3-2-1-72-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-72-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS Hydro Texaco Eesti hagi AS Esma Vara vastu 640 000

krooni suuruse leppetrahvi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1245/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Esma Vara kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Vilippus, kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat A. Vinkel.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2004. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO KADAK &

PARTNERID AS Esma Vara kassatsioonkaebuselt

28. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon 3200 (kolm tuhat

kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. jaanuaril 2003. a esitas AS Hydro Texaco Eesti Tallinna Linnakohtule hagi AS Esma Vara

(endise ärinimega AS Esma Auto) vastu 640 000 krooni suuruse leppetrahvi saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. augustil 1999. a hankelepingu tähtajaga kuus aastat.

Kostja andis selle lepinguga hagejale kostja müügivõrgus määrdeainete tarnimise ainuõiguse. Kostja

kohustus lepingu tähtaja jooksul hagejalt ostma kokku 96 000 liitrit sünteetilisi mootoriõlisid ja 18

000 liitrit muid määrdeaineid. Kostja ostukohustus kvartalis oli 4000 liitrit mootoriõlisid ja 750 liitrit

muid määrdeaineid. Hageja kohustus andma kostjale müügitoetust ! intressita laenu 1 400 000

krooni ja refinantseerima töökoja seadmete ostuks 200 000 krooni.

15. augustil 2002. a teatas kostja hagejale hankelepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja asus

tagastama müügitoetust. Kostja võis hankelepingu ennetähtaegselt ühepoolselt lõpetada üksnes

lepingu punktis 4.5 sätestatud tingimustel, s.o juhul, kui hageja ei kanna kostjale üle müügitoetust.

Hageja on müügitoetuse kostjale üle kandnud. Hankelepingu ennetähtaegse lõpetamisega rikkus

kostja lepingupunkti 4.7. Selle punkti rikkumise korral kohustus kostja tasuma hagejale leppetrahvi

40% müügitoetuse esialgsest väärtusest, s.o 640 000 krooni. Leppetrahvi nõudest teatas hageja

kostjale 9. septembri 2002. a kirjaga. Kostja sellele kirjale kirjalikult vastanud ei ole, kuid on hagejale

suuliselt teatanud leppetrahvi maksmisest keeldumisest.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et ei ole saanud hagejalt kirjalikku leppetrahvinõuet. Poolte

vahel sõlmitud hankeleping on võlaõigusseaduse (VÕS) mõistes müügileping. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS)

§ 12 mõttes on tegu kestvuslepinguga. Kuna kostja sai leppetrahvi nõudest teada alles viis kuud

pärast lepingu lõpetamist, siis tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi

nõuda. Kostja tagastas hagejale müügitoetused lepingu lõpetamise päeval. Ta ei esitanud kostjale

arvet vara väljaostmiseks, kuigi kostja pöördus vastavasisulise kirjaga hageja poole. Hagiavaldusest

ei selgu, kuidas kostja on lepingut rikkunud.

4. Tallinna Linnakohus jättis 25. juuni 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

Linnakohus leidis, et elektronkirjavahetusega (ajavahemikul 5. detsembrist 2001. a kuni 31. maini

2002. a) on tõendatud, et pooled pidasid läbirääkimisi uue hankelepingu sõlmimiseks. Hageja ei

soovinud uut hankelepingut allkirjastada, kuigi kõigis muudatustes oldi kokku lepitud ja kostja oli

5. märtsil 2002. a täitnud hageja nõude sõlmida tagatisleping (kostja seadis hageja kasuks hüpoteegi

summas 1 300 000 krooni, intressimääraga 12% aastas, kõrvalnõuete suurusega 100 000 krooni).

Kostja seadusliku esindaja seletustega on tõendatud, et pooled arutasid 2. augustil 2002. a toimunud

kohtumisel hankelepingu lõpetamist ning et hankeleping pidi lõppema kostja suhtes sanktsioonideta.

Samal kohtumisel lubas hageja seaduslik esindaja saata kostjale uued õlihinnad.

Hageja 15. augusti 2002. a e-kirjast nähtub, et hageja palus kostjalt teadet kostja soovist leping

lõpetada, et teha uus ametlik pakkumine. Kostja vastas hagejale samal päeval lihtkirjaga, milles palus

asukoha vahetuse tõttu lõpetada hankeleping alates 31. augustist 2002. a, lubas hüvitada lepingust

tuleneva laenujäägi hageja esimesel nõudmisel ning palus uut hinnapakkumist määrdeainetele, kuna

uude asukohta soetatakse seadmed omafinantseeringuga. Hageja 27. augusti 2002. a e-kirjaga

kostjale on tõendatud, et hageja saatis kostjale määrdeainete hinnad, mis hageja arvates võiksid olla

poolte edasise koostöö aluseks pärast seda, kui kostja on lõpetanud jõus oleva lepingu vastavalt

lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimustele. Asjakohane on kostja osundamine asjaolule, et hageja

ei pidanud kinni headest äritavadest ega kokkulepetest uue hankelepingu sõlmimiseks. Pärast hageja

nõutud hüpoteegi seadmist ootas kostja, et sellele järgneb uue lepingu sõlmimine senisest lepingust

soodsamatel tingimustel.

VÕS § 158 lg 1 sätestas hankelepingu sõlmimise ajal, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut

rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta viivitamata

pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Hankelepingu punktist 4.7 tulenevalt oli kostja kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 40% sama

lepingu punktis 3.1 nimetatud müügitoetuse esialgsest maksumusest juhul, kui kostja lõpetab lepingu

ühepoolselt ennetähtaegselt vastuolus lepingu punktiga 4.5. Tõendamist leidis, et lepingu lõpetamise

initsiatiiv tuli hagejalt ja kostja käitus heas usus (kuna esitas teate lepingu lõpetamiseks ja tagastas

müügitoetuse) ning et hageja jättis viivitamata pärast kohustuse rikkumise avastamist kostjale

teatamata leppetrahvi nõudest. Hageja oleks pidanud teavitama kostjat pärast lepingu ennetähtaegset

lõpetamist leppetrahvi nõudest ühe kuu jooksul, s.o hiljemalt 30. septembril 2002. a.

Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusega ja tunnistaja J. Reisneri ütlustega ei leidnud

kinnitamist hageja väide, et ta andis leppetrahvi nõudekirja kostjale üle. Kostja seaduslik esindaja ja

J. Reisner väitsid, et 18. septembril 2002. a toimus poolte kohtumine, kus arutati õlihindu ning lepiti

kokku, et umbes aasta pärast kohtutakse uuesti. Kostja seaduslik esindaja seletas, et 18. septembri

2002. a kohtumise käigus näitas hageja seaduslik esindaja talle dokumenti, mis oli kostjat süüdistav,

kuid mis ei sisaldanud leppetrahvi nõuet ning et seda dokumenti ei antud kostjale üle. Tunnistajale

J. Reisnerile ei meenunud midagi seoses hageja väidetud dokumendiga. Hageja võttis linnakohtu

istungil õigeks, et ta ei postitanud 9. septembril 2002. a kostjale leppetrahvi nõudekirja.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 320 000 krooni

leppetrahvi ja 50 000 krooni kohtukulude katteks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et pooled sõlmisid 27. augustil 1999. a

määrdeainete hankelepingu tähtajaga 6 aastat. Kostja võis selle lepingu ennetähtaegselt lõpetada

lepingu p 4.5 kohaselt tingimusel, kui hageja ei kanna kostjale üle müügitoetust. Ei vaielda ka asjaolu

üle, et pooled pidasid läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks, kuid selleni ei jõutud.

Õige on hageja seisukoht, et lepingupoolt ei vabasta lepingu täitmise kohustusest asjaolu, et pooled

pidasid samaaegselt läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks. Pooled võtsid omaks, et kostja algatas

läbirääkimised uue lepingu sõlmimiseks ja et pooled pidasid sellekohast elektronkirjavahetust. Seda

kirjavahetust saab pidada lepingueelseteks läbirääkimisteks. VÕS § 14 lg 3 kohaselt ei kaasne sellega

õiguslikke tagajärgi, kui kokkulepe isikute vahel jääb saavutamata. Pooled ei jõudnud uue lepingu või

kokkuleppe sõlmimiseni, mis oleks muutnud või lõpetanud 27. augustil 1999. a sõlmitud

hankelepingut või mõne selle lepingu üksikut tingimust. Seega on hageja õigustatult märkinud, et

27. augustil 1999. a sõlmitud leping oli kostjale täitmiseks kohustuslik kõigis punktides, sh p 4.7

osas, millele apellant rajas oma leppetrahvi nõude.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja lõpetas hankelepingu ennetähtaegselt. Kostja seisukoht lepingu

ennetähtaegseks lõpetamiseks ja oma lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise

põhjendamiseks ei ole seaduslik. Kostja ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele lepingu

ennetähtaegseks lõpetamiseks. Selleks aluseks ei saa olla tulemuseta jäänud läbirääkimised uue

lepingu sõlmimiseks.

Linnakohus hindas ebaõigesti 5. märtsil 2002. a sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingut, pidades seda

ekslikult uue lepingu sõlmimise eelduseks, ja tuvastas, et selle sõlmimisega täitis kostja oma

kohustuse vastavalt poolte kokkuleppele allkirjastada uus hankeleping. Hüpoteegi seadmine oli kostja

kohustuseks 27. augustil 1999. a sõlmitud lepingu p-st 3.10 tulenevalt. Kostja täitis selle kohustuse

hilinenult. Seega ei saa olla tegemist uue lepingu sõlmimiseks seatud tagatisega. Kostja saatis

hagejale hankelepingu ennetähtaegse lõpetamise teate pärast hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist.

Ebaõige on linnakohtu seisukoht, mille kohaselt oli leppetrahvi nõue kostjale esitatud hilinenult.

Hageja saatis kostjale 27. augustil 2002. a e-kirja, milles oli kostjale selgitatud jõus oleva lepingu

lõpetamist vastavalt lepingu ennetähtaegse lõpetamise tingimustele. Hankelepingu ennetähtaegse

lõpetamise üheks tingimuseks oli leppetrahvi maksmise kohustus. Linnakohus jättis hinnangu

andmata eelnimetatud e-kirja väljatrükile kui tõendile.

Hageja seadusliku esindaja seletusega on tõendatud, et ta andis 10. septembril 2002. a toimunud

kohtumisel kostja nõukogu esimehele J. Reisnerile üle 9. septembril 2002. a koostatud kirja, mis

sisaldas viivisenõuet. Kuigi tunnistajale J. Reisnerile ei meenunud selle kirjaga seonduv, ei lükanud ta

hageja väiteid sõnaselgelt ümber. Hageja seadusliku esindaja ütlustega leidis kinnitust, et

18. septembril 2002. a tagastas kostja seaduslik esindaja talle nimetatud kirja, öeldes, et see talle ei

sobi.

Arvestades hankelepingu tähtaega, hageja õigustatud huvi ja kostjapoolselt lepingu täitmise ulatust

ning mõlema lepingupoole majanduslikku seisu, on leppetrahvi mõistlikuks suuruseks käesoleva

vaidluse asjaolusid arvestades 320 000 krooni. Leppetrahvi vähendamist õigustab ka asjaolu, et

hageja nõustus kostjaga pidama läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks ja andis oma kirjavahetusega

kostjale lootust, et peagi allkirjastatakse uus hankeleping. Hageja lõi häid äritavasid rikkudes eelduse,

mis viis lepinguliste suhete katkemiseni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

8. Kassatsioonkaebuses väidab kostja, et ta on viidanud hankelepingu lõpetamise õiguslikule ja

seaduslikule alusele. Hankeleping lõpetati poolte kokkuleppel. Selle tuvastas ka linnakohus, leides, et

2. augusti 2002. a kokkusaamisel lõpetati vaidlusalune leping poolte kokkuleppel tingimusteta.

Selline järeldus on loogiline, sest vastasel korral ei oleks kostja edastanud hagejale tema palvele

vastavalt lepingu lõpetamise teadet.

Ringkonnakohus jättis analüüsimata pooltevahelise elektronkirjavahetuse. Hageja 15. augusti 2002. a

e-kirjast kostjale nähtub selgelt, et hageja ise palus kostjal talle saata lepingu lõpetamise teade.

Ringkonnakohus ei saanud otsuses põhjendada leppetrahvi suurust poolte majandusliku seisuga, sest

pooled ei ole esitanud tõendeid oma majandusliku seisu kohta.

Vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 kaotas hageja õiguse nõuda leppetrahvi, kuna kostja sai leppetrahvi

nõudest teada alles pärast hagiavalduse ärakirja saamist, s.o viis kuud pärast lepingu lõpetamist.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et leppetrahvi teate võib edastada lihtkirjaga ning teate

üleandmist saab tõendada vaid ühe poole seadusliku esindaja ütlustega teate üleandmise kohta.

Leppetrahvi nõudest teatamine on tahteavaldus. Kuna hankeping oli sõlmitud kirjalikus vormis, siis

tulid ka lepingulised tahteavaldused (teated) edastada kirjalikus vormis. VÕS § 159 lg 2 mõtte

kohaselt loetakse teatamiseks kirjalikult taasesitatavas vormis kätte toimetatud teadet juriidilise isiku

asukohta. Sellist seisukohta toetavad ka TsÜS § 69 lg-d 1 ja 3. Samuti oli poolte vahel praktikas välja

kujunenud olukord (VÕS § 25 lg 1 tähenduses), et lepingu täitmisest tulenevad teated saadeti kirja

teel. Lisaks tuleb käesoleval juhul leppetrahvi nõudest teatamisele vastavalt kohaldada TsÜS § 70.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et kassatsioonkaebuse väited on alusetud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Käesolevas asjas tühistas ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, hinnates

tõendeid teisiti kui esimese astme kohus. TsMS § 330 lg 4 sätestab, et ringkonnakohus peab otsuse

põhjendavas osas märkima ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS § 309

sätestab, et apellatsioonimenetluses kohaldatakse esimese astme kohtu menetluse kohta käivaid

sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus

peab uue otsuse tegemisel juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 2- 4,

mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega,

analüüsima otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama.

12. Ebaõige on ringkonnakohtu otsuse põhjendus, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja lõpetas

hankelepingu ennetähtaegselt. Kostja on kogu aeg väitnud, et hankeleping lõpetati poolte

kokkuleppel, sest pooled pidasid pikaajalisi läbirääkimisi uue lepingu sõlmimiseks ning hageja

nõudis, et kostja teataks talle vana lepingu lõpetamisest selleks, et hageja saaks teha hinnapakkumisi

uue lepingu sõlmimiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4 ja 231 lg-t 4 sellega, et ta ei ole oma otsuses andnud

hinnangut hageja 15. septembri 2002. a e-kirjale, milles hageja kutsus kostjat üles teatama

hankelepingu lõpetamisest selleks, et hageja saaks teha pakkumisi uue lepingu sõlmimiseks. Samuti

on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta kostja seadusliku esindaja seletused poolte 2. augusti 2002. a

kohtumise kohta. Linnakohus oli neid tõendeid hinnanud koos teiste tõenditega ning lugenud

tõendatuks, et pooled leppisid uue lepingu üle toimunud läbirääkimiste käigus kokku, et uue lepingu

sõlmimisel ei kohaldata kostja suhtes sanktsioone.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tegi kostjale 9. septembril 2002. a koostatud viivisenõuet

sisaldava kirja teatavaks viivituseta pärast kostja väidetavat lepingurikkumist.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt muutub kindlale isikule suunatud

tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on tahteavaldus kätte

saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud või eemalviibija korral siis, kui see

on jõudnud saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kuna käesoleval juhul

tugineb hageja sellele, et ta andis viivisenõuet sisaldava kirja isiklikult üle kostja nõukogu liikmele

J. Reisnerile, siis ei ole vajadust käsitleda küsimust, kas hageja on viivisenõude kui tahteavalduse

toimetanud kostja asukohta.

Kassatsioonkaebuses viidatud TsÜS § 70 sätestab lepingu rikkumisest teatamise kui tahteavalduse

kättetoimetamise erisusi. Selle sätte kohaselt loetakse viivitusega edastatud või edastamisel kaotsi

läinud tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui

tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle

edastamise mõistliku viisi. Kolleegium leiab, et TsÜS § 70 ei keela lepingu rikkumisest teatamise kui

tahteavalduse isiklikku kättetoimetamist. TsÜS § 70 reguleerib olukorda, kus tahteavalduse

tegemisega eemalviibijale on viivitatud või kus tahtevaldus on kaotsi läinud. Seega ei ole viide TsÜS

§-le 70 käesolevas asjas asjakohane.

Asjakohane ei ole ka kassatsioonkaebuse viide VÕS §-le 25. See, et pooled on tavaliselt vahetanud

taheteavaldusi kirja teel, ei välista poolte õigust teha tahteavaldusi teatavaks teisele poolele isiklikult.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. Kolleegium jääb kohtuasjas nr 3-2-1-103-97 tehtud

otsuse seisukoha juurde, et kui ainsaks tõendiks asjas on poolte seletused ja kostja eitab hageja

seletuses sisalduvaid hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, siis lasub nende asjaolude täiendava

tõendamise kohustus hagejal (vt RT III 1997, 29, 303).

Kuivõrd tahteavalduse jõustamine on selle tegija huvides, lasub tal ka tahteavalduse tegemise ja

kättetoimetamise tõendamise koormus. Sellest tulenevalt on mõistlik, et tahteavalduse tegija annab

oma tahteavalduse kätte viisil, mida ta saab hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt

tõendada. Kirjaliku dokumendina vormistatud tahteavalduse isiklikul üleandmisel on võimalik selle

hilisema tõendamise jaoks võtta saajalt allkiri (nt üleantud dokumendi ärakirjale) või tahteavaldus üle

anda tunnistajate juuresolekul.

15. Ringkonnakohus on hageja seadusliku esindaja poolt linnakohtu istungil antud seletusega lugenud

tõendatuks, et hageja seaduslik esindaja A. Kivistik andis kostja nõukogu liikmele J. Reisnerile

10. septembril 2002. a üle eelmisel päeval koostatud kirja, mis sisaldas viivisenõuet. Linnakohus

leidis, et J. Reisneri poolt tunnistajana antud ütlustega ei saa lugeda hageja väidet tõendatuks.

Ringkonnakohus aga leidis, et hageja väide on tõendatud, kuna J. Reisner ei lükanud hageja

eelnimetatud väidet selgesõnaliselt ümber.

TsMS § 332 sätestab, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõne

tunnistaja ütlusel, eksperdi arvamusel või poole vande all antud seletusel põhineva asjaolu osas, ei ole

ringkonnakohtul õigust kohtuotsust selles osas muuta, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb

teisiti hinnata, või tunnistajat, eksperti või poolt vande all vahetult üle kuulamata.

Kolleegium leiab, et kuivõrd linnakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei ole kohus ega pooled

esitanud tunnistajale J. Reisnerile selgesõnalist küsimust, kas hageja seaduslik esindaja andis talle

10. septembril 2002. a üle eelmisel päeval koostatud kirja viivisenõudega, siis ei olnud

ringkonnakohtul J. Reisnerit vahetult üle kuulmata alust hinnata J. Reisneri ütlusi teisti kui seda tegi

linnakohus.

16. Ringkonnakohus heitis linnakohtule ette seda, et linnakohus jättis viivisenõude esitamise aja

seisukohalt hindamata hageja 27. augusti 2002. a e-kirja. Samas ei ole ringkonnakohus oma otsuses

selgelt väljendanud, kas nimetatud e-kiri tõendab poolte tahteavaldusi seoses hankelepinguga või

viivisenõude kättetoimetamist kostjale. Hageja ei ole selgesõnaliselt tuginenud sellele, et nimetatud e-

kiri tähendas viivisenõuet. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, mis asjaolud ta

loeb nimetatud e-kirjaga tõendatuks.

17. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsuses ei ole põhjendatud, milliseid hageja

ja kostja majanduslikke näitajaid on ringkonnakohus silmas pidanud, viidates leppetrahvi

vähendamisel lepingupoolte majandusliku seisundi arvestamisele. Kolleegium leidis kohtuasjas nr 3-

2-1-66-05 tehtud otsuses, et kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid,

miks viivist vähendati (RT III 2005, 23, 245). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja lisab, et

öeldu kehtib ka leppetrahvi kohta.

18. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna kostja väidab, et hageja on viivisenõude esitanud

hilinenult, siis on ringkonnakohtul asjakohane võtta seisukoht, kas viivisenõude esitamine tema poolt

tuvastataval kuupäeval on viivisenõude viivitamatu esitamine sellel ajal kehtinud VÕS § 159 lg 2

tähenduses.

19. Kuivõrd kohtud on käsitanud hageja 9. septembri 2002. a viivisenõuet kui kirjalikku tahteavaldust

ning kostja pole väitnud, et tegemist oli suulise tahteavaldusega, siis ei ole asjakohane

kassatsioonkaebuse väide, et kirjaliku lepingu korral tuleb ka lepinguga seonduvad tahteavaldused

vormistada kirjalikult.

P. Jerofejev, J. Luik, T. Tampuu