3-3-1-48-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-48-05

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Anne Lihteni kaebus Valga Linnavalitsuse, Valga Maavalitsuse

ja Maa-ameti toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja

tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3-20/2005

Menetluse alus Riigikohtus

Maime Lihteni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

8. september 2005

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov

Valga Linnavalitsuse esindaja Janar Kuus

Valga Maavalitsuse esindajad Indur Jaadla ja Helju Hõbe

Maa-ameti esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maime Lihteni kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3-20/2005 osas,

millega mõisteti Maime Lihtenilt Maa-ameti kasuks välja õigusabikulud ning jätta

õigusabikulud Maa-ameti enda kanda.

Tagastada kautsjon.

Mõista välja Advokaadibüroole Paul Varul riigi õigusabi tasu 475 krooni ja 54 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anne Lihten esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Valga

Linnavalitsuse, Valga Maavalitsuse ja Maa-ameti toimingud ning mõista välja õigusvastaste

toimingutega tekitatud moraalne kahju 200 000 krooni. Kaebuse kohaselt on A. Lihten esitanud

avalduse Valgas Viljandi tn 52 asuva elamukrundi tagastamiseks. ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni

16. jaanuari 1995. a otsusega nr 7866 tunnistati ta omandireformi õigustatud subjektiks. Valgas

Viljandi tn 52 asuva majavalduse kaasomanikud olid kuni 19. novembrini 2002 Ene Strastin ja

Maime Lihten. 19. novembri 2002. a kinkelepingu alusel sai majavalduse praeguseks omanikuks

Signe Sulbi.

Kaebuses leiti, et Valga Linnavalitsus on Viljandi tn 52 kõrval asuva naaberkinnistu moodustamise

kohta jätnud õigusvastaselt koostamata ja kooskõlastamata piiriprotokolli. Piiride kulgemise

ettepaneku kooskõlastamisele kutsuti M. Lihten ja E. Strastin, kes ei olnud Viljandi tn 52 asuva maa

tagastamise õigustatud subjektid. Naaberkinnistu erastamise käigus vähenes tagastamisele kuuluv

maa.

Valga Maavalitsuse maasekretäri poolt oli A. Lihteni teadmata koostatud maa tagastamise

nõudeõiguse loovutamise avaldus, millega oli nõudeõigus loovutatud M. Lihtenile ja E. Strastinile.

Võltsitud avaldus oli aluseks, mille põhjal Valga Linnavalitsus tunnustas M. Lihtenit ja E. Strastinit

kui õigustatud subjekte. Valga Linnavalitsuse toimingutes maaüksuste piiride kindlaksmääramisel

oleks pidanud maavanem nõudma linnavalitsuselt puuduste kõrvaldamist, kuid seda ei tehtud.

MRS § 38 lg 2 p-de 1, 3, 6 ja lg 3 kohaselt on Maa-ametil õigus kontrollida kohalike omavalitsuste

tegevust ja teha kohustuslikke ettekirjutisi puuduste kõrvaldamiseks. Kontrollimata maade

tagastamise toimikut, aktsepteeris ka Maa-amet M. Lihtenit ja E. Strastinit kui õigustatud subjekte.

2. Tartu Halduskohtu 27. augusti 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-121 2003 jäeti A. Lihteni kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et kaebuse esitajal on omandireformi õigustatud subjektina seadusest

tulenev õigus õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisele, kuid tal ei ole õigust vaidlusaluse

maa tagastamisele, kuna ta ei olnud vaidlusaluste toimingute teostamise ajal ega ka kohtuotsuse

tegemise ajal Valgas Viljandi tn 52 asuvate ehitiste omanikuks. Sellel maal asuvad hooned kuuluvad

vallasasjana teistele isikutele. Seega ei saa vaidlustatud toimingud maareformi läbiviimisel rikkuda

A. Lihteni subjektiivseid õigusi. Tähtsust ei oma, kas kaebuse esitaja oli maa tagastamise

nõudeõiguse 1993. aastal loovutanud või mitte. Tagastataval maal asusid teistele isikutele kuuluvad

hooned ning ehitise omanik ei olnud kokku leppinud maale hoonestusõiguse seadmises ehitise

omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. 26. märtsi 1993. a maa tagastamise

nõudeõiguse loovutamise avalduse näol oli tegemist avaldajate avaldusega, mitte maasekretäri

avaldusega, sõltumata sellest, kes avalduse faktiliselt kirjutas. Kumbki nõudeõiguse saajatest ei

avaldanud, et nende ema allkiri ei pruugi olla ema poolt kirjutatud. Nõudeõiguse saajad ei olnud

toimingute teostamise ajal vastustajaid informeerinud, et nad ei soovi nõudeõigust üle võtta.

Vastupidi, valdav enamus kolmanda isiku M. Lihteni poolt esitatud avaldusi kinnitavad, et ta soovis

nõudeõigust üle võtta. Kohus rõhutas, et A. Lihteni kaebuse alusel on kohtul pädevus kontrollida vaid

A. Lihteni subjektiivsete õiguste rikkumist ja vabaduste piiramist. Kohtul puudub pädevus

kontrollida, kas vaidlustatud toimingutega võidi rikkuda kaebuse esitaja sugulastest kolmandate

isikute õigusi.

3. A. Lihten esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldataks. Seoses A. Lihteni surmaga asus kohtumenetluses tema asemele

õigusjärglasena Maime Lihten.

4. Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsusega lõpetati menetlus moraalse kahju hüvitamise

nõudes, kuna kohus leidis, et moraalse kahju hüvitamise nõude osas ei ole õigusjärglus võimalik.

Ülejäänud osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et 26. märtsi 1993. a

nõudeõiguse loovutamise avaldus ei ole haldusakt ega haldustoiming. Seega ei ole võimalik selle

tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine. Nõudeõiguse loovutamise avaldus on tsiviilõiguslik

tehing ning selle vaidlustamine oleks olnud võimalik tsiviilkohtumenetluses. Asja materjalidest

nähtuvalt oli A. Lihten tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Valgas Viljandi tn 52 asuva

õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Valga Maavalitsuse hooneregistritalituse 8. märtsi 2002. a

teatise kohaselt ei olnud Viljandi tn 52 asuvate ehitiste omanik A. Lihten, vaid ehitiste omanikud olid

E. Strastin ja M. Lihten kumbki 1/2 mõttelises osas. Seega ei kuulunud MRS § 7 lg-st 1 tulenevalt

õigusvastaselt võõrandatud maa A. Lihtenile tagastamisele. Seetõttu ei saanud rikkuda tema õigusi ka

see, kui suures osas erastati maad Savi tn 29 asuvate ehitiste juurde. Samuti ei ole kaebuse esitaja

vaidlustanud Valga Linnavalitsuse 2. septembri 1998. a korraldust nr 587, millega anti nõusolek maa

ostueesõigusega erastamiseks plaani- ja kaardimaterjali alusel V. Telinenile. Samuti märkis

ringkonnakohus, et M. Lihteni kui A. Lihteni õigusjärglase põhjendatud huviks vaidlustatud

toimingute õigusvastaseks tunnistamisel ei saa olla A. Lihteni poolt esitatud moraalse kahju nõue.

Seetõttu tuleks apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ka seetõttu, et M. Lihtenil puudub põhjendatud

huvi A. Lihteni poolt vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks.

Kohtuotsusega mõisteti lisaks M. Lihtenilt Maa-ameti kasuks välja õigusabikulu 4940 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. M. Lihteni kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja saata asi

tühistatud osaks uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses leitakse

järgmist:

1. Ringkonnakohtu otsust tuleb kohtukulude jaotamise osas muuta ning jätta vastustajate kohtukulud

nende endi kanda. M. Lihten on pensionär, kellele on määratud esindaja riigi kulul ning seega on

tegemist maksejõuetu isikuga. Millegagi ei olnud põhjendatud Maa-ameti poolt õigusesindaja

palkamine.

2. Kuna kaebaja eesmärk oli saavutada 26. märtsi 1993. a maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise

tehingu tühisuse tuvastamine, oleks halduskohus pidanud selle fakti tuvastama. Riigikohus on

korduvalt tunnistanud, et halduskohus on pädev tuvastama teatud tsiviilõiguslikke asjaolusid.

3. Kuigi A. Lihten ei olnud vaidlustatud toimingute tegemise ajal Viljandi tn 52 asuvate ehitiste

omanik, siis see ei tähenda, et vaidlustatud toimingud ei saanud tema õigusi rikkuda. MRS § 7 lg 1

sätestab, et õigustatud subjektile jäetakse maa tagastamata üksnes siis, kui ta ei saavuta sellel maal

asuvate ehitiste omanikega kokkulepet. Kuna ehitiste omanikud E. Strastin ja M. Lihten olid

A. Lihteni lapsed, siis on reaalne, et osapooled oleks vastavas küsimuses võinud kokkuleppe

saavutada. Seega oli A. Lihtenil reaalne võimalus Viljandi tn 52 asuva kinnistu omandamiseks ning

järelikult rikkusid vaidlustatud toimingud tema õigusi. Isegi kui väita, et A. Lihtenil kaebeõigus

puudus, siis protsessiõigusjärglasel M. Lihtenil Viljandi tn 52 ehitiste kaasomaniku ja erastamise

õigustatud subjektina oli see kaebeõigus olemas.

4. Põhjendatud huvi haldustoimingute õigusvastasuse tuvastamiseks on olemas ka M. Lihtenil, ehkki

ringkonnakohus seda tema käest ei küsinud. Põhjendatud huvi seisneb selles, et kui kohus tunnistab

vaidlustatud toimingud õigusvastaseks, siis kavatseb ta esitada kahjunõude, kuna vaidlustatud

toimingute tagajärjel on oluliselt raskenenud kassaatori juurdepääs oma kinnistule.

6. Valga Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et protsessiõigusjärgluse

korral ei saa üle anda rohkem õigusi, kui üleandjal endal oli. Seega ei saa M. Lihtenil olla rohkem

õigusi, kui oli A. Lihtenil. A. Lihten loovutas maa õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

nõudeõiguse M. Lihtenile ja Strastinile. Kõik lepingupooled on käitunud selliselt, nagu leping oli

sõlmitud. Halduskohus ei saa seda 26. märtsi 1993. a nõudeõiguse loovutamise lepingut tühistada või

õigusvastaseks tunnistada.

7. Maa-ameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on

põhjendamatu. Ehkki nõudeõiguse loovutanud A. Lihten on väitnud, et tema allkiri avaldusel on

võltsitud, siis nõudeõiguse omandanud isikud ei ole seda tehingut tsiviilkorras vaidlustanud ega ei ole

soovinud nõudeõigusest loobuda. Vastupidi, valdav enamus kassaatori M. Lihteni poolt esitatud

avaldusi, mille koopiad on kohtutoimikus, kinnitavad, et ta on nõudeõiguse üle võtnud. Seega kuigi

A. Lihten oli tunnistatud Viljandi tn 52 asuva kinnistu osas omandireformi õigustatud subjektiks, ei

kuulunud maa temale tagastamisele, sest sellel maal asuvate ehitiste kui vallasasjade omand kuulus

teistele isikutele ? kuni 19. novembrini 2002 E. Strastinile ja M. Lihtenile ning alates 19. novembrist

2002 S. Sulbile. Valga Linnavalitsuse 6. oktoobri 2004. a korraldusega nr 623 on Viljandi tn 52

maaüksus tagastatud S. Sulbile. Kohtukulude küsimuses osundatakse, et Maa-ameti juriidilises

osakonnas on kuus juristi, kellest kaks on lapsehoolduspuhkusel, kahel on tööstaaži 2 aastat, ühel 1

aasta ja ühel vaid kolm kuud. Maa-amet tegeles näiteks 2004. aastal ligi 15 000 omandi- ja

maareformiga soetud probleemiga, millest ligikaudu pooled olid juriidilised küsimused. Vastuses

leitakse, et arvestades Maa-ameti lepingulise juriidilise esindaja poolt osutatud õigusabiteenuse

hinda, samuti seda, et Maa-ameti esindamisel enda töötajate poolt oleks samuti tehtud kulutusi

(töötasu, lähetuskulud, transpordikulud), on Maa-amet tegutsenud riigieelarvelisi vahendeid

kasutades maksimaalse säästlikkusega ning valinud optimaalseima lahenduse. Juhitakse tähelepanu

sellele, et kaebuse esitaja ja tema sugulased on aastate jooksul esitanud rohkelt alusetuid kaebusi nii

Valga Linnavalitsuse kui ka Valga Maavalitsuse tegevuse peale asjus, mida oleks võinud lahendada

perekonnasiseselt, Tartu Halduskohtu 12. augusti 2003. a istungil tehti katset kohtuistung edasi lükata

asjasse mittepuutuvate tunnistajate kohtuistungile kutsumiseks, Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri

2004. a istung jäi apellandi esindaja mitteilmumise tõttu ära, tehti katse ringkonnakohtu taandamiseks

arusaamatutel põhjustel jne. Vastuses leitakse, et riigil on poolena täpselt samad õigused, mis teiselgi

poole, sh nõuda kantud õigusabikulude hüvitamist. Samuti leitakse, et kaebaja pidi ette nägema ja ka

aru saama, et kaebus on ilmselt põhjendamatu.

8. Valga Maavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusega ei nõustuta ning palutakse jätta see

rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu halduskolleegium võtab kõigepealt seisukoha M. Lihtenilt ringkonnakohtus

õigusabikulude väljamõistmise kohta (I osa), seejärel kassatsioonkaebuse ülejäänud väidete kohta (II

osa) ning viimasena lahendab kolleegium M. Lihteni esindaja taotluse riigi õigusabi tasu

väljamõistmiseks (III osa).

I

10. Ringkonnakohtu otsusega rahuldati täielikult Maa-ameti taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks

ning mõisteti M. Lihtenilt välja Maa-ameti poolt kantud õigusabikulu 4940 krooni.

Halduskolleegium märgib, et haldusorganil ei ole halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine

keelatud, kuid ta peab sellisel juhul arvestama, et isegi kui kohus kaebuse rahuldamata jätab, ei

tähenda see automaatselt seda, et kohus mõistab kaebajalt haldusorgani kasuks välja ka

õigusabikulud. Õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on Riigikohtu

halduskolleegiumi praktikas piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus

haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, kaebuse esitaja majanduslik olukord

jne (vt 24. aprilli 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-19-01, 10. mai 2001. a määrus haldusasjas nr 3-

3-1-11-01, 18. detsembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-03, 19. detsembri 2003. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-78-03).

11. Haldusasja materjalidest nähtub, et Tartu Halduskohtu 28. septembri 2004. a määrusega vabastati

M. Lihten apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli

2005. a määrusega vabastati M. Lihten kassatsioonkaebuse esitamisel osaliselt kautsjoni tasumisest

ning määrati tasumisele kuuluva kautsjoni suuruseks 200 krooni. M. Lihten oli kautsjoni tasumisest

vabastamise taotluses märkinud, et ta on maksejõuetu, sest ta on pensionär, pensioni suuruseks on

1945 krooni ning tal puudub kinnisvara. Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2005. a määrusega

otsustati määrata M. Lihtenile riigi õigusabi kassatsioonkaebuse koostamiseks ja vajadusel

Riigikohtus esindamiseks ilma õigusabikulude hilisema hüvitamiskohustuseta. Kohtumääruses leiti,

et kuna M. Lihteni sissetulekuks on ainult 1945 krooni suurune pension ning vastavalt esitatud

andmetele on tema vältimatute püsikulude suuruseks 1900 krooni kuus, on alust eeldada, et ta ei

suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest.

12. Riigikohtu halduskolleegium leidis 15. oktoobri 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-04, et

olukorras, kus kaebaja on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest

tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse

kasutamisel, ei ole kaebajalt haldusorgani kasuks kohtukulude väljamõistmine põhjendatud.

Eeltoodut arvestades leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

osas, millega mõisteti M. Lihtenilt Maa-ameti kasuks välja viimase poolt kantud kohtukulud.

II

13. Kassatsioonkaebuses leitakse, et alama astme kohtud jätsid põhjendamatult rahuldamata

kassaatori taotluse 26. märtsi 1993. a maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse võltsituse

tuvastamiseks. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et halduskohtu pädevust tuvastada teatud

tsiviilõiguslikke asjaolusid on tunnistanud korduvalt ka Riigikohus.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et vastustajate vaidlustatud toimingute

õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust 26. märtsi 1993. a nõudeõiguse loovutamise avalduse

kehtivus. Kohtud on selgitanud, et vastavalt MRS § 7 lg-le 1 ei tagastata linna piirides asuvat

õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või

teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku

maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud

subjektile. Vaidlust ei ole selles, et sellist kokkulepet ei ole vaidlustatud toimingute ajal Viljandi tn 52

asuvate ehitiste omanike E. Strastini ja M. Lihteni ning maa tagastamise õigustatud subjekti

A. Lihteni vahel sõlmitud. Seega ei kuulunud Viljandi tn 52 asuv õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamisele, vaid erastamisele ehitiste omanikele. Järelikult ei oma ka tähtsust, kas maa tagastamise

nõudeõiguse loovutamise avaldus kehtis või mitte. Halduskolleegium märgib, et halduskohus saab

tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid vaid juhtumil, kui see on vajalik haldusõigusliku vaidluse

lahendamiseks. Tsiviilõigusliku tehingu tühisust saab halduskohus lisaks tuvastada ka sellise vaidluse

raames, kus on vaidlustatud tehingule eelnenud tsiviilõiguslikuks tahteavalduseks olevat haldusakti.

Käesolevas asjas ei nähtu asjaolusid, miks oleks nõudeõiguse loovutamise avalduse tühisuse

tuvastamine vajalik. Selliseid asjaolusid ei ole välja toodud ka kassatsioonkaebuses.

14. Kassatsioonkaebuses viidatakse asjaolule, et kuna ehitiste omanikud E. Strastin ja M. Lihten olid

A. Lihteni lapsed, siis on reaalne, et osapooled oleks võinud saavutada MRS § 7 lg-s 1 nimetatud

kokkuleppe maale hoonestusõiguse seadmises või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.

Seega oli A. Lihtenil reaalne võimalus Viljandi tn 52 kinnistu omandamiseks ning järelikult rikkusid

vaidlustatud toimingud tema õigusi.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et võimalus kokkuleppe saavutamiseks ei ole samastatav

kokkuleppe endaga. MRS § 7 lg-s 1 nimetatud kokkulepe käesolevas asjas puudus. Seega ei omanud

A. Lihten puutumust Viljandi tn 52 kõrvalkinnistu erastamistoimingutega, kuna Viljandi tn 52 asuvat

maad ei oleks talle tagastatud.

15. Kuna A. Lihten pärast apellatsioonkaebuse esitamist suri, siis asus tema asemele

protsessiõigusjärglasena M. Lihten. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa sellisel juhul

kohtumenetlust protsessiõigusjärglaseks oleva isiku järgi ümber kohandada. Kohtumenetlus peab

jätkuma halduskohtule esitatud kaebusest ja kaebuse esitanud isikust tulenevaid asjaolusid arvestades.

See tähendab muuhulgas, et arvestamata tuleb jätta protsessiõigusjärglase huvi vaidlustatud

toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks osas, milles see erineb protsessiõiguseellasest. Selline

põhimõte tuleneb nii Eesti kohtumenetluses valitsevast subjektiivse õiguskaitse põhimõttest kui ka

Eesti kohtusüsteemi kolmeastmelisusest ? igal isikul on võimalus kaitsta enda huvisid õigeaegse

kaebuse esitamisega ning teise või kolmanda astme kohtus ei saa lahendada küsimust teistest

asjaoludest lähtudes, kui seda tehti esimese astme kohtus. Seega ei saa ka M. Lihten apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses olla teistsuguses positsioonis, kui oli seda A. Lihten esimese astme

kohtumenetluses ning apellatsioonkaebuse esitamisel.

III

16. Haldusasja toimikust nähtuvalt määras Tartu Ringkonnakohus 30. märtsil 2005 M. Lihtenile riigi

õigusabi kassatsioonkaebuse koostamiseks Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsuse peale

ja vajadusel esindamiseks Riigikohtus. Riigi õigusabi osutajaks määrati vandeadvokaat L. Tolstov.

Viimane esitas koos kassatsioonkaebusega taotluse riigi õigusabi osutaja tasu väljamõistmiseks

summas 8779,20 krooni (koos käibemaksuga). Nimetatud taotlus lahendati Tartu Ringkonnakohtu

11. aprilli 2005. a määrusega, millega otsustati riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole Paul

Varul määrata 2867 krooni ja 40 senti. M. Lihten vabastati õigusabikulude kandmisest ja jäeti kulud

täies ulatuses riigi kanda.

17. Riigikohtu istungil esitas M. Lihteni esindaja L. Tolstov samuti taotluse riigi õigusabi tasu

väljamõistmiseks. Taotluses eristatakse tasustavate toimingutena kohtulikuks menetluseks

ettevalmistumist (1400 krooni) ning Riigikohtus esindamist (620 krooni). Kokku palutakse koos

käibemaksuga välja mõista 2383 krooni ja 60 senti.

18. Justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määrusega nr 2 kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi Kord) §-de 12 ja 13 kehtivast redaktsioonist tulenevalt on

esindaja tasu haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 1400 krooni. Isiku esindaja

tasu haldusasja kohtulikus menetluses osalemise eest on 155 krooni iga poole tunni kohta.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kuna Tartu Ringkonnakohtu 11. aprilli 2005. a määrusega on

juba välja mõistetud riigi õigusabi tasu kassatsioonkaebuse koostamise eest, siis puudub alus

täiendava 1400 krooni kui kohtulikuks menetluseks ettevalmistumiseks ettenähtud tasu

väljamõistmiseks. Väljamõistmisele kuulub vaid tasu halduskolleegiumi istungil osalemise eest.

19. Korra § 3 lg 2 kehtiva redaktsiooni järgi kohaldatakse halduskohtumenetluses riigi õigusabi tasu

arvestamisel tasu suhtes koefitsienti 1,3 kuni 2,0. Korra § 3 lg 3 annab kohtule õiguse koefitsiendi

täpse suuruse määramiseks, arvestades advokaadi taotluses esitatud põhjendusi ja kohtuasja

töömahukust.

L. Tolstovi Riigikohtu istungil esitatud taotluses leitakse, et kuna ta asus oma esindaja ülesandeid

teostama alles pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist ja on pidanud tutvuma korraga kogu eelneva

vaidluse käiguga, siis on põhjendatud kõrgeima koefitsiendi 2,0 kohaldamine. Samasuguse väite

esitas L. Tolstov ka koos kassatsioonkaebusega esitatud esindajatasu väljamõistmise taotluses.

Ringkonnakohus on oma 11. aprilli 2005. a määruses lähtunud siiski madalaimast sel hetkel Korras

sätestatud koefitsiendist 1,2. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Riigikohtu istungil osalemine ei

saanud olla keerukam kui kassatsioonkaebuse koostamine käsitletavas haldusasjas ning ei pea

põhjendatuks kohaldada suuremat koefitsienti, kui kohaldas ringkonnakohus kassatsioonkaebuse

koostamise eest. Seetõttu leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Riigikohtu istungil osalemise tasu

määramisel tuleb praegusel juhul lähtuda madalaimast käesoleval ajal Korra § 3 lg-s 2 sätestatud

koefitsiendist, milleks on 1,3. Korra § 12 lg-st 2 ja §-st 13 tulenevalt on esindaja tasu kohtulikus

menetluses osalemise eest 155 krooni iga poole tunni kohta. Riigikohtu istungil esindamise tasu

suuruseks käesolevas asjas on seega 403 krooni, millele lisandub käibemaks 18%. Kogusummas on

riigi õigusabi tasu seega 475 krooni 54 senti.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann