3-2-1-85-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-85-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Aare Lepa hagi Raul Ausmaa vastu üle võõra kinnisasja

juurdepääsu õiguse nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-27/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raul Ausmaa ja August Toropi kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja Aare Lepp ja tema esindaja vandeadvokaat Marina Valge,

kostja Raul Ausmaa ja tema esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm

ning kolmandad isikud August Torop, Aasa Mölder ja Austra

Hirjel.

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-27/2005 ja Võru Maakohtu 19. juuli 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-137/2002 osas, millega kohtud määrasid

juurdepääsu hageja kinnisasjale üle August Toropi ja Aksel

Lepa kinnisasjade, ning Tartu Ringkonnakohtu otsus samuti

osas, millega kohus mõistis August Toropilt Aare Lepa kasuks

õigusabikulude katteks välja 3 245 krooni.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Võru

Maakohtule.

3. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu ja Võru Maakohtu

otsused muutmata.

4. Rahuldada August Toropi kassatsioonkaebus, Raul Ausmaa

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Mõista Raul Ausmaalt Aare Lepa kasuks kohtukuluna välja

3304 (kolm tuhat kolmsada neli) krooni.

6. Tagastada August Toropile kassatsioonkaebuselt 10. märtsil

2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aare Lepp esitas 22. mail 2002. a Võru Maakohtule hagi Raul Ausmaa vastu, milles palus

asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 alusel määrata kindlaks juurdepääsutee hageja kinnisasjale Loodus-

134, mis asub Võru vallas Meegomäe külas, üle samas külas asuva kostja kinnisasja Loodus-135

vastavalt hageja näidatud ettepanekule. Hageja täpsustatud nõudeks jäi juurdepääsutee

kindlaksmääramine endise aianduskooperatiivi kruntidevahelise tee asukohas, s.o alates avalikult

kasutatavalt teelt (tee nr 1) ca 27 m mööda Aksel Lepa kinnistu Loodus-137 ja kostja kinnistu

Loodus-135 kruntidevahelist teed ning sealt edasi ca 25 m üle kostja kinnistu. Hageja nõustus

juurdepääsutee kasutamise eest tasuma kostjale 365 krooni aastas.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tekkisid maa ostueesõigusega erastamise tulemusena endise

aianduskooperatiivi "Loodus" kruntide asemel Võru vallas Meegomäe külas kinnistud, sh hagejale

kuuluv kinnistu Loodus-134 ja kostjale kuuluv kinnistu Loodus-135. Kostja erastas lisaks tema

suvilakrundiga piirneva kasesaluga maa-ala ja hageja krundile viiva juurdepääsutee. Hageja

kinnisasjale puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, kuna kostja on 20. septembril 2000. a tee,

s.o põhjapoolse juurdepääsu hageja kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt nr 1 sulgenud. Varem

võimaldas kostja hagejal oma kinnisasjani jõuda poolte kokkuleppel. Hageja kõrvaldas teele pandud

tõkked, kuid teda on selle kui rikkumise eest kohtuotsusega hoiatatud. Kinnisasjale pääseb teiselt

avalikult kasutatavalt teelt ligi vaid lõunapoolse jalgraja kaudu. Kostja ei ole nõustunud kinnistute

ümberkruntimisega. Tee nr 1 on vallateena kasutatav ja korrastatav aastaringselt, tee nr 2

(lõunapoolne tee) ei ole valla hooldusaluste teede nimekirjas. Põhjapoolne juurdepääsutee on laugjam

ja tee pinnakatteks on murukattega kruus, mis on autoga hästi läbitav. Lõunapoolsel teel on kõrguste

vahe 3 m, tee on murukattega pehme pinnas, kus autosõit tekitaks rööpaid, samuti kulgevad tee alt

läbi mitmed maa-alused trassid. Hageja kulutused lõunapoolse autotee rajamisele oleksid 34 279

krooni, millele lisanduks elektriliinide ümberpaigutamise kulu 49 330 krooni 80 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Maa erastamisel leiti õigesti, et kitsendusi kruntidevahelise tee kasutamiseks ei ole vaja seada, sest

kõigile kinnisasjadele on tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt ja lähimalt teelt, sh hageja

kinnisasjale teelt nr 2. Kostja kinnistu plaanil vaidlusalust teed ei ole. Kruusaga kattis selle kostja ise

ja samamoodi saaks katta tee ka hageja kinnisasjal. Juurdepääsutee üle kostja kinnisasja ei ole ka

otstarbekas, kuna kahjustaks ebamõistlikult koormatava kinnisasja omaniku huve ! juurdepääsutee

poolitaks tervikliku maatüki kaheks osaks ja vähendaks kinnisasja väärtust 25-35%. Suurenev

liiklemine kujutaks ohtu maatükki kasutavatele inimestele. Juurdepääsu korrastamine teiselt teelt ei

tooks hagejale kaasa olulisi kulutusi. Juurdepääsu võimaldamisel peab hageja hüvitama kostjale

kinnisasja väärtuse vähenemise 65 000 krooni ulatuses ning tasuma tee kasutamise eest 1000 krooni

kuus.

3. 9. juuni 2003. a määrusega kaasas maakohus hageja taotlusel protsessi iseseisva nõudeta

kolmandate isikutena kostja poolel kinnistute Loodus-137 omaniku Aksel Lepa, Loodus-131

omaniku Aasa Mölderi, Loodus-VI omaniku Austra Hirjeli ja Loodus-VII omaniku August Toropi,

leides, et asjas tuvastatakse asjaolusid ja õigussuhteid, mis võivad mõjuda nimetatud isikute õigustele

ja kohustustele poolte suhtes, kuna juurdepääsutee võib kindlaks määrata nii üle kostja ja Aksel Lepa

kinnisasjade kui ka üle A. Mölderi, A. Hirjeli ja A. Toropi kinnisasjade.

4. Kolmandad isikud A. Hirjel ja A. Mölder leidsid, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Teelt nr 1 algav kostja krunti läbiv kruusapõhjaga tee on olnud kasutusel aastakümneid ja praeguseks

ainuvõimalik juurdepääs hageja kinnisasjale. Tee ei sega kostjal krundi kasutamist. Teeosa A. Hirjeli

ja A. Mölderi kruntide vahel jäi mõõtmisel kruntide alla ja nad asusid seda aiamaana kasutama.

Endine nendepoolne tee on kaetud muruga, selle all paiknevad veetorustik, elektri- ja telefonikaablid,

mistõttu on sellel autodega liikumine välistatud. Teele ulatuvad kolmandate isikute puukuurid.

Samuti takistab tee kasutamist suur tõus.

5. Kolmas isik A. Torop leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Aianduskooperatiivi moodustamise alguses pääses autoga hageja krundile ainult mööda A. Mölderi ja

A. Hirjeli kruntide vahelist teed. A. Mölderi kuuriga ei saa arvestada, sest see on ehitatud vaidluse

ajal. Tee kasutamist piiranud tiik on likvideeritud ja tee täies ulatuses taastatud. Vaatamata

kruntidevahelise tee erastamisele ei takista A. Torop seal liiklemist.

6. Kolmas isik Aksel Lepp hagile vastu ei vaielnud.

Ta ei ole hagis taotletava tee tagamise vastu ja leidis, et kohus peab juurdepääsutee kindlaks

määrama.

7. Võru Maakohus rahuldas 19. juuli 2004. a otsusega hagi ning määras hageja kinnisasjale

juurdepääsu, mis algab valla teelt nr 1 väravate juurest ja kulgeb 3 m laiuselt kruntidevahelist teed

mööda ca 25 m ulatuses üle kostja kinnistu ja lõpeb hageja kinnistu piiril. Hageja peab juurdepääsu

kasutamise eest tasuma kostjale 365 krooni aastas. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

kohtukuluna 28 026 krooni.

Otsuse kohaselt on hagejal õigus nõuda juurdepääsu oma kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt üle

võõra kinnisasja, kuna hageja kinnisasi ei piirne avaliku teega ning hageja juurdepääs on takistatud ka

üle teistele isikutele kuuluvate kinnisasjade. Juurdepääsutee määramisel tuleb lisaks koormatava

kinnisasja omaniku huvidele arvestada ka juurdepääsu nõudva kinnisasja omaniku huve. Hageja

kinnisasjale on võimalik juurde pääseda nii põhja- kui lõunapoolselt avalikult teelt. Tõendatud on, et

lõunapoolset juurdepääsuteed kasutati vaid aianduskooperatiivi algusaastatel ning üle 20 aasta on

kastutatud põhjapoolset juurdepääsu. Lisamaa erastamisel pidi kostja seega arvestama võimalusega,

et tal tuleb taluda hageja juurdepääsu üle kinnisasja. Tõendatud on, et lõunapoolset juurdepääsu ei ole

olemas ning selle rajamine ja korrashoid nõuab rohkem kulutusi kui põhjapoolne juurdepääs.

Juurdepääsu rajamine on maa-aluste kommunikatsioonide tõttu raskendatud. Ehkki lõuna suunas

tuleks juurdepääs lühem, on kõrguste vahe seal sedavõrd oluline, et spetsialisti arvates ei taga see

talvel ohutut liiklemist. Põhjapoolset juurdepääsu kasutab ka kostja ise ning täiendavaid kulutusi ei

ole vaja teha. Hageja kinnisasja rajatised on paigutatud, arvestades põhjapoolset juurdepääsu.

Kolmandad isikud A. Hirjel ja A. Mölder on samuti arvestanud, et hageja kasutab põhjapoolset teed,

ning korraldanud sellele vastavalt oma kinnisasjade kasutamise. Juurdepääsu rajamine üle nende

maatükkide oleks koormav ka seetõttu, et võrreldes kostja kinnisasjaga on nende kinnisasjad palju

väiksemad ja juurdepääs hõlmaks kinnisasjast olulise osa. Põhjapoolne juurdepääs ei koorma kostjat

ülemäära, kuna hageja kasutab kinnisasja elupaigana, mitte äripinnana.

Kohus leidis, et juurdepääsu võimaldamise eest hageja pakutud tasu 365 krooni aastas on mõistlik

ning kostja nõutud tasu on ülemäärane. Hageja ei kasuta kinnisasja äriotstarbel ja tema sissetulek ei

ole suur. Kostja maamaks kogu kinnisasja eest on 146 krooni. Juurdepääsualuse maa eest kostja

maamaksu ei tasu. Kostja ei ole tõendanud, millised on tema kulutused seoses juurdepääsu

võimaldamisega. Kostja poolt kinnisasja hinna vähenemise eest nõutud tasu väljamõistmiseks puudub

alus, kuna hageja kinnisasjale juurdepääsu puudumine ei ole tingitud tema käitumisest, vaid tuleneb

eelkõige maakorralduslikest otsustustest maa erastamise korraldamisel.

8. Kostja ja kolmas isik A. Torop esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, millega

palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. veebruari 2005. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Samuti mõistis kohus kostjalt ja A. Toropilt hageja kasuks

õigusabikuludena välja 3245 krooni.

Ringkonnakohus ei korranud maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus

otsuse tegemisel põhjalikult ja õigesti hinnanud tõendeid, samuti õigesti tuvastanud asjas tähtsust

omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohus on otsuse resolutsioonis õigesti ja

üheselt mõistetavalt määranud kindlaks hagejale juurdepääsutee kostja kinnisasja ületavana 25 m

ulatuses, pidades kruntidevahelise teena silmas seda, et määratav juurdepääsutee läbib lisaks kostja

kinnisasjale ka Aksel Lepa kinnisasja ja piirneb väikeses osas A. Toropi kinnisasjaga. Juurdepääsutee

määramine avalikult teelt nr 1 üle kostja kinnisasja on otstarbekam, ning ringkonnakohus ei pea

põhjendatuks selles osas hinnata tõendeid ja asjaolusid teisiti. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et

maakohtu määratud ja juba olemasolev juurdepääsutee oleks vastuolus maakorraldusnõuetega.

Põhjendatud ei ole apellantide väide, et kohus on rahuldanud ebaõigesti nõude ka A. Toropi vastu,

kes ei osalenud menetluses kostjana. Asjaolu, et avalikult määratav juurdepääsutee ületab 2 m

ulatuses A. Toropi kinnisasja, ei olnud maakohtule aluseks kaasata A. Toropit kostjana protsessi.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 72 lg-le 3 on kostja isik, kelle vastu on hagi

esitatud. Kui hageja on suunanud nõude isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud,

kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osaline, kaasab kohus TsMS § 77 lg 1 järgi kostjana ka selle

isiku. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et hageja ei olnud suunanud oma nõuet A. Toropi

vastu. Ka kinnitas A. Torop ise kolmanda isikuna kaasatuna, et ta ei tee ega kavatse teha hagejale

takistusi tema kinnisasja osalt ülekäimiseks. Kuna hageja ei osundanud, et A. Torop teeks talle tema

kinnisasjale juurdepääsuks takistusi, ei olnud A. Toropi kaasamine kostjana protsessi põhjendatud

ning puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks TsMS § 333 lg 1 p 3 järgi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja ja kolmas isik A. Torop esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused, milles

palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. A. Torop

toetas ka kostja kassatsioonkaebust ning kostja A. Toropi kassatsioonkaebust. Samuti taotlesid

kassaatorid kantud kohtukulude hagejalt väljamõistmist.

11. Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta kohtuotsuse resolutsioon faktilistele

asjaoludele. Tee, mida kohtuotsuses on ebaõigesti nimetatud kruntidevaheliseks teeks pikkusega ca

25 m, asub ainult kostja maatükil. Kruntidevaheline tee jääb ca 27 m pikkuselt ja 1,5 m laiuselt nii

kostja kui Aksel Lepa kinnisasjade piiridesse. Kogu tee pikkus avalikult teelt nr 1 kuni hageja

kinnisasjani on ca 49 m. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka

lahendi muid osi arvestamata.

Kohus on põhjendamatult jätnud kostjatena kaasamata A. Toropi ja Aksel Lepa. Kohtuotsusega saab

panna kohustusi vaid isikutele, kes osalevad menetluses kostjatena. Ringkonnakohus tuvastas, et

määratud juurdepääsutee ületab 2 m ulatuses A. Toropile kuuluvat kinnisasja. Samuti ületab see

kostja ja Aksel Lepa kinnisasja kruntidevahelisel teel ca 27 m pikkuselt ja 1,5 m laiuselt.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 eesmärk on tagada kinnisasjale vajalik juurdepääs üle võõra

kinnisasja selliselt, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Kohus ei ole

tõendite hindamisel arvestanud kõigi tõenditega ega hinnanud koormatise mõju koormatava

kinnisasja väärtusele. On tõendatud, et juurdepääsu võimaldamine lõunast koormab ümbritsevate

kinnisasjade omanike huve oluliselt vähem, võrreldes põhjapoolse juurdepääsuga. Poolte huvide

kaalumisel ei ole arvestatud kostja tehtud tööde ja kulutustega tee rajamisel.

Maa erastamisel ei pandud kostjale kohustust tagada juurdepääs hageja kinnisasjale. Kostja kinnistu

plaani kohaselt ulatub tee alla planeeritud maa ainult kinnisasjal asuva hoone juurde viiva

kruusateeni. Kinnistute omanike allkirjad plaanidel tõendavad, et nad aktsepteerisid lõunapoolset

juurdepääsu.

Kohus on tasu määramisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et koormatis vähendab kinnisasja väärtust ca

35%, mistõttu ei ole mõistlik tasu 365 krooni aastas.

12. Kolmanda isiku A. Toropi kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on piirikirjelduste ja plaanide

järgi tagatud igale kinnisasjale juurdepääs kõige lähemalt avalikult teelt ning tee on paigutatud

maatükil asukohta, kus see kõige vähem kahjustab kinnisasja omaniku huve, s.o kinnisasjade piirile,

mitte läbi kinnisasjade.

Nii A. Toropi kui ka hageja kinnisasjale on määratud juurdepääs teelt nr 2. Kohus on vastuolus

maaüksuste plaanide, piirikirjelduste ja maakorralduse nõuetega välistanud A. Toropi võimaluse

kasutada juurdepääsu teelt nr 2.

A. Torop on väljendanud seisukohta, et ei tee takistusi lõunapoolse juurdepääsutee kasutamiseks 34

m ulatuses tema kinnisasja piirides, kuid ei ole kunagi nõustunud hageja kinnisasjale juurdepääsu

võimaldamisega kostja kinnisasjaga piirneval alal 2 m ulatuses üle tema kinnisasja. Kohtud on

kohustanud A. Toropit juurdepääsu võimaldama ilma teda kostjana protsessi kaasamata, rikkudes

sellega TsMS § 333 lg 1 p 3. A. Toropil peab olema võimalus vaielda vastu määratud juurdepääsule

ja nõuda tasu kinnisasja kasutamise eest.

13. Hageja vaidles kassatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata ning kohtukulud jätta

kassaatorite kanda.

Hageja leidis, et kohtuotsuse resolutsioon ei ole vastuolus faktiliste asjaoludega ja kohtumenetluses

on kostja esindaja avaldanud, et kostjale on arusaadav, kuhu hageja juurdepääsuteed soovib.

Aksel Lepp ja A. Torop olid protsessi kaasatud kolmandate isikutena ja hageja ei ole nende vastu

nõuet esitanud, kuna nad ei takistanud juurdepääsutee kasutamist ega ole hageja õigusi rikkunud.

Juurdepääsutee asukoha määramisel on lähtutud otstarbekusest ja juurdepääsutee on määratud viisil,

mis koormab kõige vähem kinnisasjade omanike huve. Kostja huvid ei ole ülemäära kahjustatud. 365

krooni aastas on optimaalne tasu kinnisasja kasutamise eest.

Lõunapoolse juurdepääsutee kasutamist A. Toropi kinnisasja juurdepääsuteena ei ole kohtuotsusega

piiratud.

14. Kohtuistungil jäid kostja ja tema esindaja ning kolmas isik A. Torop kaebuste juurde ja palusid

need rahuldada. A. Torop kinnitas täiendavalt, et ei ole menetluses nõustunud, et hageja kasutaks

tema kinnisasja põhjapoolse juurdepääsu kaudu. Hageja ja tema esindaja vaidlesid kaebustele vastu ja

palusid jätta need rahuldamata. Kolmandad isikud A. Mölder ja A. Hirjel palusid jätta

kassatsioonkaebused rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja esindaja palus

hagejalt õigusabikuluna välja mõista 17 015 krooni. Hageja esindaja esitas õigusabikulu nimekirja

summas 6608 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel sõltumata

kassatsioonkaebuste põhjendustest osaliselt tühistada ja asi tuleb saata tühistatud osas esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks.

16. Hageja nõue kostja vastu oli kohustada kostjat taluma hageja juurdepääsu oma kinnisasjale üle

kostja kinnisasja. Hageja nõustus juurdepääsutee kasutamise eest tasuma kostjale 365 krooni aastas.

Materiaalõiguslikult on tegemist AÕS § 156 lg 1 järgse nõudega juurdepääsu võimaldamiseks

avalikult kasutatavale teele. Nimetatud sätte järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle

võõra kinnisasja. Kui juurdepääsus ja selle kasutamise tasus kokkuleppele ei jõuta, määrab need sama

sätte järgi kohus. Seejuures peab kohus arvestama koormatava kinnisasja omaniku huve. Avalikult

kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg-st 1 tulenevalt seega

juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu

maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus,

võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva

kitsendusega.

17. Asja lahendamisel on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

1) hageja kinnisasi ei piirne avaliku teega, vaid teiste isikute kinnisasjadega, milline olukord tekkis

endise aianduskooperatiivi kruntide kinnistamisega;

2) juurdepääsuteed üle kostja kinnisasja on varem kasutatud tava alusel ca 20 aasta jooksul;

3) hagejal ja kostjal oli kokkulepe juurdepääsutee kasutamiseks ja kostja võimaldas hagejal teed

kasutada, kuni kostja sulges tee 2000. a;

4) hageja juurdepääs oma kinnisasjale sõidukiga on takistatud ka üle teistele isikutele kuuluvate

kinnisasjade;

5) hageja taotletud juurdepääsutee poolitab sisuliselt kostja maatüki, milline olukord tekkis pärast

seda, kui kostja erastas senise krundi juurde juurdepääsuteest teisele poole jääva maa;

6) maakorralduslikult on võimalik tagada hagejale juurdepääs tema kinnisasjale ka juurdepääsuteena

üle A. Toropi, A. Mölderi ja A. Hirjeli kinnisasjade, mida varem on samuti juurdepääsuks kasutatud;

7) hagejale üle A. Toropi, A. Mölderi ja A. Hirjeli kinnisasjade juurdepääsutee rajamine ja korrashoid

nõuab hageja taotletud juurdepääsust rohkem kulutusi ning see on raskendatud ka maa-aluste

kommunikatsioonide tõttu, samuti ei ole kõrguste vahe tõttu tagatud ohutu liiklemise võimalust

talvel;

8) A. Mölder ja A. Hirjel on korraldanud oma kinnisasjade kasutamise teadmises, et hagejale oli

tagatud juurdepääs oma kinnisasjale tema taotletud viisil, samuti on nende kinnisasjad kostja omast

palju väiksemad ja juurdepääs hõlmaks nende kinnisasjadest olulise osa;

9) hageja kasutab kinnisasja elupaigana, mitte ärilisel eesmärgil;

10) poolte kokkuleppel ei ole vaidlust juurdepääsuõiguse üle lahendada suudetud.

18. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsus sõltumata kassatsioonkaebuste

põhjendustest vastavalt TsMS § 333 lg 1 p-le 3 ja § 353 lg-le 5 tühistada osas, milles kohus otsustas

Aksel Lepa ja A. Toropi õiguste ja kohustuste üle.

Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt on hageja kinnisasjale määratud juurdepääs selliselt, et asja

materjalide juures oleva kaardi (toimiku II kd, lk 165) järgi kulgeb juurdepääsutee lisaks kostja

kinnisasjale ka üle kolmandate isikute Aksel Lepa ja A. Toropi kinnisasjade. Selline soov nähtub ka

hageja haginõudest (toimiku II kd, lk 191), kus hageja on mh selgelt märkinud, et taotletav

juurdepäästee kulgeb üle Aksel Lepa kinnisasja. Viidatud kaardilt nähtub, et taotletav juurdepääsutee

kulgeb ka üle A. Toropi kinnisasja. Sellele on menetluses tähelepanu juhtinud ka A. Torop ise (nt

toimiku II kd, lk 210). Seega on hageja nõue suunatud lisaks R. Ausmaale ka Aksel Lepa ja August

Toropi vastu. Kohus peab TsMS § 77 lg 1 järgi kaasama kostjana menetlusse ka isiku, keda hageja ei

ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on vaidlustatud õigussuhte osaline (vt ka nt Riigikohtu

21. detsembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04 (RT III 2005, 3, 26) ja 8. juuni 2001. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-3-4-01 (RT III 2001, 21, 229)). Kohus kaasas nii Aksel Lepa kui A. Toropi

menetlusse kolmanda isikuna põhjendusega, et võimalik juurdepääsutee võib minna üle nende

maatükkide (toimiku I kd, lk-d 127 - 128). Kuna hageja nõude järgi soovitakse sisuliselt ka neid

isikuid kohustada hageja juurdepääsuteed taluma, ei piisa kolleegiumi arvates nende kaasamisest

menetlusse kolmandate isikutena, kuna kolmandale isikule ei saa panna kohtuotsusega kohustusi. Ka

hageja enda huvides on, et kohtulahendiga määratakse tema kinnisasjale juurdepääs kindlaks selliselt,

et see võimaldab tal ka reaalselt oma kinnisasjale jõuda. Seega on kohtud kolleegiumi arvates eksinud

TsMS § 333 lg 1 p 3 vastu, kuna otsustasid isikute õiguste ja kohustuste üle, keda seaduse kohaselt,

s.o kostjana, asja lahendamisse ei kaasatud. Seega tuleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsused

tühistada osas, milles määrati juurdepääsutee hageja kinnisasjale kindlaks selliselt, et see ületab ka

A. Toropi ja Aksel Lepa kinnisasjasid. Asja uuel lahendamisel tuleb mõlemad isikud kaasata

menetlusse kostjana sõltumata sellest, et Aksel Lepp on kohtuotsuste järgi nõustunud hagejale

juurdepääsu üle oma kinnisasja tagama ega ole ka kohtuotsuste peale kolmanda isikuna kaevanud.

Kolleegium kordab ka 12. aprilli 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04 (RT III 2004, 11, 141)

märgitut, et kõigi asjaolude täielikuma väljaselgitamise ja juurdepääsu vaidluse kiirema lahendamise

tagab see, kui vajadusel esitada hagi alternatiivsena erinevate kinnisasjaomanike vastu, kelle

kinnisasjalt on võimalik juurdepääs.

19. Samuti peab kohus selgitama välja A. Toropi tegeliku tahte, kuna ta on menetluse kestel ühelt

poolt nõustunud võimaldama hagejale üle oma kinnisasja juurdepääsu, teisalt on ta olnud vastu oma

kinnisasja kasutamisele hageja taotletud viisil. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et A. Torop on

ise menetluse kestel (mh kassatsioonkaebuses) avaldanud, et ta soovib samuti juurdepääsu avalikule

teele, kuna ka tema kinnisasi ei piirne avaliku teega. Selle tagaks temale aga sama tee kasutamise

võimaldamine kostja poolt, mida taotleb hageja. Seega on A. Toropi seisukohad olnud vastuolulised.

Vastuseks A. Toropi kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kohtuotsus selles asjas ei välistata

A. Toropi võimalikku nõuet juurdepääsu saamiseks avalikule teele üle A. Mölderi ja A. Hirjeli

kinnisasjade.

20. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostjal ei ole TsMS § 4 lg-

st 1 tulenevalt kolleegiumi arvates õigust kaevata otsuse peale osas, mis tema õigusi ei puuduta, st

Aksel Leppa ja A. Toropit puudutavas osas (vt nt ka Riigikohtu 4. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-116-04 (RT III 2004, 30, 324)). Muud kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna aga alust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

21. Kaevatava kohtuotsuse resolutsioon ei ole vastuolus asjas tuvastatuga. Kuigi resolutsiooni tekst ei

ole kolleegiumi arvates lahendi muid osi arvestamata üheselt arusaadav, vastab see sisuliselt hageja

taotletule (vt toimiku II kd, lk 191). Ka on kohus taotletud juurdepääsuteed tähistades pidanud ca 25

m all ilmselt silmas just üksnes kostja maatükil kulgevat teeosa, mitte kogu juurdepääsuteed.

Juurdepääsutee algusosa on kohus tähistanud "kruntidevahelise teena". Nimetatut on märkinud ka

ringkonnakohus.

Probleemid resolutsiooni arusaadavusega on tingitud sellest, et kohus pidi resolutsiooniga sisuliselt

fikseerima looduses kulgeva ja reaalselt eksisteeriva juurdepääsutee, mille tekstiline kirjeldamine on

raske. Nii on maakohus tee lõpuosa tähistanud selliselt, et see "lõpeb Aare Leppa kinnistu piiril".

Seejuures on kohus tähelepanuta jätnud, et tee lõpeb hageja kinnisasja piiril pärast seda, kui on

läbinud ka osa A. Toropi kinnisasjast (vt otsuse p 18). Siiski on kostja menetluses kinnitanud, et talle

on arusaadav, millise tee kaudu hageja juurdepääsu taotleb (nt toimiku II kd, lk 209). Seega peaks

kostjale otsusest tulenevalt olema arusaadav, millise tee kaudu ta on kohustatud hageja kinnisasjale

juurdepääsu võimaldama. Kolleegium märgib seejuures, et kohtulahendi täitmise selguse huvides

peaks resolutsioonis olema märgitud ka vaidlusaluste kinnisasjade täpsed andmed ja kasvõi viide

plaanile. Siiski ei ole tegemist rikkumisega, mis peaks käesoleval juhul kaasa tooma otsuse

tühistamise (vt ka nt Riigikohtu 1. septembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 (RT III 2004,

23, 251)), kuna kostja jaoks on arusaadav, millise tee kasutamist hageja poolt peab ta juurdepääsuks

taluma.

Samuti märgib kolleegium, et kuna hageja ega kostja ei ole taotlenud täiendavate

juurdepääsutingimuste (kasutatavad sõiduvahendid, juurdepääsuaeg jms) kindlaksmääramist, annab

nimetatud lahend õiguse kasutada kostja kinnisasja juurdepääsuks hagejale kui kinnisasja omanikule,

samuti teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks hageja nõusolekul. Seega peab

kostja kõrvaldama oma maatükil kõik takistused hagejale läbipääsu võimaldamiseks (nt kõrvaldama

teele tõstetud kivid või sellele püstitatud aia või värava või andma hagejale võtmed väravate

avamiseks) mis tahes hageja soovitud viisil mis tahes ajal. Vaidluse korral otsuse täitmise üle võib

nõuda otsuse selgitamist TsMS § 245 järgi. Samuti võivad pooled asjaolude muutmise (nt

kinnisasjade piiride muutmine, kulutuste tegemine tee korrashoiuks) korral esitada hagi

juurdepääsutingimuste muutmiseks või juurdepääsu lõpetamiseks või piiramiseks, nagu Riigikohus

on leidnud ka 30. märtsi 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 (RT III 2004, 10, 121).

22. Juurdepääsuõiguse andmise nõude (AÕS § 156 lg 1) näol on tegemist taotlusega kohtule

lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused.

Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb

vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2005. a

otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05 (RT III 2005, 14, 138)). Nõude materiaalõiguslikud eeldused (vt

otsuse p 16) on kostja suhtes täidetud. Kohtud on põhjalikult kaalunud poolte huvisid ja leidnud, et

hageja huvi juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjale üle kostja kinnisasja kaalub üles kostja huvi oma

kinnisasja kasutamise keelamise vastu. Seejuures on kohus arvestanud tekkida võivaid kulutusi,

varasemaid kasutamise tavasid, juurdepääsu koormavust jm olulisi asjaolusid. Kaalumine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire (vt ka nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III

2005, 23, 245)). Kolleegium on seisukohal, et kohtud ei ole diskretsioonipiiridest väljunud. Samuti ei

ole kolleegiumi arvates esinenud olulisi protsessiõiguse normide rikkumisi asjaolude tuvastamisel ja

tõendite hindamisel ega materiaalõiguse kohaldamisel. Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg 3 järgi

õigus ise tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ja hinnata tõendeid. Lähemalt on

juurdepääsuõiguse tagamise nõude rahuldamise eeldusi käsitletud Riigikohtu viidatud otsustes

tsiviilasjades nr 3-2-1-45-04 ja 3-2-1-33-04. Kolleegium juhib tähelepanu ka selle, et kuigi otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04 on leitud, et juurdepääsu õigus ei pea alati hõlmama autoga ligipääsu

võimalust, siis asjaoludest tulenevalt peab elamiseks kasutatavale kinnisasjale reeglina siiski

vähemalt üks selline juurdepääs olema tagatud.

23. Juurdepääsunõude rahuldamisel AÕS § 156 järgi ei ole oluline, et maa erastamisel ei pandud

kostjale selget kohustust tagada juurdepääsutee kasutamise võimalus teistele isikutele, mh hagejale.

Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalust juurdepääsuteed on kasutatud varem pikema aja vältel.

24. Ka juurdepääsuõiguse eest tasu määramisel on kohtud kaalunud erinevaid poolte esitatud

asjaolusid, mitte ainult tee korrashoiu kulutusi, nagu väidab kostja. Muu hulgas on kolleegiumi

arvates oluline, et kostja pidi tee kasutamisest tuleneva koormisega arvestama juba maa erastamisel,

samuti varasema kinnisasja tasuta kasutamise tavaga. Diskretsiooni piire ei ole kohtud tasu suuruse

määramisel ületanud.

25. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb A. Toropit puudutavas osas tühistada, tuleb see tühistada ka

osas, millega A. Toropilt mõisteti hageja kasuks välja kohtukulud. Kuna kostja kassatsioonkaebus

jääb rahuldamata, mõistab kolleegium temalt hageja taotlusel TsMS § 61 lg 1 p 2 järgi hageja kasuks

õigusabikuluna välja poole taotletust, st 3 304 krooni.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve