3-1-1-79-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-79-05

Otsuse kuupäev

26. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

K.T. süüdistusasi KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsus

kriminaal-asjas nr 1-1052/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.T. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2005. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsus K.T. kriminaalasjas muutmata ja

K.T. kaitsja kassatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel kaitsjatasu 849,60 krooni (kaheksasada

nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti) Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks.

3. Välja mõista K.T-lt riigieelarve tuludesse (Rahandusministeeriumi a/a 10220034800017

viitenumber 2800050562) 849,60 krooni (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja

kuuskümmend senti) kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. K.T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi selles, et ta esitas 7. aprillil 2004. a

Tartu Vangla administratsioonile teadvalt vale kaebuse enda peksmise kohta 6. aprillil 2004. a vangla

inspektori A.P. poolt ja selles, et ta andis kohtueelses menetluses kannatanuna teadvalt valeütlusi.

Kohtueelsel menetlusel väitis K.T., et ta ei ole esitanud teadvalt vale kaebust ega ole andnud kannatanuna

valeütlusi, sest inspektor

A.P. tõepoolest peksis teda.

2. Tartu Maakohtu kohtuistungil palus prokurör vaheaega kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks. Samal

päeval sõlmisidki ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, K.T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Marina Valge

kokkuleppe, milles K.T. ja tema kaitsja nõustusid esitatud süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooniga ning

jõudsid kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutava karistuse liigis ja määras.

3. Tartu Maakohtu 1. veebruari 2005. a kohtuotsusega tunnistati K.T. süüdi KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1

järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 10 kuud ja KarS § 65 lg 2 järgi kokku 1 aasta ja 19

päeva vangistust.

Kriminaalasja materjalide ja kohtuliku arutamise põhjal tegi kohus järelduse, et kokkuleppe sõlmimine oli

süüdistatava tõelise tahte avaldus ja kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse sätteid.

4. K.T. esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse täielikult tühistada ja saata

kriminaalasja täiendavale uurimisele. Apellant selgitas, et nõustus kokkuleppes märgitud karistusega, sest

keeldumise korral ähvardati teda veelgi suurema ebameeldivusega. Apellant eitas täielikult oma süüd ning

märkis, et asjas on üle kuulamata tunnistaja, kes nägi ja kuulis tema peksmist pealt.

5. Tartu Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Kohus ei tuvastanud kokkuleppemenetluse normide rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul olid

apellatsioonis esitatud väited põhjendamatud ja ümber lükatud kriminaalasja materjalidega. Samuti märkis

ringkonnakohus, et tunnistajate ülekuulamine kohtus ei ole kokkuleppemenetluses vajalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava K.T. kaitsja vandeadvokaat M. Valge,

paludes kaitsealuse suhtes tehtud kohtuotsused tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja

saata kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kaitsja osutab K.T. apellatsioonis toodud

seisukohale, et kokkuleppe kinnitamine kohtu poolt olukorras, kus isik pole oma süüd tunnistanud, on

käsitatav kokkuleppemenetluse normide rikkumisena. Kaitsja märgib, et KrMS § 247 kohaselt tuleb kohtul

välja selgitada, kas süüdistatav on aru saanud kokkuleppest ja kas ta nõustub sellega, mida käesolevas asjas

kaitsja juuresolekul ka tehti. Süü tunnistamist kokkuleppemenetluse sätted ei nõua. Kaitsja küll leiab, et K.T.

kokkulepe sõlmiti nõuetekohaselt, kuid palub siiski Riigikohtul selgitada, kas kokkuleppe sõlmimine

olukorras, kus isik oma süüd ei tunnista, on menetlusõiguse normidega kooskõlas.

7. Kassatsioonivastuses vaidleb ringkonnaprokurör T. Tamm kassatsioonile vastu, märkides, et nii esimese

kui teise astme kohus ei tuvastanud kokkuleppe sõlmimisel menetlusnormide rikkumist. Sama on kinnitanud

kaitsja oma kassatsioonis. Prokurör leiab ühtlasi, et seadusest ei tulene süüdistatava poolt süü tunnistamise

nõuet kokkuleppemenetluse eeltingimusena.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalmenetluse koodeksi § 364 lg 1 sätestas selgesõnaliselt lihtmenetluse kohaldamise ühe alusena

süü täies mahus tunnistamise süüdistatava poolt. Kehtiv Kriminaalmenetluse seadustik süü tunnistamise

nõuet lihtmenetluste, s.h kokkuleppemenetluse alusena aga otseselt ei nimeta.

Lahendades küsimust sellest, kas kokkuleppe sõlmimine olukorras, kus süüdistatav oma süüd talle

inkrimineeritavas teos otsesõnu ei tunnista, on kooskõlas menetlusõiguse normidega, märgib Riigikohtu

kriminaalkolleegium esmalt, et kriminaalmenetlusõiguse normid on eelkõige suunatud karistusõiguse

efektiivsele rakendamisele ning menetlusosaliste õiguste tagamisele. Seega peab kriminaalmenetlusõiguse

normide kohaldamine tagama, et isikut karistatakse siis ja ainult siis, kui tema poolt toime pandud tegu

vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Nimetatu kehtib eranditult

ka lihtmenetlusi reguleerivate menetlusõiguse normide kohta.

9. Kokkuleppemenetluse kohaldamise üheks eelduseks on prokuratuuri ja kahtlustatava või süüdistatava ning

tema kaitsja jõudmine kokkuleppele kuriteo kvalifikatsioonis ja karistuse liigis ning määras (kuriteoga kahju

tekitamisel ka selle kahju laadis ja suuruses). KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud alles siis, kui

sellele on alla kirjutanud nii prokurör, süüdistatav kui tema kaitsja.

Sellise kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda aga kuidagi kohtu

rolli õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt

sõlmitud kokkuleppe n.-ö tehnilisele kinnitamisele. Kuigi kokkuleppemenetluses märgitakse süüdimõistva

kohtuotsuse põhiosas vaid see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi tunnistab ja kokkuleppe sisu,

tuleb ka selles menetluses kohtul eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat

süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi,

lõike ja punkti järgi Karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse

tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on

talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine

toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid

süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Sealjuures tuleb kohtul

kriminaalmenetlus lõpetada, kui asjas ilmnevad KrMS § 199 lg 1 p-des 1-5 loetletud alused, või tagastada

kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohus ei nõustu kokkuleppes märgitud kuriteo kvalifikatsiooni,

tsiviilhagi suuruse, karistuse liigi või määraga, samuti juhul, kui kohtul tekivad kohtuotsuse tegemisel muud

kahtlused (KrMS § 248 lg-d 1-3).

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe

sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui süüdistatav ise on selle

kokkuleppega nõus. Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüksarvatud

kuriteo kvalifikatsiooniga, ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva

kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Seejuures

ei ole oluline, et süüdistatav oleks end varasemas menetluses otsesõnu süüdi tunnistanud - kokkulepe on

võimalik ka olukorras, kus süüdistatav või kahtlustatav menetluse varasemates staadiumides on eitanud oma

süüd kuriteo toimepanemises. Oluline on aga, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda

sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 lasub viimatinimetatud

asjaolude kontrollimise kohustus kohtul.

Kriminaalkolleegium märgib, et kahtlustataval ja süüdistataval, kes ei loe end kuriteo toimepanemises süüdi

olevaks, on olemas kõik võimalused mitte nõustuda kokkuleppemenetlusega ja taotleda enda kohtuasja

lahendamist üldmenetluses. Samuti on süüdistataval õigus loobuda juba sõlmitud kokkuleppest kohtuliku

arutamise käigus. Kriminaalkolleegium märgib, et seadus ei sea süüdistatava poolt kokkuleppest loobumisele

vorminõudeid, mistõttu ka süüdistatava poolt küsitluse käigus kohtule avaldatud süü mittetunnistamine võib

olla vaadeldav kokkuleppest loobumisena. Kokkuleppest loobumise õiguse aktsepteerimiseks edasises

kriminaalmenetluses, s.o pärast seda, kui kohus on lahkunud otsuse tegemiseks nõupidamistuppa, puudub

aga igasugune mõistlik alus.

Vastavalt KrMS § 318 lg 3 p-le 4 saab süüdistatav, kes ei ole kohtulikul arutamisel kokkuleppe-menetluses

avaldanud mittenõustumist kokkuleppega, vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust

apellatsiooni korras üksnes viitega Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao mingi sätte rikkumisele.

Asjaolu, et süüdistatav on kohtus nõustunud kokkuleppega, kuid soovib kohtuistungi järgselt kokkulepet

vaidlustada, ei ole kuidagi võimalik lugeda Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao rikkumiseks.

Seetõttu on ülimalt oluline, et kohtu tegevus, selgitamaks välja, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud,

on sellega nõus ja on väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet, ei oleks üksnes formaalne. Selle

nõude rikkumisel võib olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes,

mis toob kaasa kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise.

11. Kõnealuses kriminaalasjas on K.T., kes end kohtueelses menetluses kuritegude toimepanemises süüdi ei

tunnistanud, nõustunud koos kaitsjaga 1. veebruaril 2005. a alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi.

Seejuures selgitati K.T-le tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Samal

päeval sõlmisid prokurör, K.T. ja tema kaitsja ka kokkuleppe. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt andis

kohus K.T. kokkuleppemenetluses kohtu alla ja selgitas talle veelkord tema õigusi. Sama protokolli kohaselt

on kohus selgitanud, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas ta nõustub kokkuleppega ja kas

kokkulepet sõlmides on ta väljendanud oma tõelist tahet. Nii on K.T. kohtu küsimustele vastates märkinud, et

nii süüdistus kui kokkuleppe sisu on talle arusaadavad, et ta on selle kokkuleppega nõus, jääb selle

kokkuleppe juurde ja et sõlmitud kokkuleppes väljendub tema tõeline soov ja tahteavaldus. Samuti on kohus

küsitlenud kaitsjat, kes jäi kokkuleppe juurde ja väitis, et tema kaitsealune on sõlminud kokkuleppe oma

vabal tahtel ning et kaitsja ei täheldanud kokkuleppe sõlmimisel menetlusnormide rikkumist. Kokkuleppe

juurde jäi ka prokurör. Maakohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus kohtuotsuse tegemisel lahendatavad

küsimused kohtuliku arutamise põhjal ja kriminaaltoimiku materjalide alusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et nimetatud asjaoludel leidis ringkonnakohus põhjendatult, et

maakohus on K.T. süüditunnistamisel ja karistamisel järginud kokkuleppemenetlust reguleerivaid norme.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 24. märtsi 2005. a kohtuotsuse muutmata ja K.T. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

13. K.T. kaitsja määratud korras vandeadvokaat M. Valge esitas Riigikohtule taotluse kokku 849,60 krooni

õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb Advokaadibüroo Valge & Uiga kasuks välja mõista 849,60

krooni. KrMS § 186 lg 2 alusel kuulub see summa väljamõistmisele K.T-lt riigi kasuks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg