3-2-1-97-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-97-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

ERGO Kindlustuse AS-i hagi Sirto Trade OÜ vastu 142 460

krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. veebruari 2005. a otsus asjas nr 2-

2/201/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2005. a

Istungil osalenud isikud

Sirto Trade OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat Matti

Reinsalu

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. veebruari 2005. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Välja mõista ERGO Kindlustuse AS-lt Sirto Trade OÜ-le

viimase kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 1423

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ERGO Kindlustuse AS-i hagiavalduse kohaselt toimus 15. detsembril 2002. a Harjumaal

liiklusõnnetus, milles sai vigastada teeviitade raam koos sellele kinnitatud viitadega. Liikluskahju

tekitas Sirto Trade OÜ-le kuuluv veok. Liiklusõnnetuse põhjustanud juht lahkus sündmuskohalt.

Sõidukijuhi tsiviilvastutuse oli kindlustanud ERGO Kindlustuse AS liikluskindlustuse tavalepinguga.

Kindlustusandja hüvitas kannatanule liiklusõnnetusega põhjustatud varalise kahju 130 460 krooni

liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg 1 alusel. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 7 alusel

tekkis hagejal regressiõigus kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu. Tulenevalt eeltoodust palus hageja

kostjalt välja mõista põhjustatud kahju 130 460 krooni ja kahjukäsitlemise kulud 12 000 krooni,

kokku 142 460 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Väärteoprotokolli järgi rikkus kostja autojuht liikluseeskirja (LE) § 191

ja 192. Selles eest on veokijuhti karistatud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja autojuht oleks rikkunud

muid õigusakte ja et teda oleks selle eest karistatud. Tekkinud kahju suurust on hagiavalduses

puudulikult põhjendatud. Kohtul ja kostjal puudub võimalus kontrollida hagetava summa suurust

ning õigsust.

3. Järva Maakohtu 25. oktoobri 2004. a otsusega jäeti ERGO Kindlustuse AS-i hagi rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et veokijuht lahkus liiklusõnnetuse

toimumise kohast õigusakte rikkudes. Kuuldes kahtlast heli, juht peatus. Kuna ta midagi ei avastanud

ja kaugemal kui 100 meetrit midagi olulist ei märganud, siis jätkas ta edasisõitu. Veokijuht ei ole

eitanud edasisõitu pärast auto, koorma ja lähiümbruse kontrollimist. Kohus ei tuvastanud, et

veokijuht oleks teadlikult või tahtlikult lahkunud. Hageja viide LE § 227 rikkumisele on jäänud

paljasõnaliseks. Liiklusmärkide konsooli kukkumise müra kuulmine on hinnanguline. Sündmuskohal

tehtud fotode koopiatest ei nähtu, et üle tee ulatuvate liiklusmärkide konsool oleks kukkunud

sõiduteele. Sõidurajal neid ei ole, vaid need asuvad viadukti piirdel ja vahetult piirde kõrval ning

hoopis väljaspool piiret. Liiklusõnnetus toimus väärteoprotokolli järgi 15. detsembril 2002. a kella

23.30 ajal. Tunnistaja väiteil oli nähtavus 100 meetri piires. Selliselt asetsev purunenud

liiklusmärkide konsool ei saanud valgustamata viaduktil detsembri keskpaigas kella 23.30 ajal olla

juhile märgatav. Väärteoprotokollist ei nähtu, kuidas ja milliste vahenditega on kindlaks tehtud, et

mootorsõiduki gabariidid ületasid lubatut. Kui politseiametnikud sõidukil koormat ei tuvastanud, siis

ei saanud ka lubatud ületamine olla õiguspäraselt tuvastatud. Samuti ei ole tõendatud, kas väidetav

jälg tõstukil on seotud liiklusõnnetusega.

4. ERGO Kindlustuse AS esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Õige on

hageja väide, et veokijuht peab täitma liikluseeskirju ning olema liiklemisel hoolas, kuid sellest ei

piisa regressinõude rahuldamiseks. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 7 järgi on kindlustusandjal

tagasinõudeõigus kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse

toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Seega regressinõude rahuldamiseks peab hageja

tõendama, et sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse kohalt, millega rikkus õigusakte. Hageja peab kostja

autojuhi käitumist LE § 227 sätete rikkumiseks, kuna ta lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ega

selgitanud välja, mis tegelikult juhtus. Kogu menetluse vältel on kostja väitnud, et veokijuhi

käitumises puudub süü, kuivõrd ta ei saanud aru, et tema juhitud veok oleks põhjustanud liikluskahju.

Väärteoprotokolli kohaselt rikkus veokijuht LE § 191 ja 192. Asjaolu, et juht oleks sündmuskohalt

lahkunud, politsei koostatud protokollist ei ilmne. Õige on hageja väide, et regressihagi esitamisel ei

saa olla selle rahuldamata jätmise aluseks see, et autojuhti ei ole sündmuskohalt lahkumise eest

karistatud, kuid tsiviilkohtumenetluses tuli hagejal seda asjaolu usaldusväärselt tõendada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud LE § 227. Selle sätte kohaselt ei ole vaja

liiklusõnnetusest politseile teatada, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud

juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumis põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma

arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele

allakirjutanud. Lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe

teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduste kohaselt. Sõidukit või õnnetusse sattunud

esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu

ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Asjaolu, et

sündmuskohal oli pime ja juht sõitis suure veokiga, ei õigusta LE § 227 nõuete eiramist.

Liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise fakt on tõendatud autojuhi ütlustega. On ilmne, et

veokijuht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt liikluseeskirja nõudeid eirates.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Hageja seisukohad veokijuhi lahkumise kohta

liiklusõnnetuse toimumise kohalt ning sellega liikluseeskirja rikkumises on oletuslikud ning ei tugine

asjas kogutud tõenditele.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

9. Hagi on esitatud tuginedes LKindlS § 48 lg 2 p-le 7. Nimetatud sätte kohaselt on kindlustusandjal

õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse

toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Hageja leiab, et juht lahkus liiklusõnnetuse

toimumise kohalt, eirates LE § 227. Hageja luges autojuhi käitumist LE § 227 rikkumiseks selle tõttu,

et autojuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, ega selgitanud välja, mis tegelikult juhtus.

10. Liikluseeskirja §-st 227 tuleneb, et liiklusõnnetusest politseile teatamine on kohustuslik juhul, kui

liiklusõnnetuses sai viga inimene, kui tekitati varaline kahju ning juhid või juht ja kahju saaja ei ole

üksmeelel vastutuse küsimuses või kui kahju saaja ei ole teada. Käesoleval juhul tekitati

liiklusõnnetusega varaline kahju ja veokijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt

liiklusõnnetusest politseile teatamata. Kolleegium soostub alama astme kohtute seisukohaga, et

LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel tekiks kindlustusandja tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht oleks

õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud. Kohtud on tõendeid hinnates

leidnud, et sõidukijuht polnud LE § 227 rikkumises süüdi, sest ta ei saanud aru, et tema juhitud

sõiduk oleks põhjustanud liikluskahju, s.t toimunud oleks liiklusõnnetus. Kohtud on otsustes

põhjendanud, kuidas nad sellisele järeldusele jõudsid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu otsus

põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Sellest sättest tulenevalt ei saa Riigikohus

ka käesolevas asjas ümber hinnata alama astme kohtute tuvastatud asjaolusid. Kassatsioonkaebuses

pole väidetud, et kohtud oleks tõendite hindamisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse norme.

11. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel esitatud

regressihagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa iseenesest olla see, et autojuhti ei ole

väärteomenetluses karistatud liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise eest. Regressinõude

lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastase lahkumise ka

siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud.

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks

on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.

Riigikohtu istungil esitas kostja lepinguline esindaja taotluse mõista kassatsioonkaebuse rahuldamata

jätmise korral hagejalt välja kostja kantud õigusabikulu 2500 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt on

kostja tasunud maakohtu menetluse käigus õigusabikulu 3200 krooni ja apellatsioonimenetluses 2500

krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi mõistab kohus kostjale välja hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti

hagi rahuldamata osast. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, mõistab kolleegium temalt

kostja taotlusel TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi kostja kasuks välja kassatsiooniastmes kantud

õigusabikuluna 1423 krooni.

A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa