3-1-1-80-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-80-05

Otsuse kuupäev

16. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja

Eerik Kergandberg

Kohtuasi

V.L. väärteoasi Metsaseaduse § 5612 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Järva Maakohtu 31. märtsi 2005. a otsus asjas

4-76/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.L. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. august 2005. a

Istungil osalenud isikud

V.L. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn ja

Keskkonnainspektsiooni esindaja keskkonnakaitse

juhtivinspektor Alar Soo

RESOLUTSIOON

Jätta Järva Maakohtu 31. märtsi 2005. a otsus V.L. väärteoasjas muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon karistas 1. detsembril 2004. a L OÜ töödejuhatajat V.L. kiirmenetluse otsusega

Metsaseaduse (MS) § 5612 lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut (600 krooni).

Otsuse kohaselt seisnes õiguserikkumine selles, et L OÜ alustas Järvamaal A vallas S külas S, P, H, H I, K, L

ja K kinnistutel ning L vallas L külas K ja L-M kinnistutel elektriliini liinitrassi laiendustöödega, taotlemata

eelnevalt kohalikult keskkonnateenistuselt nõusolekut, sõlmimata kinnistu omanikega raieõiguse

võõrandamise lepinguid ja saavutamata nendega kokkuleppeid. Sellest tulenevalt ei olnud kinnistu omanikel

võimalik täita keskkonnateenistusele metsateatiste esitamise kohustust.

Kirjeldatud tegevusega rikkus V.L. keskkonnaministri 17. märtsi 1999. a määruse nr 30 "Kasvava metsa

raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute eeskirjad" (edaspidi "Eeskirjad") p 2 nõudeid.

2. Kiirmenetluse otsuse peale esitas Järva Maakohtule kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat

Tanel Pürn, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

Kaitsja leidis, et tegemist oli liinitrassi puhastustöödega, mis toimusid õhuliini kaitsevööndis ning millele ei

ole kohaldatavad Metsaseaduse alusel kehtestatud eeskirjad, mille rikkumises V.L. süüdistatakse. MS § 1

kohaselt sätestatakse Metsaseadusega metsa korraldamise ja majandamise õiguslikud alused, antud juhul ei

olnud aga tegemist ei metsa korraldamise ega majandamisega. Metsaseaduse kohaldatavuse välistab

MS § 3 lg 3 p 2 - tegemist on maatükkidega, kus projekteerimistingimused või detailplaneering näevad ette

metsa majandamisest erineva maakasutuse. Tegemist ei olnud raadamistöödega MS § 34 tähenduses. Puid

langetati Eesti Energia AS-le kuuluva õhuliini kaitsevööndis, mille piires tehtavaid raietöid reguleerib

eriseadusena Elektriohutusseadus (EOS). EOS § 15 lg 3 p-st 1 tulenevalt saab elektripaigaldise, sealhulgas

õhuliini kaitsevööndis puude ja põõsaste langetamiseks anda loa üksnes elektripaigaldise omanik, s.o Eesti

Energia AS. Vastava loa on Eesti Energia AS L OÜ-le andnud töövõtulepinguga. Tööde teostamine oli

kooskõlastatud kohaliku omavalitsuse ja keskkonnateenistusega. Kuna elektripaigaldise kaitsevööndis

puudub kinnisasja omanikul EOS § 15 lg 3 p 1 kohaselt õigus langetada puid ja põõsaid, ei saa omanik ka

võõrandada kasvava metsa raieõigust kaitsevööndis kasvavatele puudele ja põõsastele.

Lõpetuseks märkis kaitsja, et isegi juhul, kui V.L. oleks pidanud küsima keskkonnateenistuselt nõusolekut,

olnuks tegemist formaalsusega, sest keskkonnateenistus ei oleks võinud nõusoleku andmisest keelduda.

Sama kehtib kinnistu omanikega tehingu tegemisel.

Lisaks eelnevale leidis kaebuse esitaja, et kiirmenetluse otsusest jääb arusaamatuks, milliseid norme

menetlusalune isik on rikkunud. MS § 5612 on blanketne norm, mida tuleb sisustada Eeskirjade sätetega.

Eeskirjade p 2, millele on viidatud kiirmenetluse otsuses, sisaldab vaid kasvava metsa raieõiguse mõiste

määratlust.

3. Järva Maakohtu 31. märtsi 2005. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kiirmenetluse otsus muutmata.

Kohtuotsuse kohaselt on menetlusaluse isiku ütlustega tõendatud, et ta on L OÜ töödejuhataja, kelle

juhtimisel kiirmenetluse otsuses nimetatud kinnistuid läbiva kõrgepinge elektriliinide hooldustöid tehti. Tal

oli tööandja volitus selleks vajalike toimingute tegemiseks, sealhulgas kinnistute omanikele teatise

saatmiseks ning lepingute sõlmimiseks.

Tõendatud on asjaolu, et S, K, P, H, H I, L ja K kinnistutel langetati elektriliini ühest servast ca 3-5 m laiuse

ribana puid kokku 500 m ulatuses, L-M kinnistul kuni 35 cm läbimõõduga puid paremal pool elektriliini ca 7

m laiuselt, vasakul pool elektriliini ca 4 m laiuselt ning mõlemal pool elektriliini ca 70 m ulatuses, K

kinnistul elektriliini vasakpoolsest servast 6 m laiuselt ca 150 m ulatuses. Puid langetati õhuliini kaitsevööndi

laiendamiseks Vabariigi Valitsuse 2. juuli 2002. a määruses nr 211 "Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus"

ettenähtud ulatuseni. Kinnistute omanikke teavitati kirjalikult raietöödest, kuid nendega ei sõlmitud kasvava

metsa raieõiguse võõrandamise lepinguid. Kohus leidis, et menetlusaluse isiku ütlustega on tõendatud, et

V.L. oli teadlik vastavate lepingute sõlmimise kohustusest.

Maakohus ei nõustunud kaebuses esitatud seisukohaga, et tegemist ei olnud raadamisega, vaid õhuliini

kaitsevööndi puhastustöödega. Kohus märkis, et uuritud tõendeist nähtub üheselt, et töid teostati mitte

üksnes olemasoleva kaitsevööndi piires, vaid langetati ka elektriliini äärsel metsamaal kasvavaid puid

eesmärgiga laiendada elektripaigaldise olemasoleva kaitsevööndi ulatust Vabariigi Valitsuse 2. juuli 2002. a

määrusega nr 211 kehtestatud ulatuseni. Sellega muudeti maa kasutamise otstarvet ja see on käsitletav

raadamisena MS § 34 tähenduses.

Kinnistuomanikele saadetud teatisest ning menetlusaluse isiku seletusest nähtub, et ka L OÜ käsitles puude

langetamist elektriliinide kaitsevööndi laiendamiseks raadamisena. MS § 33 lg 3 p 3 ning Eeskirjade p-dest 2

ja 6 tulenevalt pidi V.L. elektriliini kaitsevööndi laiendamiseks vajalike raietööde õiguspärasuse tagamiseks

sõlmima kinnistute omanikega kasvava metsa raieõiguse võõrandamise kirjalikud lepingud. Nendes

lepingutes väljendunuks kinnistute omanike ja raieõiguse omandaja kokkulepe selles, millises ulatuses,

kohas, ajal ja tingimustel on L OÜ õigustatud konkreetsetel kinnistutel raiet teostama.

Kohus leidis, et kuigi kiirmenetluse otsusesse oli jäänud märkimata Eeskirjade p 6, ei anna see alust otsuse

tühistamiseks. Isiku käitumises selle sätte rikkumise tuvastamine ei kujuta endast väärteoprotokolli piirest

väljumist, sest see on hõlmatud kiirmenetluse otsuses sisalduva teokirjeldusega. Samuti ei muuda see teo

kvalifikatsiooni ega raskenda menetlusaluse isiku olukorda.

4. Järva Maakohtu 31. märtsi 2005. a otsuse peale esitas kassatsiooni V.L. kaitsja vandeadvokaat T. Pürn, kes

palub maakohtu otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada.

Kassaator leiab, et tegemist ei olnud raadamisega, kuna MS § 34 lg 2 kohaselt võib raadamine toimuda ainult

kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldusega, kui selleks on keskkonnaministri volitatud isiku nõusolek.

Kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingute sõlmimine ei olnud vajalik, kuna antud juhul ei olnud

kohaldatav Metsaseadus, vaid Elektriohutusseadus. Metsaseaduse kohaldatavuse välistab MS § 3 lg 3 p 2,

mille kohaselt Metsaseadust ei kohaldata maatükkidele, kus projekteerimistingimused või detailplaneering

näevad ette metsa majandamisest erinevat maakasutust. Kuigi antud juhul detailplaneeringud või

projekteerimistingimused puuduvad, tuleb seda sätet tõlgendada laiendavalt ja välistada Metsaseaduse

kohaldamine ka maa osas, millele ulatub elektripaigaldise kaitsevöönd. Kõnealusel maal metsa majandamise

välistab EOS § 15 lg 3 p 1. Kaitsja leiab, et elektripaigaldise kaitsevööndit tuleb lugeda tehnorajatise osaks,

mistõttu sellele ei saa kohaldada Metsaseadust ning kinnistu omanikul pole sellele õigusi. Isegi kui

kaitsevöönd on kinnistu osa, on kinnistu omanik kohustatud taluma seal kitsendusi ning tal on keelatud

langetada puid elektripaigaldise omaniku loata. Järelikult ei saa kinnistu omanik sõlmida raieõiguse

võõrandamise lepingut, kui ta peab ise puude langetamiseks luba küsima.

Antud juhul ei olnud tegemist raieõiguse võõrandamisega. Raieõiguse võõrandamise lepingu puhul lubab

omanik puude mahavõtmist ja saadud metsamaterjali omandamist. L OÜ-l puudus soov metsamaterjali

omandada.

Lepingute sõlmimata jätmise eest karistamisel peaks langema vastutus mõlemale poolele, vastasel juhul

puudub ühel poolel huvi lepingu sõlmimiseks. Sellisel juhul võiks jääda elektripaigaldise kaitsevöönd

puhastamata.

Kassaator leiab, et kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, pannes menetlusalusele isikule süüks

kiirmenetluse otsuses nimetamata sätete rikkumist. Kohtu poolt blanketse süüdistuse sisustamine rikub

menetlusaluse isiku kaitseõigust. Kiirmenetluse otsuses sisalduva teokirjelduse kohaselt seisnes rikkumine

kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingute mittesõlmimises. Eeskirjade p-s 6, mille rikkumise kohus

tuvastas, mainitud kirjalikust lepingust kiirmenetluse otsuse teokirjeldus ei räägi.

Lõpuks leitakse, et kohus oleks pidanud kaaluma KarS § 29 või § 30 kohaldamist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Käesoleva väärteoasja keskseks küsimuseks on, kas puude langetamisele õhuliini kaitsevööndis olid

kohaldatavad Metsaseaduse sätted.

Vaidlust ei ole selle üle, et ala, kust metsa raiuti, vastas MS §-s 2 toodud metsa mõistele, kuid kassaator

leiab, et analoogia korras MS § 3 lg-ga 3 tuleb õhuliini kaitsevööndi osas välistada Metsaseaduse

kohaldamine, kuna Elektriohutusseadus välistab elektripaigaldise kaitsevööndis metsa majandamise.

Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

Elektripaigaldise kaitsevööndi mõiste annab EOS § 15 lg 1, mille kohaselt "elektripaigaldise kaitsevöönd on

elektripaigaldist, kui see on iseseisev ehitis, ümbritsev maa-ala, õhuruum või veekogu, kus ohutuse tagamise

vajadusest lähtudes kitsendatakse kinnisasja kasutamist." Vastavad piirangud sätestavad sama paragrahvi

lõiked 2 ja 3. Ainsaks piiranguks, mis puudutab metsa majandamist, on EOS § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud keeld

istutada ning langetada kaitsevööndis puid ja põõsaid ilma elektripaigaldise omaniku loata. Seega tagamaks

puude langetamisel ohutust ning vältimaks õhuliine ohustavate puude istutamist, on puude istutamiseks ja

langetamiseks vajalik liiniomaniku luba. Elektriohutusseadus ei sätesta aga, et kaitsevööndis (mis hõlmas

käesoleval juhul ala, mille ulatus oli 10 meetrit mõlemal pool liini telge, tl 24, 26) ei võiks olla puid, ega

keela täielikult metsa majandamist kaitsevööndis. Ka ei anna Elektriohutusseadus liiniomanikule õigust

raietööde tegemiseks liini kaitsevööndisse jäävas metsas.

Kuna Elektriohutusseadus ei näe ette teisiti (v.a liiniomaniku nõusoleku nõue), tuleb lähtuda Metsaseaduse

regulatsioonist, v.a olemasoleva liinisihi hoolduse ning liini vahetult ohustavate puude puhul. See tähendab,

et ka õhuliini kaitsevööndis paiknevas metsas võib teha Metsaseaduses sätestatud raieid ning raieõigus on

metsaomanikul, kes võib selle aga võõrandada, sõlmides kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu.

Antud juhul oli L OÜ-l sisuliselt olemas liiniomaniku (töövõtulepingu sõlmimisega antud) nõusolek puude

langetamiseks, kuid tal ei olnud raieõigust.

6. Kriminaalkolleegium leiab, et lepingu sõlmimata jätmise eest oli põhjendatud just V.L. kui L OÜ

töödejuhataja karistamine, kuna puude langetamise initsiatiiv tuli osaühingult. Seejuures leidis Järva

Maakohtu menetluses tõendamist, et V.L. oli töödejuhatajana pädev sõlmima tööde tegemiseks vajalikke

lepinguid.

7. Ühtlasi leiab kriminaalkolleegium, et V.L. ei tegutsenud hädaseisundis, kuna väärteoasjas ei ole

tuvastatud, et langetatud puud oleksid kujutanud endast elektripaigaldise kaitsevööndis mingisugust ohtu

(oleks võinud kukkuda liinidele vmt) isikute õigushüvedele. Vahetu ohu puudumist näitab

kriminaalkolleegiumi arvates seegi, et kuigi õhuliini kaitsevööndi piirid, millest puude langetamisel lähtuti,

kehtestati alates 2. juunist 2003. a Vabariigi Valitsuse 20. mai 2003. a määrusega nr 157 "Vabariigi Valitsuse

2. juuli 2002. a määruse nr 211 «Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus» muutmine", alustati raietöid alles

pärast 29. aprilli 2004. a.

8. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga, nagu oleks maakohus rikkunud menetlusõigust, väljudes

kiirmenetluse otsuse piiridest ja sisustades V.L. rikkumist Eeskirjade p 6 kaudu sellega, et sõlmitud ei olnud

kirjalikke raieõiguse võõrandamise lepinguid. Riigikohtu praktika kohaselt on maakohus, vaadates küll

VTMS § 123 lg 2 kohaselt asja läbi täies ulatuses, seotud kiirmenetluse otsuse teokirjeldusega. See-eest võib

kohus muuta kohtuvälise menetleja poolt teole antud kvalifikatsiooni (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

29. mai 2005. a otsus väärteoasjas 3-1-1-75-03). Käesoleval juhul on teo kvalifikatsioon jäänud samaks,

samuti ei ole kohus muutnud etteheidetava teo sisu - kiirmenetluse otsuse kohaselt seisnes rikkumine selles,

et "L OÜ alustas elektriliini laiendustöödega taotlemata eelnevalt kohalikult keskkonnateenistuselt

nõusolekut ja sõlmimata kinnistute omanikega raieõiguse võõrandamise lepinguid ning saavutamata kinnistu

omanikega kokkuleppeid." Seega heideti V.L-le ette kasvava metsa raieõiguse lepingute mittesõlmimist.

Nimetatud lepingutele on aga Eeskirjade §-s 6 ette nähtud kirjalik vorm.

9. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et Järva Maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ega rikkunud menetlusõigust, mistõttu maakohtu otsus tuleb jätta VTMS §-le 175 ja § 174 p-

le 1 tuginedes muutmata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg