõestamise eest). Kohus vähendas asjas väljamõistetavaid kulusid ja

mõistis kaebajalt Eesti Advokatuuri kasuks välja 27 099 krooni, sealhulgas 10 000 krooni õigusabi

eest.

7. Apellatsioonkaebuses palus V. Kaasik tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada tema kaebus. Apellant pidas vääraks halduskohtu seisukohta aukohtumenetluse

lubatavusest pärast AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist. Apellant pidas ka ebamõistlikuks

õigusabikulude väljamõistmist olukorras, kus vandeadvokaatidest koosnevat aukohut esindavad veel

kaks advokaati.

8. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 2. mai 2005. a otsusega halduskohtu

otsuse, tühistas vaidlustatud aukohtu määruse ja tegi aukohtule ettekirjutuse V. Kaasiku suhtes

algatatud aukohtumenetluse lõpetamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et Advokatuuriseadus ei sätesta

advokaadi distsiplinaarsüüteo aegumist ja advokatuuri kodukord võimaldab aukohtul anda hinnangu

kutse-eetika nõuete järgimisele ka pärast AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist. Kuigi

Advokatuuriseaduses puudub sõnaselge distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarsüüdistuse

esitamise keeld ning distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohustus, nähtub Advokatuuriseaduse

aukohtumenetlust ja distsiplinaarvastutust reguleerivatest sätetest ja nende sätete hilisematest

muudatustest seadusandja tahe ? viia aukohtumenetlus läbi teatud kindla aja jooksul, kui ei ole veel

möödunud AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud tähtaeg. AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud tähtaega tuleb käsitada nii

distsiplinaarkaristuse määramise kui ka distsiplinaarsüüteo aegumise tähtajana. Nimetatud säte

kaitseb ringkonnakohtu hinnangul advokaati nii distsiplinaarkaristuse määramise kui ka

aukohtumenetluse eest, mis on advokaadile samuti koormav, kui see viiakse läbi pärast seaduses

ettenähtud tähtaja möödumist. Seadusandja tahe ei ole olnud suunatud sellele, et võimaldada

huvitatud isikutel taotleda määramata aja jooksul aukohtumenetluse algatamist. Kuna käesoleval

juhul oli aukohtumenetluse algatamise ajaks distsiplinaarsüütegu, mille tunnustel aukohtumenetluse

algatamist taotleti, aegunud, siis oleks aukohtul tulnud menetluse algatamisest keelduda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. Eesti Advokatuuri aukohtu kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja

jõusse jätta halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses taotletakse ka kohtukulude väljamõistmist.

Kassaator väidab järgmist.

1. Väär on apellatsioonikohtu seisukoht, et seadusandja on soovinud keelata aukohtumenetluse pärast

aegumise tõttu karistamisvõimaluse minetamist. AdvS § 16 lg 3 seob aukohtumenetluse algatamise

teadasaamisega teo tunnustest, mitte aga teo toimepanemise ajaga.

2. AdvS § 16 näeb ette huvitatud isiku sõnaselge kaebeõiguse ja sellele vastava kohustuse menetluse

alustamiseks. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et menetluse algatamise otsus kehtib.

3. Ringkonnakohus on lähtunud üksnes advokaadi huvist. Advokatuuri usaldusväärsus on ka oluline

avalik huvi. Täielikult on jäetud arvestamata advokatuuri kui omavalitsusliku kutseühenduse huvid

usaldusväärse ja eetilise õigusteenuse tagamisel, samuti õigusteenuse tarbijate avalik huvi ja

konkreetsel aukohtumenetluse tinginud juhtumil ka kliendi huvid. Advokatuuriseaduse eesmärk on

eelkõige usaldusväärse õigusteenuse tagamine.

4. Isikul on subjektiivne avalik õigus saada usaldusväärset teavet, kas advokaat on teenust osutades

käitunud eetiliselt. Kliendil on õigus saada sisuline vastus oma pöördumisele, mitte jääda sellest ilma

formaalsetel põhjustel, sh karistuse määramise tähtaja möödumise tõttu. Hea halduse põhimõttest

tulenevalt peab advokatuur suutma kliendi taotlusele sisuliselt vastata.

5. Aukohtumenetlus ei kujuta endast advokaadi kui avaliku kutse esindaja jaoks kuigi intensiivset

riivet. Vaidlust ei ole selle üle, et algselt oli asja arutamisest huvitatud V. Kaasik ise.

6. Kutse-eetilise hinnangu andmine on advokatuuri ülesanne ning vajalik, sobiv ja piisavalt kaalukas

eesmärk, et allutada advokaat aukohtumenetlusele.

7. Asjakohased ei ole viited Kohtute seaduse ja Prokuratuuriseaduse vastavatele normidele ja

seejuures osundamine võrdse kohtlemise põhimõttele. Võrdselt tuleb kohelda võrdseid, s.t advokaate.

Advokaatide roll ja eetikanõuded erinevad kohtunike või prokuröride omadest, advokaadi puhul

kombineerub tegutsemine avalikes ja erahuvides.

8. Ringkonnakohus ei ole vastanud väitele, et aukohtumenetlus ja vaidlustatud määrus, millega

keelduti menetlust lõpetamast, ei riku iseenesest kaebaja õigusi, kuna veel pole jõutud lõplike

seisukohtadeni.

10. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele jääb V. Kaasik oma varasemas kohtumenetluses

esitatud seisukohtade juurde. Vastuses rõhutatakse, et advokaatide allutamine

distsiplinaarmenetlusele pärast väidetava või tegeliku süüteo aegumist on Eesti õigusruumis erandlik.

Advokaatidel ei ole ühiskonnas sellist erilist sotsiaalset seisundit, mis võimaldaks neid kohelda teisiti

kui näiteks kohtunikke ja prokuröre. Hinnangu advokaadi käitumisele saab anda ainult seaduslikult

toimunud menetluse tulemusena. Isiku õigusi võib rikkuda ka hilinenud aukohtumenetlus, mitte

ainult aukohtu otsus. Kassatsioonkaebuses on ületähtsustatud advokaadi ja kliendi suhte kaitset, kuna

valdav osa advokaatide tegelikest või väidetavatest süütegudest ei tulene üldse advokaadi ja kliendi

suhtest. Käesolevas asjas puudub D. Lutheri või tema volitatud esindaja kaebus. Vastuse esitaja seab

kahtluse alla ka Eesti Advokatuuri aukohtu iseseisva osalemise kohtumenetluses, kuna tegemist on

üksnes ühega advokatuuri tööorganitest.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Vaidlus kassatsiooniastmes on selle üle, kas advokatuuri aukohus võib kaebust või avaldust

menetleda ka pärast AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumist

ja kas aukohus oleks käesoleva juhtumi puhul pidanud menetluse lõpetama põhjusel, et möödunud oli

distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud üheaastane tähtaeg.

12. Käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada Advokatuuriseadust kuni 1. märtsini 2005 ja

Eesti Advokatuuri üldkogu poolt 24. mail 2001 vastu võetud Eesti Advokatuuri kodukorda kuni

5. maini 2005 kehtinud sõnastuses.

13. Advokatuuri aukohus algatas 5. märtsi 2003. a määrusega aukohtumenetluse, et "kontrollida

kliendi avalduse põhjal vandeadvokaat Viktor Kaasiku tegevuse vastavust advokatuuriseadusele ja

kutse-eetika reeglitele."

AdvS § 3 lg 2 kohaselt on advokatuuri pädevuses järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja

kutse-eetika nõuete täitmise üle. Advokatuuriseadus sätestab §-des 15-18 aukohtu tegevuse ning §-

s 19 advokaatide distsiplinaarvastutuse põhialused.

AdvS § 15 lg 1, sätestades aukohtu pädevuse, näeb ette, et aukohus arutab advokaatide

distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju. AdvS § 20 lg 1 p 3 ja 4

kohaselt sätestatakse advokatuuri organite (sh aukohtu) tegevuse kord ning nende otsuste

vastuvõtmise kord advokatuuri kodukorras, mille võtab vastu Eesti Advokatuuri üldkogu.

14. Advokatuuri kodukorra § 45 p 1 kohaselt arutab aukohus advokaatide distsiplinaarsüüteoasju.

Täiendavalt Advokatuuriseaduses sätestatud pädevusele nägi kodukorra p 3 ette, et aukohus arutab

kliendi poolt vaidlustatud advokaadi õigusabi osutamise, advokaaditasu või õigusteenuskulu nõude

põhjendatusega seotud küsimusi. Kodukorra nendest sätetest nähtuvalt eristatakse aukohtumenetluse

puhul distsiplinaarasja menetlemist ja klientide avalduste või kaebuste menetlemist.

Kuigi Advokatuuriseadusest ei tulene selgesõnaliselt aukohtu pädevus anda väljaspool

distsiplinaarmenetlust hinnanguid advokaatide käitumisele kutse-eetika seisukohast, sätestab seadus

advokatuuri eesmärgi ja pädevuse kutse-eetika küsimustega tegelemisel. Kolleegium leiab, et kutse-

eetika küsimustega tegelemine ja hinnangute andmine neis küsimustes tuleneb advokatuuri kui

omavalitsusliku kutseühenduse tegevuse olemusest ja Advokatuuriseaduse eesmärkidest. Ka Eesti

Advokatuuri eetikakoodeksi §-s 3 märgitakse, et üheks allikaks kutse-eetika nõuete tõlgendamisel on

aukohtu lahendid. Välistada ei saa nende eesmärkide saavutamiseks kutseühenduse siseselt ka

seaduses otsesõnu sätestamata, kuid kodukorras ette nähtud või praktikas väljakujunenud tegevust

lisaks neile advokatuuri organite otsustele, mille vastuvõtmine tuleneb seadusest. Viimaste hulka

kuuluvad näiteks ka aukohtu otsused distsiplinaarkaristuse määramise kohta.

15. AdvS § 16 lg 3 sätestab, et aukohtumenetluse algatamise otsustab aukohus ühe kuu jooksul, alates

päevast, mil ta saab teada distsiplinaarsüüteo tunnustest.

AdvS § 19 lg 5 näeb ette, et distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüüteo

toimepanemisest on möödunud üle aasta. Sellest sättest tuleneb üheselt mõistetav keeld määrata

karistust pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist.

Ringkonnakohus on käesolevas asjas leidnud, et kuna aukohtumenetluse algatamise ajaks oli aegunud

distsiplinaarsüütegu, mille tunnustel aukohtumenetluse algatamist taotleti, siis oleks aukohtul tulnud

keelduda juba menetluse algatamisest. Ringkonnakohtu hinnangul kaitseb AdvS § 19 lg-s 5 sätestatud

tähtaeg advokaati nii distsiplinaarkaristuse määramise kui ka aukohtumenetluse eest pärast tähtaja

möödumist.

Advokatuuriseadus ega advokatuuri kodukord ei reguleeri olukorda, kus aukohus saab

distsiplinaarsüüteo tunnustest teada sedavõrd hilja, et möödunud on juba distsiplinaarvastutuse

kohaldamiseks ettenähtud tähtaeg ja aukohtul pole enam võimalust distsiplinaarkaristust määrata.

Advokatuuriseadus ei sätesta ka selgesõnalist kohustust juba algatatud menetlus lõpetada põhjusel, et

möödunud on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg.

16. Kolleegium on seisukohal, et distsiplinaarasja menetlemise puhul peab menetlusalusel isikul

olema selge arusaam sellest, millal lõpeb tema suhtes toimuv distsiplinaarmenetlus.

Distsiplinaarmenetluse lõpu selge määratlemise (sh juhtumil, mil on möödunud distsiplinaarkaristuse

määramiseks ette nähtud tähtaeg) ja sellest menetlusaluse isiku teavitamise kohustus tulenevad

menetluse üldistest põhimõtetest ning loovad isiku jaoks kindlustunde, et enam ei saa tekkida

õiguslikult siduvat tagajärge distsiplinaarkaristuse kohaldamise näol.

17. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et aukohus ei oleks saanud distsiplinaarkaristust tähtaja

möödumise tõttu määrata. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et enam ei saanud toimuda ka

distsiplinaarmenetlust.

Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt on aukohus menetluse lõpetamisest keeldudes selgelt

väljendanud seisukohta, et menetluse jätkamisel peetakse silmas just menetlust advokaadi käitumisele

hinnangu andmiseks. Samas ei ole käesolevas asjas tuvastatud, et aukohus oleks selgelt ja

menetlusalusele advokaadile mõistetavalt piiritlenud, kas ja millal lõppes distsiplinaarmenetlus ning

et edaspidine menetlus toimub vaid advokaadi käitumisele kutse-eetika aspektist hinnangu

andmiseks.

Vastavalt otsuse punktis 14 esitatud seisukohale on aukohtumenetlus oma tähenduselt laiem kui

pelgalt distsiplinaarmenetlus ja hõlmab ka kodukorrast ja Advokatuuriseaduses sätestatud

põhimõtetest tulenevalt menetluse kutse-eetilise hinnangu andmiseks. Distsiplinaarmenetluse

lõppemise või lõpetamise korrektselt määratlemata jätmist tuleb pidada küll menetlusveaks, kuid

selliseks, mis ei saanud mõjutada sisulist otsustust. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et ka pärast

distsiplinaarkaristuse määramiseks ette nähtud tähtaja möödumist ei olnud aukohtul kohustust

rahuldada V. Kaasiku taotlust menetluse lõpetamiseks.

18. Eeltoodud põhjustel tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus ning teha asjas uus

otsus, millega jätta V. Kaasiku kaebus rahuldamata.

Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt

kantud kohtukulud. Kuna käesoleva otsusega tühistatakse ringkonnakohtu otsus ja tehakse uus otsus,

tuleb lahendada ka kohtukulude väljamõistmise küsimus.

Aukohus taotles halduskohtus toimunud menetluses kohtukulude väljamõistmist summas 40 109

krooni ja 88 senti, mida kohus vähendas ja mõistis kaebajalt Eesti Advokatuuri kasuks välja 27 099

krooni, sealhulgas 10 000 krooni õigusabi eest. Apellatsioonimenetluses taotles aukohus 12 390

krooni õigusabikulu väljamõistmist. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil 15. septembril 2005

esitasid Eesti Advokatuuri aukohtu esindajad taotluse kassatsioonkaebuse esitamisega seotud 5310

krooni õigusabikulu väljamõistmiseks.

Kolleegium on seisukohal, et kuna aukohtu kui ühe Eesti Advokatuuri organi koosseisus oli AdvS

§ 15 lg 3 kohaselt ka neli vandeadvokaati ning arvestades Eesti Advokatuuri tegevusala ja

liikmeskonda, ei pea kolleegium põhjendatuks rahuldada aukohtu taotlust õigusabikulude

väljamõistmiseks advokaadi kutsetegevuse eetilisuse hindamisega seonduvas kohtumenetluses.

Kohtukulud tuleb jätta poolte kanda.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann