3-2-1-90-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-90-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS-i SEB Eesti Ühispank (endine ärinimi AS Eesti Ühispank)

avaldus Igor Radkini pankroti väljakuulutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. märtsi 2005. a otsus nr 2-2/307/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Igor Radkini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Ühispank (uus ärinimi AS SEB Eesti Ühispank) esitas 14. juunil 2004. a Harju

Maakohtule avalduse Igor Radkini pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse aluseks oli Tallinna

Linnakohtu 1. juulil 2003. a jõustunud otsus, millega mõisteti AS-i Eesti Ühispank kasuks

I. Radkinilt, V. Nadjukilt ja A. Sibirjovilt solidaarselt välja 6 miljonit krooni, lisaks igaühelt neist

kohtukulu 70 000 krooni. AS Eesti Ühispank oli 7. jaanuaril 2004. a esitanud I. Radkinile

pankrotihoiatuse. Kuna I. Radkin ei maksunud 2 070 000 krooni ära, siis taotles AS Eesti Ühispank

tema pankroti väljakuulutamist.

2. I. Radkin nõuet ei tunnistanud. Ta leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge. AS

Eesti Ühispank esitas 27. veebruaril 2003 avalduse V. Nadjuki suhtes täitemenetluse algatamiseks,

mille käigus võõrandati viimasele kuulunud kinnisasi enampakkumise teel ja millest saadud

3 973 200 krooni on võlausaldajale üle kantud. Nõue V. Nadjuki vastu tulenes 9. märtsi 1998 a

arvelduskrediidilepingust ja 9. novembri 2001. a laenulepingust. I. Radkinil on panga ees ainult

eelnimetatud linnakohtu otsusest tulenev ja mainitud lepingutel rajanev kohustus. Nendest lepingutest

tuleneva nõude täitis V. Nadjuk täitemenetluses enne pankrotiavalduse esitamist. Seega on I. Radkini

võlgnevus tasutud. Pank esitas samadest lepingutest tuleneva nõude summas 26 054 083 krooni AS-i

Grekond pankrotimenetluses. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati AS-i Eesti Ühispank nõuet

summas 12 600 000 krooni esimeses rahuldamisjärgus. Pank on seega kolmel korral püüdnud nõuda

samade lepingute alusel sama võla tasumist.

3. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on I. Radkin maksejõuetu. Tal on vara 300 000 krooni

ulatuses ja kohustusi kreeditori ees 6 070 000 krooni. Ajutine pankrotihaldur leidis, et I. Radkini

pankrot tuleb välja kuulutada. Ainus teadaolev võlakohustus on I. Radkinil AS-i Eesti Ühispank ees

ja see tuleneb käenduslepingust. I. Radkin ei ole põhjustanud maksejõuetust tahtlikult.

4. Harju Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2004. a otsusega pankrotiavalduse ja kuulutas I. Radkini

pankroti välja. Otsuse põhjenduste kohaselt nõuab AS Eesti Ühispank I. Radkinilt 2 070 000 krooni

tasumist. I. Radkin esitas Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Eesti Ühispank vastu, milles palus

tuvastada, et tal panga ees võlga ei ole. Sellest tegi kohus järelduse, et kuna I. Radkin vaidlustas

panga nõude põhjusel, et kohustis on täidetud V. Nadjuki pankrotimenetluses, tuleb vaidlus nõude

põhiosa üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohtukulu nõude osas on jõustunud kohtuotsus

ja 70 000 krooni nõue on selge. I. Radkini maksejõuetus on tõendatud, sest tal ei ole vara, et täita

panga 70 000 krooni suurust nõuet. I. Radkin tunnistas eelistungil, et ta ei ole võlgnevuse katteks

midagi tasunud. Nimetatud nõude suurus ületab pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud

füüsilise isiku puhul pankrotiavalduse aluseks olevat nõude suuruse alammäära.

5. I. Radkin esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse täies ulatuses

tühistada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, siis ei

pidanud ta vajalikuks neid tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5 korrata.

TsMS § 319 lg 1 kohaselt kontrollis ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

7. Pankrotiavalduse aluseks on Tallinna Linnakohtu 13. juuni 2003. a otsus, mis jõustus 1. juulil

2003. a ja millega I. Radkinilt mõisteti AS-i Eesti Ühispank kasuks välja lisaks põhivõlale ka

kohtukulu summas 70 000 krooni. Nõuet ei muuda ebaselgeks võlgniku paljasõnaline vastuväide

nõude täitmise kohta. Kuna võlausaldaja nõude aluseks on jõustunud kohtuotsus, siis TsMS § 217 p 3

alusel puuduvad võlausaldajal võimalused lahendada väidetavat vaidlust väljaspool

pankrotimenetlust. Võlgnik ei ole esitanud asjas tõendeid, millest nähtuks, et tema või kolmas isik on

vaidlusaluse võla AS-ile Eesti Ühispank tasunud. Alles ringkonnakohtu istungil 24. jaanuaril 2005. a

esitas võlgnik sama kuupäeva kandva maksekorralduse, millest nähtub, et kolmas isik (võlgniku

poeg) on tasunud AS-ile Eesti Ühispank 70 000 krooni. Kuid võla tasumine asja otsustamist ei

mõjuta. Kui võlgnik on maksejõuetu, siis PankrS § 31 lg 1 kohaselt võib kohus pankroti välja

kuulutada vaatamata sellele, et esineb PankrS § 15 lg 2 p-s 6 nimetatud alus pankrotimenetluse

algatamata jätmiseks. PankrS § 15 lg 2 p 6 sätestab: kui kolmas isik on enne pankrotimenetluse

algatamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, jätab kohus pankrotimenetluse

algatamata.

8. Kohustise täitmist peab tõendama võlgnik, kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus on õigesti asjas

esitatud tõendite alusel tuvastanud võlgniku maksejõuetuse ning kaebuses toodud väited ei anna alust

otsuse tühistamiseks. Võlgnik on töötu. Põhjendamatu on kaebuse väide, et võlgnikul puudub

igasugune vara ja abielu kestel soetatud vara ei ole tema vara. Ajutise halduri aruande kohaselt on

võlgniku abikaasa nimel abielu kestel erastatud korter Maardu linnas maksumusega 400 000 krooni.

Samas elab võlgniku perekond nimetatud korteris, mis mõjutab oluliselt selle müügihinda. Võlgnikul

on seega vara, mida on võimalik pankrotimenetluses realiseerida ja mille arvel rahuldada osaliselt

võlausaldaja nõue, ning puudub alus pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu.

9. Ringkonnakohus mõistis võlgnikult välja võlausaldaja kasuks 5000 krooni suuruse kohtukulu

õigusabi eest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palub I. Radkin tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue

otsuse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata.

Kassaator leiab, et tema pankroti väljakuulutamine oli põhjendamatu ja ei vasta pankrotiseaduse

normidele. Ta ei ole maksejõuetu. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et ajutise pankrotihalduri

aruande järgi on I. Radkinil vara ja selle väärtus ületab võlausaldaja nõuet 4,3 korda. Riigikohus on

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-02 leidnud, et võlgniku täitmata kohustused ei näita veel võlgniku

püsivat maksejõuetust. Pankrotiotsus on väljakuulutatud isiku suhtes, kes oli tasunud võla enne

pankrotiotsuse jõustumist.

Ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse normi. Võlausaldaja esitas uue tõendi nõude suurendamiseks

pärast seda, kui võlgnik tasus 70 000 krooni, millest võib järeldada, et võlausaldaja eesmärgiks oli iga

hinna eest võlgnik maksejõuetuks kuulutada.

11. Vastuses kassatsioonkaebusele märgib AS SEB Eesti Ühispank, et kassatsioonkaebuse väited

pankrotiavalduse aluseks oleva nõude rahuldamise kohta on ebaolulised ja ekslikud. Kui kolmas isik

täidab pankrotiavalduse aluseks oleva võlgniku kohustuse pärast pankrotimenetluse algatamist, võib

kohus ikkagi võlgniku pankroti välja kuulutada tingimusel, et tuvastatud on võlgniku maksejõuetus.

Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-05. Harju Maakohus

kuulutas I. Radkini pankroti välja 8. oktoobril 2004. a. Võlgnik on väidetavalt kohustuse täitnud alles

24. jaanuaril 2005. a. Võlgnik ei ole viidanud protsessiõiguse normile, mida ringkonnakohus oleks

eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud. Maksejõuetuse küsimuses taotleb kostja sisuliselt

tõendite ümberhindamist. Võlausaldajal on seadusjõus Tallinna Linnakohtu 13. juuni 2003. a otsuse

alusel õigus nõuda kostjalt enam kui 6 miljoni krooni tasumist.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

13. AS SEB Eesti Ühispank esitas pankrotiavalduse PankrS § 10 lg 2 p 1 ja § 10 lg 5 alusel. Vastavalt

PankrS § 10 lg 2 p-le 1 peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja muu hulgas

tuginema asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse

sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada

pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul.

14. Pankrotiavalduse aluseks oligi 1. juulil 2003. a jõustunud Tallinna Linnakohtu 13. juuni 2003. a

kohtuotsusest tulenev 2 070 000 krooni nõue. Kui nõude kohta on jõustunud kohtuotsus või

vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta PankrS § 10 lg 5 kohaselt muid tõendeid esitama.

Kohus jätab PankrS § 15 lg 2 p 1 järgi pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele

põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

Kuna nõude aluseks oli jõustunud kohtuotsus, siis asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et

vaidlust ei saa lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Seega pidi I. Radkin tõendama, et ta on nõude

aluseks oleva kohtuotsuse täitnud. Ringkonnakohus tuvastas, et I. Radkin ei ole pankrotiavalduse

aluseks olevat võlga tasunud.

15. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna I. Radkin vaidlustas esimese astme kohtu otsuse

seetõttu, et tema pankroti väljakuulutamiseks ei olnud alust, siis ei saanud apellatsioonikohus

märkida, et ringkonnakohus kontrollib kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale edasi kaevati (TsMS § 319 lg 1), sest kaebus esitati kogu kohtuotsuse peale. Seda enam, et

alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva PankrS § 3 lg 3 kohaselt peab pankrotiasja menetlev kohus omal

algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse

seisukohalt tähtsust, korraldades selleks vajalike tõendite kogumise.

16. Ekslik on I. Radkini kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ta on 70 000 krooni tasumisega

kohustise täitnud. Pankrotiavalduse aluseks oli 2 070 000 krooni suurune nõue. Selle nõude täitmist

ei ole ta tõendanud, sest kohtud on tuvastanud, et kuni 24. jaanuarini 2005. a ei olnud I. Radkin võlga

tasunud. Kassatsioonkaebuse kohaselt tasuti sellel kuupäeval võlast üksnes 70 000 krooni.

17. Vastuseks I. Radkini kassatsioonkaebuse väitele, et tema vara ületab kordades võla suuruse,

märgib kolleegium järgmist. Vastavalt PankrS § 1 lg-le 2 on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda

rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine. Kuna pankrotiavalduse aluseks oli jõustunud kohtuotsus, siis tuleb nõudeks lugeda 2 070 000

krooni suurune nõue. Kohtud on tuvastanud, et võlgnik on töötu ja võlgnikul on üksnes ühisvarana

korteriomand väärtusega 400 000 krooni. Seega on I. Radkini väide ekslik ja kohtud on õigesti

tuvastanud tema maksejõuetuse.

A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu