3-1-1-114-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-114-05

Otsuse kuupäev

27. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

A. H. süüdistusasi KrK § 174 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a määrus asjas

nr 1-26/2002; Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri

2002. a määrus asjas nr 2-1-341/2002 ja Tartu

Maakohtu 14. märtsi 2003. määrus asjas nr 1-26/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. H. määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta A. H.i määruskaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a määrusega muudeti A. H.-i suhtes seni kohaldatud tõkendit -

allkirja elukohast mittelahkumise kohta raskemaliigiliseks ning määrati, et A. H. tuleb võtta vahi alla.

Maakohus põhjendas tõkendi muutmist sellega, et A. H. hoidis kohtust kõrvale.

A. H. esitas maakohtu määruse peale erikaebuse Tartu Ringkonnakohtule, milles taotles vahistusmääruse

tühistamist ja kergemaliigilise tõkendi kohaldamist. Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määrusega jäeti

maakohtu määrus muutmata. Määruse motiivide kohaselt oli maakohtul alust arvata, et A. H. on asunud

kohtust kõrvale hoidma, sest ta ei reageerinud tema poolt näidatud elukohta saadetud kohtukutsetele ja tema

telefon ei vastanud.

Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. a määrusega kohaldati A. H.-i suhtes sundtoomist tema toimetamiseks

Tartu Maakohtu 14. novembri 2002. a määrusega määratud ambulatoorsesse kohtupsühhiaatrilisse

ekspertiisi. Maakohus märkis, et A. H.-le teatati ekspertiisi teostamise aeg kolmel korral ning teda hoiatati, et

selle kohustuse mittetäitmisel kohaldatakse talle sundtoomist, kuid A. H. pole vabatahtlikult ekspertiisi

läinud. Sellise käitumisega on A. H. asunud takistama kriminaalmenetluse läbiviimist, mistõttu tuleb tema

suhtes kohaldada sundtoomist.

2. A. H. esitas Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a ja 14. märtsi 2003. a määruste ning Tartu

Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määruse peale kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Ta taotles

enda vahistamise ebaseaduslikuks tunnistamist, sest talle ei antud kätte vahistusmääruse ärakirja ning ta ei

viibinud vahistamise küsimuse otsustamise juures. Samuti leidis A. H., et tema vahistamise seaduslikkuse

küsimust ei otsustatud piisavalt kiiresti. Kaebaja märkis, et tal ei olnud võimalust vaidlustada Tartu

Maakohtu 14. märtsi 2003. a määrust.

3. Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. märtsi 2005. a osaotsuses märgiti, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni

art 5 (2) kohaselt ei ole kohustuslik, et kohtust kõrvale hoidev isik viibiks enda vahistamise küsimuse

otsustamise juures, samuti ei sea see säte kohustust anda isikule vahistusmääruse ärakirja. Inimõiguste kohus

leidis, et olemasoleva kaebuse põhjal ei saa otsustada, kas on rikutud mõistliku aja jooksul menetluse

läbiviimise nõuet. Seoses A. H.-i kaebusega, et ta ei saanud vaidlustada Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. a

määrust, märkis inimõiguste kohus, et see kaebus on põhjendamatu.

4. A. Harkmann esitas Riigikohtule määruskaebuse Tartu Maakohtu 30. septembri 2002. a ja 14. märtsi

2003. a määruste ning Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määruse alusel teostatud

menetlustoimingute põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja määruse järgse õigusvastase vabaduse võtmise

ja toimingutega tekitatud kahju kompenseerimiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et KrMS § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse

peale määruskaebuse esitamise õigus KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, s.o prokuratuuril, advokaadist

kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. A. H. ei ole ükski eelpoolloetletud isikutest.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 350 lg 2 p-st 2 tuleneb Riigikohtu kohustus jätta kaebus läbi vaatamata ja

tagastada see, kui kaebuse on esitanud isik, kellel ei ole kaebuse esitamise õigust.

6. Kuigi A. H.-i määruskaebus tuleb jätta tervikuna läbi vaatamata, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks märkida veel järgmist. A. H.-i tõkendina vahi alla võtmise kohta tehtud Tartu

Maakohtu 30. septembri 2002. a määrust oli erikaebe korras võimalik vaidlustada ringkonnakohtus. Seda

A. H. ka tegi. Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2002. a määrus, millega vahistamise määrus muutmata

jäeti, oli sellel ajal kehtinud AKKS § 71 lg 1 kohaselt aga selles küsimuses lõplikuks kohtulahendiks, mille

peale enam erikaebust esitada pole võimalik.

Tartu Maakohtu 14. märtsi 2003. a määruse osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Maakohtu

nimetatud määrusega kohaldati A. H.-i suhtes sundtoomist talle Tartu Maakohtu 14. novembri 2002. a

määrusega määratud ambulatoorsesse kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi, sest A. H. ei olnud kolmel korral

vabatahtlikult ekspertiisiasutusse ilmunud. Maakohtu 14. märtsi 2003. a määrus vastas sellel ajal kehtinud

KrMK § 783 nõuetele ja oli seaduslik. Kuna sundtoomise määruse peale ei saanud tulenevalt AKKS § 68 lg-

st 2 erikaebust esitada, siis jäi A. H.-le, kui ta leidis, et nimetatud määrus rikkus tema õigusi, võimalus

vaidlustada talle sundtoomise kohaldamist koos kriminaalasjas tehtud otsusega apellatsiooni korras.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 ja § 388 lg-st 4 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium A. H.-i määruskaebuse läbi vaatamata.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher