3-1-1-77-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-77-05

Otsuse kuupäev

26. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi J.P. süüdistuses KrK § 100 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/131/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri

Natalja Vesteri ja kannatanu B.N. esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Marina Leisi kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2005. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks

samale kohtule.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Kannatanu esindaja kassatsioon jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.P. tunnistati Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2004. a otsusega KrK § 100 järgi süüdi selles, et ta lõi

tahtlikult kannatanu A.N-le kindlakstegemata torke-lõikevahendiga kaela, näo, rinna ja parema käe

piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri. J.P. karistati vangistusega kuueks aastaks ja temalt mõisteti B.N.

kasuks välja 2980 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi S.N-t,

kuid tema osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud.

2. J.P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles

taotles esimese astme kohtu otsuse tühistamist ja J.P. õigeksmõistmist. Kaitsja seadis kahtluse alla alaealiste

tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütluste usaldusväärsuse selles, et istudes maja ees kasvanud puu otsas, nägid

tunnistajad läbi korteri akna, kuidas kohtualune J.P. võttis midagi aknalault ja tegi käega torkeliigutusi.

Kaitsja taotles tunnistajate ütluste kontrollimiseks uurimiseksperimendi läbiviimist, sest linnakohus oli

keeldunud seda tegemast. Apellant juhtis tähelepanu asjaolule, et tunnistajate ütlused ei kattu omavahel.

Seetõttu oli süüdimõistev kohtuotsus tema hinnangul rajatud oletustele.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a määrusega rahuldati apellandi taotlus tunnistajate A.K. ja A.Ž.

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ning tuginedes AKKS § 15 lg-le 1 ja KrMK § 218 lg 1 p-dele 2 ja 3

kohustati Põhja Ringkonnaprokuratuuri ühe kuu jooksul läbi viima täiendav sündmuskoha vaatlus,

tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütluste seostamine olustikuga ning uurimiseksperiment.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kokkuvõtvalt linnakohtu otsuses esitatud tõendite

analüüsi ja kohtu järeldustega ega pidanud AKKS § 29 lg-le 5 tuginedes vajalikuks nende kordamist.

Ringkonnakohus märkis, et kuigi uurimiseksperimendi läbiviimine ei täitnud selle menetlustoimingu

eesmärki, kõrvaldasid täiendavad uurimistoimingud oma kogumis koos teiste kriminaalasjas kogutud

tõenditega kahtlused tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlustes.

Pokuröri korraldatud täiendavate uurimistoimingutega saadud faktilisi andmeid käsitas ringkonnakohus asja

õigeks otsustamiseks tähtsust omavate asjaoludena ning hindas neid kogumis teiste kogutud tõenditega.

Seejuures leiti, et uurimistoimingutega saadud faktilised andmed tõendavad, et tunnistajad A.K. ja A.Ž.

kirjeldavad oma ütlustes nende poolt tegelikult nähtud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja lükkavad ümber

apellatsioonkaebuse vastupidised väited.

Ž

Ei peetud ka vajalikuks A.K. ja A.Ž. kordusülekuulamist ringkonnakohtus, sest apellatsioonimenetluse

käigus saadud tõendid võimaldasid kontrollida nende ütluste õigsust. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja

väidetega nimetatud tunnistajate erinevatel menetlusetappidel antud ütluste erinevuse ja seega ka nende

ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Kohus leidis, et nende tunnistajate ütlustes ei ole vastuolusid menetletava

kriminaalasja oluliste tehiolude osas.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsuse peale esitas J.P. kaitsja kassatsiooni, milles taotles

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja

leidis, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339

lg 1 p 10 ning KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Menetlusõiguse rikkumine seisnes kaitsja arvates selles, et

puudus kohtuistungi protokoll, milles oleks fikseeritud ringkonnakohtu määratud tõendite kogumise käik ja

tõendite uurimise tulemused, ning seega on ringkonnakohus oma otsuses tuginenud lubamatutele tõenditele.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2005. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti

2004. a otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtu poolt apellatsioonimenetluses prokuratuurile täiendavate

uurimistoimingute tegemiseks korralduse andmine oli ebaseaduslik ja tõi kaasa põhjendamatu kohtuotsuse.

7. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 9. märtsi 2005. a otsusega

linnakohtu otsuse J.P. süüditunnistamises ja mõistis kohtualuse talle KrK § 100 järgi esitatud süüdistuses

õigeks, sest tema süü osas esinesid põhjendatud ning kõrvaldamatud kahtlused.

Ringkonnakohus märkis, et kaitsja taotlus uurimiseksperimendi läbiviimiseks pole põhjendatud, sest asja

arutamise ajal polnud enam võimalik taastada teo toimepanemise aegseid tehiolusid. Tehiolude taastamine

polnud võimalik ühelt poolt seetõttu, et neid ei kirjeldatud kohtueelsel uurimisel piisava täpsusega. Teisalt ei

olnud see aga võimalik põhjusel, et nii eksperimendis osalema pidavad subjektid (tunnistajad) kui ka

objektid (puu, vaade korterisse) olid muutunud. Seega puudus ringkonnakohtu hinnangul garantii, et

eksperimendi läbiviimisel saaksid täidetud kõik menetlusõiguslikud nõuded.

Järgnevalt leidis ringkonnakohus, et J.P. süüditunnistamine eeskätt tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlustele

tuginedes on ebapiisav. Alaealiste tunnistajate ütlustes esinevad vastuolud, mida pole võimalik kõrvaldada.

Nende tunnistajate kohtuistungil antud ütlustest ei nähtu, kumb kohtualustest siis ikkagi terava esemega lõi

või vehkis. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu ka asjaolule, et kohtualused on sarnased kaksikõed. Samuti

kahtles ringkonnakohus, kas J.P. löökide või liigutustega tekitati lõike-torkehaavu põrandal lamava

kannatanu kaela piirkonda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

8. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalja Vester esitas Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi

2005. a otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale

kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on motiveerimata, selles on

kriminaalasjas kogutud tõendid võrreldes maakohtuga üldsõnaliselt ja ilma omapoolse analüüsita ümber

hinnatud. Seejuures on jäetud ära näitamata, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel.

Kassatsiooni esitas ka B.N. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, kes taotleb Tallinna

Ringkonnakohtu 9. märtsi 2005. a otsuse tühistamist ja Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2004. a otsuse

jõustamist. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt tulnuks ringkonnakohtus käesoleva kriminaalasja teistkordsel

arutamisel alaealiste tunnistajate ütlusi kontrollida vahetult, kuid seda tehti üksnes toimiku materjalide

põhjal. Kassaatori hinnangul on ringkonnakohtu otsuses jäetud arvesse võtmata asjaolud, et raske

alkoholijoobe tõttu vastupanuvõimetu kannatanu surma põhjustas lõike-torkehaavast põhjustatud unearteri

vigastus ning et S.N. on menetluse käigus muutnud enda ütlusi eesmärgiga vabastada J.P.

kriminaalvastutusest. Kassaator märgib, et J.P-l kuriteo toimepanemise järgselt üksnes ühe verejälje

tuvastamine võib olla tingitud verejälgede hävitamisest, pesemisest või muudest toimingutest.

Esitatud kassatsioonidele esitas J.P. kaitsja kassatsioonivastused, milles leiab, et B.N-l kui KrMS § 344 lg 2

kohaselt menetluses osaleval kannatanul puudub kassatsiooniõigus küsimustes, mida tema esindaja on

vaidlustanud. Samuti pole kaitsja hinnangul nimetatud kassatsioonis sisuliselt esitatud ühtki õiguslikku

argumenti, mis võiks KrMS § 362 kohaselt olla ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Vastuses

prokuröri kassatsioonile märgib kaitsja, et ta ei nõustu prokuröri seisukohaga, nagu puuduks ringkonnakohtu

otsuses motiivid. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohus hinnanud tõendeid ja oma seisukohti piisava

põhjalikkusega motiveerinud. Kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et linnakohtu otsuses on alaealiste

tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlusi piisava põhjalikkusega analüüsitud, ning märgib, et ilmselgelt on nende

ütlustes segunenud fantaasia ja reaalsus. Kaitsja ei nõustu ka prokuröri väitega, nagu oleks ringkonnakohus

käesolevas kriminaalasjas hinnanud tõendeid esimese astme kohtust kardinaalselt erinevalt.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsuse

tühistamise ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmise põhjuseks oli

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ringkonnakohtu poolt. Nimelt tunnistati menetlusseadusega

vastuolus olevaks ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a määrus, millega kohustati prokuratuuri läbi viima

täiendavaid uurimistoiminguid. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et ringkonnakohtul puudub pädevus

anda prokuratuurile korraldus uurimistoimingute läbiviimiseks ja seetõttu pole uurimistoimingute

läbiviimisel järgitud kõiki menetlusõiguslikke nõudeid ja garantiisid. Nende (nõuete ja garantiide)

arvestamata jätmine ongi kaasa toonud ringkonnakohtu otsuse ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse. Samas

nenditi, et ringkonnakohus on ise õigustatud kriminaalasja apellatsiooni korras arutades vajadusel läbi viima

kõiki uurimistoiminguid ja kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on ringkonnakohus ka igati põhjendatult

nõustunud apellatsioonkaebuses taotletuga - vajadusega kontrollida alaealiste tunnistajate ütluste

usaldusväärsust täiendavate uurimistoimingutega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-04, p 13 - RT III 2005, 4, 35).

10. Järgnevalt märgib kriminaalkolleegium, et kahtlemata on iga kohtukoosseis vaba hindama tõendeid. Eesti

kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille

kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt. Kui 24. augustil 2004. a otsuse teinud ringkonnakohtunikud pidasid vajalikuks

käsitletavas kriminaalasjas täiendavate uurimistoimingute läbiviimist, siis lähtudes tõendite vaba hindamise

põhimõttest ei olnud see otsustus siduv kohtu koosseisule, kes langetas otsuse 9. märtsil 2005. a. See

kohtukoosseis oli õigustatud langetama iseseisva otsustuse kaitsja esitatud taotluse - uurimiseksperimendi

läbiviimise - kohta. Järgnevalt annabki Riigikohtu kriminaalkolleegium hinnangu, kas ringkonnakohtu poolt

kaitsja taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud ja kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega.

11. Jättes rahuldamata kaitsja taotluse, leidis ringkonnakohus, et uurimiseksperimendi läbiviimine pole

põhjendatud, sest asja täpseid tehiolusid pole võimalik taastada.

Siinkohal märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et uurimiseksperimendi eesmärk on koguda

tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid. Kuid uurimiseksperimendi olustiku täielikku vastavust

uuritava sündmuse olustikule ei ole alati võimalik kindlustada. Küll tuleb aga sellist vastavust taotleda

oluliste tingimuste osas, millest sõltuvad otseselt uurimiseksperimendi tulemused. Tingimuste kohta, milles

toimus uuritav sündmus, saadakse andmeid kriminaaltoimikust. Kui need on ebatäielikud, siis kuulatakse üle

veel isikuid, kes võivad anda ütlusi uuritava sündmuse olustiku ja muude oluliste asjaolude kohta,

toimetatakse sündmuskoha täiendvaatlus jms. Seega eksisteerib alati võimalus, et uurimiseksperiment võib

anda tegelikult toimunust mingil määral erineva tulemuse, aga see ei saa olla põhjuseks, miks nimetatud

uurimistoiming välistada. Eksperimendiga saab taotleda vaid tehiolude võimalikult täpset kopeerimist, mis

olnuks teostatav ka käesolevas kriminaalasjas. Riigikohtu kriminaalkolleegium viitab siinjuures oma varem

avaldatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi

hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 - RT III, 2005, 15, 148).

12. Edasiselt juhib kriminaalkolleegium järjekordselt ringkonnakohtu tähelepanu tõendite hindamise

põhinõuetele. Riigikohus on jätkuvalt seisukohal, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et

ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul

nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad

kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-137-03,

p 9 - RT III 2004, 2, 22).

13. Esimese astme kohus jõudis kriminaalasjas tõendeid hinnates järeldusele, et J.P-le süüksarvatud tegu on

tõendatud, ja mõistis kohtualuse süüdi tahtlikus tapmises. Ringkonnakohus jõudis aga samu tõendeid uurides

vastupidisele järeldusele - J.P. süü pole tõendatud ja ta tuleb A.N. tahtlikus tapmises õigeks mõista. Seetõttu

peab Riigikohtu kriminaalkolleegium hindama, kas ringkonnakohus on esitanud põhjendeid, miks ta jõudis

samu tõendeid hinnates teistsugustele järeldustele ja kas ringkonnakohtu otsuses on ära näidatud, milliseid

vigu tegi esimese astme kohus.

14. Ringkonnakohus, loobudes uurimiseksperimendi läbiviimisest või ise teiste täiendavate tõendite

kogumisest - sündmuskoha täiendvaatlusest, alaealiste tunnistajate ütluste ja olustiku seostamisest, väidab, et

linnakohus on J.P. tahtlikus tapmises süüdi tunnistanud, tuginedes eeskätt ja põhiliselt kahe alaealise

tunnistaja ütlustele (tl 458). Riigikohtu arvates ei tulene selline järeldus linnakohtu otsusest, mille kohaselt

olid süüdimõistmise aluseks lisaks A.K. ja A.Ž. ütlustele veel sündmuskoha vaatlusprotokoll, laiba

kohtuarstliku ekspertiisi akt, tunnistaja S.K. ütlused, kohtualuste ütlused (tl-d 334 - 336).

15. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et A.K. ja A.Ž. nägid korteris toimuvat tüli. Nende ütlused

haakuvad ka kriminaalasjas kogutud muude tõenditega (laiba asukoht, kannatanule tekitatud vigastuste liik ja

asjaolu, et pärast tüli käigus põrandale kukkumist kannatanu enam ei tõusnud). Samas otsuses on

ringkonnakohus aga asunud seisukohale, et pole kindel kas A.N. tapeti tunnistajate poolt nähtud tüli käigus.

Ringkonnakohus nõustus J.P. kaitsja väitega, et tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütlustest ei selgu, kes A.N-t noaga

lõi. Samas refereerib ringkonnakohus aga nimetatud tunnistajate ütlusi, millest nähtub, et A.K väitel lõi A.N-

t noaga S (s.o S.N.) õde, kelleks on J.P., ja A.Ž. väitel oli lööjaks I tädi (s.o samuti J.P.). Seega hoolimata

tunnistajate ütluste sisulisest ühtelangevusest on ringkonnakohus teinud meelevaldse järelduse nende ütluste

vastuolulisusest.

16. Ringkonnakohus toob tunnistajate A.K. ja A.Ž. ütluste usaldusväärsust kõigutava tegurina muuhulgas

esile asjaolu, et kohtualused olid sarnased kaksikõed, keda tunnistajad võisid omavahel kergesti segi ajada.

Seejuures nähtub selgelt, et ringkonnakohus uuris tõendeid pealiskaudselt, sest kohtuotsusest pole võimalik

aru saada, millel niisugune väide põhineb. Kohtu järelduse pealiskaudsust kinnitab asjaolu, et

ringkonnakohtu istungil viibis üksnes J.P.. Seega kohus ei veendunud ega saanudki tegelikkuses veenduda

J.P. ja S.N. väljanägemise sarnasuses.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on põhjendamatu ringkonnakohtu rõhutatud osundus J.P. kaitsja

väitele, et pärast A.N. tapmist olid S.N-l verejäljed näos ja käel, J.P-l aga üksnes seljal. Kui ringkonnakohus

on nimetatud asjaoludega üritanud veelgi kõigutada võimalust, et tapmise toimepanijaks oli J.P., siis tuleb

tähelepanu juhtida sellelegi, et pärast A.N. surma saabumist üritasid J.P. ja S.N. korteris toimunu asjaolusid

varjata. Muuhulgas pesti sel põhjusel verejälgi ja süüdati tuba, milles toimus A.N. surmaga lõppenud tüli.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu poolt J.P. õigustava tõendina verejälgede

paiknemisele tuginemine on selles valguses motiveerimata.

18. Peamiselt aga lähtub ringkonnakohus J.P. õigeksmõistmisel sellest, et "kui J.P. akna all seistes või

aknalaual istudes käes olnud terava esemega löövaid liigutusi tegi, nagu tuvastas linnakohus, on äärmiselt

kaheldav, et just nende õues puu otsas istuvatele tunnistajatele paistvate löökide või liigutustega tekitati

mitmeid lõike-torkehaavu põrandal lamava kannatanu kaela piirkonda" (tl 459). Ringkonnakohtu otsusest ei

nähtu, miks pole alaealiste tunnistajate ütlused kohtu jaoks usaldusväärsed. Ringkonnakohus on J.P. õigeks

mõistes paljasõnaliselt lähtunud kõrvaldamata kahtlustest tema süüs, kuid nende kahtluste kõrvaldamiseks

pole ringkonnakohus midagi ette võtnud.

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas on alaealised tunnistajad A.K. ja

A.Ž. kogu kriminaalmenetluse käigus andnud muutumatult ühetaolisi ütlusi selle kohta, et J.P. tegi N-te

korteris aset leidnud tüli käigus mingi esemega löövaid liigutusi. Samas on linnakohus ka tuvastanud, et S.N.

pole kedagi löönud (tl-d 334-335). Sellises olukorras ei piisa J.P. õigeksmõistmiseks ringkonnakohtu

motiveerimata väitest, et tema süü osas esineb kõrvaldamata kahtlusi.

20. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas sisalduvad mitmed

vastuolud tõendite hindamisel. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsuses toodud põhjenduste kujunemine

kohtuotsust lugedes arusaadav. Pole ära näidatud, milliseid vigu tõendite hindamisel on teinud esimese astme

kohus. Need puudused kokkuvõttes tingivad selle kohtuotsuse tühistamise motiivide puudumise tõttu, sest

ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Siinkohal peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks viidata oma varasematele seisukohtadele, et põhjenduse kujunemine

kohtuotsuses peab olema jälgitav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 - RT III 2003, 17, 159).

21. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2005. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks samale kohtule.

22. Kannatanu B.N. esindaja advokaat Marina Leisi kassatsiooni kohta märgib Riigikohus järgmist.

Vastavalt KrMS § 344 lg-le 2, on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas.

Käesoleval juhul on kannatanu esindaja aga taotlenud kriminaalasjas sisuliselt uue otsuse tegemist. Seetõttu

tuleb B.N. käesoleva kassatsiooni osas lugeda isikuks, kellel puudub KrMS § 344 lg-st 3 tulenevalt selleks

õigus ja tema esindaja kassatsioon tuleb jätta läbi vaatamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Peeter Vaher