3-1-1-75-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-75-05

Otsuse kuupäev

15. september 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi V.T. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p 11 ja

§ 15 lg 2 ning § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi ning

B.L. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2, § 15

lg 2 ja § 17 lg 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/153/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.L. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. august 2005

Istungil osalenud isikud

B.L. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Andrei Voronin

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2005. a ja Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 2005. a

otsused V.T. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi, V.T-le KarS § 64 lg 1 ja

§ 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ning V.T-lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

kasuks 5 083 323 krooni väljamõistmise osas.

2. Mõista V.T. KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi õigeks.

3. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel lugeda V.T-le KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 järgi mõistetud

karistus - kolm aastat vangistust - kaetuks Tallinna Linnakohtu 5. veebruari 2003. a otsusega

mõistetud raskema karistusega - neli aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks

lugeda 27. juuni 2002.

4. V.T. vastu esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi 5 083 323 krooni nõudes

jätta läbi vaatamata.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 1. juuli 2003. a otsusega tunnistati B.L. süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 11, 2 ja § 17 lg 6

järgi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis kohus B.L-le liitkaristuseks 2

aastat ja 6 kuud vangistust, millest arvati maha eelvangistuses viibitud aeg 9 kuud ja 2 päeva. Ärakandmata

karistuse 1 aasta 8 kuud ja 28 päeva vangistust alguseks luges kohus 1. juuli 2003. a.

Sama kohtuotsusega tunnistati V.T. süüdi KrK § 143 lg 2 p 11 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastaks.

Lugedes KarS § 65 lg 1 alusel selle karistuse kaetuks 5. veebruari 2003. a Tallinna Linnakohtu otsusega V.T-

le mõistetud 4 aasta vangistusega, mõistis kohus V.T-le liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel loeti karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 1 aasta ja 3 päeva. Ärakandmata karistuse 2 aastat

11 kuud ja 27 päeva vangistust alguseks luges kohus 1. juuli 2003.

V.T-lt ja B.L-lt mõisteti solidaarselt välja 5 083 323 krooni Tolliameti kasuks.

1.1 Linnakohus tunnistas V.T. süüdi selles, et ta ajavahemikul 17. aprillist kuni 25. juunini 2002. a ostis AS-

st R 36 200 liitrit piiritust, kasutades selleks aktsiisilaopidaja OÜ S nimelt vormistatud dokumente, mida OÜ

S tegelikult ei olnud väljastanud, ja tasudes piirituse eest AS R arveldusarvele OÜ S nimelt sularaha

sissemaksetega. OÜ S nendest tehingutest teadlik ei olnud. Kuna V.T. tekitas AS-le R väära ettekujutuse, et

ostetud piiritus läheb OÜ-le S, kes oli aktsiisilaopidaja, sai V.T. AS-st R piiritust ilma alkoholiaktsiisita, s.o.

hinnaga 12 krooni ja 50 senti liiter. Tegelikult ei viinud V.T. ostetud piiritust OÜ-sse S, vaid tuvastamata

kohtadesse, millest tulenevalt kuulus alkoholiaktsiis täies ulatuses tasumisele. V.T. eelkirjeldatud tegevuse

tulemusel jäi riigile laekumata alkoholiaktsiisi summas 5 083 323 krooni, millises ulatuses sai V.T. varalist

kasu. Linnakohus käsitas V.T. tegu kolmnurkkelmusena, mille puhul eksimuse mõjul tegutsenud AS R

varakäsutus (aktsiisita piirituse väljastamine) tekitas varalise kahju riigile, kellele jäi laekumata

alkoholiaktsiis.

B.L. tunnistati süüdi selles, et ta, olles varem toime pannud KrK § 1411 järgi kvalifitseeritud kuriteo, aitas

kaasa V.T. toimepandud kelmusele sellega, et võttis V.T. korraldusel AS-st R 19 korral välja kokku 31 710

liitrit piiritust, viimata seda saatedokumentides näidatud OÜ-sse S, vaid eeluurimisel tuvastamata

kohtadesse.

2. Tallinna Linnakohtu 1. juuli 2003. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused B.L. kaitsja Leonid

Olovjanišnikov ja V.T. ning tema kaitsja vandeadvokaat Konrad Mällo, taotledes linnakohtu otsuse

tühistamist ja kohtualuste õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2003. a määrusega tühistati linnakohtu otsus täies mahus ja

kriminaalasi saadeti linnakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebused rahuldati osaliselt.

Nõustudes linnakohtuga tuvastatud faktiliste asjaolude suhtes, asus ringkonnakohus seisukohale, et

maksmata riigimaks ei ole kelmuse objektiks, kuna kelmuse dispositsioon eeldab reeglina vara üleminekut,

kusjuures eksitusse viidud kannatanu annab selle ise üle. Maksmata riigimaksu puhul ei toimu vara

üleminekut, vaid riigil jääb saamata kehtestatud maks. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt ei saa

V.T. käitumist käsitada kelmusena ja B.L. käitumist kelmusele kaasaaitamisena. Kelmuse kui varavastase

kuriteo inkrimineerimine kohtualustele võiks kõne alla tulla vaid juhul, kui Tolliamet maksuhaldurina oleks

esitanud aktsiisimaksunõude AS R vastu. Samas märkis kohtukolleegium, et linnakohus ei ole esitanud ühtki

põhjendust, miks käesoleval juhul ei saa olla tegemist mõne maksualase kuriteoga. Seetõttu tühistas

ringkonnakohus linnakohtu otsuse AKKS § 39 lg 3 p 7 alusel motiivide puudumise tõttu.

4. 9. märtsil 2004. a esitas prokurör V.T-le ja B.L-le muudetud süüdistuse, mida võrreldes varasema

süüdistusega oli täiendatud viitega karistusseadustiku sätetele, mille järgi on kohtualuste teod käsitatavad

kuriteona ka pärast 1. septembrit 2002.

Tallinna Linnakohus keeldus 8. aprilli 2004. a määrusega V.T. ja B.L. muudetud süüdistuses kohtu alla

andmast, kuna muudetud süüdistus oli sisuliselt sama, mille pinnalt oli ringkonnakohus oma 17. novembri

2003. a määruses asunud seisukohale, et kohtualuste käitumises puudub kelmuse koosseis. Prokuröri

eriprotesti alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus oma 11. mai 2004. a määrusega linnakohtu 8. aprilli

2004. a määruse ja saatis kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et

linnakohus ei oleks tohtinud lahendada kohtualustele inkrimineeritud käitumise õigusliku kvalifikatsiooni

küsimust korraldaval istungil, vaid pidanuks seda tegema kohtuliku arutamise käigus.

5. Kriminaalasja edasisel menetlemisel Tallinna Linnakohtus esitas prokurör veel kahel korral V.T-le ja B.L-

le muudetud süüdistuse, viimase neist 22. novembril 2004. a.

V.T. süüdistati KrK § 143 lg 2 p 11 - § 15 lg 2 järgi selles, et ta ajavahemikul 17. aprillist 25. juunini 2002. a

ostis AS-st R 36 200 liitrit piiritust, kasutades selleks aktsiisilaopidaja OÜ S nimelt vormistatud dokumente,

mida OÜ S tegelikult ei olnud väljastanud, ja tasudes piirituse eest OÜ S nimelt sularaha sissemaksetega AS

R arveldusarvele. Kuna V.T. tekitas AS-le R väära ettekujutuse, et ostetud piiritus läheb OÜ-le S, kes oli

aktsiisilaopidaja, sai V.T. AS-st R piiritust ilma alkoholiaktsiisita, s.o. hinnaga 12 krooni ja 50 senti liiter.

Tegelikult ei viinud V.T. ostetud piiritust OÜ-sse S, vaid tuvastamata kohtadesse. Sellise teo tulemusena

tekkis AS-l R 1. jaanuarist 2001 kuni 31. märtsini 2003 kehtinud alkoholiaktsiisi seaduse (AAS) § 21 lg 2 p-

de 1 ja 2 alusel maksukohustus summas 5 083 323 krooni, kuna piiritust väljastati isikutele, kellel ei olnud

ajutist aktsiisivabadust ega aktsiisist vabastatud alkoholi soetamise õigust. Kuna kriminaalmenetluse

tulemusena tuvastati, et aktsiisita alkoholi tegelik ostja oli V.T., kellel tekkis AAS § 3 p 5, § 5 lg 1, § 21 lg 1

ja § 22 alusel maksukohustus, ei esitanud Eesti Vabariik Tolliameti kaudu aktsiisimaksunõuet AS R vastu.

Seega jäi varaline kahju aktsiisimaksukohustuse näol AS-le R tekkimata V.T. tahtest sõltumata. Seega pani

V.T. toime pettuse teel varalise kasu saamise katse, millega võidi põhjustada suur varaline kahju.

Samuti esitati V.T-le süüdistus KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi (lisaviitega KarS § 390 lg-le 1) selles, et ta ostis

OÜ S nimelt AS-st R aktsiisivabalt 36 200 liitrit piiritust ning toimetas piirituse väljaveo laost, samuti selle

võõrandamise, omamata seejuures vastavat tegevusluba ja ajutise aktsiisivabastuse luba. Samuti jättis V.T.

täitmata 1994. a maksukorralduse seaduse § 2 lg 1 p-st 3, § 5 p-st 1 ja

§-st 81 ning AAS § 3 p-st 5 tuleneva aktsiisimaksukohustuse summas 5 083 323, mis tal tekkis piirituse

saamisel AS-st R. V.T. jättis ka täitmata 1994. a maksukorralduse seaduse § 114 lg 3 p-dest 1 ja 3 tuleneva

registreerimiskohustuse ja sama seaduse § 12

lg-st 1 tuleneva arvestuse pidamise kohustuse.

B.L-le esitati KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2, § 15 lg 2 ning § 17 lg 6 järgi süüdistus selles, et ta varem riisumise

eest karistatud isikuna aitas kaasa V.T. toime pandud kelmuse katsele sellega, et võttis V.T. korraldusel AS-st

R 19 korral välja kokku 31 710 liitrit piiritust, viimata seda saatedokumentides näidatud sihtkohta - OÜ-sse S

-, vaid andis selle koos auto ja saatedokumentidega üle kõrvalistele isikutele.

6. Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 2005. a otsusega tunnistati V.T. ja B.L. eelmises punktis kirjeldatud

süüdistustes süüdi. Kohus karistas B.L. KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2, § 15 lg 2 ning § 17 lg 6 järgi

vangistusega 1 aastaks ja 6 kuuks, millest arvas KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aja. B.L.

ärakandmata karistuseks luges kohus 4 kuud ja 9 päeva vangistust, mille kandmisest B.L. KrK § 501 lg 1

alusel vabastati.

V.T. karistas linnakohus KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 järgi vangistusega 3 aastaks ja KrK § 1481 lg-te 7

ja 10 järgi vangistusega 5 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus V.T-le liitkaristuse 5 aastat vangistust,

mida KarS § 65 lg 1 alusel suurendati 5. veebruari 2003. a Tallinna Linnakohtu otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa, s.o 2 aasta ja 24 päeva vangistuse võrra. V.T. kandmisele kuuluvaks karistuseks mõistis

kohus 7 aastat ja 24 päeva vangistust algusega 27. juunist 2002.

Linnakohus mõistis V.T-lt välja 5 083 323 krooni Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks.

7. Põhistades V.T. süüditunnistamist kelmuse katses ja B.L. süüditunnistamist sellele kaasaaitamises, leidis

linnakohus muu hulgas järgmist. Kuna OÜ S tegelikult piiritust ei saanud, tekkis aktsiisimaksukohustus

summas 5 083 323 krooni AS-l R. Kuivõrd kohtueelsel menetlusel tuvastati, et AS R andis piirituse

eksimuse tõttu võltsitud dokumentide alusel välja V.T-le, ei saabunud V.T. soovitud tagajärg, s.o

aktsiisimaksu tasumise kohustuse tekkimine OÜ-l S või AS-l R. Samas oli V.T. B.L. kaasaaitamisel vastavalt

oma ettekujutusele teost teinud kõik selleks, et saada odavalt kätte piiritus ja tekitada aktsiisimaksukohustus

kolmandatel isikutel. Seega jäi süüdistatavate tegu katse staadiumi. Kohus märkis, et B.L. tegutses piirituse

pettuslikul teel vastuvõtmisel otsese tahtlusega, olles teadlik oma käitumise seadusevastasusest ja sellest, et

V.T. müüb aktsiisimaksuta saadud piirituse kallima hinnaga edasi ja aktsiisimaksu tasumata jätmisega

tekitatakse suur varaline kahju kolmandatele isikutele.

Seoses V.T. süüditunnistamisega KrK § 1481 lg-te 7 ja 8 järgi märkis linnakohus, et kuna käesoleval juhul

AS-st R väljastatud piiritus ei jõudnud aktsiisilattu, tekkinuks aktsiisi maksmise kohustus AS-l R. Kuivõrd

aga piiritus läks AS-st R välja pettuslikul teel, on AS R aktsiisimaksukohustus välistatud ning

maksukohustus tekkis AAS § 3 p 5 alusel piirituse tegelikul saajal, s.o V.T-l. V.T. aga alkoholiaktsiisi ei

tasunud. Samuti ei ole V.T. 1994. a maksukorralduse seaduse § 114 lg 3 nõudeid eirates registreerinud end

maksumaksjana ja sama seaduse § 12 lg-d 1 ja 2 rikkudes arvestust pidanud ja maksuhaldurile teavet andnud.

Varjates aktsiisiga maksustatava alkoholi vastuvõtmist ja lähetamist, seega käitumist, mille järel pidanuks

tasuma aktsiisimaksu, muutis V.T. võimatuks maksude määramise ja sissenõudmise, mille tulemusena jäi

laekumata aktsiisimaksu 5 083 323 krooni. Jättes ennast seaduses sätestatud korras ja tähtajal maksuhalduri

asutuses tahtlikult registreerimata, varjates enda andmeid ja tegevust ning hävitades dokumente eesmärgiga

teha maksude määramine või sissenõudmine võimatuks, pani V.T. toime KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Sama tegu, s.t enda maksuhalduri juures registreerimata jätmine, kui selle tulemusel

jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, on kuritegu ka KarS § 390 lg 1 järgi.

8. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid B.L. kaitsja L. Olovjanišnikov ja V.T. kaitsja Rein

Vaiksaar. Mõlemad apellandid taotlesid enda kaitsealust puudutavas osas linnakohtu otsuse tühistamist ja

õigeksmõistva otsuse tegemist.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2005. a otsusega tühistati linnakohtu otsus B.L-le mõistetud karistuse

osas. Ringkonnakohus mõistis B.L-le karistuseks 1 aasta vangistust, mis loeti täielikult kantuks eeluurimisel

vahi all viibitud ajaga. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Mõlemad apellatsioonid jäid

rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised.

Kuna V.T. ostis AS-lt R ebaseaduslikult alkoholi, lasus tal tulenevalt AAS § 3 p-st 5 ja § 5 lg-st 1 kohustus

tasuda riigile alkoholiaktsiis. V.T. teo ebaseaduslikkus tulenes sellest, et tal ei olnud selliseks tegevuseks

tegevusluba, tema ostetud alkoholi suhtes polnud kehtestatud AAS §-s 10 nimetatud aktsiisivabastust, samuti

ei täitnud ta AAS § 21 lg-s 1, lg 2 p-s 2, § 5 lg-s 1 ja § 22 lg-s 3 nimetatud kohustusi. Maksu maksmise

kohustus tekkis V.T.l kui kauba ostjal olenemata asjaolust, et kriminaalasja uurimise käigus pole kindlaks

tehtud, kellele kõnesolev alkohol edastati.

Seoses apellantide väitega, et tasumata riigimaks ei saa olla kelmuse objektiks, märkis ringkonnakohus, et

käesoleval juhul ei olnud süüdistatavate käitumise ajendiks mitte niivõrd maksukohustuse ja tulu varjamine

või riigi ilmajätmine maksmisele kuuluvast maksust, vaid soov pettuse teel odavalt soetada alkoholi ja

realiseerida see kallimalt, s.t varalise kasu saamine. Saadud piiritus omas kindlat rahalist väärtust - see tuli

tasuda mitte kui riiklik varaline sanktsioon, vaid kui kauba ostmisel tasumisele kuuluva summa osa. AS-le R

loodi ebaõige ettekujutus, et alkoholi ostjaks on aktsiisilaopidaja, kes tegelikult ei teadnud aga midagi tema

nimel tegutsemisest. Sel põhjusel ei saa arutuselolevat petmist vaadelda maksukuriteona, vaid kelmusena.

AS-le R jäi kahju tekkimata üksnes põhjusel, et seaduserikkumine avastati ja tolliinspektuur ei nõudnud

tehaselt laekumata jäänud aktsiisi tasumist. Alus nõude esitamiseks aga oli, sest AS R oli väljastanud

alkoholi, mille eest tulnuks tal tasuda aktsiis.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et V.T. oleks pidanud enne süüdistuses kirjeldatud

tegevuse alustamist registreerima ennast maksuhalduri asutuses, samuti pidama seaduses ettenähtud

raamatupidamisarvestust ja tasuma oma tegevusest tulenevaid rahalisi kohustusi. Seega oli V.T.

maksukohustuslane ja ka KrK §-s 1481 nimetatud kuriteo subjekt. Linnakohus on õigesti käsitlenud

kõnesolevat saamata jäänud aktsiisisummat hüvitamisele kuuluva kahjuna VÕS § 128 mõttes.

Kohtukolleegium märkis, et linnakohus on eksinud B.L-le karistuse mõistmisel, kuna kohus ei oleks tohtinud

mõista rangemat karistust kui B.L-le mõisteti sama teo eest Tallinna Linnakohtu 1. juuli 2003. a otsusega.

Nimetatud osas pidas ringkonnakohus vajalikuks linnakohtu otsust korrigeerida.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni B.L. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov,

kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsuse tühistamist ning B.L. õigeksmõistmist. Oma taotlust

põhistab kassaator järgmiselt.

Ringkonnakohtu otsus on vastuolus käesolevas kriminaalasjas samade faktiliste asjaolude pinnalt tehtud

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2003. a määrusega, milles ringkonnakohus asus seisukohale, et

tasumata riigimaks ei saa olla kelmuse objektiks. Kassaator leiab, et kelmuse objektiks saab olla üksnes

otsene varaline kahju, mitte aga saamatajäänud tulu. Samuti eeldab kelmuse koosseis, et vara saamise hetkel

oleks olemas konkreetne pettus ja konkreetne isik, keda peteti. Käesoleval juhul aga sellist isikut ei ole, kuna

piirituse saamisel maksti raha ära ja riigi vara seejuures ei vähenenud. Tulenevalt eeltoodust on seadusandja

maksude maksmata jätmisega seotud süüteod sätestanud karistusseadustiku eraldi peatükis. Süüdistust

maksukuriteos aga B.L-le esitatud ei ole. Kaitsja hinnangul näitab ringkonnakohtu otsuse vastuolulisust

seegi, et V.T. süüdistuses luges kohus ühe ja sama kahju korraga nii kelmuse kui ka maksukuriteo objektiks.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas B.L. kaitsja L. Olovjanišnikov esitatud kassatsiooni ja

palus selle rahuldada. Prokurör A. Voronin leidis, et kassatsioon on põhjendamatu ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks alust ei ole.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2005. a ja Tallinna

Linnakohtu 25. jaanuari 2005. a otsused tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352

lg 6 sätestab Riigikohtu õiguse laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile

süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine. Sellest tulenevalt käsitleb kriminaalkolleegium käesolevas otsuses ka V.T. süüditunnistamisega

seotud küsimusi, ehkki tema osas ei ole kassatsiooni esitatud.

Esmalt vaagib kolleegium kriminaalasja materiaalõiguslikke (I), seejärel aga menetluslikke (II) aspekte.

I

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et V.T. poolt B.L.

kaasaaitamisel toime pandud tegu vastab kelmuse koosseisulistele tunnustele.

AS R oli aktsiisilaopidaja 1. jaanuarist 2001 31. märtsini 2003 kehtinud AAS § 2 p 3 tähenduses. Vastavalt

AAS § 21 lg 2

p-le 1 tekkis aktsiisilaopidajal alkoholi lähetamisel väljaspool ajutist aktsiisivabastust lähetatud alkoholi osas

riigi ees aktsiisimaksukohustus. Alkoholi lähetamisel teisele aktsiisilaopidajale kehtis ajutine

aktsiisimaksuvabastus ja müüjal aktsiisimaksukohustust ei tekkinud (AAS § 10 lg 1 p 2, § 21 lg 2 p 1).

Sellest tulenevalt oli aktsiisilaopidaja poolt alkoholi müümisel teisele aktsiisilaopidajale alkoholi omahind

aktsiisikohustuse võrra madalam alkoholi omahinnast selle müümisel isikule, kes ei olnud aktsiisilaopidaja

(ja kelle puhul ei esinenud muid aktsiisivabastuse aluseid).

Alkoholi lähetamisel isikule, kes ei olnud aktsiisilaopidaja, tekkis aktsiisilaopidajast lähetajal

aktsiisimaksukohustus sõltumata sellest, kas ta nõudis alkoholi saajalt aktsiisi hüvitamist või mitte. Seejuures

tuleb arvestada, et aktsiisilaost väljastatava alkoholi hinnale lisatav aktsiis ei ole vaadeldav mitte

maksusummana, vaid alkoholi omahinna ühe komponendina, mis on tingitud alkoholi lähetajal tekkivast

aktsiisimaksukohustusest.

14. Käesoleval juhu tekitas V.T. võltsitud tellimiskirja ja OÜ S nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) AS-le

R väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja (OÜ S), kellele alkoholi väljastades müüjal riigi

ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi AS R varakäsutuse - müüs V.T-le piiritust

hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis AS-l R tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi

ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai V.T. varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja

aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu AS R sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal

tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse

tõttu aktsiisi võrra suurendamata.

15. Kohtud on leidnud, et V.T. poolt B.L. kaasaaitamisel toime pandud kelmus jäi katse staadiumi. Kuigi

seda seisukohta ei ole vaidlustatud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et AS-le R

tekkis kahju aktsiisimaksukohustuse tekkimise hetkel, sõltumata sellest, kas riik hiljem nõudis AS-lt R

aktsiisimaksu tasumist või loobus mingitel kaalutlustel nõude esitamisest.

16. Riigile V.T. ja B.L. pettuslik tegu kahju ei põhjustanud, kuna riigil tekkis aktsiisimaksunõue AS R vastu

sõltumata sellest, kas viimane lisas V.T-le müüdud piirituse hinnale aktsiisisumma või mitte. Samuti ei

sõltunud riigi maksunõue AS R vastu sellest, millistel asjaoludel jättis AS R piirituse müügihinna

aktsiisisumma võrra suurendamata. Aktsiisilaopidajast lähetajal tekkis aktsiisimaksukohustus ka juhul, kui ta

eksituse tõttu heauskselt arvas, et alkohol lähetatakse ajutises aktsiisivabastuses. Alkoholiaktsiisi seaduse

§ 21 lg 2 p 2 sätestas, et aktsiisilaopidajal tekib maksukohustus ajutises aktsiisivabastuses lähetatud

alkoholilt neljandal päeval alkoholi lähetamise päevast, kui nimetatud ajaks ei ole aktsiisilaos

saatedokumenti, millel on kauba saaja kinnitus alkoholi vastuvõtmise kohta. Tsiteeritud sättest võib muu

hulgas järeldada, et aktsiisilaopidajast lähetaja kandis riski, et ajutises aktsiisivabastuses lähetatud alkohol

jõuab lähetaja tahtest mitteolenevatel põhjustel aktsiisivabalt vabasse ringlusse. Sellise regulatsiooni eesmärk

oli tagada aktsiisimaksu efektiivne laekumine ja ühtlasi ka lähetava aktsiisilaopidaja kõrge motiveeritus

kontrollida konkreetsel juhul ajutise aktsiisivabastuse kohaldamise põhjendatust.

17. V.T. on lisaks kelmuse katsele süüdi tunnistatud ka KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi selles, et ta ei täitnud

aktsiisimaksukohustust, mis tal tekkis AS-st R 36 200 liitri piirituse ostmisel, vaid varjas oma tegevust

eesmärgiga teha maksude määramine või sissenõudmine võimatuks.

Linnakohus ja ringkonnakohus leidsid, et V.T-l tekkis tulenevalt AAS § 3 p-st 5 AS-st R ostetud piirituse

osas riigi ees aktsiisimaksukohustus summas 5 083 323 krooni.

Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Alkoholi lähetamisel aktsiisilaost väljaspool

aktsiisivabastust tekkis aktsiisimaksukohustus üksnes lähetaval aktsiisilaopidajal, mitte aga alkoholi saajal.

18. Süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemise ajal olid alkoholiaktsiisi maksukohustuse tekkimise alused

ammendavalt sätestatud AAS § 21 lg-tes 2-7. Tulenevalt AAS § 21 lg-st 7 ja § 3 p-st 5 tekkis

aktsiisimaksukohustus ka isikul, kes rikkus alkoholiaktsiisi seadust või tolliseadustikku, olles ebaseaduslikult

importinud, võõrandanud, kasutanud või lähetanud alkoholi. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et AAS

§ 21 lg 7 ja § 3 p 5 alusel tekkiva aktsiisimaksukohustuse objekt sai olla üksnes selline alkohol, mille osas ei

olnud aktsiisimaksukohustust tekkinud juba mõnel teisel isikul. (Seega tekkis aktsiisimaksukohustus

AAS § 21 lg 7 ja § 3 p 5 alusel näiteks isikul, kes ebaseaduslikult tootis või importis alkoholi). Vastasel juhul

tekkinuks olukord, kus ühte ja sama alkoholikogust oleks maksustatud mitu korda. Alkoholiaktsiisi seadus

selliseks topeltmaksustamiseks õiguslikku alust ei andnud, kuna see oleks olnud vastuolus aktsiisi kui

ühetasandilise maksu olemusega.

Nagu käesoleva otsuse punktides 13-16 selgitatud, tekkis AS-l R V.T-le müüdud piirituse osas

aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et AS R pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus

lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega

ei saanud V.T-l sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. (Küll tekkis V.T-l kohustus

hüvitada AS-le R pettusega tekitatud kahju).

19. Kuna V.T-l ei tekkinud AS-st R ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema

käitumises ka KrK § 1481 lg-tes 7 ja 10 sätestatud kuriteokoosseis. Järelikult tuleb V.T. KrK § 1481 lg-te 7

ja 10 järgi õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 310 lg-st 2 tuleb V.T. vastu esitatud Eesti Vabariigi

tsiviilhagi 5 083 323 krooni nõudes jätta läbi vaatamata.

II

20. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linnakohus ja ringkonnakohus on V.T. KrK § 1481 lg-te 7 ja 10

järgi süüditunnistamisel ja karistamisel ning V.T-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel rikkunud

apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 36 lg-s 2 ja kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt

kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese

astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme

kohtu otsusega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kuna kõnealune rikkumine tõi kaasa V.T. karistuse ebaseadusliku

raskendamise.

21. Käesoleva kriminaalasja esmakordsel menetlemisel Tallinna Linnakohtus karistati V.T.t AS-st R pettuse

teel aktsiisita alkoholi ostmise eest KrK § 143 lg 2 p 11 järgi kolmeaastase vangistusega, kusjuures KarS § 65

lg 1 alusel loeti see karistus kaetuks Tallinna Linnakohtu 5. veebruari 2003. a otsusega mõistetud nelja aasta

pikkuse vangistusega. V.T. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti neli aastat vangistust

algusega 27. juunist 2002. Selle kohtuotsuse apelleerisid B.L. kaitsja kõrval üksnes V.T. ja tema kaitsja,

taotledes süüdimõistva otsuse tühistamist ja V.T. õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri

2003. a määrusega linnakohtu otsus tühistatigi, apellatsioonid rahuldati osaliselt ja kriminaalasi saadeti uueks

arutamiseks linnakohtule.

22. Kriminaalasja uuel arutamisel karistas linnakohus 12. jaanuari 2005. a otsusega V.T.t sama teo, s.o AS-st

R pettuse teel aktsiisita alkoholi ostmise eest KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 järgi kolmeaastase

vangistusega. Kuid lisaks sellele tunnistas linnakohus V.T. süüdi ka KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi mõistes

talle karistuseks viis aastat vangistust selle eest, et V.T. ei täitnud AS-st R saadud piirituse osas

aktsiisimaksukohustust. Kuritegude kogumi eest mõistis kohus V.T-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks

viis aastat vangistust. Sellele karistusele liitis linnakohus KarS § 65 lg 1 alusel V.T-le sama

kohtu 5. veebruari 2003. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa - 2 aastat ja 24 päeva - täies

ulatuses. V.T. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks luges linnakohus 7 aastat ja 24 päeva vangistust

algusega 27. juunist 2002.

Ringkonnakohtu 23. märtsi 2005. a otsusega linnakohtu otsust V.T. puudutavas osas ei muudetud.

23. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel Tallinna Linnakohtus oli V.T-le KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi

esitatud süüdistuse aluseks tema käitumine, mis sisuliselt kajastus juba kriminaalasja esmakordsel arutamisel

üksnes KrK § 143 lg 2 p 11 järgi esitatud süüdistuses (s.o asjaolu, et V.T. ei toimetanud AS-st R aktsiisita

saadud piiritust OÜ-sse S, vaid eeluurimisel tuvastamata kohtadesse, millest tulenevalt kuulus alkoholiaktsiis

tasumisele täies ulatuses, ehkki esialgses süüdistuses ei viidatud otsesõnu V.T. poolt aktsiisimaksukohustuse

rikkumisele). Kriminaalasja uuel arutamisel leidsid prokurör ja kohtud, et V.T. on lisaks kelmuse katsele

toime pannud ka maksukuriteo. Seejuures tunnistati V.T. süüdi nii KrK § 143 lg 2 p 11 ja § 15 lg 2 kui ka

KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi reaalkogumis ühe ja sama kahju põhjustamises.

Seega lahutati kriminaalasja esmakordsel arutamisel V.T-le süüksarvatud tegu kriminaalasja teistkordsel

arutamisel kaheks iseseisvaks teoks, mis kvalifitseeriti reaalkogumis kahe erineva kuriteokoosseisu järgi.

Oluline on, et V.T-le KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi mõistetud viieaastane vangistus ületab kahe aasta võrra

kriminaalasja esmakordsel arutamisel V.T-le KrK § 143 lg 2 p 11 järgi mõistetud kolmeaastast vangistust.

Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et V.T-le KrK § 1481 lg-te 7 ja 10 järgi ja KarS

§ 64 lg 1 järgi viie aasta vangistuse mõistmisega rikkusid kohtud AKKS § 36 lg 2 ning KrMS § 341 lg 4

nõudeid.

24. Samuti on kriminaalasja teistkordsel arutamisel eiratud AKKS § 36 lg 2 ja KrMS § 341 lg 4 nõudeid V.T-

le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel.

Tallinna Linnakohtu 1. juuli 2003. a otsusega loeti V.T-le mõistetud kolm aastat vangistust kaetuks sama

kohtu 5. veebruari 2003. a otsusega mõistetud nelja aasta vangistusega. Liitkaristuseks mõistetigi V.T-le 4

aastat vangistust. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel tegi Tallinna Linnakohus 12. jaanuaril 2005. a otsuse,

millega suurendas kuritegude kogumi eest V.T-le mõistetud liitkaristust (viis aastat vangistust) KarS § 65 lg 1

alusel veel sama kohtu 5. veebruari 2003. a kohtuotsusega mõistetud karistuse arvelt 2 aasta ja 24 päeva

võrra, mõistes V.T. liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi järgi seitse aastat ja 24 päeva vangistust.

Ringkonnakohus sellele linnakohtu rikkumisele ei reageerinud. Seega suurendasid kohtud ka KarS § 65 lg 1

alusel liitkaristuse mõistmisel V.T. karistust ebaseaduslikult 1 aasta ja 24 päeva võrra.

III

25. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 352 lg-st 6, § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2005. a ja Tallinna

Linnakohtu 12. jaanuari 2005. a otsused osaliselt, s.o V.T. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1481 lg-

te 7 ja 10 järgi, V.T-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ja V.T-lt Eesti Vabariigi

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks 5 083 323 krooni väljamõistmise osas. Süüdistuses KrK § 1481 lg-te 7

ja 10 järgi mõistab Riigikohus V.T. õigeks. Pidades silmas Tallinna Linnakohtu 1. juuli 2003. a otsust, loeb

kriminaalkolleegium KarS § 65 lg 1 alusel V.T-le KrK § 143 lg 21 ja § 15 lg 2 järgi mõistetud kolm aastat

vangistust kaetuks Tallinna Linnakohtu 5. veebruari 2003. a otsusega mõistetud nelja aasta vangistusega ja

mõistab V.T-le liitkaristuseks neli aastat vangistust. V.T. vangistustähtaja kulgemist tuleb arvestada tema vahi

alla võtmise päevast, s.o 27. juunist 2002. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ülejäänud osas jätab Riigikohus

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2005. a ja Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 2005. a otsused muutmata.

B.L. kaitsja kassatsiooni jätab Riigikohus rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg