3-2-1-81-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-81-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Aare Prangi hagi AS-i Enimex vastu varalise ja moraalse

kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/71/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Enimex kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2005. a

Istungil osalenud isikud

AS-i Enimex lepinguline esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/71/05 ja saata asi arutamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Enimex kassatsioonkaebuselt 8. veebruaril

2005. a tasutud kautsjon 2418 krooni 50 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aare Prank esitas 21. märtsil 2002. a Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Enimex ja AS-i Eesti

Lennukompanii ELK Lennuliinid vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja varalise kahju

eest hüvitise 9249 krooni ja moraalse kahju eest hüvitise 232 600 krooni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt toimus 23. novembril 2001. a Hiiumaal Kärdla lennujaama

läheduses Tallinn!Kärdla lennureisi sooritanud lennukiga An-28 ES-NOV lennuõnnetus.

Lennuõnnetuse põhjustas lennuki kapteni A. Nikolajevi ebaadekvaatne hinnang lennuväljale

lähenemisel ning sellest tulenevad ebaõiged juhtimisvõtted.

Lennuõnnetuse tagajärjel tekkis hagejale 9249 krooni suurune varaline kahju järgnevate esemete

rikkumise või kaotsimineku tõttu: viigipüksid (700 krooni), sviiter (400 krooni), päevasärk (300

krooni), kampsun (700 krooni), seemisnahast jope (2600 krooni), kingad (700 krooni), pesu (150

krooni), teksapüksid (399 krooni), pluus (350 krooni), mobiiltelefon Nokia (650 krooni) ja prillid

(2300 krooni). Lennuõnnetuse tagajärjel sai hageja mõlema sääre eesmise pinna marrastused ning

parema kodarluu distaalse liigespindmiku serva murru, mistõttu paigaldati hagejale 24. novembrist

2001. a 17. detsembrini 2001. a kipsfiksatsioon. Pärast kipsi eemaldamist oli hagejal kahe kuu vältel

taastusravi vajadus ning füüsilise pingutuse korral oli hageja randmeliiges valulik. Samuti sai hageja

lennuõnnetuse tagajärjel üliraske psüühilise üleelamise ja närvivapustuse. Lennukis viibimise ajal oli

hageja sunnitud üle elama äärmise hirmutunde, mida ei ole võimalik objektiivselt mõõta, kuid mis

jätab püsiva jälje tema psüühikasse. Vastavalt kriisipsühholoog Tiina Naaritsa koostatud teatisele on

Hiiumaa lennukatastroofi sattunutel senini varasema elukvaliteediga võrreldes tagasilööke. Lisaks

eeltoodule esineb hagejal läbielatud lennuõnnetuse tõttu paaniline hirm lennukiga sõidu ees.

Arvestades asjaolu, et hageja elab alaliselt Hiiumaal, on seetõttu edaspidi raskendatud tema mandrile

sõitmine, kuivõrd ta saab selleks kasutada vaid aeganõudvat praamiühendust. Hagejale on

põhjustatud elukvaliteedi langus, mis on püsiva iseloomuga.

2. Seoses AS-i Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid pankrotistumisega jättis Tallinna Linnakohus

9. detsembri 2002. a määrusega hagi AS-i Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid vastu

pankrotiseaduse (PankrS) § 20 lg 3 alusel läbi vaatamata.

3. 14. märtsil 2003. a esitas hageja avalduse hagi aluse muutmiseks seoses AS-i Eesti Lennukompanii

ELK Lennuliinid vastu esitatud hagi läbivaatamata jätmisega, leides, et AS Enimex oli nii lennuki

omanik, käitaja kui ka suurema ohu allika valdaja tsiviilkoodeksi (TsK) § 458 tähenduses. Samuti

vastutab kostja TsK § 449 alusel kahjude eest, mis on tekkinud tema töötaja (lennuki kapteni) süül

töökohustuste täitmisel.

4. Kostja AS Enimex palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna vastavalt TsK § 382 lg-le 1 peab hageja

enne hagi esitamist vedaja vastu esitama pretensiooni. Kostja pretensiooni saanud ei ole.

Kostja täiendava vastuse kohaselt ei olnud AS Enimex lennuki kui suurema ohu allika valdaja ning

reaalset võimu õhusõiduki üle tema korralduste alusel kahju tekitamise momendil ei teostatud,

mistõttu ei vastuta kostja tekitatud kahju eest TsK § 458 alusel. Nii lepinguliseks kui ka tegelikuks

vedajaks oli AS Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid, kes rentis mehitatud lennukit ja kellele

lennuki meeskond funktsionaalselt allus.

Kostja ei vastutaks ka juhul, kui ta oleks olnud lennuõnnetuse toimumise ajal lennuki valdajaks, kuna

kahju tekkis vääramatu jõu tõttu, mis ilmnes loodusjõudude mõjus.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas 2. juuli 2004. a otsusega hagi ning mõistis AS-ilt Enimex hageja

kasuks välja varalise kahju eest hüvitise 9249 krooni, moraalse kahju eest hüvitise 232 600 krooni ja

kohtukulu 3500 krooni, lisaks riigituludesse 18 700 krooni riigilõivu.

Kohus leidis, et TsK § 188 lg 1 järgi on kreeditoril solidaarse kohustuse korral õigus nõuda täitmist

nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi täies ulatuses kui ka osaliselt. Pretensiooni

esitamise kohustust hagejal ei olnud, sest veoleping oli hagejal sõlmitud AS-iga Eesti Lennukompanii

ELK Lennuliinid, mitte kostjaga.

Esitatud tõenditest nähtub, et kostja ei olnud suurema ohu allika valdaja ega vastuta TsK § 458 alusel.

Kohtule esitatud rendilepingu kohaselt andis kostja AS-ile Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid

lennuki rendile regulaarlendude tegemiseks. Rendilepingu järgi teostas kostja lennukiga lende liinil

Tallinn!Kärdla AS Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid. Teede- ja Sideministeerium oli 18. mail

2000. a AS-ile Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid välja andnud lennuettevõtja lennutegevusloa.

Lennuettevõtja sertifikaadi ja liiniloa marsruudil Tallinn!Kärdla!Tallinn oli Lennuamet samuti

välja andnud AS-ile Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid. Sellest tulenevalt oli lennuki kasutajaks

ja otseseks valdajaks lennuõnnetuse tagajärjel hagejale kahju tekitamise ajal AS Eesti Lennukompanii

ELK Lennuliinid. Lennuameti 25. jaanuari 2002. a kirja nr 1-13/200 kohaselt oli lennuki käitajaks

kostja, mis ei välista, et rendilepingu alusel sai lennuki valdajaks AS Eesti Lennukompanii ELK

Lennuliinid.

Kostja vastutab oma töötaja süül tekkinud kahju eest TsK § 449 järgi. Vaidlust ei ole selle üle, et

lennuki meeskonnal oli töösuhe kostjaga. Kooskõlas rendilepingu p-ga 2.2.4 sisaldas renditasu ka

lennuki meeskonna palga. Sellest järeldub, et meeskonnale maksis palga välja kostja. Kostja süü on

tõendatud lennuõnnetuse uurimise aruandes ja ekspertiisiaktis märgituga. Eksperdi arvamuse kohaselt

põhjustas õnnetuse lennuki meeskonna tegevus, mis ei vastanud ilmastikuoludele. Lennuki kapten ei

kasutanud kõiki ohutu lennu juhtimisvõtteid. Kostja ei ole tõendanud Kärdla lennuvälja

mittevastavust nõuetele lennuõnnetuse toimumise ajal. Vaidlust ei ole selles, et lennuõnnetuse ajal

olid ilmastikutingimused halvad ja väga keerulised. Kostja töötaja süü ja hagejale tekitatud kahju

vahel on põhjuslik seos ! juhul kui kostja töötaja süül ei oleks toimunud lennuõnnetust, ei oleks

hagejal kahju tekkinud. Kostja kui hagejale kahju tekitanud lennuki meeskonna tööandja süü

väljendub tema lennuki meeskonna õigusvastases tegevuses ! lennuõnnetuse põhjustamises.

Varaline kahju on tõendatud hageja seletustega. Võttes arvesse keskmisi turuhindasid ja võrreldes

neid hageja esitatud riknenud ja kaotsiläinud asjade hindadega, on asjade väärtus mõistlik ja reaalne

ning kostjalt tuleb välja mõista rahaline hüvitis 9249 krooni.

Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 25 ja lennuõnnetuse ajal kehtinud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 172 lg-st 4 tuleb kostjalt välja mõista ka moraalse kahju eest hüvitis 232 600

krooni. Hagejale tekitatud moraalne kahju on tõendatud hageja poolt kohtuistungil antud seletusega

ning esitatud kirjalike tõenditega. Lennuõnnetuse tagajärjel sai hageja parema kodarluu

liigespindmiku serva murru ja mõlema sääre eesmise pinna marrastused. Hageja käsi on siiani

valulik, esimesel aastal valutas õlg nii päeval kui öösel. Eelnimetatut kinnitab ka Sihtasutuse

Läänemaa Haigla 9. juuni 2004. a tõend. Pärast lennuõnnetust ei ole hageja enam võimeline sõitma

Hiiumaalt mandrile ja tagasi lennukiga, vaid teeb seda bussi ja praamiga. Hageja vajas

lennukatastroofijärgset kriisipsühholoogide korraldatud rühmatööd ja osales selles. Hageja seletuse

paikapidavust kinnitab Tiina Naaritsa 12. märtsi 2002. a arvamus psühholoogilise trauma mõjudest

inimesele. Arvamuse õigsust on kinnitanud Hiiumaal toimunud lennukatastroofi järgse

psühhosotsiaalse abi andja kriisipsühholoogina Ülle Kalvik. Seega on tõendatud hageja elukvaliteedi

langus lennuõnnetuse tagajärjel ning see on aluseks moraalse kahju eest hüvitise väljamõistmisele.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja saata asja esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Õige on linnakohtu järeldus, et kostja ei olnud kahju tekitamise

momendil suurema ohu allika valdaja, mistõttu ei tule kahju TsK § 458 alusel hüvitada. Kuid

linnakohus ei ole arvestanud kostja poolt esitatud tõenditega, mis kinnitavad vääramatu jõu

olemasolu ja on tekkinud kahjuga otseses põhjuslikus seoses. Oma seisukoha kujundamisel

õhusõidukile vääramatu jõu mõju puudumise kohta on linnakohus teisi tõendeid arvesse võtmata

tuginenud komisjoni lennuõnnetuse uurimise aruandele ning O. Tauri vastusele. Linnakohus pidas

põhjendamatult lennuki meeskonna tegevust lennuõnnetuse toimumise ajal süüliseks tegevuseks.

Linnakohus lükkas põhjendamatult tagasi V. Ovtðarovi ja N. Mihhailiku eksperdiarvamuse, millest

järeldus, et lennuki kaptenil ei olnud selles olukorras võimalik lennukit päästa. Samuti ei ole

linnakohus arvesse võtnud eksperdi arvamust lennuõnnetuse toimumise päeval Kärdla lennujaamas

olnud ilmastikutingimuste kohta, mis tõendab vääramatu jõu olemasolu ning selle mõju lennukile.

Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et AS Enimex peab hüvitama hagejale tekitatud kahju vastavalt TsK

§-le 449, kuna see paragrahv eeldab kahju hüvitamise kohustust vaid juhul, kui kahju on tekitatud

tema töötaja süül töö- või teenistuskohustuste täitmisel. Lennuki kapten A. Nikolajev ei olnud AS-i

Enimex töötajaks TsK § 449 tähenduses. Rendilepingu punktide 9.4!9.6 olemusest lähtudes tegutses

A. Nikolajev AS-i Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid alluvuses ja majanduslikes huvides.

Kostja ei tegutsenud õigusvastaselt ning ei tekitanud hagejale oma tegevusega moraalset kahju.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lõikele 1 lasub kahju suuruse ning selle

olemasolu tõendamise kohustus hagejal ning seega on hageja kohustatud tõendama moraalse kahju

olemasolu. Riigikohus on rõhutanud, et hagejale tekitatud kahju ei saa lugeda tõendatuks üksnes

hageja seletuste alusel.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja esitas vastuapellatsiooni, vaidlustades linnakohtu

otsuse osas, milles linnakohus leidis, et kostja ei vastuta tekitatud kahju eest TsK § 458 alusel. Lennu

ajal omab faktilist võimu õhusõiduki üle selle meeskond, eelkõige piloot. Õhusõiduki meeskond

koosnes AS-i Enimex töötajatest. Fakt, et kostja töötajad täitsid rendilepingu alusel AS-i Eesti

Lennukompanii ELK Lennuliinid tellimust, ei muuda kostja töötajaid AS-i Eesti Lennukompanii

ELK Lennuliinid töötajateks ega õhusõidukit tema faktilise võimu all olevaks. Kuna faktiline võim

lennuki kui suurema ohu allika üle oli kostja töötajatel, tuleb kostjat lugeda suurema ohu allika

valdajaks TsK § 458 tähenduses. Linnakohus on ebaõigesti hinnanud kostja ja AS-i Eesti

Lennukompanii ELK Lennuliinid vahel sõlmitud rendilepingut, asudes seisukohale, et rendilepingu

alusel sai lennuki otseseks valdajaks AS Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid. Rendileping ei

sätesta õhusõiduki andmist AS-i Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid otsesesse valdusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. jaanuari 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

rahuldas vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsuse põhjendusi, jättes

linnakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on vastuoluline linnakohtu käsitus, et kostja ei olnud küll õnnetusse

sattunud lennuki otsene valdaja, kuid vastutab lennuki meeskonna kui oma töötajate põhjustatud

kahju eest. Kui lennuk oli töösuhte raames kostja töötajate valduses, siis oli see ühtlasi ka kostja

valduses. Äriühing saab otsest valdust teostada üksnes füüsiliste isikute, sh oma töötajate kaudu.

AS-i Enimex ja AS-i Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid vahel sõlmitud rendilepingu sisuks ei

olnud lennuki kui vara rentimine. Lepinguga kohustus kostja andma AS-i Eesti Lennukompanii ELK

Lennuliinid käsutusse regulaar- ja tellimuslendude teostamiseks lennuki koos meeskonnaga,

kohustudes lennukit vastavalt õigusaktides sätestatule käitama, lennukit tehniliselt teenindama ja

remontima ning selle korrasoleku tagama. Seega võttis kostja endale kohustuse teostada vedu. Leping

ei vasta rendiseaduse § 2 lõikes 1 sätestatud rendilepingu mõistele ja seda ei saa pidada

rendilepinguks vaatamata sellele, et pooled lepingut nii nimetasid. Rendilepingust ega muudest

tõenditest ei tulene ka, et vaidlusaluse lennuki valdus oleks üle antud AS-ile ELK Lennuliinid.

Lennuk kuulus kostjale, seda juhtis kostja meeskond, kostja oli tegelik vedaja ja ühtlasi lennuki kui

suurema ohu allika valdaja. Tegelik võim asja üle on faktiline olukord ega sõltu sellest, kellele on

lennuettevõtja tegevusluba välja antud, kellel on lennuettevõtja sertifikaat või liiniluba ning kas vedu

toimus õigusaktides ettenähtud korras või mitte.

Kostja väitel toimus lennuõnnetus vääramatu jõu tagajärjel. Loodusnähtust saab pidada vääramatuks

jõuks üksnes siis, kui tuvastatakse, et loodusnähtuse toime tagajärjed ei olnud ettenähtavad ja

välditavad. Vääramatu jõu olemasolule võiks viidata see, kui ekstreemsetes ilmastikuoludes oleks

tehniliselt korras ja kooskõlas tehniliste nõuetega lendamiseks ettevalmistatud lennuki juhtimisel

kasutatud õigeid juhtimisvõtteid, kuid õnnetust ei oleks siiski suudetud vältida. Vabariigi Valitsuse

moodustatud lennuõnnetuse uurimise komisjoni aruande kohaselt põhjustas lennuõnnetuse lennuki

kapteni ebaadekvaatne olukorra hinnang lennuväljale lähenemiseks ning sellest tulenevad ebaõiged

juhtimisvõtted. Ka asja tundva isiku O. Tauri arvamuses on jõutud järeldusele, et õnnetuse põhjustas

lennuki meeskonna tegevus, mis ei vastanud ilmastikuoludele, et nendes ilmastikuoludes oli võimalik

lennuõnnetust ära hoida ning et lennuki kapten ei kasutanud kõiki ohutu lennu juhtimisvõtteid. Kostja

ei esitanud usaldusväärseid tõendeid, mis komisjoni ja O. Tauri järeldused ümber lükkaksid.

Vääramatu jõu olemasolu ei tõenda V. Ovtðarovi ja N. Mihhailiku kui asja tundvate isikute arvamus.

Nimetatud arvamusest ei saa aga järeldada, et lennukimeeskonnaga samasugustel asjaoludel heas

usus tegutsevad abstraktsed isikud ei oleks saanud ilmastikuolude tagajärgi mõistlikult ette näha ja

vältida. Järelduseks vääramatu jõu olemasolu kohta ei anna alust ka Venemaa Riikliku

Hüdrometeoroloogia Ülikooli asjatundjate koostatud ilmastikuolude analüüs. Analüüs ei kinnita ega

välista ilmastikuolude esinemist, samas on aga eelduslikest ilmastikuoludest tehtud kategooriline

järeldus, et meeskonnal polnud võimalik lennuõnnetust ära hoida. Võimalikest eeldustest ei saa teha

kategoorilist järeldust. Arvamusest selle kohta, et tõepärase meteoroloogilise informatsiooni

puudumine ei võimaldanud operatiivsetel teenistustel ja lennuki meeskonnal õigeaegselt vastu võtta

õiget otsust, järeldub, et tõepärase informatsiooni olemasolul oleks see olnud võimalik ja seega, et

lennuki juhtimisel tehti ebaõigeid otsuseid. See on argument vääramatu jõu puudumise kohta.

Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks linnakohus mittevaralise kahju olemasolu

hagejal tuvastanud üksnes hageja seletuste alusel. Linnakohus on oma otsuses käsitlenud lisaks

hageja seletusele ka rida kirjalikke tõendeid, millega põhjendas oma järeldust mittevaralise kahju

olemasolu kohta. Väitele, nagu ei olekski hageja lennuõnnetuse tagajärjel mittevaralist kahju

kandnud, ei ole kostja apellatsioonkaebuses tuginenud ja esmakordselt apellatsioonikohtu istungil

avaldatud seisukohad tuleb jätta tähelepanuta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, millega palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et kostja oli

lennuõnnetuse hetkel suurema ohu allika valdaja, ja kohaldas vääralt TsK § 458. Vastuolulised on

kohtute järeldused, et rendilepinguga kohustus kostja lennuki tellimuslendude tegemiseks AS-i Eesti

Lennukompanii ELK Lennuliinid käsutusse andma, kuid samas võttis rendilepinguga endale

kohustuse teostada vedu. Lepingus ei ole ühtegi tingimust, millega kostja oleks võtnud endale

kohustuse osutada AS-le Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid veoteenust. Samuti kohaldasid

kohtud ebaõigesti rendilepingu sätteid, leides, et pooltevaheline leping ei vasta rendilepingu mõistele.

Kostja ei nõustu ringkonnakohtu väitega, et kuna lennuk oli töösuhte raames kostja töötajate

valduses, siis oli see ühtlasi ka kostja valduses. AÕS § 33 lg 3 kohaselt ei saa lugeda lennuki

meeskonda lennuki valdajateks. Lennuki valdajaks on isik, kelle korraldusel teostab lennuki

meeskond lennuki üle faktilist võimu. Lennuki meeskond allus rendilepingu p 9.4 järgi

funktsionaalselt AS-ile Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid, kes oli ka lennuki otseseks valdajaks.

Kostja oli kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 tähenduses ega teostanud lendu. Nimetatud kostja väitele

ringkonnakohus oma otsuses vastanud ei ole.

Ebaõige on ringkonnakohtu otsuses märgitu, et lennuki käitajaks ja kasutajaks lennuõnnetuse ajal oli

kostja. Ainuüksi tsiviilõhusõidukite riikliku registri kande alusel sellist järeldust teha ei saa. Samuti

on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et ka AS Eesti Lennukompanii ELK Lennuliinid oli

ametlike dokumentide kohaselt lennuki käitajaks.

Kohtud ei järginud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel PS §-s 25 ja TsÜS § 172 lg-s 4

sätestatud nõudeid ega analüüsinud tõendeid, rikkudes sellega TsMS § 231 lg-t 4. Ringkonnakohtu

otsus ei ole kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga, sest ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas

hageja väidetav elukvaliteedi langus kujutab endast moraalset kahju ning kas see on tõendatud.

Samuti pole kohus põhjendanud, miks on hüvitise suuruseks 232 600 krooni.

Kuna kostja märkis apellatsioonkaebuses, et hageja moraalse kahju olemasolu ja suurus ei ole

tõendatud, rikkus ringkonnakohus TsMS § 319 lg-s 4 ja § 330 lg-s 4 sätestatut, kui jättis kostja

vastavasisulised põhjendused tähelepanuta.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 308 lg-t 1, kui jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata

apellatsiooniastmes tunnistajana üle lennuki kapten A. Nikolajev, kes ei olnud lennuõnnetuse

tagajärjel amneesia tõttu varem võimeline kohtus ütlusi andma, kuid kelle ütlused on vajalikud

lennuõnnetuse asjaolude selgitamiseks, mh vääramatu jõu olemasolu tuvastamiseks.

10. Hageja ei vastanud kassatsioonkaebusele tähtaegselt.

11. Kohtuistungil jäi kassaatori lepinguline esindaja kaebuses esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning asi tuleb

saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Analoogsetes vaidlustes AS-i Enimex vastu on kolleegium 25. mai 2005. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-51-05 (RT III 2005, 20, 206) ja 26. mai 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05 (RT III

2005, 20, 207) leidnud, et LennS §-st 53 tulenevalt kohaldatakse Eesti siseriiklike õhuvedudega

tekitatud kahju hüvitamise nõuetele Varssavi ja Guadalajara konventsioonide sätteid (RT II 1998, 2-4,

7 ja 9) ning siseriiklikud normid on rakendatavad üksnes osas, milles need konventsioonid kahju

hüvitamise kohustust ei reguleeri.

14. Ringkonnakohus on ka käesolevat vaidlust lahendades jätnud tähelepanuta ja kohaldamata LennS

§ 53 lg 1 ja selles viidatud konventsioonide sätted, rikkudes sellega TsMS § 228. Sellest tulenevalt

peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel arvestama ülalviidatud konventsioonide sätteid ning

selgitama, kas AS Enimex oli tegelik vedaja Guadalajara konventsiooni artikli I (c) tähenduses ning

kas ja missuguses ulatuses ta vastutab hagejale lennuõnnetusega tekitatud kahju eest Varssavi ja

Guadalajara konventsiooni alusel.

15. Tegelik vedaja on Guadalajara konventsiooni artikli I (c) kohaselt isik, kes ei ole lepinguline

vedaja, kuid teostab vedu lepingulise vedaja volituse alusel. Volituse olemasolu eristab seaduslikku

vedajat omavolilisest vedajast. Tegeliku vedaja vastutus on põhjendatud sellega, et ta täidab faktiliselt

lepingulise vedaja eest lepingut, juhtides ja kontrollides vahetult lendu, mistõttu on tal potentsiaalne

võimalus lennuki operaatorina tekitada reisijatele kahju.

Rahvusvahelistel õhuvedudel teostab tegelik vedaja reeglina nn koodi jagamise lende, kus reisija on

sõlminud õhuveolepingu ühe lennuettevõttega, kuid õhuveo teostab kas osaliselt või täielikult teine

lennuettevõte, kes oma meeskonnaga lendu opereerib. Tegelikuks vedajaks võib olla ka

tðarterlepingu alusel isik, kes on lennuki ja meeskonna andnud tellimusveo tegemiseks lepingulisele

vedajale, kuid säilitab lennu üle teatud kontrolliõigused.

Üksnes mehitatud lennuki rendileandmisest ei piisa selleks, et isikut lugeda Guadalajara

konventsiooni artikli 1 (c) tähenduses tegelikuks vedajaks. Oluline on muuhulgas tegelik

käsutusõigus lennuki kasutamisel ning lennuki kasutamine oma kuludega (kindlustuse sõlmimine,

kütuse ostmine, hooldustööde tellimine jne). Teisisõnu on igal konkreetsel juhul vaja otsustada, kas

lennuki käitamise õiguslike ja majanduslike asjaolude hindamisel eksisteerivad olulised asjaolud

sellises ulatuses, et isikut saaks koormata lennuõnnetusest tuleneva vastutusega. Käesoleval juhul ei

ole kolleegiumi arvates määrav, kellele kuulus lennutegevusluba, lennuettevõtja sertifikaat ja liiniluba

marsruudil Tallinn!Kärdla regulaarse lennuliini pidamiseks.

16. Juhul, kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et linnakohus rikkus TsMS § 171 lg-s 1

sätestatud kohtu kohustust tagada protsessiosalistele kõikide asjas tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamise võimalus, võib ta kaaluda linnakohtu otsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks

esimese astme kohtusse saatmist.

17. Mittevaralise (moraalse) kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kohus, sõltumata

poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata

jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Öeldu ei tähenda seda, et kohus peaks omal

algatusel koguma tõendeid hüvitise suurust mõjutada võivate asjaolude kohta.

18. TsMS § 308 lg 1 kohaselt võib apellant või vastustaja esitada ringkonnakohtus tõendeid, mida ta

ei esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu

võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Ringkonnakohus

rikkus seda sätet, sest ta jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata lennuõnnetuse põhjuste

selgitamiseks tunnistajana üle lennuki kapten A. Nikolajev. Ringkonnakohus leidis, et kostja oleks

pidanud taotlema A. Nikolajevi ülekuulamist esimese astme kohtus. Kostja tugines asjaolule, et

A. Nikolajev ei olnud asja menetlemise ajal esimese astme kohtus võimeline ütlusi andma osalise

mälukaotuse tõttu. Selline asjaolu tingiks kolleegiumi arvates kostja taotluse rahuldamise.

Ringkonnakohus ei ole kostja väidet A. Nikolajevi mälukaotuse kohta hinnanud.

P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu