3-2-1-87-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. oktoober 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Malle Belisaare hagi Pavel Ðinkejevi vastu testamendi

tühisuse tunnustamiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-10/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pavel Ðinkejevi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat M. Lemetti

Resolutsioon

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Mõista Pavel Ðinkejevilt Malle Belisaare kasuks välja

kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 2500 (kaks tuhat

viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. septembril 2003. a esitas Malle Belisaar Tartu Maakohtule hagi Pavel Ðinkejevi vastu, milles

palus tunnustada koduse testamendi tühisust. 19. märtsi 2004. a hagiavalduse täienduses palus hageja

alternatiivselt testamendi kehtetuks tunnistamist.

2. Hagiavalduse kohaselt pärandas Peeter Belisaar 20. novembri 2002. a koduse testamendi kohaselt

tulevikus pärimise teel omandatava korteriomandi Pavel Ðinkejevile. Dokumendist nähtuvalt on selle

kirjutanud Rainis Oja P. Belisaare palvel, dokumendil on P. Belisaare allkiri ning tunnistajatena on

alla kirjutanud Marina Pallo ja Kati Nõmme. P. Belisaar suri 8. jaanuaril 2003. a. 19. veebruaril

2003. a esitas P. Belisaare abikaasa M. Belisaar notar E. Grünbergile pärandi vastuvõtmise avalduse.

Esimese järjekoha pärijad, s.o pärandaja ja M. Belisaare lapsed Kaido, Siret ja Guido Belisaar, ei

soovi pärandit vastu võtta. Pärandi vastuvõtmiseks määratud tähtaja viimasel päeval esitas kostja

notarile eeltoodud koduse testamendi. Hageja leidis, et testament on tühine, kuivõrd ei sisalda

P. Belisaare viimse tahte avaldust, mis on PärS § 19 kohaselt testamendi kehtivuse eelduseks. Samuti

ei ole testamendi tegemisel järgitud testaatori kohustust informeerida tunnistajaid PärS § 23 lg-s 2

sätestatud viisil. Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks tunnustada testamendi tühisust, palus hageja

PärS § 94 ja TsÜS §-de 92, 94 või 97 alusel selle kehtetuks tunnistada.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Ta leidis, et testament vastab kõigile seaduses

sätestatud nõuetele.

4. 19. aprilli 2004. a otsusega rahuldas Tartu Maakohus hagi ja tunnustas P. Belisaare poolt

20. novembril 2002. a tehtud koduse testamendi tühisust.

Kohus tuvastas, et P. Belisaar kirjutas 20. novembril 2002. a vaidlusaluse dokumendi tunnistajate

juuresolekul alla ning oli teo- ja otsustusvõimeline. Kuid P. Belisaar ja dokumendi allkirjastamise

juures olnud isikud ei saanud aru, mida dokumendis antud korraldus tegelikkuses tähendab, milline

on selle õiguslik sisu ja milliseid õiguslikke tagajärgi see enesega kaasa toob. Kostja võtab õigeks, et

algatus testamendi tegemiseks tuli temalt, sest ta palus P. Belisaarel teha koduse testamendi. Kostja

seletuse kohaselt laenas ta P. Belisaarele 200 000 krooni ja pärast testamendi tegemist vormistati ka

kirjalik leping. Selle lepingu p 3 kohaselt loetakse laen tagastatuks korteriomandi vormistamisega

kostja või tema poolt näidatud isiku nimele ja p 4 kohaselt kohustus kostja vormistama P. Belisaare

nimele majavalduse. Tunnistaja K. Belisaare ütlustest ning kostja ja hageja seletustest nähtuvalt

soovis P. Belisaar jätta oma vara poeg K. Belisaarele. Eeltoodu kinnitab, et dokument pealkirjaga

"Kodune testament" tehti üksnes kostja nõudmisel ning tema positsiooni kindlustamiseks seoses

väidetava laenuga ning tehingutega korteri ja majaga ja P. Belisaare tegelik tahe ei olnud oma surma

puhuks korralduse tegemine.

Pärimisseaduse § 23 lg 2 sätestab nõude, et testaator ise teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud

tunnistajateks testamendi tegemise juurde, ja et testament sisaldab testaatori viimset tahet. Seda nõuet

ei ole järgitud. Koduse testamendi tegemise algatus peab tulema testaatorilt, kellel peab olema selge

arusaam, mida ta tunnistajatele tahab teatada. Eeltooduga ning tunnistajate R. Oja, M. Pallo ja

K. Nõmme ütlustega on tõendatud, et P. Belisaar ei teatanud ega saanudki teatada tunnistajatele, et

tegemist on tema viimse tahte avaldusega, kuna ta ei saanud aru mõiste "kodune testament"

õiguslikust sisust ja tähendusest ega teadnud selle koostamise vorminõudeid. Asjas puuduvad

tõendid, et P. Belisaar oli dokumendi tegemise päeval otsustusvõimetu. Samas on võimalik, et tehingu

tegemise vorminõuete vastu eksib ka otsustusvõimeline isik. Ka R. Oja, kes selgitas M. Pallole ja

K. Nõmmele dokumendi allkirjastamise asjaolusid, ei saanud täpselt aru, mis dokumendiga on

tegemist, mistõttu ei saanud ka tema anda tunnistajatele adekvaatset teavet, mõistmaks P. Belisaare

tegelikku tahet. Arvestades koduse testamendi erakorralisust, PärS §-st 23 tulenevaid rangeid

vorminõudeid selle tegemisele, ei ole 20. novembril 2002. a allkirjastatud dokument käsitatav

P. Belisaare testamendina vorminõuete rikkumise tõttu ja on seetõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine.

Kuna P. Belisaare testament on tühine, ei võtnud kohus seisukohta alternatiivsete nõuete kohta

tunnistada testament kehtetuks pettuse, eksimuse või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu.

5. Kostja ei nõustunud Tartu Maakohtu otsusega ning esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta

taotles maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi jäetaks rahuldamata.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa kostja seletustest ja tunnistajate ütlustest järeldada, et testament

tehti üksnes kostja nõudmisel. Kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks P. Belisaart vägivallaga

ähvardades või muul viisil tahte vastaselt sundinud testamenti koostama. Testaator kirjutas

vabatahtlikult kahe tunnistaja juuresolekul testamendile alla, olles seejuures teo- ja otsusevõimeline.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks kooskõlas TsMS § 330 lg-ga 5 korrata oma otsuses esimese

astme kohtu kõiki põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud

seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamisele või muutmisele. Maakohus on

hagi PärS § 23 lg 2, § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel rahuldades õigesti ja täielikult hinnanud asjas

olevaid tõendeid, tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõigust.

Kohtuotsus vastab TsMS §-s 228 ja § 231 lg-s 4 sätestatud sisunõuetele. Apellant on esitanud

kaebuses sisuliselt samu väiteid nagu asja läbivaatamisel maakohtuski ning maakohus on võtnud

nende kohta põhjendatud seisukohad.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et PärS § 23 lõikes 2 sätestatud nõue, et testaator ise

teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testament

sisaldab testaatori viimset tahet, on vaadeldav testamendi tegemisel olulise vorminõudena, mille

järgimata jätmine toob kaasa testamendi tühisuse PärS § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel. Õige on ka

maakohtu tõendite hindamisel põhinev seisukoht, et see seaduse nõue ei olnud täidetud. Testaator

P. Belisaar ei teatanud testamendi tegemisel tunnistajatele, et tegemist on tema viimse tahtega ja et ta

teeb testamentliku korralduse oma surma korraks. Asjaoludest, et koostatav õigusdokument oli

vormistatud sõnastuslikult testamendina ja selles oli märgitud P. Belisaare soov pärandada

korteriomand kostjale, ei saa teha järeldust, et see sisaldas P. Belisaare viimset tahet. Tegelikkuses

sooviti sellega tagada vaid P. Belisaare ja kostja vahelisi tulevikulisi õigussuhteid seoses

P. Belisaarele antava laenuga ja maamaja ning korteriomandi üksteisele võõrandamisega. Tegemist

pole tehinguga, mida saaks käsitada P. Belisaare korraldusena oma vara suhtes tema surma korral

PärS § 19 lg 1 mõistes.

Iseenesest on õige apellandi väide, et testamendi vorminõuete järgimise seisukohalt ei ole oluline

koduse testamendi tegemise juures viibivate tunnistajate subjektiivne arusaam testamendi

tavatähendusest. Tulenevalt PärS § 23 lõikest 2 ei pea tunnistajad teadma testamendi sisu. Samas ei

too maakohtu otsuses selles osas sisalduva järelduse ebaõigsus endaga kaasa otsuse muutmist.

Maakohus on õigesti tõendite, sh testamendi tegemise juures olnud tunnistajate K. Nõmme ja

M. Pallo ütluste, põhjal kindlaks teinud P. Belisaare tegeliku tahte.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et PärS § 23 lg-s 2 sätestatud

nõue on vorminõue. Pärimisseaduse § 23 näeb koduse testamendi vormiks ette kirjaliku vormi.

Pärimisseaduse § 23 lg 2 esimeses lauses sätestatud nõude eesmärk on tagada, et tunnistajatena

testamendi tegemise juures viibivad isikud oleksid teadlikud, et tegemist on testamendiga. Teatamata

jätmine võib olla vaadeldav koduse testamendi koostamise protseduurireeglite rikkumisena.

Ringkonnakohus on nõustunud kassaatori seisukohaga, et koduse testamendi tegemise juures

viibivate tunnistajate arusaam testamendi tavatähendusest ei ole oluline, kuid ei ole otsuses

selgitanud, mil moel oli sel juhul tegemist PärS § 23 lg-s 2 sisalduva vorminõude rikkumisega.

Ringkonnakohus on TsÜS § 83 kohaldades jätnud lahendamata küsimuse, kas väidetava vorminõude

eesmärgiks oli rikkumise korral kaasa tuua testamendi tühisus.

Faktilistest asjaoludest ei tulene ning on asjakohatu ringkonnakohtu seisukoht, et testamendiga

sooviti tagada vaid P. Belisaare ja kostja vahelisi tulevikulisi õigussuhteid seoses P. Belisaarele antava

laenuga ja Aidus asuva maamaja ning Tartus asuva korteriomandi võõrandamisega. P. Belisaarel oli

tahe pärandada korteriomand P. Ðinkejevile ning põhjused ja tagamaad, miks selline tahe oli

kujunenud, ei oma tähtsust. Eraõiguses kehtib privaatautonoomia põhimõte. Pärandajal on vabadus

oma vara temale meelepärasele isikule pärandada. Seda on rõhutanud Riigikohus ka otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04.

Ringkonnakohus on rikkunud ka TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata osale apellatsioonkaebuse

väidetele. Nii ei ole analüüsitud kostja väidet, et P. Belisaar ei koostanud testamenti kostja nõudel

ning tema tahe oli pärandada korteriomand kostjale. Samuti väidet, et R. Oja luges testamendi

testaatorile ja tunnistajatele ette ning nad teadsid, et tegemist on testamendiga. Ringkonnakohus ei ole

analüüsinud kostja väited selle kohta, miks ei ole PärS § 23 lg 2 nõue vaadeldav vorminõudena.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab M. Belisaar, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja

seaduslik.

10. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde. Lisaks

palus ta kostjalt välja mõista kassatsiooniastme õigusabikulu 5900 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

12. Ringkonnakohus, nõustudes alama astme kohtuga, leidis, et PärS § 23 lõikes 2 sätestatud nõue, et

testaator ise teataks tunnistajatele, et nad on kutsutud tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et

testament sisaldab testaatori viimset tahet, on vaadeldav testamendi tegemisel olulise vorminõudena.

Selle vorminõude järgimata jätmine toob ringkonnakohtu otsuse kohaselt kaasa testamendi tühisuse

PärS § 93 ja TsÜS § 83 lg 1 alusel. Kolleegium nõustub selle seisukohaga.

13. Testamendiga teeb pärandaja oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Oma vormilt võivad

testamendid olla notariaalsed või kodused. Pärimisseadus tunneb kahte liiki kodust testamenti:

tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament (PärS § 23) ning omakäeliselt kirjutatud testament

(PärS § 24). Pärimisõiguses on tehingu vormireeglid imperatiivselt reguleeritud. Nii peab PärS § 23

lg 1 kohaselt testaator koduse testamendi kirjutama alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja

juuresolekul ning märkima testamenti testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Tunnistajad peavad

olema testamendi allakirjutamise juures üheaegselt. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab testaator

teatama, et tunnistajad on kutsutud tunnistajaks testamendi allakirjutamise juurde ning, et testament

sisaldab tema viimset tahet. Pärimisseaduse § 23 lg 3 näeb ette nõude, et tunnistajad kirjutavad

testamendile alla kohe pärast testaatorit. Tunnistajad kinnitavad oma allkirjaga, et testaator on

testamendile ise alla kirjutanud ja et nende arusaamade kohaselt on testaator teo- ja

otsustusvõimeline.

14. Seega sätestab PärS § 23 tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendile selged nõuded.

Pärimisseaduse § 23 lg 2 oluline eesmärk on see, et testaator teadvustab endale, et ta avaldab oma

viimset tahet. Selle sätte eesmärk on ka teavitada ja hoiatada tunnistajaid, et nad on kutsutud

tunnistajaks testamendi tegemise juurde ja et testaator avaldab selles oma viimset tahet.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et P. Belisaar ei teatanud tunnistajatele, et nad on kutsutud

tunnistajateks testamendi tegemise juurde ja tegemist on tema viimse tahte avaldusega. Seega

tuvastas ringkonnakohus PärS § 23 lg 2 rikkumise. Vastavalt PärS §-le 93 on testament tühine

tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi on

tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi

nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Pärimisseaduse § 23 eesmärgist ei tulene teisiti.

Ringkonnakohus, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi, tuvastas, et tunnistajad ei saanud aru,

millele P. Belisaar alla kirjutas. Seega ei saanud tunnistajad kinnitada, et P. Belisaar avaldas

allakirjutatud dokumendis oma viimset tahet. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et testament on

vorminõude rikkumise tõttu tühine.

15. Kuna TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei saa Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid, ei saa

kolleegium vastata kassatsioonkaebuse väidetele faktiliste asjaolude kohta.

16. Kolleegium leiab, et osale apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine ei ole kaasa toonud

ebaõiget kohtulahendit, sest isegi nende väidetega nõustumine ei muuda olematuks kohtute

tuvastatud asjaolu, et testaator ei teatanud testamendi tegemisel tunnistajatele, et tegemist on tema

viimse tahtega ja et tunnistajad on kutsutud testamendi tegemise juurde.

17. Hageja taotlus kostjalt kassatsiooniastme õigusabikulu väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt.

Arvestades asja keerukust ja seda, et faktilisi asjaolusid Riigikohtus ei analüüsita, peab kolleegium

TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel vajalikuks ja põhjendatuks kostjalt välja mõista 2500 krooni õigusabi eest.

H. Jõks, P. Jerofejev, L. Laarmaa