3-1-1-78-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-78-05

Otsuse kuupäev

21. september 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik

Kergandberg ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi A.M. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 8. aprilli 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-103/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. august 2005. a

Resolutsioon

1. Tühistada Narva Linnakohtu 15. veebruari 2005. a ja Viru Ringkonnakohtu 8. aprilli 2005. a otsus

A.M. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi.

2. Kriminaalasi saata Narva Linnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 15. veebruari 2005. a otsusega tunnistati A.M. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja talle

mõisteti rahaline karistus 160 päevamäära (8000 krooni).

A.M. tunnistati süüdi selles, et viibides 28. juuni 2003. a öösel N-s asuva baari juures, s.t avalikus kohas,

tungis ta huligaansetel ajenditel kallale N.D-le. Rikkudes raskelt avalikku korda, lõi ta mõned korrad

kannatanut käte ja jalgadega vastu pead ning keha. Kui kannatanu õde J.D. nõudis peksmise lõpetamist ja

tahtis venda kaitsta, lõi A.M. ka teda jalaga näkku.

Kohus luges A.M. süü tõendatuks kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava enda ütlustega.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov, kes taotles

süüdistatavale reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning selle karistuse liitmist 14. märtsi 2003. a

kohtuotsusega A.M-le mõistetud karistuse ärakandmata osaga. Otsuse apelleeris ka A.M. kaitsja Tatjana

Golovanova, kes palus süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

3. Viru Ringkonnakohtu 8. aprilli 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt, s.o A.M-le mõistetud

karistuse osas. Karistuseks mõisteti süüdistatavale KarS § 263 p 1 järgi kolm kuud vangistust, millele liideti

Narva Linnakohtu 14. märtsi 2003. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, kuus kuud vangistust ja

lõplikuks karistuseks mõisteti A.M-le üheksa kuud vangistust. Prokuröri apellatsioon rahuldati täielikult,

kaitsja apellatsioon jäeti aga rahuldamata.

Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et A.M. tegevus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Otsuses

märgitakse, et avaliku korra rikkumisega on tegemist juhul, kui viimast rikutakse objektiivselt ja seda

tehakse ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud

inimestevahelise suhtlemise reeglistiku vastu. Seetõttu on ka võimalik, et isiklikul motiivil alanud tegevus,

mille eesmärk ei ole algselt huligaansuse toimepanemine, kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu üle

huligaansuseks. Ka käesoleval juhul algas konflikt baaris kannatanu ja süüdistatava vahel isiklikul motiivil,

mis aga siis, kui A.M. hakkas N.D. peksma käte ja jalgadega, kasvas üle avaliku korra raskeks rikkumiseks.

Lisaks sellele toonitas kohus, et peksmist nägi pealt ka üks tunnistaja.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras A.M. kaitsja S. Belov, kes palub otsuse tühistada ja

kvalifitseerida süüdistatava käitumise KarS § 121 järgi.

4.1 Kassaatori hinnangul on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust, kuna isiku süüdimõistmisel

avaliku korra rikkumises ei ole tuvastatud, milles täpselt väljendus avaliku korra rikkumine. Käesoleval juhul

oli tegemist isikliku konfliktiga, millega on soostunud ka ringkonnakohus, ning sellega ei kaasnenud avaliku

korra rikkumist avalikus kohas. Seega tuleb süüdistatava käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

4.2 Samuti on kassaatori arvates ringkonnakohus kriminaalmenetlusnorme rikkudes raskendanud kohtualuse

olukorda. Nimelt puuduvad linnakohtu otsuses igasugused motiivid, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Viimase asemel on ringkonnakohus aga ette võtnud süüdimõistmise iseseisva motiveerimise, raskendades

seega A.M. olukorda.

Samuti on kohus enda motiivides viidanud ühele tunnistajale, põhistades sellega avaliku korra rasket

rikkumist. Kaitsja osutab, et kõnealust tunnistajat ei ole esimese ega teise astme kohtus üle kuulatud,

mistõttu tuginetakse tõendile, mis ei ole olnud kohtus vahetu uurimise esemeks. Kohtumenetluses ei ole üle

kuulatud ka kannatanuid. Seega rajanevad ringkonnakohtu järeldused tõenditele, mida ei ole vahetult uuritud.

4.3 Kaebuses märgitakse veel, et liitkaristuse mõistmisel on jäänud tähelepanuta, et A.M-le oli Ida-Viru

Maakohtu 30. septembri 2003. a otsusega mõistetud karistuseks üks aasta vabadusekaotust tingimisi

katseajaga kolm aastat. Ringkonnakohtu otsusest aga ei tulene, millist karistust tuleb täita liitkaristusena koos

nimetatud maakohtu otsusega.

5. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör I. Menšikov, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning

puudub materiaal- ja menetlusõiguse rikkumine, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Seetõttu palub

prokurör jätta kassatsiooni rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et linna- ja ringkonnakohtu

otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

7. Seejuures soostub kriminaalkolleegium kassaatori etteheidetega linna- ja ringkonnakohtule.

7.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb esmajoones kriitiliselt suhtuda linnakohtu süüdimõistvasse

otsusesse. Esimese astme kohtu otsuses sisaldub ainult süüdistuskokkuvõttest üle võetud asja tehiolude ning

süüdistatava ja tunnistajate ütluste kirjeldus, kohtu konstateering, et puuduvad A.M. vastutust kergendavad

või raskendavad asjaolud, millele järgneb resolutsioon. Linnakohtu otsuses puudub igasugune tõendite ja

õiguslike küsimuste analüüs, mis on kohtuotsuse obligatoorseks osaks.

Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi, mis toob KrMS § 362

p 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise.

7.2 Viru Ringkonnakohus, püüdes parandada linnakohtu otsuse puudusi, ei ole samuti järginud

kriminaalmenetluse nõudeid.

Rikutud on tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ei linna- ega

ringkonnakohtus ei ole üle kuulatud kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmusi

vahetult tajusid. Sealhulgas on jäetud vahetult kontrollimata ka tunnistaja S.S. ütlused, kellele

ringkonnakohus süüdimõistvas otsuses viitas kui peksmise pealtnägijale. Süüdistuskokkuvõttest (tlk 133),

kus samuti viidatakse selle tunnistaja ütlustele, nähtub, et S.S. ei näinudki, kes kannatanuid peksis.

Aktsepteeritav ei ole kassatsioonivastuses esitatud prokuröri seisukoht, et "loomulikult oleks ka prokurör

meelsasti S.S. kohtus uuesti küsitlenud, kuid paraku ei õnnestunud istungiks välja selgitada tema elukohta".

Süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud

toimingud. Kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas

sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha

süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste tõendite alusel.

7.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses edastatud KarS § 263 õiguslike

selgitustega, kuid leiab, et kohtuotsuses on jäänud esitamata faktilised asjaolud, mis tugineksid

nõuetekohaselt kontrollitud tõenditele.

Lisaks selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi,

tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega

objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et

peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS

§ 263 järgi. Ringkonnakohus on tuvastanud, et tüli kohtualuse ja kannatanu(te) vahel algas isiklikul motiivil,

kuid ei ole millegagi põhjendanud enda poolt esialgselt märgitut, et selline tüli saab avaliku korra raskeks

rikkumiseks üle kasvada tingitult tegevuse laadi ja koha spetsiifikast. Nagu märgitud käesoleva otsuse p-

s 7.2, ei ole seejuures piisav viitamine üksnes ühele tunnistajale, kes väidetavalt peksmist pealt nägi.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium linna- ja ringkonnakohtu otsuse A.M. süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris