3-2-1-82-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-82-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

K. L hagi U. T vastu 100 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/36/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.L kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. september 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2005. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. L esitas hagi U. T ja J. T vastu, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingust tulenev

võlg 400 000 krooni. Hagiavalduse täpsustuse järgi jäi hageja lõplikuks nõudeks 100 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt laenas K. L 30. juulil 1996. a sõlmitud notariaalsete laenulepingute alusel J. T

U. T juuresolekul kokku 400 000 krooni. J. T kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 30. juulil

1997. a. Laenusummat kokkulepitud ajaks ei tagastatud. Laen summas 100 000 krooni on võetud

perekonna vajadusteks ja huvides, mistõttu vastutab perekonnaseaduse (PKS) § 20 lg 2 järgi selle

kohustuse eest ka U. T.

2. Tallinna Linnakohus jättis 28. oktoobri 2003. a määrusega K. L hagi J. T vastu pankrotiseaduse

§ 20 lg 3 alusel läbi vaatamata, kuna Saare Maakohtu 12. veebruari 2003. a otsusega kuulutati välja

J. T pankrot.

3. Kostja U. T hagi ei tunnistanud. Laenulepingud sõlmiti tema teadmata ja ta ei viibinud lepingute

sõlmimise juures. Vastupidine kajastuks tehingute kohta vormistatud dokumentides. J. T ei võtnud

laenu perekonna huvides ja vajadusteks. Kostja ei oma ülevaadet sellest, mis otstarbeks laen võeti,

mille peale kulutati ja kuidas J. T hagejaga laenuküsimustes suhtles. Hageja esitas 400 000 krooni

suuruse nõude J. T pankrotimenetluses, mis tõendab, et hageja käsitas lepingutest tulenevaid

kohustusi J. T kohustustena. Kostja palus kaasata protsessi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna J. T ja

muuta kohtualluvust.

4. 18. novembri 2003. a määrusega saatis Tallinna Linnakohus K. L hagi kohtualluvuse järgi Saare

Maakohtule. Saare Maakohus kaasas 27. jaanuari 2004. a määrusega protsessi iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna kostja poolel J. T.

5. J. T leidis, et hagi on alusetu ja põhjendamatu. Kostja ei viibinud laenulepingute sõlmimise juures

ega teadnud laenudest kuni käesoleva hagiavalduse esitamiseni. Mõlemad laenulepingud olid

fiktiivsed. J. T ei ole laenulepingute järgi raha saanud. Laenulepingute vormistamise tingis AS Elea

pankrotiprotsess. Hageja lubas laenulepingute originaaleksemplarid hiljem hävitada, et välistada

nõuded J. T suhtes. 30. mail 2001. a saatis kohtutäitur A. R J. T täitekutse ja nõudis K. L avalduse

alusel 100 000 krooni tasumist. Kuna kohtutäitur ei arvestanud võlgniku vastuväitega, et laenuleping

on rahatu, sõlmis J. T 6. juunil 2001. a kohtutäituriga võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe,

millega kohustus alates 1. juulist 2001. a tasuma igakuiselt 5000 krooni. Seega on hageja osa

summast kätte saanud ja tema nõue ei saa olla 100 000 krooni. Hageja esitas oma nõude ka J. T

pankrotimenetluses.

6. Saare Maakohus jättis 28. mai 2004. a otsusega hagi rahuldamata, leides, et kostja ei vastuta J. T

poolt laenulepinguga võetud kohustuste eest.

Perekonnaseaduse § 20 lg 2 kohaselt vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest

abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Tõendatud ei ole, et J. T võttis laenu

perekonna huvides.

Hageja ja J. T sõlmisid 30. juulil 1996. a kaks notariaalselt tõestatud laenulepingut. Ühe lepingu järgi

laenas hageja J. T 100 000 krooni mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks. Teise lepingu

järgi laenati 300 000 krooni laenu sihtotstarvet määramata.

6. augustil 1996. a pantis J. T hageja kasuks enda omandis olevad AS Elea aktsiad eelnimetatud

laenulepingutest tulenevate võlakohustuste täitmise tagamiseks. Aktsiate pandilepingu p-s 4 kinnitab

J. T, et on pandiesemeks olevad aktsiad omandanud abielu kestel, aktsiad kuuluvad tema ja U. T

ühisomandisse ning U. T on aktsiate pandiga nõus, mida tõendab sellekohane kirjalik avaldus.

Kostja ja J. T seletuste kohaselt ei viibinud kostja laenulepingute sõlmimise juures. Seda väidet

kinnitab asjaolu, et kostjat ei ole notariaalaktis osalisena märgitud ja sellel puudub tema allkiri.

Kostja sõnul sai ta mõlemast laenulepingust teada pärast hagimaterjalide saamist linnakohtult. Kostja

ei ole lepingutes märgitud summasid näinud ja ta kinnitab, et J. T ei kasutanud võetud laenu

perekonna huvides. Kostja teadmatust laenulepingute osas kinnitab kaudselt asjaolu, et nende

teatavakssaamisel 2003. aasta lõpus kostja ja J. T lahutasid oma abielu. Samuti ei viibinud kostja

aktsiate pandilepingu sõlmimise juures. Kostja poolt 6. augustil 1996. a notarile tehtud avalduses

aktsiate pantimiseks ei ole laenulepingut fikseeritud.

Ainuüksi aktsiate pantimiseks nõusoleku andmine ja laenulepingus sätestatud laenu sihtotstarve ei saa

tõendada, et kostja oleks olnud laenulepingust teadlik või et raha laenati perekonna huvides.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu kohtuotsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta kohtuotsus asjas kogutud

tõenditele ning kohus ei ole otsuses viidanud ühelegi kohaldatavale õigusaktile. Ekslik on kohtu

järeldus, et laenu ei võetud perekonna huvides.

8. Kostja ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Kohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lg 1

kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Maakohus on asjas kogutud

tõendeid hinnates tulnud põhjendatult järeldusele, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta,

et laen võeti perekonna huvides. Kohus on arvestanud U. T ja J. T kohtus antud seletustega ja

kirjalike tõenditega, milliseid kogumis hinnates on ta tulnud põhjendatult järeldusele, et hagi ei

rahuldata selle tõendamatuse tõttu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, millega palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus hinnanud vääralt tõendeid, tuginedes

vaid kostja ja kolmanda isiku seletustele ning jättes tähelepanuta hageja kirjalikud tõendid. Kohus ei

ole põhjendanud, miks laenulepingu p-s 1 sisalduv laenu sihtotstarve ei ole tõepärane ja miks hageja

nõue ei ole põhjendatud. U. ja J. T olid laenu võtmise ajal ühised majanduslikud suhted ja laen võeti

perekonna huvides. Kohus on meelevaldselt tõlgendanud PKS § 20 lg-t 2. Perekonnaseaduse § 20

lg 2 järgi vastutavad abikaasad ka siis, kui üks abikaasa ei teadnud laenu võtmisest ega kirjutanud

laenulepingule alla, mida on varasemates otsustes kinnitanud ka Riigikohus.

11. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et Riigikohtu pädevuses ei ole tõendite

ümberhindamine, mistõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

13. Vastutus abikaasa varalise kohustuse eest on reguleeritud PKS §-s 20. Perekonnaseaduse § 20 lg 1

järgi vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis

kuuluks talle ühisvara jagamisel. Eeltoodust tulenevalt vastutab abikaasa kolmandate isikute ees

võetud kohustuste eest reeglina isiklikult ning võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist

kohustuse võtnud abikaasalt tema lahusvara ja talle kuuluva ühisvara osa arvel, s.t tegemist on

abikaasa lahuskohustusega. Teise abikaasa vastu võlausaldaja reeglina nõuet esitada ei saa.

14. Abikaasade ühine varaline vastutus on ette nähtud vaid juhul, kui kohustus on võetud perekonna

huvides. Perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad abikaasad PKS § 20 lg 2 järgi

ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Tegemist on täieliku ühise varalise vastutusega, kus

võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kas ühelt või mõlemalt abikaasalt solidaarselt.

Perekonnaseaduse § 20 lg 2 järgi on abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse

solidaarvõlgnikud võlaõigusseaduse § 65 mõttes. Perekonnaseaduse § 20 lg 2 alusel abikaasade

solidaarkohustuse tekkimise eelduseks on kohustuse võtmine perekonna huvides. Kas kohustus on

võetud perekonna huvides, on fakti küsimus, mis tuleb otsustada asja igakordsel lahendamisel.

Perekonna huvides võetud kohustuse kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik

eesmärk, s.t kas kohustus on faktiliselt perekonna huvides. Seejuures lasub tõendamiskoormis

võlausaldajal.

15. Kolleegium leiab, et kohustuse võtmine mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks võib

olla käsitatav perekonna huvides võetud kohustusena. Kuid TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki

pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostjal PKS § 20 lg 2 alusel solidaarkohustuse

tekkimiseks pidi hageja tõendama, et laen ka tegelikult võeti perekonna huvides. Kohtud on asjas

esitatud tõendeid analüüsides leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kohustus võeti perekonna

huvides. Vastavalt TsMS § 353 lg-le 3 Riigikohus hagi aluseks olevaid asjaolusid ei tuvasta.

16. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja lähtuvalt TsMS § 330 lg-st 5 ei korranud

neid. Maakohus tuvastas, et 30. juulil 1996. a sõlmitud laenulepingu p 1 kohaselt laenas hageja

J. Tele 100 000 krooni mööbli ja koduse majapidamise masinate ostmiseks ja 300 000 krooni laenu

sihtotstarvet määramata. 6. augustil 1996. a sõlmis J. T laenulepingutest tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks aktsiate pandilepingu. Kostja andis aktsiate kui abikaasade ühisvara pantimiseks

kirjaliku nõusoleku notariaalselt tõestatud avalduse vormis. Kostja pandi- ja laenulepingute

sõlmimise juures ei viibinud ja laenulepingutest teadlik ei olnud. Tuvastatud asjaoludest järeldas

kohus, et ainuüksi aktsiate pantimiseks antud nõusoleku allkirjastamine ja laenulepingu p-s 1

märgitud laenu sihtotstarve ei tõenda, et raha laenati perekonna huvides. Seega on ekslik

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut hageja esitatud kirjalikele

tõenditele ja on sellega rikkunud TsMS § 95 sätestatud nõudeid. Kohtud on tõendeid kogumis

hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et hageja ei ole tõendanud kohustuse võtmist perekonna

huvides.

17. Vastuseks kassatsioonkaebuses väidetule märgib kolleegium, et kohustuse võtmist perekonna

huvides ei tõenda üksnes laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve. Kuna PKS § 20 lg 2 mõtte järgi

vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest solidaarselt ka siis, kui üks abikaasa

ei teadnud teise abikaasa poolt laenu võtmisest, peab abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks olema

kohustus faktiliselt ka perekonna huvides võetud. Eelnevast tulenevalt ei tõenda perekonna huvides

võetud kohustuse olemasolu iseenesest asjaolu, et laenu võtmise ajal olid abikaasadel ühised

majanduslikud suhted.

A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa