3-1-1-76-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-76-05

Otsuse kuupäev

15. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott

Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi V.K. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 1 ja

§ 161 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-46/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. august 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 16. detsembri 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a

otsused osaliselt - s.o V.K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 161 ja § 143 lg 2 p 1 järgi ning

L.N. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 143 lg 2 p 1 järgi.

2. Mõista V.K. süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks.

3. Tunnistada V.K. süüdi KrK § 143 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust. KarS

§ 73 lg 1 alusel jätta V.K-le mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata, kui ta kolme aasta

jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

4. Tunnistada L.N. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 143 lg 1 järgi ja mõista talle rahaline karistus 150

päevamäära (6900 krooni).

5. Muus osas jätta Ida-Viru Maakohtu 16. detsembri 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a

otsused muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtla-Järve politseijaoskonna komissar V.K. anti kohtu alla süüdistatuna järgnevate kuritegude

toimepanemises:

1.1 7. novembril 2000. a, olles alkoholijoobes, põhjustas ta enda süül ametiautoga Mazda 626 avarii.

Saavutamaks auto remondikulude hüvitamist S AS poolt, kinnitas ta ametiauto registreerimisnumbri selle

autoga sarnasele autole ja pildistas seda autot. Seejärel, ilma kindlustuslepingute sõlmimiseks vajaliku

volituseta ja kasutades ära ametiseisundit, sõlmis V.K. 14. novembril 2000. a S AS esinduses ametiautole

kasko-tüüpi kindlustuslepingu, varjates kindlustatava sõiduauto tegelikku avariilist seisukorda.

Detsembri alguses teatas V.K. kindlustusandjale, et 30. novembril 2000. a juhtus tema teenistusautoga avarii.

V.K. ametiauto remondi kogumaksumus oli 57 815.40 krooni, millest 44 350.- krooni maksis kindlustusandja

ja 13 460.40 krooni X Politseiprefektuur. Lisaks sellele sai S AS seoses kahjujuhtumi menetlemisega

täiendavat kahju summas 8870.06 krooni.

Süüdistuses leiti, et olles ametiisikuks KrK § 160 mõttes, kuritarvitas V.K. tahtlikult enda ametiseisundit,

diskrediteeris politseiasutust, kahjustas politsei mainet ja põhjustas olulise kahju riigi ja ettevõtte seadusega

kaitstud õigustele ning huvidele, pannes seega toime KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Ülalkirjeldatuga identse teokirjelduse alusel anti V.K. kohtu alla ka süüdistuses KrK § 143 lg 1 järgi.

Süüdistuses leiti, et V.K. tegevus oli suunatud pettuse teel varalise kasu saamisele vara alusetu säästmise näol

summas 57 815.40 krooni.

1.3 Veel süüdistati V.K. selles, et tema, kasutas ära ametiseisundit ja omamata vastavat volitust, pöördus

politseiprefektuuri nimel 9. novembril 2000. a OÜ V poole sponsorabi saamiseks, remontimaks enda

ametiautot. Nimetatud firmast saadud 8000.- krooni ta politseiprefektuurile üle ei andnud ega kasutanud seda

ka auto remontimiseks. Raha omastas ta FIE L.N. kaasaaitamisel, kes väljastas enda autoremonditöökojast

võltsitud kassa sissetulekuorderid, nagu oleks kõnealuse summa ulatuses remonditöid teostatud.

V.K. see käitumine kvalifitseeriti KrK § 1411 lg 1 järgi ametiisiku poolt ametiseisundi kuritarvitamise teel

toimepandud riisumisena.

1.4 Samas kriminaalmenetluses anti kohtu alla ka L.N. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ja § 1411 lg 1 järgi, kuid

tema osas ei ole kassatsiooni esitatud.

2. Ida-Viru Maakohtu 16. detsembri 2004. a otsusega tunnistati V.K. süüdi KrK § 161 ja § 143 lg 2 p 1 järgi,

KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks kaks aastat vangistust ning KarS § 73 lg 1 alusel jäeti karistus

katseajaga kolmeks aastaks tingimuslikult täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti V.K-lt üheks aastaks

ära õigus töötada korrakaitsealase tegevusega seotud ametikohtadel. S AS kasuks mõisteti V.K-lt välja 53

220.06 ja Ida Politseiprefektuuri kasuks 13 465. 40 krooni.

Süüdistuses KrK § 1411 lg 1 järgi mõisteti V.K. õigeks.

L.N. tunnistati süüdi KrK § 143 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle rahaline karistus 150 päevamäära (7500.-

krooni). KarS § 73 lg 1 alusel jäeti ka tema karistus katseajaga kolmeks aastaks tingimuslikult täitmisele

pööramata.

Maakohus leidis, et kohtualustele KrK § 1411 järgi esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida kelmuseks.

Nimelt eeldab KrK § 1411 ametiisikult õiguspädevust temale usaldatud vara suhtes, mis V.K-l aga puudus.

Kohtu hinnangul oli tegemist võõra vara omastamisega pettuse teel isikute grupi poolt ning seetõttu

kvalifitseeriti kohtualuste käitumine ümber KrK § 143 lg 2 p 1 järgi.

Kohus leidis, et V.K-le süüksarvatud auto remondi katteks raha väljapetmine OÜ-lt V ja kahju tekitamine S

AS-ile on vaadeldav jätkuva kuriteona, mis, koosnedes küll ajaliselt eristatavatest tegudest, oli suunatud ühe

eesmärgi saavutamisele, s.o vara alusetule säästmisele summas 57 815. 40 krooni. Seejuures oli kohtu

arvates tegemist kelmuse ja ametiseisundi kuritarvitamise ideaalkogumiga (kd 4, tlk 235).

Otsuses viidatakse V.K. ametijuhendile, mille kohaselt lahendab komissar majandusküsimused ja teeb

vastavad taotlused prefektile. Käesolevas kriminaalasjas oli aga tõendatud, et prefekti korraldusel tuli

avariiline sõiduauto jätta seisma, sest prefektuuril puudusid selleks remondiks vajalikud summad. Kuna V.K-

l puudusid volitused kindlustada prefektuurile kuuluvaid sõiduautosid, kuid ta seda siiski tegi, siis

kuritarvitaski ta kohtu arvates enda ametiseisundit, millega diskrediteeris politseiasutust ning põhjustas

sellega olulist kahju riigi ja ettevõtte seadusega kaitstud huvidele.

3. Maakohtu otsuse peale esitas V.K. apellatsiooni, taotledes enda õigeksmõistmist. Otsuse apelleeris

kuritegude kvalifikatsiooni ja L.N-le mõistetud karistuse osas ka prokurör.

4.Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2005. a otsusega tühistati maakohtu otsus L.N-le mõistetud rahalise

karistuse päevamäära osas. Uue otsusega mõisteti kohtualusele karistuseks rahaline karistus suuruses 150

päevamäära summas 6900.- krooni. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata, V.K. apellatsioon jäeti

rahuldamata.

Ringkonnakohus ei soostunud apellantide seisukohaga, et tunnistades kohtualused 8000.- krooni suuruse

sponsorabi omastamises süüdi grupiviisilises kelmuses, väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kohus märkis,

et kõnealune episood oli esialgses süüdistuses kvalifitseeritud samuti grupiviisilise kelmusena KrK § 143

lg 2 p 1 järgi. Alles kohtumenetluse käigus muutis prokurör süüdistust, kvalifitseerides sponsorraha

omastamise KrK § 1411 lg 1 järgi, milles V.K. vaadeldi täideviija ja L.N. kaasaaitajana. Kohus leidis, et

prokuröri poolt uue süüdistuse esitamine, milles teo sõnaline väljendus jääb samaks, ei võta kohtult õigust

mõista süüdistatavaid süüdi esialgse süüdistuse kohaselt. Sisuliselt ei ole kohtualuseid nimetatud süüdistuses

õigeks mõistetud, vaid see on lihtsalt ümber kvalifitseeritud teise süüteokoosseisu järgi. Ühtlasi leidis kohus,

et tegemist on just kaastäideviimise vormis toime pandud kelmusega.

Otsuses nõustutakse täielikult ka V.K. süüdimõistmisega KrK § 161 järgi. Politseiametniku poolt pettuse teel

kindlustuslepingu sõlmimine avariilisele autole ja sponsorabi väljapetmine olematu remondi katteks on

ringkonnakohtu arvates kahtlemata tegevus, mis kahjustas politsei mainet ning oli vastuolus ametijuhendiga.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov.

Kaitsja palub täies ulatuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsused.

Kassaator leiab, et V.K. süüditunnistamine viisil, nagu kohtud seda on teinud, on deklaratiivse iseloomuga.

Ei uues süüdistuses ega otsustes ole märgitud, milliseid õigusnorme V.K. rikkus, samuti ei ole selgitatud,

milles seisnes oluline kahju KrK § 161 mõttes. Viidet ametijuhendi rikkumisele, millele maakohus tugineb,

süüdistuses ei sisaldu. Seega on kõnealune süüdistus ebakonkreetne ja V.K. kaitseõigust rikkuv.

Kaitsja osutab ka süüdistuses sisalduvale vastuolule. Nimelt märgib kaitsja, et V.K. sõlmis 17. oktoobril

2000. a kindlustuslepingu ka teisele politseiprefektuurile kuuluvale autole, kuid selles osas talle

ametiseisundi kuritarvitamist süüks ei arvata. Kaitsja arvates kiitis prefektuur kindlustuslepingud sisuliselt

heaks sellega, kui jätkas kindlustusmaksete tasumist.

Tunnistades V.K. süüdi KrK § 143 lg 2 p 1 järgi, on kohtud väljunud prokuröri poolt esitatud süüdistuse

raamest, kusjuures sellisele seisukohale asus apellatsioonis ka prokurör.

Kaitsja väitel on samuti võimatu kontrollida, millise seadusesätte alusel on V.K-le mõistetud karistus.

Ideaalkogumi korral tuleb karistuse mõistmisel lähtuda sättest, mis näeb ette raskeima karistuse. Teataval

ametikohal töötamise äravõtmist lisakaristusena näeb ette ainult KrK § 161, kuid maakohtu otsusest ei nähtu,

et aluseks oleks võetud nimetatud süüteokoosseis.

6. Kassatsioonile esitatud vastuses taotles ringkonnaprokurör Innokenti Menšikov ringkonnakohtu otsuse

muutmata jätmist. Prokurör leiab, et täielikult on tõendatud grupiviisilise kelmuse toimepanemine, samuti ka

asjaolu, et V.K. diskrediteeris enda tegevusega politsei mainet, mis ongi käsitletav olulise kahjuna KrK § 161

mõttes.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maa- ja ringkonnakohtu

otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise

tõttu. Järgnevalt analüüsib kriminaalkolleegium esmalt menetlusõiguse olulise rikkumisega seonduvat,

seejärel põhjendatakse jätkuva ja korduva kelmuse selge eristamise vajalikkust ja lõpuks antakse hinnang

sellele, kas V.K. tegevuse puhul on alust rääkida kelmuse ja ametiseisundi kuritarvitamise ideaalkogumist.

I

8. Käesoleva kriminaalasja kohtuliku arutamise piirid olid määratud prokuröri poolt kohtuistungil KrMK

§ 215 alusel esitatud uue süüdistusega. Uue süüdistuse alusel anti V.K. kohtu alla KrK § 161, § 143 lg 1 ja

§ 1411 lg 1 järgi (kd 4, tlk 66) ja L.N. KrK § 17 lg 6 ja § 1411 lg 1 järgi (kd 4, tlk 62).

9. Esimese astme kohtus kriminaalasja arutamise ajal kehtinud KrMK § 215 lg 4 kohaselt võis kohus enda

initsiatiivil - seega ka prokuröri vastavast taotlusest sõltumata muuta süüdistust vaid kohtualuse seisundit

halvendamata. Samasugune põhimõte sisaldub ka KrMS § 268 lg-s 8. Kohtualuse seisundi halvendamiseks

tuleb kahtlemata lugeda ka kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on

sanktsiooni piiride tõusmine võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas

kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise

üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo toimepanemise vormist - näiteks

sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga.

10. Kriminaalasja kohtuliku arutamise tulemina on Ida-Viru Maakohtu 16. detsembri 2004. a otsuses asutud

seisukohale, et süüdistuse kohaselt V.K-le KrK § 1411 lg 1 järgi süüksarvatud riisumine ametiseisundi

kuritarvitamise teel (OÜ-lt V ametiauto remontimiseks sponsorabi küsimise episood) tuleb ka ümber

kvalifitseerida kelmuseks. V.K-le KrK § 1411 lg 1 järgi süüks arvatud teo ümberkvalifitseerimine KrK § 143

lg 1 järgi nn põhikoosseisu kelmuseks oleks olnud kooskõlas KrMK § 215 lg-ga 4. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates ei saa aga KrMK § 215 lg-ga 4 kooskõlas olevaks lugeda seda, et maakohus

kvalifitseeris V.K-le KrK § 1411 lg 1 järgi süüks arvatud teo ümber KrK § 143 lg 2 p 1 järgi isikute grupi

poolt toimepandud kelmuseks. Selliselt toimides tõusis sanktsioonis ettenähtud maksimaalse karistuse määr

kolmelt aastalt kuue aastani ja seega raskenes ilmselgelt kohtualuse olukord. Riigikohtu kriminaalkolleegium

ei nõustu ringkonnakohtu otsuses märgituga, et V.K-le KrK § 1411 lg 1 järgi süüks arvatud teo

ümberkvalifitseerimine grupiviisiliseks kelmuseks on lubatav seetõttu, et kriminaalmenetluse mingil

varasemal ajahetkel oli tema käitumine olnud kvalifitseeritud grupiviisilise kelmusena. KrMK § 215 lg 4

alusel toimuva süüdistuse ümberkvalifitseerimise lubatavuse piirid on määratud üksnes selle süüdistuse

raskusega, milles isik on kohtu alla antud. Eelmärgitust lähtuvalt tuleb V.K. tunnistada süüdi KrK § 143 lg 1

järgi.

11. Tulenevalt KrMS § 352 lg-st 6 laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire ka L.N-le. Kui

prokuröri poolt esitatud uue süüdistuse kohaselt anti L.N. kohtu alla KrK § 17 lg 6 ja § 1411 lg 1 järgi

ametialasele riisumisele kaasaaitamises, siis süüdi tunnistati ta kohtu poolt KrK § 143 lg 2 p 1 järgi koos

V.K.ga toimepandud grupiviisilises kelmuses. Käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis kirjeldatud põhjusel

ei saa KrMK § 215 lg-ga 4 kooskõlas olevaks lugeda ka L.N. süüditunnistamist grupiviisilises kelmuses.

Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on maakohus halvendanud L.N. olukorda ka sellega, et on

talle süüks arvatud osavõtuvormi - kaasaaitamise muutnud täideviimiseks. Nimelt on kaasaaitaja osakaal teo

toimepanemises reeglina väiksem, mistõttu on KarS § 22 lg 5 kohaselt kohtul õigus kaasaaitaja suhtes

kohaldada karistuse mõistmisel KarS §-s 60 sätestatut. Tulenevalt eelmärgitust tuleb L.N. tunnistada süüdi

KrK § 17 lg 6 ja § 143 lg 1 järgi.

II

12. Maakohus on leidnud, et V.K-le süüksarvatud auto remondi katteks raha väljapetmine OÜ-lt V ja kahju

tekitamine S AS-le on vaadeldav jätkuva kuriteona, mis koosnes küll ajaliselt eristatavatest tegudest, kuid oli

suunatud ühe eesmärgi saavutamisele, s.o vara alusetule säästmisele summas 57 815. 40 krooni. Seejuures oli

kohtu arvates tegemist kelmuse ja ametiseisundi kuritarvitamise ideaalkogumiga (kd 4, tlk 235).

13. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04 (RT III 2004, 10, 117)

tehtud otsuses märgituga on ühe teoga karistusõigusliku teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt

sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja on ajalise ning ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel

määral seotud, et need erinevad käitumisaktid on kolmanda isiku poolt tavalise elukäsitluse pinnalt

objektiivselt vaadeldavad ühtse teona. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus lugenud karistusõiguslikult

teoühtseks 9. novembril 2000. a aset leidnud olematu remondi katteks raha väljapetmist OÜ-lt V ja 2000. a

detsembrikuu alguses kahju tekitamist S AS-le. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub nende

käitumisaktide puhul alus rääkida teoühtsusest - ühtse tahtlusega toimepandud kelmusest. Lisaks ajalisele

distantsile nende käitumisaktide vahel oli ka nende käitumisaktidega taotletav eesmärk erinev: ühel juhul

enesel kahju tekkimata jäämine, teisel juhul aga varalise kasu saamine. Tulenevalt eelmärgitust oleks

karistusõiguslikult olnud põhimõtteliselt õige kvalifitseerida V.K. kõnealused käitumisaktid mitte jätkuva

kuriteona vaid korduva kelmusena KrK § 143 lg 2 p 2 järgi, Karistusseadustiku kohaldamise korral aga

kindlustuskelmuse (KarS § 212) ja põhikoosseisu kelmuse (KarS § 209) kogumina.

III

14. Kriminaalkolleegium ei soostu ka viisiga, kuidas kohtud on tuvastanud kelmuse ja ametiseisundi

kuritarvitamise ideaalkogumi V.K. käitumises. Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi

kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa

mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline

külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning

tahtlus.

Käesolevas kriminaalasjas tulnuks seega esmalt tuvastada eraldi kelmusega ja ametiseisundi

kuritarvitamisega põhjustatud kahju. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate

süüteokoosseisudega.

15. Käesoleva kriminaalasja puhul ei ole kohtud selgesõnaliselt märkinud, milline kahju põhjustati

kelmusega ja milline ametiseisundi kuritarvitamisega. Süüdistuses on märgitud, et varaline kahju summas 57

815.40 krooni on mõlema kuriteo tagajärjeks (kd 4, tlk 67 ja 68). Sarnaselt on V.K-le süüksarvatut käsitlenud

ka maakohus ning viimasega soostuvalt ka ringkonnakohus. Tegemist on materiaalõiguse väära

kohaldamisega, mis toob endaga kaasa kohtuotsuste tühistamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et

ka ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi. Käesoleva

kriminaalasja puhul aga seda tehtud ei ole. Lahutamata süüteokoosseise iseseisvaks analüüsiks on kohtud

jõudnud sisuliselt järeldusele, et kelmust (ühte kuritegu) toime pannes kuritarvitaski V.K. enda

ametiseisundit (pani toime teise kuriteo). Eriti selgelt tuleb see esile ringkonnakohtu otsuses märgitust, et

"politseiametniku poolt pettuse teel kindlustuslepingu sõlmimine avariilisele autole ja sponsorabi

väljapetmine olematu remondi katteks on kahtlemata tegevus, mis kahjustab politsei mainet ning oli

vastuolus tema ametijuhendiga" (kd 4, tlk 322). Sarnasele seisukohale on asunud ka prokurör

kassatsioonivastuses (vt p 6). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub, et politseiametniku poolt kuriteo

toimepanemine kahjustab politsei mainet, kuid mingi kuriteo toimepanemine ise ei saa olla aluseks isiku

süüdimõistmisel ametiseisundi kuritarvitamises. Viimase inkrimineerimiseks tuleb esmalt tuvastada

ametialaste volituste piires ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine ning seejärel viimasega põhjuslikus

seoses olev koosseisupärane tagajärg.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas on varalise kahju tekkimata jäämisele

ja varalise kasu saamisele suunatud teoks kelmus. Kriminaalkolleegium aktsepteerib maa- ja ringkonnakohtu

analüüsi kelmuse olemasolu kohta V.K. käitumises ning ei käsitle seda edasiselt. Küll peab aga Riigikohus

vajalikuks peatuda süüdistusel KrK § 161 järgi.

17. Kõnealuses kriminaalasjas on V.K. poolseks taunitavaks ametiseisundi ärakasutamiseks loetud esiteks

ilma volituseta sponsorabi küsimist. Ilma volituseta sponsorabi küsimine ja saadud raha omastamine oli

esialgselt kvalifitseeritud KrK § 1411 lg 1 järgi. Sellest kvalifikatsioonist loobus maakohus Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi praktikale viidates põhjusel, et V.K. ei pannud tegu toime enda õiguspädevuse raames

(kd 4, tlk 235). Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et õiguspädevuse raames tegutsemine on ka KrK § 161

koosseisu obligatoorne tunnus, mis pidanuks välistama kohtualuse süüdimõistmise nimetatud osas KrK

§ 161 järgi. Samuti tuleb tähele panna, et ametiseisundi ärakasutamine peab olema ebaseaduslik. Vastavalt

esitatud süüdistusele heideti V.K-le ette aga seda, et ta saadud raha X Politseiprefektuuri sponsorabiarvele ei

kandnud ja raamatupidamisele üle ei andnud (kd 4, tlk 68). Eeltoodust ning esmajoones sponsorabi arve

olemasolust prefektuuril võib järeldada, et sponsorabi küsimine kui selline oli ametkondlikult legitiimne -

kui V.K. oleks raha üle kandnud või raamatupidamisele andnud, ei oleks see kaasa toonud süüdistust

ametiseisundi kuritarvitamises. Asjaolu, et sponsorabi küsimine tunnistati taunitavaks ja keelatuks hiljem, ei

saa kaasa tuua V.K. süüdimõistmist KrK § 161 järgi ning selles osas tuleb süüdistatav õigeks mõista.

18. V.K. ametiseisundi ärakasutamiseks on kohtud lugenud ka ilma vastava volituseta S AS-ga

kindlustuslepingu sõlmimist. Selles osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

Süüdistuses on ametiseisundi kuritarvitamisega põhjustatud kahjuks märgitud esmalt remondikulud 57

815.40 krooni ja kahjujuhtumi menetlemisega seotud täiendav varaline kahju 8870.06 krooni (kd 4, tlk 67).

Seega on süüteoga põhjustatud kahjuks loetud varaline kahju. Seejärel on süüdistuses kirja pandud kogu KrK

§ 161 kehtinud redaktsioon, millele on lisatud ka politseiasutuse diskrediteerimine ja politsei maine

kahjustamine. Maakohtu otsusest tulenevalt ei vaadelda koosseisulise kahjuna aga enam varalist kahju, vaid

V.K. käitumise tagajärjena nähakse KrK § 161 raames ainult politseiasutuse diskrediteerimist ning riigi ja

ettevõtte seadusega kaitstud huvide olulist kahjustamist (kd 4, tlk 236 pöördel). Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on

võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt

formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse

tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks. Käesolevas asjas pidanuks seega leidma tõendamist, et

olulise kahju põhjustas ühe kindlustuslepingu ilma volituseta sõlmimine. Kuid ei süüdistuses ega

kohtuotsustes pole antud tagajärje kohta öeldud rohkem kui seaduses esitatud formulatsioon, s.t süüdistus on

praktiliselt sisustamata. Arvestatav on siinkohal kaitsja esitatud argument ka selle kohta, et sarnaselt sõlmis

V.K. kindlustuslepingu teiselegi sõiduautole (kd 2, tlk 279), mille osas talle süüdistust aga esitatud ei ole. Ka

see kinnitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates eelpool märgitut, et sisuliselt nähakse V.K.

ametiseisundi kuritarvitamisega põhjustatud kahjuna tema poolt kindlustuskelmuse toimepanemist.

Kriminaalkolleegium märgib veelkord, et vaieldamatult kahjustab politseiametniku poolt kuriteo

toimepanemine politsei mainet, kuid seda mitte ametiseisundi kuritarvitamisena KrK § 161 (KarS 289)

mõttes. Seetõttu tuleb V Kostõrkin süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks mõista.

19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse V.K. ja L.N. süüditunnistamise ning karistamise osas ja

teeb uue otsuse, raskendamata süüdimõistetute olukorda.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Ott Järvesaar