3-3-1-32-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-32-05

Otsuse kuupäev

29. september 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Urmas Ristali, Riho Ristali, Harri Ristali, Liis Mölli ja Mihkel

Lillepruuni kaebus Rae Vallavalitsuse 26. novembri 2002. a

korralduse nr 1161 tühistamiseks ja Rae Vallavalitsuse

kohustamiseks asi uuesti läbi vaadata

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 10. veebruari

2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/35/05

Menetluse alus Riigikohtus

Liis Mölli (Möll) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Liis Mölli kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 10. veebruari 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3/35/05 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 29. juuli 1994. a otsusega nr 4328 loeti omandireformi

objektiks Rae vallas asuv maaüksus Killingi 20, pindalaga 43,99 ha ja tunnistati õigustatud

subjektideks teiste hulgas Riho Ristal, Harri Ristal, Liis Möll, Elisabeth-Julie Lillepruun, kelle

nõudeõiguse päris Mihkel Lillepruun, ja Helle Allik, kes loovutas nõudeõiguse Urmas Ristalile.

28. aprillil 1995. a sõlmisid Eesti Erastamisagentuur ja AS EMV ostu-müügilepingu, millega erastati

AS-ile EMV (praegu Skanska EMV AS) Harju Rajooni RSN TK 14. veebruari 1963. a maa

kasutamise õiguse aktiga koondis "Eesti põllumajandustehnika" ehitus-montaaživalitsuse kasutada

olnud maal seaduslikud ehitised: lõhkematerjali laod, tuletõrjehüdrandi hoone ja vahtkonnahoone.

25. novembril 1997. a registreeriti Rae Vallavalitsuses AS-i EMV esitatud avaldus nimetatud

lõhkematerjalide lao juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamiseks. Nimetatud maa läbib kiiluna

endist Killingi 20 kinnistut 2,18 ha ulatuses, millest õigustatud subjekti Liis Mölli osa moodustab

0,44 ha.

Killingi 20 maaüksuse õigustatud subjektid sõlmisid tagastatava maa jagamise notariaalse

kokkuleppe 30. septembril 1999, jättes sellest välja eelnimetatud 2,18 ha. Kokkuleppe alusel tagastati

Rae Vallavalitsuse 19. märtsi 2002. a korraldusega nr 284 Liis Möllile Amanda katastriüksusena

46 872 m2 maad õigusvastaselt võõrandatud endisest Killingi kinnistust. Vastavalt korralduse

punktile 1.2. tuleb korraldusega tagastamata jääv maa tagastada või kompenseerida õigustatud

subjektide isikliku avalduse alusel maareformi edasises käigus.

2. Rae Vallavalitsuse 26. novembri 2002. a korraldusega nr 1161 lõpetati Rae valla halduses oleva

endise EKE EMV Kurna spetsialiseeritud lao maakasutusõigus 9,10 ha suurusel maal (korralduse

p 1); määrati Järveküla külas Skanska EMV AS-i omanduses olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku

maa suuruseks 7,60 ha (p 2); moodustati katastriüksus LM Lao suurusega 7,60 ha: sihtotstarbega ?

45% tootmismaa ja 55% sihtotstarbeta maa (p 3); otsustati võimaldada Skanska EMV AS-il erastada

ostueesõigusega LM Lao maaüksus (p 4). Korralduse punktides 4?6 määrati maa ostueesõigusega

erastamise tingimused ja piirangud, punkti 7 järgi tuleb katastriüksus registreerida Riigi Maa-ameti

Harju Maakatastris Eesti Vabariigi nimele. Korralduse alusena märgiti Maareformi seaduse (MaaRS)

§-d 10 lg 1, 20 lg 1, 21 lg 4, 22 lg 1, 221 lg-d 1 ja 6, 223 lg 1, 23 lg-d 1, 5 ja 6; maa hindamise

seaduse § 12 lg 2, Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega nr 36 kinnitatud "Katastriüksuse

sihtotstarve ja liigid ning nende määramise alused" (edaspidi Alused); Vabariigi Valitsuse

6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise kord"; Vabariigi

Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise kord."

3. U. Ristali, R. Ristali, L. Mölli, M. Lillepruuni ja H. Ristali kaebuses halduskohtule paluti

tühistada Rae Vallavalitsuse 26. novembri 2002. a korraldus nr 1161 ja teha Rae Vallavalitsusele

ettekirjutus otsustada uuesti hiljemalt kuue kuu jooksul maa ostueesõigusega erastamine ja

tagastamine. Kaebajad leidsid, et korralduse aluseks olevad toimingud on õigusvastased, et korraldus

on vastuolus MaaRS-i, maa ostueesõigusega erastamise korra ja ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise korra sätetega. Kuna kaebajad soovivad maa tagastamist, tuleb erastada vaid ehitiste alune

ja vähim teenindamiseks vajalik maa, 55% erastatavast maast on aga sihtotstarbeta maa, mis kinnitab,

et tegemist ei ole ehitise teenindamiseks vajaliku maaga. Korraldus rikub kaebajate õigust saada maa

tagasi ja osaleda maa piiratud enampakkumisel MaarS § 22 lg 1 p 4 kohaselt. Ehitise teenindamiseks

vajaliku maa määramise korra p 4 järgi ei määrata tootmiseks vajalikku maad teenindamiseks

vajaliku maa hulka. Samuti leidsid kaebajad, et korraldus on motiveerimata. Ehitise teenindamiseks

vajaliku maa määramise korra p 8 järgi oleks tulnud teenindamiseks vajaliku maa määramise

ettepanek saata ka maa tagastamise õigustatud subjektile, seda aga ei tehtud, mistõttu on vallavalitsus

kohelnud kaebajaid võrreldes Skanska EMV AS-iga ebavõrselt. Samuti oli kaebajate arvates

ebaseaduslik, et vallavalitsus annab maa ostueesõigusega erastamise korra p-s 15 märgitud korralduse

enne katastriüksuse moodustamist.

4. Tallinna Halduskohus jättis 18. septembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-463/03 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajad ei näidanud, milliseid maakorralduslikke nõudeid

vallavalitsus teenindusmaa määramisel rikkus. Vallavalitsusel tuli arvestada Maakorraldusseaduse §-

st 5 tulenevate nõuetega, seda on tehtud: katastriüksus on tervikliku ja otstarbeka kujuga, selgete ja

lihtsate piiridega, välistatud on kinnisasjade kiildumine ja ribasus. Kaebajad ei vaielnud vastu

vallavalitsusele, kes määratles kolmanda isiku omanduses olevat lõhkeainelao kompleksi

pealmaalaona. Lõhkematerjaliseaduse ja majandusministri 30. novembri 1999. a määrusega nr 60

kinnitatud "Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja" kohaselt on

lõhkeaineladude puhul ehitist ümbritsevaks vähimaks tarvilikuks ja piisavaks koguseks maaks maa,

mille puhul lõhkeainelao tara peab olema vähemalt 30 m kaugusel lähimast hoidlast ja tara peab

omakorda ümbritsema 50 m laiune tsoon. Arvestades eeltoodut, on kaebajate väide ehitistele

teenindamiseks liiga suure maa määramisest põhjendamatu. Teenindusmaa määramise õigusvastaseks

tunnistamist ei saa nõuda ka seetõttu, et hoonete omanik on need sihipäraseks kasutamiseks välja

rentinud teisele isikule. Asjaolu, et Skanska EMV AS-il ei ole lõhkematerjali hoiuluba, ei tähenda

sihipäratut kasutamist. Sihtotstarbeline kasutamine laona on kohtu arvates tõendatud. Korralduses ei

ole viidet Lõhkematerjaliseadusele ja majandusministri 30. novembri 1999. a määrusele, ses osas on

kaebajate väited õiged, aga need ei ole nii olulised vead, mis tingiksid korralduse tühistamise.

Korraldus on kontrollitav. Korralduses on täidetud maa ostueesõigusega erastamise korra p 15

nõuded. MaaRS § 10 lg-s 3 sätestatud põhimõtte, mille kohaselt tootmiseks vajalik maa ei kuulu

ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka, laiendamine katastriüksuse sihtotstarvet määratlevale

mõistele "tootmismaa," on põhjendamatu. Tootmismaa saab kuuluda lõhkeainelao teenindusmaa

hulka. Vastavalt Aluste punktis 6 toodud katastriüksuste sihtotstarvete alaliikidele on tootmismaaks

muu hulgas ka laokomplekside maa. Ekslik on ka kaebajate seisukoht, mille järgi Skanska EMV AS-

ile erastamiseks määratud maaüksusele 55% osas sihtotstarbeta maa määramine kinnitab, et tegemist

ei ole teenindamiseks vajaliku maaga. Sihtotstarbeta maa on maa, millele ei osata või ei ole

otstarbekas sihtotstarvet määrata, praegusel juhul kaitsetsoonid. Lisaks leidis halduskohus, et kuna

kaebajate maa tagasisaamise õigust võib rikkuda vaid 2,18 ha maa erastamine, saavad nad taotleda

vaid korralduse osalist tühistamist. Halduskohus märkis, et õigustatud subjektidele on juba tagastatud

maaüksused, mis piirnevad moodustatava katastriüksusega, ja nende kinnistute piirid on subjektidega

kooskõlastatud, tagastamist vaidlustatud ei ole. Piiriprotokollid on koostatud koos maa

tagastamistaotluse lahendamisega, mistõttu ei riku piiride kulgemise ettepaneku edastamine vaid maa

erastajale kaebajate õigusi. Maareformi käigus tuleb arvestada mitte ainult õigustatud subjektide, vaid

ka seniste maakasutajate huvidega.

5. R. Ristali, M. Lillepruuni ja L. Mölli apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja

saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellandid leidsid, et halduskohus jättis välja

selgitamata asjaolud, kas eksisteerib lõhkeainelao kompleks, mille juurde maad erastada tahetakse,

millal esitati maa tagastamistaotlus ja millal hakati hoonet lõhkeainelaona kasutama, samuti kas

tegelikult kasutatakse laohooneid lõhkematerjalide hoidmiseks. MaaRS § 6 lg 33 viitab sellele, et

maareformi õigustatud subjektide õigused on esmase kaitseväärtusega. Apellandid leidsid ka, et

sihtotstarbeta maa ei ole teenindusmaa, selle tagastamata jätmiseks puudub alus ning et halduskohus

jättis tähelepanuta Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni 21. aprilli 2003. a kirja, milles märgiti, et

lõhkematerjali hoiuloa pikendamine praeguses olukorras ei ole arvatavasti võimalik. Ehitise omaniku

huvi saada kasu ehitise rentimisest ei saa üles kaaluda õigustatud subjekti huvi saada tagasi

õigusvastaselt võõrandatud vara. Erastada ei saa nn kaitsetsooni. Alusetu ja formaalne on kohtu katse

käsitada kaitsetsooni teenindusmaana, mida ei saa tagastada.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 10. veebruari 2005. a otsusega

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et halduskohus

rikkus uurimispõhimõtet, vaid leidis, et asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud on välja

selgitatud ning et kaebajad tähtsustavad üle uurimispõhimõtet, jättes tähelepanuta ka

Haldusmenetluse seaduse §-st 38 ja Halduskohtumenetluse seadustiku §-dest 15 ja 16 tuleneva

menetlusosaliste endi õiguse ja kohustuse tõendeid esitada. Ringkonnakohus ei nõustunud ka

apellantide väitega vaidlustatud korralduse motiveerimatusest ja jagas halduskohtu seisukohta, et

motivatsioon on piisav kaebeõiguse tagamiseks. Samuti oli ringkonnakohtu arvates halduskohus

selgitanud välja kõik vajalikud asjaolud ja õigesti tuvastanud, et tegemist on Skanska EMV AS-i

seaduslike ehitiste ja seadusliku maakasutusega. Kuna lõhkeaine hoiuluba oli antud kolmeks aastaks,

siis pidi Rae Vallavalitsus sellega Skanska EMV AS-ile kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku

maa suuruse määramisel arvestama sõltumata asjaolust, kas haldusmenetluse toimumise ajal laos

tegelikult lõhkeainet hoiti või mitte. Kui isikule kuuluvad lõhkematerjalilaod, siis on selle isiku õigus

ja vabadus otsustada, kas ta taotleb endale hoiuluba ja kasutab ladu ise või võimaldab vastavat luba

omaval teisel isikul ladu sihtotstarbeliselt kasutada. Ka Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni pärast

korralduse andmist kirjutatud vastuses toodud oletus, et loa pikendamine ei ole arvatavasti võimalik,

ei mõjuta korralduse õiguspärasust. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda kolmanda isiku esindajate

kinnituses, et Skanska EMV AS-l pole plaanis loobuda lõhkeaineladudest ja rajada elamuid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kassatsioonkaebuses palub Liis Möll tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2005. a

otsus ning saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et kohus kohaldas

ebakorrektselt MaaRS § 10 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määruse nr 144 regulatsioone

ehitise teenindamiseks vajaliku maa tagastamata jätmisest ning selle suuruse määramisest. Kassaatori

arvates ei tähenda ohutsoon, et maad, mis jääb sellesse tsooni, tuleb lugeda lõhkematerjalilao

teenindusmaaks, selline tõlgendamine rikub kassaatori õigust saada sama maa omanikuks. Ohutsoon

on vajalik kolmandate isikute elu ja vara kaitseks, mitte hoone teenindamiseks. Selle eesmärgi

saavutamine ei sõltu asjaolust, kelle omandis on ohutsoonis olev maa. Kui siiski pidada ohutsooni

teenindusmaaks, on kohus ikkagi valesti kohaldanud MaaRS § 6 lg-t 33, mille kohaselt määratakse

teenindusmaaks ehitisealune ja vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise

kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Erinevatel põhjustel selgus

alles apellatsioonimenetluses, et Kurna lõhkematerjalilaol on olemas ka kaitsevallid. Asja

materjalidest nähtub aga, et olemasolevaid kaitsevalle ei ole arvestatud ohutsooni määramisel. Lisaks

leiab kassaator, et ohutsooni määramisel tuleb arvestada ka sihtotstarbelise kasutuse võimalikku

kestust. Alates märtsist 2004 ei luba riik ladudes hoida tugevatoimelisi lõhkeaineid, nimetatu oli

teada ja ettenähtav ka vaidlustatud akti andmise ajal. Haldusorganil pidi tekkima küsimus, kas ladu

üldse sobib Tallinna külje all olevasse arenevasse elamupiirkonda või mitte.

8. Rae Vallavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses kassaatorile vastu ja leiab, et ohutsoon on ala, mis

kuulub ladude juurde. Seda kinnitab vaidlustatava haldusakti vastuvõtmise ajal kehtinud

Lõhkematerjaliseaduse § 21 lg 4, mille kohaselt pidi lõhkematerjalilao asukoht olema selline, et

võimaliku avarii korral laos oleks tagatud inimeste, vara ja keskkonna ohutus. Vaidlus puudub selles,

et kolmandale isikule kuuluva laokompleksi puhul on tegemist pealmaalaoga, mis peab vastama

majandusministri määruse nr 60 punktis 40 esitatud tingimustele. Kassaator eksib, leides, et ohutsoon

on samastatav riikliku kaitse alla võetud maa-aladega, mis võidakse tagastada või erastada ning mille

kohta antakse kaitsekohustuse teatis. Veel märgib vastustaja, et kaebuse arutamisel teise astme kohtus

ei olnud vaidluse esemeks ohutsooni kuulumine lõhkematerjalilao teenindamiseks vajaliku maa

hulka, vaid vaieldi selle üle, kas haldusorgan sai panna kolmandale isikule kohustuse teisaldada või

likvideerida õigusaktide nõuetele vastav tara ja ehitada selle asemel kaitsevallid, mis oleksid

ohutsooni vähendanud. Vastustaja arvates on kassaatori väited maa sihtotstarbe määramise kohta

asjakohatud, sest see ei olnud teise astme kohtus enam vaidluse esemeks ning samuti ei riku maa

sihtotstarve kassaatori õigusi. Lisaks leiab vastustaja, et kassaator on uurimisprintsiipi

ületähtsustanud. Vastustaja vaidleb ka vastu kassaatori seisukohale, et ohutsooni teenindusmaa

määramisel tuleb arvestada ehitise sihtotstarbelise kasutamise võimalikku kestust, ja leiab, et

teenindusmaa määrati mitte ohutsoonile, vaid lao ehitistele. Väide, et haldusorgan ei otsustanud

küsimuse üle, kas ladu sobib Tallinna külje alla, on vastustaja arvates asjakohatu. Samuti nagu

kassatori seisukoht, et erastajal ei saa olla õiguspärast ootust, et riik talle lõpmatult lõhkematerjali

hoiulubasid väljastab.

Järelevalvet teostav isik Harju maavanem jääb oma 29. augusti 2005. a kirjas Riigikohtule

17. veebruaril 2003 Tallinna Halduskohtule esitatud järelevalve tulemustes toodu juurde ning palub

Liis Mölli kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kolmas isik Skanska EMV AS ei ole kassatsioonkaebuse kohta oma seisukohti esitanud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium peab esmalt vajalikuks märkida, et käesoleva haldusasja aluseks olevas omandi- ja

maareformi menetluses on ekslikult toimunud õigusvastaselt võõrandatud maa osaline tagastamine

enne maa ostueesõigusega erastamise otsustamist. MaaRS § 23 lg 2 kohaselt otsustatakse

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on

ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Maa ostueesõigusega erastamine

enne tagastamist on oluline seetõttu, et erastatava maa kindlaksmääramisest sõltub, kui palju on

võimalik õigusvastaselt võõrandatud maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu

kompenseerida (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 1. novembri 1999. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-

36-99, RT III 1999, 28, 259; 29. novembri 1999. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-99, RT III 1999, 30,

291 ja 26. veebruari 2000. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-31-00). Kuivõrd käesoleval juhul ei ole asjast

huvitatud isikud aga enne ostueesõigusega maa erastamise otsustamist antud maa tagastamise

korraldust vaidlustanud ja eeltoodud asjaolu ei saa olla käesoleva halduskohtumenetluse sisuks, ei

pea kolleegium siiski otstarbekaks nimetatud küsimusel pikemalt peatuda.

10. Asja lahendamisel selgitab kolleegium kõigepealt, kas erastatava maa sihtotstarbe määramine

tootmismaana välistab ehitiste, praegusel juhul laohoonete, aluse maa erastamist. Edasi annab

kolleegium hinnangu, kas ohutsooni tuleb lugeda ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks MaaRS

§ 6 lg 3 järgi, mille kohaselt määratakse ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks vajalikuks maaks

ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise

sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise, ning kas

ohutsooni kuuluvat maad võiks tagastada (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas ja

kuivõrd oleks haldusorgan pidanud ehitise teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisel

arvestama ehitise tegeliku kasutamisega ja ehitise sihtotstarbelise kasutamise võimaliku kestusega

(II).

I

11. Kolleegium on oma varasemas lahendis leidnud, et maa sihtotstarbe muutmine võib riivata

maaomaniku huve (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-

37-04). Samuti võib maa sihtotstarbe määramine ostueesõigusega erastamisel mõjutada tagastamise

õigustatud subjekti õigusi.

Vaidlustatud haldusaktiga määrati ehitise teenindusmaana erastatava maa koosseisu 45% tootmismaa

ja 55% sihtotstarbeta maa.

Vastavalt MaaRS § 10 lg-le 3 ei kuulu tootmiseks vajalik maa ehitise teenindamiseks vajaliku maa

hulka, mistõttu võib tootmiseks vajalikku maad tagastada. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse

30. juuni 1998. a määruse nr 144 "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4.

Tootmiseks vajalikku maad MaaRS § 10 lg 3 tähenduses ei saa samastada Katastriüksuse

sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste punktis 6 sätestatud tootmismaaga. Aluste punkti 5

kohaselt on tootmismaa toodangu ladustamiseks ettenähtud ehitiste alune maa, punkti 6 kohaselt

kuulub tootmismaa alla ka laokomplekside maa. Punkti 7 kohaselt määrab katastriüksuse sihtotstarbe

kohalik omavalitsus. Kuigi ei Maareformi seadus ega ka Ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise kord ei täpsusta, mida tuleb mõista tootmiseks vajaliku maa all, on Maareformi seaduse

eesmärgist tulenevalt seaduses kasutatud mõistega "tootmiseks vajalik maa" silmas peetud eelkõige

põllumajanduslikuks tootmiseks vajalikku maad. Sellele viitab ka vaidlustatud korralduse ajal

kehtinud MaaRS § 231 lg 2, mille kohaselt põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS-i

tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud

toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust.

Selline tootmine ei ole samastatav laokomplekside aluse maa kasutamisega.

Tulenevalt eelnevast ei saa Riigikohtu halduskolleegium nõustuda kassaatori väitega, mille kohaselt

ei oleks vaidlusaluses asjas saanud üldse ostueesõigusega erastada laohoonete alust maad, sest seda

loeti katastriüksuse otstarbe määramisel tootmismaaks.

12. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist reguleeris vaidlustatud korralduse andmise ajal

MaaRS-ile lisaks Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord, mille punkti 4 kohaselt tuleb

ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel muuhulgas arvestada, et ehitise teenindamiseks

vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad,

mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise

(avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Vastavalt Maakorraldusseaduse

§-le 5 on maakorralduse nõuded seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad

tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Maakorralduse

läbiviimisel lähtutakse eelkõige omaniku taotlusest kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks.

Lisaks pidi Rae Vallavalitsus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel lähtuma ka

korralduse andmise ajal kehtinud Lõhkematerjaliseaduse ja majandusministri 30. novembri 1999. a

määrusega nr 60 kinnitatud "Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja"

sätetest. Viimase punkti 40 kohaselt peab pealmaaladu vastama muuhulgas tingimusele, et tara

kaugus lähimast hoidlast peab olema vähemalt 30 meetrit ning et tara ümbritseb vähemalt 50 m

laiune tsoon, mille piirile on seatud hoiatusmärgid.

13. Kohtud ja vastustaja on eeltoodust tulenevalt leidnud, et ohutsoon kuulub ladude juurde, on selle

ohutuks ekspluateerimiseks vajalik ja moodustab lõhkeainetelao teenindamiseks vajaliku maa. Samal

ajal on ohutsooni alune maa vaidlustatud korralduses tähistatud kui sihtotstarbeta maa. Maa

sihtotstarbe määramine ostueesõigusega erastamisel võib aga mõjutada tagastamise õigustatud

subjekti õigusi. Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste punkt 5 näeb ette, et

sihtotstarbeta maa on maa, millele ei osata või millele ei ole otstarbekas sihtotstarvet määrata, samas

kui Aluste punkti 6 kohaselt kuulub laokomplekside alune maa tootmismaa hulka. Ohutsoon ei ole

laokompleksi alune maa. Õigusaktidest ei tulene, et ohutsoon peaks kindlasti kuuluma ehitise

teenindamiseks vähima vajaliku maa hulka, vastustaja ja kohtud on eksinud seda automaatselt

järeldades.

14. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole ohutsoon olemuslikult selline maa, mida on

ilmtingimata vaja lõhkematerjalilao teenindamiseks. Lõhkematerjaliseaduse ja majandusministri

määruse sõnastus ei välista iseenesest võimalust, et tarast väljapoole jääv ohutsoon võiks olla ka

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekti omandis tingimusel, et on tagatud

kolmandate isikute elu ja vara kaitse ning et õigustatud subjekt on valmis täitma ohutsoonile

esitatavaid nõudeid. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud Lõhkematerjali valmistamise,

hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punktidest 40 ja 41 tulenevalt seisnesid need nõuded

hoiatusmärkide seadmises ning selle tagamises, et kaitsetsoonis ei kasvaks okasmets ja võsastik ning

et kuivanud rohi ja muu kergesti süttiv materjal oleks koristatud. Kohaliku omavalitsuse pädevuses

on otsustada, kaaludes kõiki asjaolusid, kas ohutsooni määrata ehitise teenindamiseks vähima

tarviliku maa hulka või mitte. Praegusel juhul ei ole teada, kas kohalik omavalitsus seda kaalus.

II

15. Kaalumisel, kas ja kui suures ulatuses määrata ohutsooni jääv maa-ala ehitise teenindamiseks

vajaliku vähima tarviliku maa hulka või võimaldada selle maa-ala tagastamine, omab tähtsust ka see,

kas lõhkematerjaliladu oli vaidlustatud korralduse andmise ajal sihtotstarbelises kasutuses ja kas võis

esineda asjaolusid, mis võisid seada kahtluse alla sihipärase kasutuse tulevikus.

Vaidlusaluse korralduse andmise ajal oli ehitise omanik Skanska EMV AS rentinud lao välja OÜ-le

BalRock. Kohtud on õigesti järeldanud, et ehitise omanikul on vabadus otsustada, kas ta taotleb

endale lõhkematerjali hoiuluba ja kasutab ladu ise või võimaldab vastavat luba omaval teisel isikul

ladu sihtotstarbeliselt kasutada.

16. Kassaatori arvates oleks Rae Vallavalitsus pidanud enne korralduse andmist täiendavalt välja

selgitama, millist lõhkeainet või pürotehnilisi tooteid ladudes tegelikult hoiti ja milliseid kavatseti

hoidma hakata.

Vaidlustatud korralduse ajal kehtinud Lõhkematerjaliseaduse § 23 lg 3 sätestas, et kui kontrolli

tulemusena on lõhkematerjaliladu tunnistatud kasutamiskõlblikuks, annab Tehnilise Järelevalve

Inspektsioon lõhkematerjali hoiuloa. Hoiuluba antakse alalise lõhkematerjalilao valdajale tähtajaga

kuni kolm aastat ja ajutise lõhkematerjalilao valdajale tähtajaga kuni üks aasta. Sama paragrahvi lg 5

kohaselt võib alalise lõhkematerjalilao hoiuloa kehtivust pikendada kuni kolme aasta ja ajutise

lõhkematerjalilao hoiuloa kehtivust kuni ühe aasta võrra pärast lao seisukorra kontrollimist.

OÜ-l BalRock oli Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni antud lõhkeainete hoiuluba nr 4/2001

kehtivusega 6. august 2001 kuni 6. august 2004 allklassi 1.1 D lõhkematerjali hoidmiseks. Õiged on

seega kohtute seisukohad, et vaidlustatud korralduse tegemise ajal oli OÜ-l Balrock, kellele Skanska

EMV AS ehitisi rentis, kehtiv lõhkematerjali hoiuluba, millega vallavalitsus pidi arvestama sõltumata

asjaolust, kas laos hoiti haldusmenetluse toimumise ajal tegelikult lõhkeainet või mitte.

17. Kohtumenetluse ajal on aga selgunud, et alates 9. märtsist 2004 ei ole osaühingul BalRock enam

kehtivat lõhkematerjali hoiuluba allklassi 1.1 D lõhkematerjali hoidmiseks, vaid 12. märtsil 2004

väljastatud pürotehniliste ainete hoidmise luba nr 1/2004 kehtivusega kuni 31. detsember 2004. Kuigi

haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida nende asjaolude valguses, mis esinesid haldusakti andmise

ajal, oleksid kohtud pidanud siiski sellega arvestama, et kohtumenetluse käigus asjaolud muutusid (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-52-04 p 18). Muutunud

asjaolud võivad õigustada vajadust lõhkematerjali hoidmiseks ette nähtud ohutsooni vähendamiseks.

Kui aga ladudes edaspidi lõhkeaineid üldse ei hoita, siis võib vajadus ohutsooni järele kogunisti ära

langeda. Need asjaolud võivad omakorda olla aluseks vaidlusaluse ala osalisele tagastamisele ja

ehitise omanikule erastamata jätmisele. Haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 kohaselt uuendab

haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse juhul, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt

piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu on ära langenud. Haldusmenetluse uuendamise

taotlus tuleb, tõsi küll, esitada ühe kuu jooksul uuendamise asjaolude teadasaamisest. Samas ei saa

mõistlikult eeldada, et isik, kes täpselt samas küsimuses on juba pöördunud kohtusse, hakkaks

vältava kohtumenetluse ajal esitama taotlust haldusmenetluse uuendamiseks.

18. Üldjuhul ei saa eeldada, et kui korralduse tegemise ajal kehtib vaidlusalusel maal asuva ehitise

sihipärast kasutamist võimaldav luba, peaks vallavalitsus enne ehitise teenindamiseks vajaliku maa

eraldamise korralduse andmist kontrollima, kas ehitist kavatsetakse ka edaspidi sihipäraselt kasutada.

Kuid käesolevas asjas väidab kassaator, et vastustaja oli teadlik, et lõhkematerjali hoiuluba edaspidi

ei pikendata, mistõttu ehitisi edaspidi sihipäraselt ei kasutata. Asja materjalidest nähtub, et Rae

Vallavalitsus oli 15. mai 2001. a korraldusega nr 659, s.t enne vaidlustatud korralduse andmist,

kinnitanud lähtetingimused Järveküla küla Juhani 5 pereelamute grupi ja Vana-Kongo pereelamute

grupi detailplaneeringu ning Järveküla külas Kurna oja ja Viljandi maantee vahelise ala osa

üldplaneeringu skeemi koostamiseks, mis hõlmab ka vaidlusalust ala (vt halduskohtu toimiku lk-

d 156?160). Kohtud oleksid pidanud analüüsima, kas vallavalitsusel tuli eeltoodut silmas pidades ette

näha, kuidas ehitist kasutatakse edaspidi ja kas vallavalitsusel oli sellises olukorras võimalik

otsustada lõhkematerjalilao teenindamiseks vajaliku maa eraldamine, arvestades ka sellega, et

vastavalt MaaRS § 10 lg-le 3 määrab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras

ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse

nõuetega.

Kohtud ei ole eelnimetatule tähelepanu pööranud, on seega jätnud välja selgitamata asjas tähtsust

omavad asjaolud ja rikkunud seeläbi uurimispõhimõtet.

Riigikohtu halduskolleegium on oma 23. oktoobri 2001. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-49-01 leidnud,

et uurimispõhimõtte kohaselt peab halduskohus vajaduse korral omal initsiatiivil tõendeid kogudes

kõrvaldama lüngad protsessiosaliste poolt kohtule antud teabes selliselt, et asja otsustamisel tähtsust

omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi. Halduskohtumenetluse seadustiku § 16 lg-st 2 tulenev

uurimispõhimõte tähendab muuhulgas ka seda, et kui kohtule on saanud teatavaks andmed, mis

võivad haldusasja lahendamisel tähtsust omada, peab kohus tegema endast oleneva, et vastavaid

andmeid saaks asja menetlemisel arvesse võtta (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26. oktoobri 2004. a

otsus kohtuasjas nr 3-3-1-68-04). Kolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-41-02

kohaselt kehtib uurimisprintsiip ka apellatsiooniastmes.

19. Ülaltoodut arvestades tuleb Liis Mölli kassatsioonkaebus rahuldada, Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 10. veebruari 2005. a otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann