3-1-1-68-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-68-05

Otsuse kuupäev

19. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

K.K. süüdistusasi KarS § 293 lg 2 p 1 järgi ja D.E.

süüdistusasi KarS § 297 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2005. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 2-1/9-05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.K. kaitsja vandeadvokaat Andres Simsoni

kassatsioon, D.E. kaitsja vandeadvokaat Aadu Lubergi

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. august 2005. a

Istungil osalenud isikud

K.K. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, D.E. kaitsja

vandeadvokaat Andres Simson, Põhja

ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Siitam-

Nyiri

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2005. a otsus muutmata ning K.K. ja D.E. kaitsjate

kassatsioonid rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 20. oktoobri 2004. a otsusega tunnistati K.K. süüdi KarS § 293 lg 2 p 1 järgi selles, et

tema, töötades X-ministeeriumi üldosakonna referendina, oma ametikohast tulenevat ametiseisundit

kasutades eelistas kahel korral rahalise vastutasu eest kinnisvaraettevõtte O OÜ teenuseid teistele

kinnisvaraettevõtetele. K.K. karistati vangistusega kuueks kuuks. KarS § 73 lg 1 p 3 alusel jäeti karistus

täitmisele pööramata. KarS § 49 alusel võeti K.K-lt lisakaristusena kolmeks aastaks ära õigus töötada

avalikus teenistuses.

Sama kohtuotsusega tunnistati D.E. süüdi KarS § 297 lg 2 järgi selles, et tema, töötades O OÜ

vanemeksperdina, lubas kahel korral X-ministeeriumi ametnik K.K-le rahalist vastutasu O OÜ eelistamise

korral teistele kinnisvaraettevõtetele. D.E-d karistati vangistusega kuueks kuuks. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel

jäeti karistus täitmisele pööramata.

2. K.K. kaitsja vandeadvokaat A. Luberg esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles otsuse

tühistamist ja K.K. õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et K.K. ei ole ametiisikuks KarS § 288 mõttes.

Tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt ei jõudnud väidetav kuritegu kaugemale ettevalmistusstaadiumist, mis

ei ole Karistusseadustiku järgi karistatav. Kaitsja hinnangul rikkus linnakohus K.K. kaitseõigust, käsitades

teda ametiisikuna üksnes üldiselt, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Samuti leidis kaitsja,

et tõendite pinnalt ei saa teha järeldust, et K.K. oleks ametiisikuna nõustunud talle vara või muu soodustuse

lubamisega KarS § 293 mõttes. KarS § 293 lg 1 sätestab ametiisiku nõustumise talle vara või muu

soodustuste lubamisega, seega peab algselt olema lubadus ja seejärel saab ametiisik sellega nõustuda.

Apelleeritavas otsuses kohus küll nõustus, et esimese pöördumise tegi K.K., kuid samas on kohus ebaõigesti

hinnanud pistisega nõustumist D.E. poolt kui pistise lubamist K.K-le.

3. D.E. kaitsja A. Simsoni apellatsioonis taotleti süüdistatava õigeksmõistmist põhjusel, et süüdistuse

versioon pistise lubamisest tugineb oletustele. Kaitsja leidis, et D.E. käitumises pole kuriteo koosseis ühe

kinnistu hindamisel tõendatud. Teise kinnistu osas märkis kaitsja, et D.E. ei saanud lubada K.K-le pistist ning

tal puudus sellekohane konkreetne huvi. Kaitsja väite kohaselt puudus D.E-l O OÜ-s õigus isikutele ettevõtte

arvel rahasummade eraldamiseks. D.E-l endal oli firmas püsiv, igakuine kuupalk, seega ei ole loogiline

toodud motiiv, et ta huvitunuks enda raha kulutamisest ettevõtte hüveks. Väide K.K. 6000.- kroonise võla

kustutamisest ei tugine tegelikkusele. Kaitsja hinnangul võiks tõendatuks lugeda üksnes D.E. mõtet kuritegu

toime panna - katse staadiumi süüdistatavate tegevus aga ei jõudnud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2005. a otsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja linnakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et K.K. oli ametijuhendist tulenevalt käsitatav ametiisikuna KarS § 288 tähenduses,

sest tal oli X-ministeeriumis õiguspädevus korraldada ministeeriumile kuuluvate kinnistute hindamise

pakkumist. K.K. kuritegeliku käitumise sisu tulenes otseselt tema ametiseisundist X-ministeeriumi

esindajana, sest hindamisteenuse pakkumise läbiviimine võimaldas tal vastutasu eest eelistada oma tuttavat.

Ringkonnakohus hindas ekslikuks kaitsja väite, et vaidlustatud asjas on rikutud süüdistatava kaitseõigust,

kuna ta ei teadnud, millise süüdistuse alusel tema kohtuasja arutatakse. Asjaolu, et kohtuotsuse motiveerivas

osas analüüsitakse K.K. tegevust muuhulgas tema ametijuhendi sisust lähtuvalt, ei tähenda, et kohus oleks

sellega muutnud tema süüdistust, andnud sellele teistsuguse sisu või et K.K. ei saanud end kaitsta süüdistuse

väite vastu, mille kohaselt ta on ametiisik.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonides esitatud väidetega, et süüdistatavate käitumises puudus

pistise võtmise ja andmise kuriteo koosseis. Ringkonnakohus märkis, et pistise võtmise ja andmise

süüteokoosseisu olemasoluks piisab aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunneb ekvivalentsussuhet,

kuna ka ühepoolses avalduses objektiviseerub ekvivalentsussuhe täielikult avalduse tegija jaoks.

Ekvivalentsussuhet tunnistab asjaolu, kui ametiisiku pädevus ja pistiseandja tegevusala võimaldavad teha

järeldusi pistiseandja poolt ostetud teenuse laadi kohta või annavad tunnistust asjakohastest suhetest või

kokkupuutepunktidest. Juhul, kui süüasjas on tuvastatud kus, millal ja mis laadi asjades võib see üldine

vastutulelikkus realiseeruda, on süüteokoosseis täidetud. Pistise võtmine on lõpule viidud, kui ametiisik on

pistise andja suhtes näidanud üles valmisolekut panna toime seadusega lubatud tegu ja teine isik on sellest

aru saanud. Käesolevas kriminaalasjas nähtub ametiisiku valmisolek seadusega lubatud teo toimepanekuks

K.K. poolt oma tuttavale D.E-le tehtud ettepanekus anda vastutasu eest O OÜ-le eelisseisund kinnistute

hindamise pakkumises.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. K.K. kaitsja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 4. märtsi 2005. a otsuse peale kassatsiooni, milles taotles

linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning K.K. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohtud on K.K.

ebaõigesti käsitanud ametiisikuna, hoolimata asjaolust, et tema ametijuhendi järgseid tööülesandeid ei saa

lugeda haldamis-, juhtimis- ega järelevalveülesanneteks KarS § 288 mõttes. Kaitsja hinnangul pole veel iga

ametikohta ja konkreetset õiguspädevust omav isik ametiisikuks KarS § 288 mõttes. Kassaator märgib, et

käesolevas kriminaalasjas on rikutud K.K. kaitseõigust, sest erinevalt süüdistusest, mille kohaselt loeti K.K.

ametiisikuks üksnes ametijuhendi kahe punkti kohaselt, on linnakohus käsitanud K.K. ametiisikuna ja seega

talle inkrimineeritud kuriteo erisubjektina ametijuhendi kõikide punktide osas. Nimetatud minetust peab

kaitsja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Kaitsja asub

seisukohale, et kohtud on K.K. süüasja käsitledes ebaõigesti laiendanud KarS § 293 objektiivset

teokoosseisu. Nimelt eeldab pistise võtmise koosseis algselt lubaduse olemasolu anda ametiisikule seadusega

lubatud teo toimepanemise eest vastutasu ja seejärel ametiisiku nõustumist vastutasuga, mitte vastupidi.

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ka D.E. kaitsja, kes taotles ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja D.E. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et pistise lubamise osas tugineb süüdistus oletustele.

Samuti asub kassaator seisukohale, et süüdistatavatele inkrimineeritud teod ei jõudnud pistise andmise või

võtmise katse staadiumi, vaid jäid üksnes ettevalmistavasse faasi.

7. Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör K. Siitam-Nyiri esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuses leitakse, et K.K. osas on ringkonnakohus piisava

detailsusega selgitanud, millistel asjaoludel tuleb teda lugeda ametiisikuks. Kassatsioonivastuses ei nõustuta

K.K. kaitsja seisukohaga, et pistise võtmise koosseisu obligatoorseks tunnuseks on pistise andja poolt

eelnevalt vastutasu lubamine ametiisiku poolt seadusega lubatud teo toimepanemise eest, vaid pistise

võtmise koosseisu realiseerimine on võimalik ka pistise võtja enda esialgsel initsiatiivil, kui ei ole täidetud

pistise nõudmise koosseisu tunnused. Puutuvalt D.E. kaitsja kassatsiooni, märgitakse prokuröri

kassatsioonivastuses, et käesolevas kriminaalasjas on olemas lõpuleviidud pistise võtmise ja pistise andmise

koosseisud, sest D.E. lubas K.K-le pistist ja viimane nõustus sellega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

K.K. kaitsja kassatsiooni ühe keskse väite kohaselt ei saa K.K. pidada ametiisikuks KarS § 288 mõttes, sest

ta ei vasta ühelegi selles paragrahvis nimetatud ametiisiku funktsionaalsele tunnusele. Riigikohtu

kriminaalkolleegium niisuguse seisukohaga ei nõustu. Ametiisikuks on legaaldefinitsiooni kohaselt isik,

kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus või

eraõiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või

varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Seega koosneb ametiisiku mõiste

kahest üldisest elemendist: ametiseisundist ja eelloetletud ülesannete täitmisest selle raames. Ametiseisundi

olemuseks on õiguspädevus, s.o volitused teha kolmandate isikute suhtes siduvaid otsustusi või õiguslikke

toiminguid või osaleda otsustuste kujundamise protsessis.

Käesolevas kriminaalasjas on väljaspool vaidlust, et K.K. töötas X-ministeeriumi üldosakonna finants- ja

varahalduse talituse kinnisvarareferendina, kelle tööülesannete hulka kuulus muuhulgas ametijuhendi p-

st 3.11 tulenevalt pakkumise tingimuste väljatöötamine ja p-st 3.17 tulenevalt töövõtulepingute sõlmimiseks

vajalike läbirääkimiste pidamine. Nimetatud ülesanded on aga hinnatavad haldamisülesannetena KarS § 288

mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ebaõige on seisukoht nagu saaks karistusõiguslikult

vastutava ametiisikuna käsitada üksnes tippjuhte. Vastupidi, ka madalamatel ametikohtadel töötavad isikud

võivad olla ametiisikuteks, kui nad täidavad KarS §-s 288 nimetatud funktsioone. Seega ei ole KarS § 288

mõttes ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või

juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt

suunata saab. Millisest hetkest tuleb sisulist mõju otsustuse kujundamisele lugeda selliseks, et isikut saab

pidada ametiisikuks KarS § 288 mõttes, on fakti küsimus, mis tuleb lahendada sõltuvalt konkreetse

ametiisiku teenistuslikust pädevusest.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ka K.K. kaitsja väitega kaitseõiguse rikkumisest sellega, et

maakohus on erinevalt süüdistuses toodud kahest ametijuhendi punktist käsitanud K.K. ametiisikuna

tulenevalt ametijuhendist tervikuna. Kaitsja see väide pole asjakohane. Tallinna Linnakohtu 20. oktoobri

2004. a otsuses analüüsitakse küll K.K. ametijuhendist tulenevaid ülesandeid ja tema KarS § 288 mõttes

ametiisikuks olemist laiemalt, sellise käsitlusega ei laiendata aga süüdistust, vaid selgitatakse üksnes tema

erisubjektsuse fooni. Kohtuotsuses märgitakse sõnaselgelt, et K.K. loetakse arutatava kriminaalasja raames

ametiisikuks just tema ametijuhendi p-de 3.11 ja 3.17 mõttes (tl-d 221 ja 222) ning lähtutakse seega K.K-le

esitatud süüdistusest.

10. Seoses K.K. kaitsja väitega, et pistise võtmise lihtkoosseis eeldab eelnevat pistise pakkumist ja sellele

järgnevat pakkumisega nõustumist ametiisiku poolt ning pistise küsimine ametiisiku poolt koosseisu ei

realiseeri, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Kui KarS § 293 lg 2

p-s 2 sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku poolne initsiatiivi ülesnäitamine

pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub juba iseenesest

võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud õigushüve - ametliku

asjaajamise usaldatavust - rikkuv teoebaõigus. Juhul, kui ametiisiku poolsele pistise küsimisele ei järgne

pistise pakkumist, on tegemist pistise võtmise katsega. Pakkumise olemasolul on kuritegu aga lõpule viidud

olenemata sellest, kas pistise esemeks olev asi või hüve tegelikult üle anti. Seega ei ole kaitsja käsitatav

väide korrektne.

11. Seonduvalt D.E. kaitsja väitega, et D.E. süüditunnistamine tugineb oletustele, tuleb märkida, et

Riigikohus ei tuvasta KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid. Riigikohus saab üksnes kontrollida, kas

tõendite hindamine madalama astme kohtutes on toimunud kriminaalmenetluse reegleid järgides, kas kohtute

järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja kas kohtud on materiaalõiguse norme õigesti

kohaldanud. Käesolevas kriminaalasjas on nii linnakohus kui ringkonnakohus Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi hinnangul teinud põhjendatult ja seaduslikult süüdimõistva otsuse.

12. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 4. märtsi 2005. a otsuse muutmata ning K.K. ja D.E. kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar