3-2-1-83-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-83-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) hagi Eesti

Agrovarustuse OÜ vastu võlgnevuse 9 297 540 krooni 96 sendi

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/67/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Agrovarustuse OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. september 2005. a

Istungil osalenud isikud

Eesti Agrovarustuse OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaat

U. Feldschmidt

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2004. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Eesti Agrovarustuse OÜ-le kassatsioon-kaebuselt

4. veebruaril 2004. a tasutud kautsjon, 20 000 (kakskümmend

tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) esitas 31.oktoobril 2002 Tallinna Linnakohtule hagi

Eesti Agrovarustuse OÜ vastu võlgnevuse 9 265 277 krooni 55 sendi väljamõistmiseks. 25.veebruaril

2004 suurendas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista võlgnevus 9 297 540 krooni 96 senti hagi

esitamise päeva (30.oktoobri 2002.a) seisuga.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariik laenuandjana ja Eesti Agrovarustuse

AS 29.aprillil 1998 lepingu nr 5-8-98, millega vormistati ümber ja pikendati varasemaid hageja ja

kostja õiguseellaste vahel sõlmitud lepinguid. Selle lepingu allkirjastamisega kaotasid kehtivuse

poolte vahel sõlmitud lepingud nr 1-11-94, 5-8-93, 5-10-94. Lepingu nr 5-8-98 kohaselt sai

laenusaaja Maailmapanga ja Jaapani Eksport-Impordi Panga poolt saadud sihtotstarbelise

taastamislaenu arvel laenu põllumajanduskemikaalide ja põllumajandusmasinate tagavaraosade

ostmiseks summas 44 269 724 Jaapani jeeni ja 176 200 USA dollarit. Laenusaaja kohustus laenu

vastavalt maksegraafikule tagastama hiljemalt 20.augustiks 2002 ja tasuma intressi, mis võrdus 5%

väljamakstud ja tagasimaksmata summalt. Lepingu p 4 nägi ette ka viiviste tasumise kohustuse, mis

võrdus aastaarvestuses 1% kogu viibinud põhisumma osalt ja intressisummalt juhul, kui laenusaaja

viivitas lepinguliste kohustuste täitmisega. Kostja oma lepingujärgseid kohustusi täitnud ei ole ja

võlgnes hagejale hagiavalduse esitamise seisuga 206 545 USA dollarit ja 50 senti (3 286 464 krooni 6

senti) ja 46 349 865 Jaapani jeeni (6 011 076 krooni 9 senti).

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja selgitas, et saadud laen kandis

poliitilist eesmärki, kusjuures kostja õiguseellane vabariiklik koondis Eesti Agrovarustus oli laenu

vahendajaks, täites riiklikke funktsioone. Laen oli sihtotstarbeline ning selle eest ostetud kaup (akud,

mineraalväetised jms) tuli tootjatele edasi müüa. Samas lubatud käibemaksuvabastus, mis oli laenu

eeltingimuseks, venis (vastav käibemaksuseaduse § 28 lg 4.2 muudatus jõustus alles 05.juulil 1996).

Laenu eest soetatud kaupade müügimahud olid oodatust väiksemad ning suur osa kaubast muutus

müügikõlbmatuks. Laenulepinguga nr 5-8-98 vormistati laen ümber, kuid lepingu sõlmis tollase Eesti

Agrovarustuse AS-i nõukogu esimees Haimur Puks, kellel puudus vastavalt aktsiaseltsi põhikirjale

õigus lepingut sõlmida, ning kostja ei ole seda ka hiljem heaks kiitnud. 12. mail 1999 otsustas Eesti

Agrovarustuse AS-i üldkoosolek nimetatud äriühingu osaühinguks ümber kujundada ning kostja

teavitas Rahandusministeeriumi ÄS § 483 kohaselt ümberkujundamise otsusest ning avaldas vastava

teate väljaandes Ametlikud Teadaanded. Laenulepingust tulenevat nõuet hageja siis ei esitanud.

Kostja käsitab eeltoodut vaikiva aktseptina. Vaidlusaluse laenulepingu p 5 järgi tagatakse lepingu

täitmine riigieelarvest selleks eraldatud vahenditega, kuid nimetatud vahendeid kostjale ei eraldatud.

3. Tallinna Linnakohus jättis 21.juuni 2004.a otsusega hagi rahuldamata.

29.aprilli 1998.a laenulepingu sõlmis selleks esindusõiguseta isik. Kohus nõustus hageja seisukohaga,

et nimetatud lepingu p 5 on tühine, kuna see fikseeris riigile võetud kohustuse (võla tasumiseks

riigieelarves sihtotstarbeliste vahendite tagamine), mis on põhiseadusega vastuolus. PS § 65 p 10

kohaselt otsustab riigilaenude tegemise ja riigile muude varalise kohustuse võtmise Vabariigi

Valitsuse ettepanekul Riigikogu. Kostjal tekkisid probleemid laenu eest sisseostetud kauba

realiseerimisega juba 1995. aastal ning kostja kirjavahetusest nii Põllumajandus- kui

Rahandusministeeriumiga järeldub üheselt, et kostja soovis laenujäägi maksmise asemel selle

kustutamist, mida Põllumajandusministeerium ka toetas. Lepingus märgitud kaup telliti eeldusel, et

kaupade realiseerimisele laieneb käibemaksuvabastus. Kohus jõudis laenulepingu täitmist hinnates

järelduseni, et kostja kiitis lepingu heaks ainult osas, mis oli kauba realiseerimisest saadud

vahenditega kaetud.

TsÜS § 66 lg 2 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole

oluliselt rikutud. TsÜS 66 lg-te 3 ja 4 kohaselt ei pea tühist tehingut täitma ning tühine tehing on

kehtetu algusest peale. TsÜS § 68 järgi ei too tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste osade kehtetust,

kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. TsÜS § 94 lg 2 järgi teeb juriidiline isik

tehingu esindaja kaudu. Sama seaduse § 103 lg 1 järgi on tehing tühine, kui selle tegi teise isiku nimel

isik, kellel ei olnud volitust või kes ületas volituse piire. ÄS § 483 sätestab võlausaldajate kaitse

äriühingu ümberkujundamise korral. TsÜS § 63 kohaselt loetakse vaikimist tahteavalduseks, kui see

on seaduses või poolte kokkuleppes ette nähtud. VÕSRS § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on

tekkinud enne 01.juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Eeltoodust

järeldas kohus, et leping nr 5-8-98 on tühine ning poolte õigussuhteid reguleerivad sellele eelnenud

laenulepingud, mis hageja soovil hagi alusesse ei kuulu. Seega jääb hagiavaldus rahuldamata ja 9 297

540 krooni 96 senti kostjalt välja mõistmata. Kohus märgib aga, et laenulepingu täitmise võimatus jäi

piisavalt tõendamata, kuna kaupade realiseerimist käsitlev dokumentatsioon esitati vaid osaliselt.

4. Hageja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista hageja kohtukulud

(hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu).

Kostja leidis, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb rahuldamata jätta. Kostja nõustus

linnakohtu otsusega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 4. veebruari 2005. a otsusega linnakohtu otsuse materiaalõiguse normi

ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ja tegi uue otsuse, millega rahuldas

hagi ja mõistis Eesti Agrovarustuse OÜ-lt Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) kasuks

välja 9 297 540 krooni 96 senti võlgnevuse hüvitamiseks ning kohtukulude katteks 652 000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt järeldas linnakohus ekslikult, et poolte sõlmitud

laenuleping on lepingu punkti 5 tühisuse tõttu kehtetu tervikuna. Kohus ei arvestanud asjaolu, et

kostja asus lepingu punkti 5 tühisusele vaatamata lepingust tulenevaid kohustusi täitma ega

pöördunud kordagi hageja poole nõudega eraldada riigieelarvest vahendeid laenulepingust tuleneva

kohustuse täitmiseks. Hageja poolt kohtule esitatud kontoväljavõtetest nähtub selgelt, et kostja on

raha üle kandnud 1998. a sõlmitud laenulepingu täitmiseks, viidates makse selgituses lepingu

numbrile. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 68 kohaselt ei too tehingu ühe osa kehtetus kaasa

teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata. Kuna kostja on

vaidlusalust laenulepingut kahe eelarveaasta jooksul (1998. ja 1999. a) täitnud, teades seejuures, et

raha kohustuste täitmiseks riigieelarvest ei ole eraldatud, ei saanud lepinguliste kohustuste täitmise

finantseerimine riigieelarvest olla oluliseks lepingu sõlmimise eeltingimuseks. Lepingu

allkirjastamisega kaotasid kehtivuse samade poolte vahelised laenulepingud nr 1-11-94, 5-8-93, 5-10-

94, mis taolist riigieelarvest kohustuste täitmise finantseerimise sätet ei sisaldanud. Kuna kohustuste

täitmise finantseerimise sättest lepingus ei sõltu kostja kohustuse olemasolu, ei ole põhjendatud

eeldada, et lepingut ilma tühise sätteta sõlmitud ei oleks. Eelnevast tulenevalt ei saanud laenulepingu

punkti 5 tühisus mõjutada ülejäänud lepingu kehtivust.

Kostja on volituseta sõlmitud laenulepingu täitmisega tervikuna heaks kiitnud. Laenu

tagasimaksmine on üks kostja laenulepingust tulenev kohustus ja kostjale sellise kohustuse pannud

tehingut saab seetõttu täitmisega heaks kiita vaid tervikuna. Ka volituseta tehtud tehingu hilisemat

heakskiitu reguleeriv TsÜS § 103 lg 2 ei sätesta võimalust kiita volituseta tehtud tehing hiljem heaks

vaid osaliselt. Kui kostja oleks soovinud tehingut heaks kiita osaliselt, oleks ta pidanud pöörduma

hageja poole tehingu muutmiseks. Arvestades, et laenu tagasimaksmine on rahaline kohustus, mis ei

saa lõppeda täitmise võimatuse tõttu, ei ole sellise tehingu osaline heakskiitmine täitmisega võimalik

ka ülejäänud (heaks kiitmata) osa täitmise võimatusele viidates.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus jättis hindamata asjaolud, et Eesti Agrovarustuse OÜ õiguseellased ei saanud

eelnevatel aastatel laenulepingute järgi mitte raha, vaid kauba, mille realiseerimisest saadava raha

pidid tagastama Rahandusministeeriumile. Tegemist oli 1993. ja 1994. a poliitilise otsuse tulemusel

sõlmitud lepingutega põllumajandustootjate abistamiseks. Samuti jättis kohus hindamata

põllumajandusministrite taotlused, mille kohaselt oli reaalselt tegemist Rahandusministeeriumi poolt

sõlmitud laenu jäägiga, mida ei ole kunagi antud Eesti Agrovarustuse AS-ile ega tema eelkäijatele

ning mille eest ei ole laekunud kaupa. Hagejale makstud summad ei ole laenu tagastamine, vaid

realiseeritud kaubajääkide eest raha riigile kandmine.

Ilma lepingu punktis 5 sätestatuta ei oleks kostja endale võtnud selliseid ebamõistlikke ja kahju

toovaid kohustusi.

Ringkonnakohus jättis ka hindamata asjaolu, et lepingu nr 5-8-98 sõlmimiseks ei olnud nõukogu

esimehel volitusi ning ei nõukogu, juhatus ega ka üldkoosolek ei ole tehingut ka hiljem heaks kiitnud.

Tühist tehingut tuleb kostaja arvates eeldada ka sellest, et Rahandusministeerium ei esitanud nõuet,

kui aktsiaselts kujundati ümber osaühinguks.

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

8. Eesti Vabariik (laenuandja) ja Eesti Agrovarustuse AS (laenusaaja) sõlmisid 29.aprillil 1998. a

laenulepingu nr 5-8-98. Sellega asendati pooltevahelised varasemad laenulepingud. Lepingu punkt 5

nägi ette, et laenusaaja tagab laenuandjale lepingust tulenevate kohustuste täitmise Eesti Vabariigi

riigieelarvest talle selleks sihtotstarbeliselt eraldatud vahenditega. Vastavalt hageja teatisele ei saanud

Rahandusministeerium riigi esindajana riigile varalisi kohustusi lepinguga võtta, sest PS § 65 p 10

järgi otsustab Vabariigi Valitsuse ettepanekul riigile varaliste kohustuste võtmise üle ainult Riigikogu.

Seega on lepingu punkt 5 tühine ja selle üle pooled ka ei vaidle.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenulepingu ühe punkti kehtetus muudab kehtetuks lepingu

tervikuna. Ringkonnakohus asus seisukohale, et laenuleping oleks sõlmitud ka ilma punktita 5, seega

ei ole vastavalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-le 68 alust kogu lepingut tervikuna kehtetuks

lugeda.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu järeldus, mille kohaselt leping oleks sõlmitud ka ilma

punktita 5, ei rajane kõigi asjaolude arvestamisel. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 68

sätestas, et tehingu ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing

oleks tehtud ka kehtetu osata. Kas varasemaid lepinguid lõpetav ja uutel tingimustel sõlmitud leping

oleks tehtud ka kehtetu osata, selle hindamisel tuleb mh arvestada sedagi, kas ja kuidas nähti lepingus

ette lepingupoolte kohustuste muutumine võrreldes varasemate lepingutega ja milline võis olla

lepingupoolte huvi varasema lepingu lõpetamiseks ja selle asendamiseks uuega.

Kolleegium nõustub kassaatori etteheitega, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kuigi

varasemad lepingud ei näinud ette laenusaaja kohustuse täitmist riigieelarvelistest vahenditest, ei

fikseerinud varasemad laenulepingud ka täpset krediidisummat, jättes selle hilisemaks

täpsustamiseks. Varasemad lepingud fikseerisid vaid krediteeritava summa piirmäära. Otsustamaks

lepingu punkti 5 kehtetusest tulenevalt kogu lepingu kehtivuse üle, tuleb hinnata ka laenulepingu

majanduslikku tähendust kostjale, seda, miks riik üldse nõustus laenulepingus tagama kostja

kohustuste täitmise riigieelarve vahenditest, samuti kostja kirjavahetust erinevate ministeeriumitega

ning nimetatud lepingute puhul sedagi, kas varasemate lepingute sõlmimisel eeldati kohest

käibemaksusoodustust realiseeritavatele kaupadele.

11. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et lepingu täitmine kostja poolt tõendab, et kostja

oleks selle sõlminud ka ilma kehtetu p-ta 5. Leping kehtivus või kehtetus ei sõltu ainuüksi selle

täitmisest. Näiteks võib seadusevastasuse tõttu tühist lepingut täita, eeldades ekslikult selle kehtivust.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on ka oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02 (RT III 2002, 20, 238)

leidnud, et: "Ainuüksi see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks.

Tehingu tühisuse hindamisel omab tähendust tehingu materiaalne alus, mitte see, kas, millal ja

millistel asjaoludel tehinguosaline tehingu tühisuse tuvastamise nõude esitas."

12. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 103 lg 2 kohaselt on volituseta tehtud tehing kehtiv, kui

see on hiljem heaks kiidetud. Ringkonnakohus leidis, et 1998. a laenulepingu hilisema täitmisega on

kostja selle heaks kiitnud ning tema väited, et ta täitis varasemaid lepinguid, ei vasta asjas kogutud

tõenditele. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta kostja makse selgituses märgitud lepingu

numbriga kontoväljavõtetes.

Kolleegium leiab, et tehingut võib täitmisega heaks kiita eeldusel, et täitmisega saadi aru või oleks

pidanud aru saama täitmise õiguslikust tähendusest, sellest, et täitmine toob endaga kaasa tehingu

kehtivuse. Ainult makseülekannetel märgitud lepingu number ei ole piisavaks tõendiks, et kostja on

lepingu täitmisele asunud ning sellega volituseta sõlmitud tehingu heaks kiitnud. Seega väärib

endiselt tähelepanu ka kostja väide, et ta ei täitnud hagejale 1998. a ja 1999. a tehtud maksetega

lepingut nr 5-8-98, vaid tagastas varasemate lepingute järgi saadud kaupade realiseerimisest laekunud

summasid.

13. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et tühist tehingut saab eeldada sellest, et hageja jättis kostja

ümberkujundamisel osaühinguks oma nõude ÄS § 483 alusel esitamata. Äriühingu

ümberkujundamisel äriühingu võlausaldajatele ÄS § 483 kohaselt ettenähtud kahekuuline tähtaeg

tähendab, et ümberkujundatav äriühing peab tähtaja jooksul esitatud võlausaldajate nõuded kas

piisavalt tagama või rahuldama. Võlausaldajad, kes nõudeid selle tähtaja jooksul ei esita, saavad oma

nõuded esitada üldkorras.

14. Kassaator väidab kassatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud, kui suures ulatuses ja kas

pankade krediteeritud kauba kogused ja saadud kauba kogused vastavad summaliselt.

Kolleegium märgib sellega seonduvalt järgmist. Kui ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune leping

oleks sõlmitud ka ilma punktita 5, siis võib tõusetuda laenulepingu rahatuse küsimus. TsK § 276 lg 1

kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha

või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud.

Seega lasuks laenulepingu rahatuse tõendamiskohustus kostjal, kes peaks tõendama, et ta

laenulepinguga ettenähtud raha ei saanud või et puudus esialgne kohustis, mis 29. aprilli 1998. a

lepinguga asendati teise kohustisega. Taolist tõendamiskoormise jagunemist on Riigikohtu

tsiviilkolleegium käsitlenud ka oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 (RT III, 2002, 25, 291),

leides, et kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult mingit

kohustust hageja ees ei ole.

L. Laarmaa, P. Jerofejev, H. Jõks