3-1-1-87-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-87-05

Otsuse kuupäev

10. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

A.V. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Ida-Viru Maakohtu 5. mai 2005. a otsus väärteoasjas

nr 4-41/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ida Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud

Resolutsioon

1. Kassatsioon rahuldada.

2. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 5. mai 2005. a otsus A.V. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks

arutamiseks Ida-Viru Maakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.V. karistati Ida Politseiprefektuuri 8. veebruari 2005. a otsusega LS § 7419 järgi 170 trahviühiku

(10 200 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 22. jaanuaril 2005. a kell 5.18 juhtis J linnas R-K tn

ristmikul sõiduautot Mazda B2500, olles alkoholijoobe seisundis.

2. A.V. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Ida-Viru Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist

ja menetluse lõpetamist teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Kaebuse esitaja selgitas, et 22. jaanuari 2005. a varahommikul peatati ta liiklusjärelevalve käigus

joobeseisundi kontrollimiseks. Pärast alkomeetrisse puhumist palus inspektor tal tulla politseiautosse, kus tal

lasti uuesti puhuda alkomeetrisse. Inspektor väitis seejärel, et alkomeetri näit on 0,31 mg/l ning et tegemist

on alkoholi tarvitamise tunnustega. Kuna alarmsõidukis oli hämar, A.V. ise näitu ei näinud. Ta selgitas

politseiametnikule, et oli eelmisel õhtul joonud ca 350 g veini, kuid see kogus ei saa tingida sellist näitu.

Kuigi politseiametnik möönis menetlusalusel isikul väliste joobetunnuste puudumist, koostas ta

väärteoprotokolli. A.V. kirjutas inspektori juhiste alusel omakäelise seletuse, milles nõustus

indikaatorvahendi näiduga, kuid soovis, et talle tehtaks vereproov. Inspektor väitis aga, et arstliku kontrolli

teostamiseks tuleb oodata kuni reidi lõpuni (ca 2 tundi).

Menetlusalune isik leidis kaebuses, et ta ei olnud alkoholijoobe seisundis. Liiklusseaduse (LS) § 20 lg 3

kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud

terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja

reaktsioonides. Seega tuleb kindlaks teha tegu - alkoholi tarvitamine, tagajärg - häired või muutused isiku

kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides, ning põhjuslik seos nende vahel. Antud juhul ei

ole eelnimetatud tagajärge tuvastatud.

Seadusandja on kehtestanud LS § 20 lg-s 4 määrad, millest väiksema alkoholisisalduse puhul veres või

väljahingatavas õhus ei loeta isikut joobeseisundis olevaks ja ta võib sõidukit juhtida. Seega tuleb kahtluse

korral kindlaks teha vere või väljahingatava õhu täpne alkoholisisaldus. Selleks tuleb aga kasutada

mõõtevahendit, mida taotles ka menetlusalune isik.

Lisaks märgiti kaebuses, et Mõõteseaduse 22. jaanuaril 2005. a kehtinud redaktsiooni kohaselt pidi

alkoholijoobe tuvastamisel olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus (MõõteS § 5 lg 2). Selleks peab

mõõtmised olema teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või

sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtja pädevust hinnatakse ja

tõendatakse akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel. Väärteoasja materjalidest ei

nähtu, et julgestuspolitsei inspektor U.L. vastas kehtestatud nõuetele.

Kehtestatud nõuetele ei vastanud ka kasutatud alkomeeter. 22. jaanuari 2005. a seisuga oli Tehnilise

Järelevalve Inspektsiooni poolt väljastatud Eesti siseriiklik tüübikinnitus ainult tõenduslikule alkomeetrile

Lion Intoxilyzer 8000, antud juhul teostati aga mõõtmised seadmetega Lion SL2 ja Lion 500.

3. Ida-Viru Maakohus rahuldas 5. mai 2005. a otsusega kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ning

lõpetas väärteoasjas menetluse. Kohus nõustus kaebuse esitaja seisukohaga, et 22. jaanuaril 2005. a kehtinud

Mõõteseadus nõudis joobeseisundit tuvastanud politseiametniku pädevuse tõendamist. 2005. a jaanuaris ei

olnud aga politseiametnikud läbinud vastavat õpet ning seetõttu ei võinud nad teostada joobeseisundi

kontrolli.

Mõõteseadust muudeti küll 27. jaanuaril 2005. a, millega pikendati tähtaega, mille vältel võivad

joobeseisundit kontrollida vastava akrediteeringuta politseiametnikud, 1. jaanuarini 2006. a. Tegemist on aga

menetlusaluse isiku olukorda raskendava seadusega ning KarS § 5 keelab isiku olukorda raskendava seaduse

kohaldamise tagasiulatuvalt.

4. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes palub maakohtu otsuse

tühistada ja saata väärteoasi Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonis leitakse, et kohus on ekslikult lugenud alkoholijoobe tuvastamist indikaatorvahendiga

mõõtmiseks mõõteseaduse tähenduses. Politseiametnike kasutatavad portatiivsed alkomeetrid on

indikaatorvahendid ning neile ei kehti mõõteseadmetele kehtestatud nõuded. Indikaatorvahendid näitavad

alkoholi olemasolu väljahingatavas õhus, andmata täpset mõõtetulemust.

Mõõteseadus kehtestab küll riikliku kontrolli käigus kasutatavatele mõõtevahenditele esitatavad nõuded,

kuid ei näe ette, et riiklikku järelevalvet võib teostada ainult mõõtevahenditega.

Joobeseisundi tuvastamise õiguslik regulatsioon sisaldub Liiklusseaduses ja selle alusel kehtestatud Vabariigi

Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruses nr 120 "Joobeseisundi tuvastamine ja joobeastme määramise ning

joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" (edaspidi Kord). Vastavalt Korrale ei ole joobeseisundi

tuvastamisel ametiisiku poolt nõutav kehaliste ja psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide tuvastamine.

Korra § 6 sõnastusest ei tulene ka väljahingatavas õhus täpse alkoholisisalduse määramise nõuet, mistõttu

väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontroll ei eelda mõõtevahendi kasutamist.

Joobeseisundi tuvastamise ametiisiku poolt saab vaidlustada koheselt ning see ei oma õiguslikku tähendust,

kui isik sellega ei nõustu. Viivitamatu vaidlustamine tagab isiku õiguste piisava kaitse. A.V.

indikaatorvahendi tulemust ei vaidlustanud ning arstlikku joobe tuvastamist ei nõudnud. Õigusliku

regulatsiooni loojad on lähtunud eeldusest, et normaalses seisundis (kaine) inimene ei anna allkirja joobe

tuvastamise tulemusega nõustumise kohta.

Juhul, kui politseiametnikud tuvastaksid alkoholijoovet mõõteseadmega, puuduks vajadus joobeseisundi

arstlikuks tuvastamiseks, kuivõrd sellise vahendi näit oleks piisav.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium leiab, et Ida-Viru Maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti VTMS § 149

p 2 tähenduses, kohaldades sätet, mida ei oleks pidanud kohaldama (MõõteS § 5 lg 2).

Mõõteseadus reguleerib mõõtmist, sh mõõteriistade kasutamist ning mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamist.

Käesoleval juhul ei olnud aga tegemist mõõtmisega. Eelnevalt nimetatud Korra § 5 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse

20. veebruari 2001. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve teostamise kord" § 19 lg 2 kohaselt tuvastab

ametiisik joobeseisundit mõõteriista või indikaatorvahendiga. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 19 lg-s 2

kasutatakse seejuures mõistet "hingeõhus alkoholisisaldust näitav indikaatorvahend", millest nähtub, et

indikaatorvahend on seade, millega tuvastatakse üksnes väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise fakt, kuid

ei mõõdeta alkoholi hulka väljahingatavas õhus. Nii Liiklusjärelevalve teostamise korra § 19 lg 2 sõnastusest

kui mõlemas määruses kasutatud kaksikjaotusest tuleneb, et indikaatorvahendi puhul ei ole tegemist

mõõteriistaga ning seega erinevalt tõenduslikest alkomeetritest ei laiene indikaatori kasutamisele

Mõõteseaduses kehtestatud nõuded. Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni, kelle pädevusalaks on muuhulgas

usaldatavusalane järelevalve legaalmetroloogia vallas, kodulehe andmetel on Eestis praegu kasutusel olevad

alkomeetrid kõik, seega ka käesolevas asjas kasutatud alkomeetrid, indikaatorvahendid (http://www.tji.ee/?

op=body&id=154). Seda, et tegemist oli indikaatorvahenditega, on nii kassatsioonis kui maakohtu istungil

(tl 27 pöördel) kinnitanud ka kohtuvälise menetleja esindaja. Kuna joobeseisundit kontrolliti

indikaatorvahenditega, ei ole Mõõteseadus nende kasutamise suhtes kohaldatav ning seega ei olnud

indikaatorvahendi kasutamiseks vajalik politseiametniku akrediteerimine MõõteS § 5 lg 3 tähenduses.

Asudes seisukohale, et akrediteerimine on vajalik, ei pidanud kohus A.V. joovet tõendatuks. Kuna kohtu

seisukoht selles osas oli ekslik, on vajalik uuesti hinnata, kas A.V. joove on tõendatud, mistõttu tuleb

väärteoasi saata Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

6. Riigikohtu senise praktika kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 2004. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-89-04 - RT III 2004, 39, 359 ja 6. juuni 2005. a otsus väärteoasjas 3-1-1-47-05 - RT III

2005, 21, 220) on joobeseisundiks loetav olukord, kus on tuvastatud alkoholi või narkootiliste või

psühhotroopsete ainete tarvitamisest tingitud isiku terviseseisundi muutumine (LS § 20 lg 3) või kui isiku

vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna

indikaatorvahend ei ole mõõteriist, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku

väljahingatavas õhus on alkoholi, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud.

See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku

alkomeetri) kasutamine. Liiklusseaduse LS § 20 lg 4 ja Korra § 8 annavad isikule, kui ta leiab, et ta ei ole

joobes, võimaluse vaidlustada kohapeal joobeseisundi tuvastamise protokoll ning nõuda joobeseisundi

tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist.

7. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 175 p-le 1 tühistab kriminaalkolleegium Ida-Viru Maakohtu

otsuse ja saadab väärteoasja VTMS § 174 p 7 alusel maakohtule uueks arutamiseks.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher