3-3-1-42-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-42-05

Otsuse kuupäev

10. oktoober 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Enn Lauri ja Margus Miku kaebus Viimsi Vallavalitsuse

21. märtsi 2003. a korralduse nr 197 punkti 1.1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2005. a

otsus haldusasjas nr 2-3773/05

Menetluse alus Riigikohtus

Enn Lauri ja Margus Miku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil osalenud isikud

8. september 2005

Enn Laur, Margus Mikk ja nende esindaja vandeadvokaat Mikk

Lõhmus

Viimsi Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Alar Eiche

RESOLUTSIOON

Rahuldada Enn Lauri ja Margus Miku kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3773/05.

Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-1205/2003,

asendades selle asjakohased motiivid Riigikohtu halduskolleegiumi motiividega.

Mõista Viimsi Vallavalitsuselt Enn Lauri ja Margus Miku kasuks välja apellatsioonimenetluses

kantud õigusabikulud kummalegi 14 160 krooni.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Enn Laur on Viimsi vallas endise Pihlaka 143a maaüksuse siiani tagastamata osa (3192 m2 maa)

tagastamise õigustatud subjekt. Margus Mikk on Viimsi vallas asuva endise Hiire nr 142 maaüksuse

23,01 ha mõttelise osa tagastamise õigustatud subjekt. Maaüksusi, mille suhtes E. Lauril ja M. Mikul

on tagastamise nõudeõigus, läbib Hiireotsa tee.

2. Viimsi Vallavalitsuse 21. märtsi 2003. a korralduse nr 197 "Peremehetuks ehitiseks

tunnistamise algatamine" p-ga 1.1 kohustati valla raamatupidamisametit võtma arvele Leppneeme

külas asuv Hiireotsa tee. Punktiga 2 kohustati valla kommunaalametit korraldama punktis 1

nimetatud ehitiste hindamine ja punktiga 3 kohustati kantseleid avaldama peremehetute ehitiste

hõivamise kohta ajalehe kuulutused, punktiga 4 määrati punktis 1 nimetatud ehitistele hooldaja.

Korralduse õigusliku alusena viidati AÕS § 96 lg-le 3, AÕS RakS § 13 lg-le 2 ning Vabariigi

Valitsuse 8. augusti 1996. a määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra (Kord)

p-dele 8 ja 9.

3. E. Laur ja M. Mikk esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlesid Viimsi

Vallavalitsuse 21. märtsi 2003. a korralduse nr 197 p 1.1. tühistamist ja Viimsi Vallavalitsusele

ettekirjutuse tegemist kogu endiste maaüksuste maa tagastamise lõpuleviimiseks. Viimatinimetatud

nõudest kaebuse esitajad kohtumenetluse käigus loobusid.

4. Tallinna Halduskohtu 15. detsembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-1205/2003 lõpetati HKMS

§ 24 lg 1 p 2 alusel menetlus osas, millega kaebuse esitajad taotlesid Viimsi Vallavalitsusele

ettekirjutuse tegemist kogu endiste Pihlaka 143-a ja Hiire 142 maaüksuste maa tagastamise

lõpuleviimiseks, ning tühistati Viimsi Vallavalitsuse 21. märtsi 2003. a korralduse nr 197 punkt 1.1.

Halduskohus mõistis Viimsi Vallavalitsuselt välja kohtukuludena E. Lauri kasuks 10 000 krooni ja

M. Miku kasuks 15 000 krooni.

5. Viimsi Vallavalitsus ning kolmandad isikud L. Vahtra ja K. Toro palusid apellatsioonkaebustes

halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis E. Lauri ja

M. Miku kaebused rahuldamata. Viimsi Vallavalitsuse, L. Vahtra ja K. Toro apellatsioonkaebused

ringkonnakohus rahuldas. Ringkonnakohus jättis kohtukulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) vaidlustatud korralduse näol on sisuliselt tegemist menetlustoimingu kirjaliku vormistamisega,

millega algatati vaidlusaluse tee hõivamise menetlus ja nähti ette Korra p-des 8 ja 9 sätestatud

menetlustoimingute teostamine. Vaidlustatud korraldus on seetõttu olemuselt käsitatav mitte

haldusakti, vaid menetlustoiminguna, mis eraldi võetuna ei saa rikkuda kaebajate õigust maa

tagastamisele. Korrast ei tulene, et peremehetu ehitise hõivamise menetluse alustamiseks tuleb anda

haldusakt. Sellekohane protseduuriline otsustus ei ole haldusakt. Otsustuse iseloomu ei muuda ka

asjaolu, et see vormistati sarnaselt haldusaktile, kuna eeskätt võis selline vorm tuleneda asjaajamises

juurdunud praktikast, mitte dokumendi vormistanud organi tahteavaldusest muuta õigussuhteid;

2) vaidlustatud korraldusega ei tuvastatud õiguslikult siduvalt, et Hiireotsa tee on peremehetu ehitis.

Vaidlusaluse tee hõivamise menetluses ei ole Viimsi vald käesolevaks hetkeks õiguslikult siduva

haldusakti andmiseni jõudnud;

3) kuna Viimsi Vallavalitsuse 21. märtsi 2003. a korralduse nr 197 p 1.1 ei riku kaebajate õigusi, oli

halduskohtu poolt korralduse vastava osa tühistamine ebaõige.

Ringkonnakohus pidas siiski tee hõivamise edasise menetluse huvides vajalikuks anda hinnangud

mõningatele protsessiosaliste väidetele, mis puudutavad materiaalõigusnormide kohaldamist, millele

protsessiosalised on tuginenud Hiireotsa tee hõivamise võimalikkuse üle vaieldes. Siin leidis

ringkonnakohus järgmist:

1) AÕS RakS § 13 lg-st 2 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel ja riigil õigus ja kohustus hõivata

õiguslikul alusel püstitatud peremehetu ehitis. Selle sätte alusel kinnitatud Korra punkti 1 järgi

reguleerib Kord õiguslikul alusel püstitatud hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist;

2) MRS § 6 lg 31 loetleb rajatisi, mida selle seaduse mõttes rajatistena ei käsitleta. Riigikohus on

26. novembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-71-03 asunud seisukohale, et MRS § 6 lg 31

esimeses lauses nimetatud tehnorajatisi pole Korra alusel võimalik hõivata;

3) protsessiosaliste vahel on vaidlus kõigepealt küsimuses, kas Hiireotsa tee on ehitis, mis vastab

AÕS RakS § 13 lg-s 2 sätestatud tingimustele (s.t kas tegemist on peremehetu ehitisega), mida oleks

kohalikul omavalitsusel Korra sätete kohaselt võimalik hõivata. Vaieldakse ka selle üle, kas tegemist

on erandjuhtumiga ? MRS § 6 lg-s 31 nimetatud ehitisega, mis sõltumata omaniku puudumisest ei

kuulu AÕS RakS § 13 lg 2 alusel hõivamisele;

4) sellest, et teealune reformimata maa on riigi omandis, ei saa järeldada, et ka tee kui rajatis on riigi

omandis. AÕSRakS § 13 lg 1 sätestab, et kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul

alusel püstitatud ehitis, s.h pooleliolev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui

seaduses ei sätestata teisiti. Riigi omandisse jäetud maal ja munitsipaalomandisse antud maal asuv

riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluv ehitis muutub maa oluliseks osaks maa riigi

maakatastris registreerimisega. Eeltoodust tulenevalt ei laiene riigi omandiõigus reformimata

riigimaal asuvale õiguslikul alusel püstitatud ehitisele. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

tõlgenduse järgi puuduks AÕSRakS § 13 lg-s 2 sätestatud peremehetu ehitise hõivamise kohustusel

sisu ja mõte, kuna reformimata maal ei saaks sellise tõlgenduse kohaselt olla ühtki peremehetut

ehitist. Protsessiosalised pole väitnud, et tee on õigusliku aluseta püstitatud ehitis. Selliseks väiteks

poleks ka alust, sest vastustes apellatsioonkaebustele väidavad kaebuse esitajad, et tee on rajatud juba

enne 20. sajandit ja on kantud 1895. aastal koostatud plaanile;

5) vastavalt AÕS § 96 lg- le 3 on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui

omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Korra p 3 täpsustab, et ehitis on

peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega vastavalt

AÕS § 96 lõikele 3. Korra p 4 sätestab, et omanik on lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud

tegelikust võimust asja üle. Valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt AÕS §-le

39. Korra p 5 sätestab, et ehitise omandist loobumise tahte olemasolu eeldatakse, kui ehitise omanik

on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada. Kaebuse esitajate väide, et

nemad ja õigusvastaselt võõrandatud maa endised omanikud ei ole loobunud tee kasutamisest ja

võimust selle üle, on asjakohatu, kui kaebuse esitajad ega õigusvastaselt võõrandatud maa endised

omanikud ei väida, et nad käesoleval ajal oleksid Hiireotsa tee omanikud;

6) lahendamist vajab küsimus, kas rajatis, mis teenindab ka muid maatükke kui tagastatav maa (nt

avalikult kasutatav tee), on käsitatav maa tagastamist mittetakistava rajatisena MRS § 6 lg 31 mõttes.

Ringkonnakohus leiab, et MRS § 6 lg 31 eesmärgiks on eeskätt välistada maa tagastamata jätmine

põhjusel, et maal asub rajatis, mis on ette nähtud peaasjalikult sellesama maatüki teenindamiseks (nt

tee, mis viib üksnes tagastataval maal asuvate ehitisteni). MRS § 6 lg 31 eesmärgiks ei ole

tagastatavat maad läbiva avalikult kasutatava tee, mis teenindab ka muid maaüksusi kui tagastatav

maa, ja selle aluse maa andmine maa tagastamise õigustatud subjekti omandisse. Seega ei tõenda tee

kuulumist MRS § 6 lg-s 31 sätestatud rajatiste hulka üksnes asjaolu, et see tee on muuhulgas vajalik

ka tagastatava maa otstarbekaks kasutamiseks. Tee peremehetuks tunnistamise ja hõivamise

küsimuses omavad seega tähtsust Viimsi Vallavalitsuse ja kolmandate isikute väited, et tee on vajalik

ka kolmandatele isikutele juurdepääsu tagamiseks nende omandis olevatele ehitistele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. E. Laur ja M. Mikk paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

halduskohtu otsus. Kassaatorid paluvad jätta E. Lauri ja M. Mikku kohtukulud Viimsi Vallavalitsuse

kanda. Kassaatorid väidavad järgmist:

1) vaidlustatud korraldus rikub kassaatorite õigusi seeläbi, et korralduse andmise tõttu on takistatud

kassaatoritele maa tagastamise menetlus. Kuna maa tagastamise taotlus oli esitatud enne peremehetu

vara hõivamise menetluse alustamist, siis tulnuks maa tagastamise küsimus lahendada enne

peremehetu ehitise hõivamise küsimust. Vaidlustatud korraldus pole pelgalt menetlustoiming, mille

peale ei saa kaevata. See korraldus vastab kõigile haldusakti materiaalsetele ja formaalsetele

tunnustele. Kui isik ei asu oma õigusi kaitsma enne asjas lõpliku otsuse tegemist, siis kaotab ta õiguse

pöörduda kohtu poole. Siin viitavad kassaatorid Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele asjades

nr 3-3-1-48-02 ja 3-3-1-56-02;

2) ringkonnakohus on sisuliselt seisukohal, et Hiireotsa tee on peremehetu. Hiireotsa tee pole

peremehetu, kuna see kuulub Eesti riigile tulenevalt AÕSRakS § 13 lg-st 1 ja MRS § 6 lg-st 31;

3) ringkonnakohus leidis, et teele ei laiene MRS § 6 lg 31 põhjusel, et tee on vajalik ka kolmandatele

isikutele. Hiireotsa tee võimaldab selle kinnisasja, millel tee asub, otstarbekohast kasutamist. Asjaolu,

et kolmandatel isikutel võib olla vaja teed kasutada, ei muuda tee tähendust kassaatoritele tagastatava

maa otstarbe suhtes olematuks ega teistsuguseks. Kuna MRS § 6 lg 31 järgi pole teede puhul, mis

võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, tegemist rajatistega, siis ei saa nende teede

puhul olla tegemist ka ehitistega AÕSRS § 13 lg 1 tähenduses. Seega pole MRS § 6 lg-s 31 nimetatud

tee eraldi vallasasjaks, mille omandiõigus saaks kuuluda teistele isikutele peale maatüki omaniku,

vaid maatüki oluline osa, mida ei saa hõivata. Hõivata saab vaid vallasasja, mitte aga kinnisasja

olulist osa;

4) Asjaõigusseadus sätestab muud, maa tagastamise menetluse välised võimalused kolmandate

isikute õiguste tagamiseks (nt § 156 lg-s 1 sätestatud juurdepääsuõigus). Ringkonnakohus on

lahendanud maa kasutamisega seotud probleeme Hiireotsa tee peremehetuks tunnistamise läbi. Tee

kasutamise probleemid ei saa olla tee peremehetuks tunnistamise aluseks. Ringkonnakohus on

asunud täpselt vastupidisele seisukohale, mille järgi on kolmandate isikute juurdepääs oma ehitistele

üksnes üle kassaatorite kinnisasja Hiireotsa tee peremehetuks tunnistamise aluseks;

5) ringkonnakohus on vaidlusalust teed käsitanud avalikult kasutatava teena, kuid pole esitanud selle

kohta ühtki põhjendust;

6) ringkonnakohus pole selgitanud, kas Hiireotsa tee omanik on loobunud valdusest omandi

lõpetamise tahtega. Kassaatorid pole omandist loobunud. Isegi kui omanikuks on Eesti riik, pole riik

loobunud tee valdusest tahtega lõpetada oma omandiõigus teele.

8. Viimsi Vallavalitsus palub menetlusse võtmisel jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

9. L. Vahtra ja K. Toro väidavad, et Hiireotsa tee on faktiliselt olnud ja on tänaseni avalikult kasutatav

tee ja seda ei eita ükski protsessiosaline.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Käesolev kohtuvaidlus puudutab Viimsi Vallvalitsuse korralduse punkti 1.1, millega kohustati

valla raamatupidamisametit võtma arvele Leppneeme külas asuv Hiireotsa tee.

Halduskohus leidis, et vaidlustatud korraldus rikub E. Lauri ja M. Miku õigusi. Halduskohus tugines

Riigikohtu 26. novembri 2003. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-71-03, milles analüüsiti, kas MRS § 6

lg 31 esimeses lauses nimetatud rajatist, mis võimaldab tagastatava maa otstarbekat kasutamist, saab

peremehetuks tunnistada ja hõivata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korralduse p 1.1 ei riku

kaebuse esitajate õigusi, kuna kujutab endast pelgalt menetlustoiminguid. Ringkonnakohus pidas

siiski tee hõivamise edasise menetluse huvides vajalikuks anda hinnangud mõningatele

protsessiosaliste väidetele, mis puudutavad materiaalõigusnormide kohaldamist, millele

protsessiosalised on tuginenud. Kokkuvõtvalt pidas ringkonnakohus tee hõivamist põhimõtteliselt

võimalikuks.

11. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et vaidlustatud korraldus ei saa

rikkuda kaebuse esitajate õigusi ega ole käsitatav haldusaktina HMS § 51 mõttes. Erinevalt

ringkonnakohtust ei pea aga kolleegium vaidlustatud korraldust menetlustoiminguks, vaid internseks

aktiks.

Käesoleval juhul on maa tagastamismenetluse peatumise vahetuks põhjuseks mitte selle internse akti

andmine, vaid selle vaidlustamine. Kolleegium märgib, et omandireformi raames on õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamismenetluse peatumine paratamatu, kui eelnevalt tuleb lahendada maa

erastamise, munitsipaliseerimise või maal asuva peremehetu ehitise hõivamise küsimused.

12. Käesolevas asjas näeb kolleegium põhimõttelist küsimust selles, kas tee on selline rajatis, mida

üleüldse on võimalik hõivata. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Teeseaduse § 2 järgi on tee

rajatis. MRS § 6 lg 31 esimene lause eristab teid ning tehnovõrke ja -rajatisi. AÕS RakS §-s 13

kõneldakse ehitistest. Viimatinimetatud säte ei erista hooneid ja rajatisi ega nimeta teid.

Käesolev asi pole kolleegiumi arvates analoogiline haldusasjaga nr 3-3-1-71-03, milles kolleegium

tegeles probleemiga, kas tehnorajatisi, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist

(MRS § 6 lg 31 esimene lause), saab tunnistada peremehetuks ja hõivata AÕS RakS § 13 lg 2 alusel

kehtestatud korras. Tee hõivamise võimalikkust kolleegium ei analüüsinud, ehkki nimetatud otsuses

tsiteeritud MRS § 6 lg 31 nimetab tehnovõrkude ja -rajatiste kõrval ka teid.

13. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 13 lg-st 2 tulenevalt on kohalikul

omavalitsusel ja riigil õigus ja kohustus hõivata õiguslikul alusel püstitatud peremehetu ehitis

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Selle sätte alusel on Vabariigi Valitsus 8. augusti 1996. a

määrusega nr 211 kinnitanud Peremehetu ehitise hõivamise korra. Korra punkti 1 järgi reguleerib

Kord õiguslikul alusel püstitatud hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist. Hõivata saab

vaid vallasasjaks olevat ehitist (Korra punkt 2). Pärast ettenähtud tingimustele vastavate

protseduuride läbimist saab peremehetuks tunnistatud ehitise hõivaja kanda registrisse ehitise

omanikuna (Korra punkt 14).

Maareformi seaduse § 6 lg 31 sätestab: "Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad

tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Samuti ei

käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või

maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või

kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta.

Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse kinnisasja

sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) § 3 1. lõike punktis 8 sätestatu alusel. Kui

kohalik omavalitsus määrab käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise

kordategemiseks tähtpäeva, määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul

on õigus erastada pärast ehitise korrastamist."

14. Tekstoloogiliselt võiks AÕS RakS § 13 lg-st 2 teha järelduse, et õiguslikul alusel püstitatud

peremehetu tee, mis pole vajalik maa otstarbekohaseks kasutamiseks, on rajatis, mida ei tagastata ja

mis on hõivatav. Kolleegium aga sellist järeldust teha ei saa, sest tee on maaga sedavõrd lahutamatult

seotud, et tee pole kuidagi käsitatav vallasasjana AÕS RakS § 13 lg 2 mõttes. Sellisele järeldusele

viib ka Teeseaduse üldine loogika. Teeseadus küll sõnaselgelt ei sätesta, et tee on maa omaniku

omandis. Kuid Teeseadus sisaldab muid regulatsioone, millest saab järeldada, et üldjuhul on

teeomand ja maaomand lahutamatult seotud. Eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku

kinnisasjal. Erateed võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. Teeseaduse § 33 lõikes 8

nimetatud juhtudel võib erateed kasutada kinnisasja omaniku loata (§ 52). Avalikult kasutatava tee

ehitamise korral kohaldatakse ettenähtud sundvõõrandamise suhtes kinnisasja sundvõõrandamise

seadust (§ 18). Võõrale maale uute teede rajamiseks antakse tee-ehitusluba pärast servituudi kandmist

kinnistusraamatusse (§ 21 lg 2). Avalikult kasutatava tee seisundist või teehoiutöödest tingitud

ajutiseks ümbersõiduks sõlmib tee omanik lepingu kinnistu omanikuga, kelle maal ümbersõiduks

kasutatav tee asub. Lepingut ei pea sõlmima avarii ja loodusõnnetuse korral (§ 29 lg 2). Talitee

rajamiseks vajaliku maa või veekogu omanikul on õigus nõuda tee rajajalt maa või veekogu

kasutamise eest tasu. Talitee asukoht, tee kasutamise tähtaeg ja kasutamise tingimused ning tee

rajamiseks vajaliku maa või veekogu kasutamise eest võetava tasu suurus nähakse ette maa või

veekogu omaniku ja talitee rajamisest huvitatud isiku vahel sõlmitud lepingus (§ 8 lg-d 2 ja 39.

Samas on õigusvastaselt võõrandatud maa kuni tagastamise, erastamise või munitsipaliseerimiseni

riigi omandis. Riigi omandisse jätmise korral jääbki see maa riigi omandisse.

15. Nendel kaalutlustel leiab kolleegium, et tee pole põhimõtteliselt hõivatav AÕS RakS § 13 lg 2

alusel.

16. Eelnevalt jõudis kolleegium järeldusele, et Viimsi Vallavalitsuse korraldus, millega kästi

raamatupidamist võtta vaidlusalune tee arvele on internne akt, mis ei saa rikkuda kaebuse esitajate

õigusi, ning tee pole hõivatav AÕS RakS § 13 lg 2 alusel. Viimasele tõdemusele jõudmine tähendab

seda, et kaebajad on oma sihi saavutanud - on selge, et vaidlusaluse tee hõivamine on õiguslikult

võimatu ja edasine menetlus välistatud.

Kolleegium rahuldab käesolevas asjas kujunenud erandliku olukorra tõttu kassatsioonkaebuse ja

tühistab ringkonnakohtu otsuse. Hoolimata sellest, et vallavalitsuse vaidlustatud korraldus ei riku

kaebuse esitajate õigusi, jääb sellises olukorras jõusse halduskohtu otsus, millega tühistati korralduse

p 1.1. Halduskohtu otsuse motiivid tuleb asendada käesoleva otsuse motiividega, sest vaidlustatud

korraldus ei riku kaebuse esitajate õigusi.

17. Apellatsioonimenetluses olid E. Lauri kantud õigusabikulud 14 160 krooni ja M. Miku kantud

õigusabikulud 14 160 krooni. Riigikohtu halduskolleegium mõistab need kulud Viimsi

Vallavalitsuselt E. Lauri ja M. Miku kasuks välja.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld