3-2-1-70-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS-i Ühinenud Meiereid (pankrotis) hagi G. van den Bergh

Nijmegen B.V., G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. ja

AS-i Hansapank vastu aktsiate müügilepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja aktsiate pankrotivarasse mõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1272/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Ühinenud Meiereid (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindajad vandeadvokaadid P. Varul ja I.-E. Aavakivi.

Kostjate G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh

Nymegen Beheer B.V. esindajad vandeadvokaadid L. Glikman ja

M. Ots. Kostja AS-i Hansapank esindaja vandeadvokaat

K. Räppo.

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Ühinenud Meiereid (pankrotis) esitas 24. detsembril 2002. a hagi G. van den Bergh Nijmegen

B.V. vastu 18. veebruaril 2000. a sõlmitud aktsiate müügilepingu ja 22. märtsil 2000. a sõlmitud sama

lepingu lisaks oleva makse- ja sulgemise memorandumi kehtetuks tunnistamiseks ja aktsiate

pankrotivarasse mõistmiseks. Kui kostjal aktsiaid enam alles ei ole, siis palus hageja mõista talle

välja aktsiate eest 69 850 000 krooni suurune rahaline hüvitis. Samas esitas hageja taotluse G. van

den Bergh Nymegen Beheer B.V. kaasamiseks kolmanda isikuna kostja poolel. Harju Maakohtu

9. jaanuari 2004. a määrusega kaasati G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. ja AS Hansapank

menetlusse kostjatena.

2. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid AS Ühinenud Meiereid, G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G.

van den Bergh Nymegen Beheer B.V. 18. veebruaril 2000. a Nijmegenis Hollandis aktsiate ostu-

müügilepingu, millega hageja müüs G. van den Bergh Nijmegen B.V.-le 1 416 360 AS-i Põlva Piim

aktsiat, 400 AS-i Pitol aktsiat, 20 000 AS-i Pimix aktsiat ja kõik ZAO Galaktika aktsiad. Kostja

kohustus aktsiate eest tasuma kokku 113 850 000 krooni. Tehing viidi lõpule 22. märtsil 2000. a, kui

pooled kirjutasid alla müügilepingu lisaks olevatele maksememorandumile ning sulgemise

memorandumile. Aktsiate ostuhinna tasumiseks maksis G. van den Bergh Nijmegen B.V. hageja eest

tema 18. novembri 1998. a laenulepingust tuleneva võla AS-le Hansapank summas 44 000 000

krooni. Maksememorandumi p 2 kohaselt tasaarvestasid pooled aktsiate ostuhinnast 69 850 000

krooni järgmiselt:

G. van den Bergh Nijmegen B.V. tasaarvestas oma nõude hageja vastu summas 1 500 000 USA

dollarit. Nõue tulenes hageja ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. vahel 12. novembril 1999. a

sõlmitud laenulepingust;

G. van den Bergh Nijmegen B.V. kasutas aktsiate müügilepingu p-st 12.5 tulenevat õigust ja

vähendas aktsiate ostuhinda ulatuses, mille võrra AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO

Galaktika varade netoväärtus osutus aktsiate müügilepingu p 8.3 alusel koostatud due diligence`i

järgi väiksemaks, kui see pidi olema nimetatud äriühingute raamatupidamisbilansi järgi 31. jaanuari

2000. a seisuga;

G. van den Bergh Nijmegen B.V. tasaarvestas AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO

Galaktika kõik talle loovutatud nõuded hageja vastu;

G. van den Bergh Nijmegen B.V. tasaarvestas kõik muud talle hageja vastu kuuluvad nõuded.

AS-i Ühinenud Meiereid pankrotimenetlus algatati 20. detsembril 2001. a ja pankrot kuulutati välja

Harju Maakohtu 31. mai 2002. a otsusega.

3. Hageja leiab, et aktsiate müügilepingul on poolte ebavõrdsete kohustuste tõttu kinke iseloom ja see

tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 aluselt tunnistada kehtetuks. Kuigi lepingu

esemeks olevate AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika aktsiate kokkulepitud

müügihind oli 113 850 000 krooni, andis hageja need G. van den Bergh Nijmegen B.V. omandisse 44

000 000 krooni eest. Hageja ei ole G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.-lt 1 500 000 USA dollarit

saanud. Samuti puudus kostjal õigus kasutada aktsiate müügilepingu p-st 12.5 tulenevat õigust ja

vähendada aktsiate ostuhinda, sest ei ole andmed selle kohta, et AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i

Pimix ja ZAO Galaktika varade netoväärtus oleks due diligence`i järgi osutunud väiksemaks

raamatupidamisbilansis märgitust. Samuti ei olnud G. van den Bergh Nijmegen B.V.-l õigust aktsiate

ostuhinda tasaarvestada oma kõikide ülejäänud (ka loovutatud) nõuetega hageja vastu.

4. Ühtlasi palus hageja tunnistada G. van den Bergh Nijmegen B.V. AS-i Ühinenud Meiereid

lähikondseks aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal PankrS § 49 lg 2 p 4 või § 49 lg 3 mõttes. Seotuse

hindamisel tuleks seaduse analoogia alusel kohaldada tulumaksuseaduse § 8 p 6, mille kohaselt on

isikud omavahel seotud, kui neile kuulub üle 25% ühe ja sama juriidilise isiku aktsia- või

osakapitalist, häälte koguarvust või õigusest juriidilise isiku kasumile. Hagejale ja G. van den Bergh

Nijmegen B.V.-le kummalegi kuulus 50% AS-i Pimix aktsiatest, mistõttu olid nad tehingu tegemise

ajal seotud. Seda, et ta oli aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal hageja lähikondne, kinnitavad ka

muud asjaolud: 1) aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal kuulus 5,1% AS-i Ühinenud Meiereid

aktsiatest G. van den Bergh Nijmegen B.V. 100%-lisele emaettevõtjale G. van den Bergh Nymegen

Beheer B.V.-le ja 4,9% aktsiatest G. van den Bergh Nijmegen B.V. juhatuse liikmele Olaf Maria

Starmansile, kes oli ühtlasi ka G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. juhatuse liige;2) osaluse

kaudu AS-is Pimix olid pooled "sõltuvad isikud" kuni 30. juunini 2002. a kehtinud tolliväärtuste

määramise seaduse § 2 lg 3 p 7 ja alates 1. juulist 2002. a kehtiva tolliseadustiku § 48 lg 8 p 7

tähenduses; 3) hageja ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. vahel olid pikaajalised lepingulistel

alustel põhinevad majandussuhted. Hageja müüs seotud isikule G. van den Bergh Nymegen Beheer

B.V.-le ja tema 100%-lisele tütarettevõtjale Montex B.V.-le kaupu ja teenuseid aruandeaastal kokku

120 944 000 krooni eest ning ostis samal perioodil neilt kaupu ja teenuseid kokku 162 531 000 krooni

eest. AS Ühinenud Meiereid müüs 19,22% oma toodangust G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.-

le ja Montex B.V.-le ning ostis neilt kaupu 29,10% ulatuses kogu ostetud kaupadest.

5. AS-i Ühinenud Meiereid aktsiakapital oli 31. detsembri 1999. a seisuga majandusaasta aruande

kohaselt negatiivne 26 773 000 krooni ja 31. detsembri 2000. a seisuga 43 490 205 krooni, mistõttu

hageja ei suutnud täita äriseadustikust tulenevat aktsiakapitali säilitamise nõuet. Audiitori

järeldusotsuste kohaselt tegutses aktsiaselts viimastel aastatel olulise tegevuskahjumiga.

6. Kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. vaidles hagile vastu. Tema vastuväidetega ühines ka

kostja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et 44

000 000 krooni ei olnud aktsiate harilik väärtus. Hageja ei ole kostjale ZAO Galaktika aktsiaid üle

andnud. Hageja ei ole tõendanud tehingu kinke iseloomu ja võlausaldajate huvide kahjustamist.

Samuti ei ole hageja tõendanud, et aktsiaid oleks saanud müüa soodsamalt ja sel teel maksta võlad

kostjatele. Tehingu eesmärk oli hageja võlgade tasumine kostjale ja võlgnevuse vähendamine AS-le

Hansapank. Hageja ei ole tema lähikondne. See, et tehingu tegemise ajal olid hageja ja kostja

mõlemad 50% AS-i Pimix aktsiate omanikud, ei tõenda, et pooled olid lähikondsed. Ka asjaolu, et

AS-i Ühinenud Meiereid 5,1% aktsiate omanik oli kostja emaettevõtja, ei tõenda, et pooled olid

lähikondsed. Emaettevõtja on iseseisev juriidiline isik, mistõttu selline osalus ei võimalda mõjutada

äriühingu otsuseid. Pankrotiseaduse § 49 lg 2 loetleb lähikondsed isikud numerus claususŽe

põhimõttel ja PankrS § 49 lg 3 eeldab kõrgendatud tõendamise standardeid. Tulumaksuseadus

reguleerib maksukohuslase ja riigi vahelist haldussuhet, mitte ühe äriühingu kontrolli teise poolt,

seetõttu on viide sellele seadusele asjakohatu. Hagiavaldusest ei nähtu, milline konkreetne isik omas

pädevust oluliste otsuste tegemisel ning milles seisnes konkreetne juhtimine ja kontroll.

Hageja on 1 500 000 USA dollari suurust laenu tunnistanud võlatunnistuses. Tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 272 lg 3 kohaselt võib igasugune kohustus olla vormistatud laenuna ja võlakiri on maksekohustuse

aluseks.

Hageja on lepingu kontekstist välja rebinud p 4.2 ja pidanud kõigi müüdud aktsiate hinnaks 113 850

000 krooni, kuigi tegelikult maksti 44 000 000 krooni. Ka ei ole hageja vähendanud hagi hinda ZAO

Galaktika aktsiate hinna võrra.

Kooskõlas 18. veebruari 2000. a lepingu p-ga 12.5 oli ostjal õigus vähendada ostuhinda 5 000 000

krooni võrra, kui lepingu p 8.3 kohaselt läbi viidud due diligence`i tulemusel ilmneb, et äriühingu

puhasväärtus on 5 000 000 krooni võrra väiksem kui 31. jaanuari 2000. a bilansis näidatu. Kuna

erinevus oli AS PriceWaterhouseCoopers due diligenceŽi raporti järgi üle 5 000 000 krooni, vähendas

kostja ostuhinda.

Hageja 2000. a majandusaasta aruande lisade kohaselt sai hageja 18. veebruari 2000. a lepingu alusel

kasumit AS-i Põlva Piim aktsiate müügist 44 055 479 krooni, AS-i Pitol aktsiate müügist 584 919

krooni ja AS-i Pimix aktsiate müügist 168 000 krooni. Järelikult oli leping hagejale kasulik ning ta ei

muutunud tehingu tulemusena maksejõuetuks. Seega ei ole võimalik tehingut PankrS § 44 lg 1 p 4

alusel kehtetuks tunnistada.

7. Kostja AS Hansapank vaidles hagile vastu seetõttu, et tema vastu ei ole nõuet esitatud. AS-i

Hansapank suhtes oli tegemist laenulepingutest tulenevate hageja kohustuste täitmisega kolmanda

isiku poolt ehk täitmise panemisega kolmandale isikule. Kohustuse täitmisega AS-le Hansapank

tekkis ostjal nõudeõigus müüja vastu, mis väljendus aktsiate müügihinna tasaarvestuses. Ekslik on

kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. käsitus, nagu tekiks tal lepingu kehtetuks tunnistamisel

tagasinõudeõigus AS-i Hansapank vastu. Tal tekiks tagasinõudeõigus müüja vastu tasutud

müügihinna ulatuses. Hagis soovitud hüvitise hulka ei ole arvestatud AS-le Hansapank tasutud

võlgnevust. AS Hansapank ei ole ka vaidlustatava tehingu pooleks. AS Hansapank toetas kostja G.

van den Bergh Nijmegen B.V. vastuväiteid osas, mis ei ole vastuolus tema väidete ja põhjendustega.

8. Harju Maakohtu 15. juuni 2004. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsusega tunnistati kehtetuks AS-i

Ühinenud Meiereid (pankrotis), G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh Nymegen

Beheer B.V. vahel 18. veebruaril 2000. a sõlmitud aktsiate müügileping koos selle juurde kuuluva

makse- ja sulgemise memorandumiga. G. van den Bergh Nijmegen B.V.-lt mõisteti välja AS-i

Ühinenud Meiereid pankrotivarasse 1 416 360 AS-i Põlva Piim aktsiat, 400 AS-i Pitol aktsiat ja 20

000 AS-i Pimix aktsiat. Juhul, kui G. van den Bergh Nijmegen B.V.-l ei ole nimetatud aktsiaid alles,

otsustati mõista AS-le Ühinenud Meiereid hüvitis summas 47 050 000 krooni.

9. Maakohus leidis, et kuna hageja palus tunnistada 18. veebruari 2000. a lepingu kehtetuks PankrS

§ 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel, siis tuleb eelkõige välja selgitada, kas G. van den Bergh Nijmegen B.V. oli

hageja lähikondne. Kohus leidis, et G. van den Bergh Nijmegen B.V. tuleb tunnistada hageja

lähikondseks. Ühist olulist majanduslikku huvi näitavad asjas poolte pikaajalised majanduslikud

suhted. 1999. a majandusaasta aruande lisast nähtub, et hageja müüs seotud isikutele ja ostis neilt

suures mahus kaupa. Poolte pikaajalisi majandussuhteid kinnitavad ka kostjate esitatud

tollideklaratsioonid. Asjas on kindlaks tehtud, et lisaks poolte ühisele majanduslikule huvile esineb

ka muid asjaolusid, mis annavad põhjust lugeda PankrS § 49 lg 3 alusel G. van den Bergh Nijmegen

B.V. hageja lähikondseks. Asjakohane on hageja viide tulumaksuseaduse § 8 p-le 6, mille kohaselt on

isikud omavahel seotud, kui neile kuulub üle 25% ühe ja sama juriidilise isiku aktsia- või

osakapitalist, häälte koguarvust või õigusest juriidilise isiku kasumile, ja kuni 30. juunini 2002. a

kehtinud tolliväärtuste määramise seaduse § 2 lg 3 p-le 7, sest pankrotiseadus ei määratle omavahel

seotud isikute mõistet. Tulumaksuseaduse mõttes olid pooled seotud isikud, sest kummalegi kuulus

50% AS-i Pimix aktsiatest. G. van den Bergh Nijmegen B.V. emaettevõtja G. van den Bergh

Nymegen Beheer B.V. omas 5% ja tema ning G. van den Bergh Nijmegen B.V. juhatuse liige O. M.

Starmans omas kokku 4% hageja aktsiatest, mis võis anda neile võimaluse hageja tegevusele mõju

avaldada.

Kuna G. van den Bergh Nijmegen B.V. oli hageja lähikondne ja hageja taotles tehingu kehtetuks

tunnistamist PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel, siis ei ole oluline, kas võlgnik kahjustas kinkega

teadlikult võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli sellest teadlik. Enne pankroti väljakuulutamist

tehtud kinketehing on objektiivselt võlausaldajate huve kahjustav. Pankrotiseaduse § 44 lg 1 p-s 4

sätestatud aluse korral peab kingisaaja või võlgnik tõendama, et võlgnikul oli vara teatud ulatuses

alles, s.o võlgnik oli maksejõuline. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oli tehingu tegemise ajal

maksejõuline.

Pankrotiseaduse § 44 lg 2 puhul oli halduril vaja tõendada, et tehingus olid poolte kohustused ilmselt

ebavõrdsed. Kui tehingul oli kinke iseloom, siis ei ole oluline, kas leping tõi kaasa maksejõuetuse.

Asjas ei ole tõendatud tehingu tegemise ajal tasaarvestatud 1 500 000 USA dollari suuruse nõude

olemasolu. Kostja ei ole tõendanud, milline kohustus vormistati ümber laenuks. Seetõttu ei saa ka

hageja tõendada selle kohustuse täitmist ega ei saanud seda ka tasaarvestada.

Asjas, kus nõue on esitatud lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 44 lg 1 p 4 alusel, on kohtul

vaja hinnata lepingu p-st 12.5 tuleneva hinna alandamise kokkuleppe aluseks olevaid tõendeid. OÜ

Rimesse MRI hindamisakt ei saa tõendada hinna alandamise aluseks olevaid asjaolusid. Lisaks peab

kohtul olema võimalus kontrollida tõendeid, mis kinnitavad hindamisaktis toodud järeldusi. Kuna

kohtule pole esitatud tõendeid, mille põhjal võiks tuvastada poolte vahel tehtud tasaarvestuse suurust

ja selle vastavust tegelikkusele, siis ei saa kohus anda hinnangut ka kostja esitatud tõendi, OÜ

Rimesse akti, asjakohasusele. Kostja esitatud tollideklaratsioonid, millede järgi tarniti hagejale kaupa

enam kui 299 000 000 krooni eest, ei tõenda tasaarvestuse aluseks olnud nõuete olemasolu.

Kohus vähendas nõutud hüvitise suurust, sest hageja ei andud kostjale üle ZAO Galaktika aktsiaid.

Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraaþikohtu 21. detsembri 2001. a otsusega on hagejalt välja

mõistetud kostjale üleandmata jäänud ZAO Galaktika aktsiate eest kahju hüvitamiseks 18 240 000

krooni.

10. Apellatsioonkaebused maakohtu otsuse peale esitasid kõik kostjad. Kostjad G. van den Bergh

Nijmegen B.V. ja G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V. palusid otsuse tühistada ja menetluse

lõpetada või jätta hagi rahuldamata. Kohus ei tuvastanud, millisel alusel ja tunnusel ning millises osas

oli tehingul kinke iseloom. Kohus ei kaalunud ega põhjendanud, miks ja millises osas olid

kohustused ebavõrdsed. Hageja valis hagi aluseks tehingu kinke iseloomu ja kohus oleks pidanud

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 229 lähtuma poolte põhiväidetest ja vastama

hageja väitele kinke iseloomu ja kostjate vastuväidetele selle puudumise kohta. G. van den Bergh

Nijmegen B.V. täitis lepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse. Tehinguga kustutati hageja

võlad G. van den Bergh Nijmegen B.V. ees. Kohus eiras hageja poolt õigeks võetud asjaolu. Hageja

tunnistas, et ta võlgnes 60 791 000 krooni ja pärast tehingut tema kohustused G. van den Bergh

Nijmegen B.V. ees lõppesid. Hageja pidi tõendama ka võlausaldajate huvide kahjustamist. Tehingu

kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise aluseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. Kohus ei ole

tuvastanud, millises olukorras oleks hageja, kui tehingut ei oleks tehtud. Poolte lähikondsus omab

selles asjas tähtsust ainult tehingu kinke iseloomu tuvastamisel.

Kostja AS Hansapank palus kohtuotsuse osaliselt tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta leping

ja selle lisad jõusse osas, mis puudutab hageja kohustuste täitmist AS-i Hansapank ees.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja

ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga selles, et vaidlus tuleb lahendada üldkohtus, mitte vahekohtus. Pankrotis hageja nõuab

äriühingu omandist väljunud vara pankrotivarasse pankrotiseaduse alusel.

12. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt palus hageja tunnistada kehtetuks 18. veebruaril 2000. a

sõlmitud aktsiate müügilepingu PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel, kuna tehingul oli kinke iseloom.

Hageja ei nõustunud tehinguga seetõttu, et aktsiate ostuhinnast tasuti 69 850 000 krooni tasaarvestuse

teel, mille tegemiseks puudus alus. Veel tugines hageja asjaolule, et kostja G. van den Bergh

Nijmegen B.V. oli hageja lähikondne ning tehingu tegemise ajal oli hageja maksejõuetu.

Ringkonnakohus leidis, et esitatud asjaoludest lähtuvalt tuli vaidluses esmalt tuvastada, kas

18. veebruari 2000. a tehingul oli kinke iseloom. Selleks tuli kindlaks määrata, milline oli müüdud

aktsiate väärtus ning kindlaks teha kui palju tasus nende eest ostja. Pooled ei vaidle selle üle, et

tehingu tulemusena tasuti hageja võlgnevus AS-le Hansapank summas 44 000 000 krooni. Kinke

iseloomuga tehingu puhul eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamist. Selline eeldus vajab aga

eelnevalt kinnitust, et tehingul oli kinke iseloom, s.o võlausaldajate huve kahjustav iseloom. Seetõttu

omab ka PankrS § 44 lg 1 p-st 4 tulenev tõendamiskoormis tähtsust vaid juhul, kui tegemist on kinke

iseloomuga tehinguga.

Kumbki pool peab TsMS § 91 kohaselt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Hageja pidi tõendama, et tehingul oli kinke iseloom, s.t et tasaarvestatud nõudeid ei

olnud. See, et tehingu tulemusel kandis kostja hageja võlgade katteks pangale 44 000 000 krooni ning

ülejäänud summa osas tehti tasaarvestus, ei tõenda iseenesest poolte kohustuste ebavõrdsust. Ka

asjaolu, et hageja majanduslikud näitajad olid tehingu tegemise ajal halvad, ei tõenda tehingu

iseloomu. Kuna kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. on kohtus järjekindlalt väitnud, et hageja

võlgnes tehingu tegemise ajal talle vähemalt selle summa, mis pooled tasaarvestasid, siis oli hageja

kohustus tõendada, et tasaarvestatud nõudeid ei olnud. Õige on, et kaubadeklaratsioonid ei kinnita

üheselt võlgnevust, kuid G. van den Bergh Nijmegen B.V. tugines ostetud ja müüdud kaupade

maksumuse erinevusele. Hageja pidi tõendama, et sellest tulenev võlgnevus puudus.

Maakohus oleks pidanud arvestama, et kuigi vaidlusalused aktsiad ei olnud börsil kaubeldavad, on

aktsiate ja muude väärtpaberite hariliku väärtuse määramiseks olemas mitmeid rahvusvaheliselt

tunnustatud metoodikaid. Kostjad esitasid aktsiate väärtuse tõendamiseks OÜ Rimess MRI koostatud

hindamisraportid, milles kasutati aktsiate väärtuse hindamiseks diskonteeritud vaba rahavoo meetodit

ja mille järgi oli müügitehingu tegemise ajal AS-i Põlva Piim aktsiate tegelik hind 32 571 870 krooni.

Hageja tugines hinna määramisel aktsiaseltsi netovara väärtusele ja leidis, et aktsiate väärtus oli 52

300 000 krooni. Tuleb arvestada ka seda, et kostjad on tuginenud kogu aeg väitele, et hinna

määramisel soovisid nad kõik vastastikused kohustused kustutada, mistõttu kokkulepitud 113 850

000 krooni ei saa käsitada aktsiate hariliku väärtusena.

Viidatud laenulepingut ei ole vaidlustatud. Seetõttu ei ole õige ka maakohtu seisukoht, et kõnealust

nõuet ei saanud tasaarvestada. Pooled on müügilepingus kokku leppinud, millised nõuded

tasaarvestatakse. Tsiviilkoodeksi § 234 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude

tasaarvestamisega. Kui hageja ei nõustunud müügilepingus kokkulepituga, pidi ta väitma ja

tõendama, et kostjal ega ka oma nõude loovutanud isikutel ei olnud nõudeid hageja vastu.

Võlgnevuse olemasolu on kohtus kinnitanud ka hageja esindaja. Hageja ei ole vaielnud vastu

asjaolule, et tehingu tegemise ajal oli tema võlgnevus kostja ees vähemalt 60 000 000 krooni.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et pooltel ei olnud õigust tasaarvestada aktsiate

ostuhinda AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO Galaktika nõuetega hageja vastu, kuna

lepingus ettenähtud osa toiminguid jäi tegemata. Aktsepteerides küll poolte teadlikkust müügilepingu

hinna määramisel, ei nõustunud hageja lepingus sisalduva kokkuleppega nõuete tasaarvestamise

kohta. Kuigi algselt lepiti kokku, et nõuete suuruse määrab kindlaks AS KPMG Estonia, loobusid

pooled ajapuudusel memorandumite allakirjutamisega vastastikusel kokkuleppel sellest nõudest.

Hageja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et AS-i Põlva Piim, AS-i Pitol, AS-i Pimix ja ZAO

Galaktika loovutatud nõuded oleksid puudunud või oleksid need äriühingud ise loovutatud nõuded

hageja vastu hiljem esitanud.

Kuna asjas ei ole tõendatud poolte kohustuste ebavõrdsus vaidlusaluses müügilepingus, siis ei ole

võimalik järeldada, et ajavahemikus 18. veebruar 2000. a - 22. märts 2000. a sõlmitud aktsiate

müügitehingu puhul oleks tegemist kinke iseloomuga tehinguga. Kuna tehingu kinke iseloom ei

leidnud tõendamist, ei ole vaja hinnata poolte lähikondsust käsitlevaid asjaolusid ega tuvastada

hageja maksevõimet ja võlausaldajate huvide väidetavat kahjustamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

14. Ringkonnakohus kohaldas pankrotiseadust vääralt, kui lähtus eeldusest, et võlausaldajate huvide

kahjustamist ei olnud vaja tuvastada. Tagasivõitmise mõiste sätestas 31. detsembrini 2003. a kehtinud

PankrS § 42 lg 1. Tagasivõitmise sätete koosseisuliseks tunnuseks oli ja on ka kehtiva

pankrotiseaduse järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. Kui tehinguga ei ole kahjustatud

võlausaldajate huve, puudub alus selle kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Alles pärast

sisulise seisukoha kujundamist võimalike hageja võlausaldajate huvide kahjustamisest saab kohus

kaaluda, kas ja kui, siis millistel alustel on vaidlusalune tehing tagasivõidetav, s.t kaaluda

tagasivõitmise üld- ja erialuste võimalikku kohaldamist. Hageja on esimese astme kohtus järjekindlalt

väitnud ja esitanud tõendeid selle kohta, et lisaks poolte kohustuste ebavõrdsusele (kinke iseloomule)

kahjustab vaidlustatud tehing teiste võlausaldajate huve.

15. Isegi siis, kui ringkonnakohus leidis, et PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 ei ole kohaldatavad, oleks

kohus pidanud selgitama, kas esitatud faktiliste asjaolude (tasaarvestuse aluse puudumine, hageja

maksejõuetus tehingu tegemise ajal, poolte majanduslik seotus, võlausaldajate huvide kahjustamine)

tuvastamisel on kohaldatav mõni muu tagasivõitmise alus. Eelkõige peab hageja silmas PankrS § 43

lg 1 p 4 ja § 45 p 3. Hageja on vastuses kostja vastuväitele tuginenud võlausaldajate huvide

kahjustamisele, märkides, et kui tuvastatakse tehingu kinke iseloom, tuleb lugeda tehinguga

võlausaldajate huvide kahjustamine tõendatuks. Sellega on hageja algusest peale käsitanud tehingut

võlausaldajate huve kahjustavana.

16. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 231 lg-t 4, mille mõtte kohaselt ei ole kohus seotud hageja

poolt õigussuhtele antud juriidilise kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt

tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Eeltoodust tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud

otsustama, millised aktsiate võõrandamistehingute kehtetuks tunnistamise seisukohast tähtsust

omavad faktilised asjaolud on tuvastatud, ning seejärel kontrollima, kas nende asjaolude esinemisel

on põhjendatud hagi rahuldamine vastavalt pankrotiseaduse tagasivõitmise üld- või erikoosseisudele.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole hagi rahuldamine võimalik teiste pankrotiseaduses

sätestatud tagasivõitmise sätete alusel kui PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse motiivil, et maakohus on jätnud hindamata mitmed

esitatud tõendid. Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, et ta oleks neid tõendeid uue sisulise otsuse

tegemisel ise hinnanud. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust tunnistajate ütlustele tuginedes,

samas neid vahetult üle kuulamata. Sellega rikkus kohus TsMS § 332.

17. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 333 lg-t 2. Hageja esitas hagi vaid kostja G. van den Bergh

Nijmegen B.V. vastu. Maakohus kaasas menetlusse kostjatena ka G. van den Bergh Nymegen Beheer

B.V. ja AS-i Hansapank. Hageja ei ole suunanud AS-i Hansapank vastu mingisugust nõuet, mis

annaks aluse tema kostjana kaasamiseks TsMS § 77 lg 1 kohaselt.

18. Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas (p 79) leidnud, et hageja ei ole viidanud

laenulepingu rahatusele. Samas on otsuse kirjeldavas osas (p 4) märgitu kohaselt hageja väitnud, et ei

ole laenulepingus nimetatud summat laenuks saanud. Laenulepingust ei nähtu ja kostja ei ole

vastupidist tõendanud, et laenuna vormistati mingi muu kohustus.

19. Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid kostjad G. van den Bergh Nijmegen B.V. ja G. van den

Bergh Nymegen Beheer B.V., et kaebuses toodud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Enamik kassatsioonkaebuses esitatud väiteid kuuluvad faktide tuvastamise ja tõendite

hindamise valdkonda, mis ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Isegi juhul, kui kohtuotsuse aluseks oleks

võetud need asjaolud, mille üle pooled ei vaidle, ei oleks alust hagi rahuldada. Hageja rajas oma

nõude PankrS § 44 lg-le 2, mis võimaldab lepingu kehtetuks tunnistada kinke iseloomu tõttu.

Kassatsioonkaebuses esitab ta aga uusi hagi aluseid ja varem esitamata nõudmisi. Kohus ei saanud

teha otsust nõude osas, mida ei olnud esitatud. Uute hagi aluste esitamine kassatsioonkaebuses ei ole

menetluslikult heauskne, sest kostjad ei ole saanud nendele väidetele varem vastuväiteid esitada.

Kuna ringkonnakohus tuvastas, et tehingul ei olnud kinke iseloomu, langes ära hagi rahuldamise

põhiasjaolu, mistõttu kohus ei pidanudki teisi asjaolusid arutama. Vaatamata sellele tuvastas ta siiski

ka, et tehing võlausaldajate huve ei kahjustanud. Isegi, kui ringkonnakohus oleks rikkunud TsMS

§ 332, ei saanuks see viia vale otsuse tegemisele. Vahendituse printsiip kehtib esimese astme kohtus.

Teise astme kohtu kohustuseks oli kõrvaldada menetlusõiguse rikkumine, kajastada ütluste sisu ja

anda tõenditele hinnang. Kõik kassatsioonkaebuses loetletud tõendid on kohtuotsuses kajastatud ja

hinnatud. Hageja väited tõendite hindamata jätmise kohta on otsitud ja asjakohatud. Hageja ei ole

selgitanud, kuidas mõjutab tema õigusi ja vabadusi AS-i Hansapank väidetavalt ekslik kostjana

kaasamine ja kuidas võis see lõppjärelduses viia valele lahendile.

20. Kostja AS Hansapank palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohtu otsus on õige, sest rikutud ei ole menetlusnorme ega vääralt kohaldatud

materiaalõigust. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, millist õiguslikku tähendust omab hageja jaoks

asjaolu, et menetlusse on kaasatud kostjana AS Hansapank.

21. Kolleegiumi istungil jäid hageja esindajad kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning

kostjate esindajad vastuväidetes esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

23. Kuna pankrotimenetluses tagasivõidetav tehing on tehtud enne 1. jaanuari 2004. a, siis alates

1. jaanuarist 2004. a kehtiva PankrS § 193 lg 1 kohaselt tuleb asjas kohaldada kuni 1. jaanuarini

2004. a kehtinud pankrotiseaduse sätteid.

24. Ringkonnakohus leidis, et hageja esitatud asjaolude alusel tehingu tagasivõitmiseks oli vaja

tuvastada, kas 18. veebruari 2000. a müügitehingul oli kinke iseloom, mis võimaldaks PankrS § 44

lg 1 p 4 ja lg 2 alusel tehingu kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohus tuvastas, et tehingus ei olnud

poolte kohustused ebavõrdsed ja seetõttu ei olnud tehing kinke iseloomuga. Ringkonnakohtu seda

järeldust ei ole kassatsioonkaebuses vaidlustatud. Lisaks leidis ringkonnakohus, et kuna tuvastatud ei

ole tehingu kinke iseloomu, ei ole vajalik hinnata poolte lähikondsust käsitlevaid asjaolusid ega

tuvastada hageja maksevõimet ega võlausaldajate huvide väidetavat kahjustamist.

25. Hageja heidabki ringkonnakohtule ette, et kui vaidlustatud tehingul ei olnud kinke iseloomu ja

tehing ei ole PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel tagasivõidetav, pidi ringkonnakohus kontrollima, kas

tehing on tagasivõidetav mõnel muul pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise alusel.

26. Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole seotud hagiavalduses toodud hagi

õigusliku põhjendusega. Vastavalt TsMS §-le 228 otsustab kohus otsuse tegemisel, millist seadust või

seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Seega, kui kohus leiab esitatud asjaolude alusel,

et kohaldada tuleb teist õigusnormi kui hagiavalduses nõude alusena esitatud õigusnorm, rahuldab

kohus hagi esitatud asjaolude ja nõude alusena märkimata õigusnormi alusel (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 22. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-01; RT III 2001, 18, 196).

27. Küll aga on kohus TsMS § 229 kohaselt seotud nõudega ja selle aluseks olevate asjaoludega.

Otsuse tegemisel saab kohus aluseks võtta vaid neid asjaolusid, mida menetlusse on toonud pool oma

nõude või vastuväite alusena. Seetõttu on oluline, kas hageja on esimese astme kohtumenetluses välja

toonud asjaolusid, mis võimaldasid ringkonnakohtul kaaluda pankrotiseaduse teiste tagasivõitmise

aluste kohaldamist peale PankrS § 44 lg 1 p-s 4 ja lg-s 2 sätestatud aluste.

28. Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et hagis esitatud asjaolude alusel oleks ringkonnakohus

pidanud vaidlustatud tehingu kehtivust kaaluma lisaks ka PankrS § 43 lg 1 p-s 4 ja § 45 p-s 3

sätestatud alusel. Seetõttu tuleb kontrollida, millised asjaolud on nimetatud sätete kohaldamisele

aluseks ja kas neid asjaolusid on hageja esitanud esimese astme kohtus.

29. Hageja esitatud hagi alusesse kuulusid asjaolud, et vaidlustatud ostu-müügileping ning makse- ja

sulgemise memorandum olid kinke iseloomuga, sest kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V.

kohustus aktsiate eest tasuma 113 850 000 krooni, kuid tasus ainult 44 000 000 krooni, makstes ära

hageja eest võla AS-le Hansapank. Hageja leidis, et ülejäänud summa osas kokkulepitud

tasaarvestuseks ei olnud alust, kuna hageja ei olnud kostjalt G. van den Bergh Nymegen Beheer B.V.-

lt 1 500 000 USA dollari suurust laenu saanud, kostjal G. van den Bergh Nijmegen B.V.-l ei olnud

alust aktsiate ostuhinna vähendamiseks, tasaarvestatavate nõuete suurust ei määratud kindlaks ja

hageja ei tea, et AS Põlva Piim, AS Pitol, AS Pimix ja ZAO Galatika on hageja vastu olnud nõudeid

G. van den Bergh Nijmegen B.V.-le loovutanud.

30. Pankrotiseaduse § 45 sätestab tasutud võla tagasinõudmise alused. Vastavalt PankrS § 45 p-le 3

nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult

kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide

kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist

võlgniku lähikondsele ja kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline

ega muutunud maksejõuetuks võla tasumise tõttu. Selle sätte kohaldamiseks tuli hagejal vähemalt

väita, et hageja tasus kostjale võla. Hageja sellist asjaolu tehingu tagasivõitmise alusena ei esitanud.

Kuna hageja on esimese astme kohtu menetluses selgelt väitnud, et tehingul oli kinke iseloom

seetõttu, et alus tasaarvestuse tegemiseks puudus, siis ei saa ringkonnakohtule ette heita, et ta ei

kontrollinud PankrS § 45 p 3 alusel tehingu tagasivõitmise aluseks olevaid asjaolusid. Kolleegium ei

nõustu seega kassaatoriga, et ringkonnakohus, tuvastades, et tehingul ei olnud kinke iseloomu, oleks

pidanud kaaluma tasutud võla tagasinõudmist PankrS § 45 p 3 alusel.

31. Pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud

viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas

võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.

32. Selleks, et ringkonnakohus oleks saanud kaaluda tehingu kehtetust PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel,

oleks hageja pidanud välja tooma asjaolu, mille kohaselt on võlgnik teinud enne pankrotimenetlust

teadlikult võlausaldajate huve kahjustava tehingu oma lähikondsega, kes sellest teadis või pidi

teadma. Hageja on menetluses toonud välja asjaolud, mis tema arvates põhjendasid tehingu kehtetuks

tunnistamist PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel. Nendeks asjaoludeks olid: tehingu kinke iseloom,

kostja G. van den Bergh Nijmegen B.V. oli hageja lähikondne, hageja ei olnud tehingu tegemise ajal

maksejõuline. Võlausaldajate huvide kahjustamise kohta märkis hageja, et "käesolevas asjas on

tehingu kinke iseloom ja võlausaldajate kahjustamine üksteisega lahutamatult seotud. Kui leiab

tuvastamist, et tehingul oli kinke iseloom, tuleb lugeda tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamine

tõendatuks. /.../ Maksejõuetu ja sisuliselt pankrotistunud isikuna oma vara (lähikondsetele) ära

kinkimine on vaieldamatult juba iseenesest käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena"

(linnakohtu toimik II kd, lk 180). Seega on hageja menetluses tuginenud võlausaldajate huvide

kahjustamise faktile ainult tehingu väidetavale kinke iseloomule viidates. Hageja ei ole väitnud, et

tehing on pankrotiseaduses sätestatud alusel kehtetu seetõttu, et võlgnik kahjustas tehinguga

teadlikult võlausaldajate huve mingil muul viisil.

33. Pankrotiseadus eristab aga tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 43 lg 1 p 4 ja § 44 alusel. Kui

hageja soovis, et kohus kaaluks tehingu tagasivõidetavust lisaks tehingu kinke iseloomule ka teiste

pankrotiseaduse sätete alusel, oleks ta pidanud ka nende kohaldamise aluseks olevad asjaolud

esitama. Erinevate tagasivõitmise aluste olemasolul oli hagejal võimalik esitada nõue

alternatiivnõudena. Ka PankrS § 43 lg 1 p-s 4 sätestatud alusele võlausaldaja huvide teadliku

kahjustamise kohta, kui seda esines, oleks tulnud hagiavalduses tugineda. Kui ringkonnakohus oleks

tuginenud asjaoludele, mida hageja ei esitanud, siis oleks kohus rikkunud TsMS § 229 lg-t 2. Kuna

hageja PankrS § 43 lg 1 p 4 ja § 45 p 3 kohaldamiseks asjaolusid ei esitanud, ei ole ringkonnakohus

ka TsMS § 330 lg-t 4 rikkunud.

34. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et kohus kaasas AS-i Hansapank kostjana

menetlusse alusetult, märgib kolleegium järgmist. Vastavalt TsMS § 77 lg-le 1 kaasab kohus juhul,

kui hageja on suunanud nõude ka isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid

kes on vaidlustatud õigussuhte osaline, kostjana ka selle isiku. Kohus arutas kostja kaasamist

kohtuistungil (linnakohtu toimik V kd, lk 102 pöördel). Esimese astme kohus kaasas AS-i Hansapank

menetlusse kohtumäärusega. Kohus leidis, et hageja nõutud tehingu kehtetuks tunnistamisel

muutuksid kehtetuks ka makse- ja sulgemise memorandum, mille osaliseks on ka AS Hansapank.

Sellega, et ringkonnakohus leidis, et AS-i Hansapank vastu nõuet ei esitatud, ei tuvastanud

ringkonnakohus sellist olulist protsessiõiguse normi rikkumist, mis oleks andnud alust kohtuotsuse

tühistamiseks TsMS § 333 lg 2 alusel. Ka ei selgu kassatsioonkaebusest, kuidas AS-i Hansapank

kaasamine rikub hageja õigusi.

35. Tõenditele hinnangu andmisel ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 332. Otsuse p-des 75, 77

ja 78 on ringkonnakohus põhjendanud, miks ta annab tõenditele teistsuguse hinnangu või hindab

tõendeid, millistele jättis alama astme kohus hinnangu andmata.

H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa