3-2-1-77-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-77-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS INGES KINDLUSTUS hagi Jaan Tõntsi vastu 14 278

krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/223/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaan Tõntsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. august 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2005. a otsus

ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada J. Tõntsile kassatsioonkaebuselt 5. veebruaril

2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19. juulil 2004. a esitas AS INGES KINDLUSTUS Pärnu Maakohtule hagi Jaan Tõntsi vastu

14 278 krooni saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 22. detsembril 2001. a Pärnus Mai tänava bussipeatuses

liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai kahjustada Pärnu ATP AS-le kuuluv buss Scania CR 112. Vastavalt

Pärnu Politseiprefektuuri 15. jaanuari 2002. a otsusele nr AB 384687 põhjustas liiklusõnnetuse

Karmo Tõnts sõiduautoga Mitsubishi Galant. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduauto kuulus kostjale.

Sõiduauto suhtes oli sõlmitud liikluskindlustuse leping hagejaga, kes käsitles juhtumit ja hüvitas

30. jaanuari 2002. a otsuse alusel Pärnu ATP-le kahju 13 213 krooni. Nimetatud summale lisandusid

käsitluskulud 1065 krooni. Kuna sõiduautot juhtinud isik K. Tõnts ei omanud vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust ja kindlustusmakse oli tasumata, siis tulenevalt liikluskindlustuse (LKindlS)

§ 48 lg 2 p-dest 4 ja 6 on hagejal õigus esitada regressinõue kostja kui sõiduki omaniku vastu. Kostja

ei ole vabatahtlikult kahju hüvitanud. Hageja leidis, et J. Tõnts ja K. Tõnts on solidaarvõlgnikud ja

hagejal oli õigus valida, kas pöörduda nõudega ühe või mõlema solidaarvõlgniku vastu. Hageja palus

kostjalt välja mõista makstud hüvitis koos käsitlemiskuludega.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Pärnu Maakohus on tsiviilasjas nr 2-771/2003 K. Tõntsilt hagejale

kahjuhüvitise 14 278 krooni välja mõistnud. Seega on tuvastatud, et hagejale tekitas kahju K. Tõnts,

mitte aga kostja. K. Tõntsi suhtes on alustatud täitemenetlust. Kostja vastu on nõue esitatud

pahatahtlikult.

4. 28. oktoobri 2004. a otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt J. Tõntsi

kasuks välja kohtukulu 713 krooni 90 senti ja riigituludesse hagiavalduselt tasumata riigilõivu 1050

krooni.

Maakohus märkis, et pooled ei vaidle kahju ja käsitluskulude suuruse üle ning hageja on

kindlustusandjana hüvitanud kannatanule kahju, mistõttu tal on tekkinud LKindlS § 48 lg-s 2 toodud

alustel ja lg 3 põhjal hüvitatud kahju ja käsitluskulude tagasinõude õigus. Pärnu

Maakohtu 19. detsembri 2003. a otsusega on liiklusõnnetusega tekitatud kahju ja käsitluskulud välja

mõistetud K. Tõntsilt, kuid kohtuotsust ei ole õnnestunud täita. Kostja ja K. Tõnts on hageja ees

solidaarvõlgnikud. Kostja kui sõiduki omaniku vastu nõude esitamise aluseks on LKindlS § 48 lg 2

p-d 4 ja 6. Tagasinõude alusena toodud mõlemad eeldused on täidetud, kuna sõidukit juhtinud

K. Tõntsil puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus ja kindlustusjuhtumi toimumise hetkel

oli vastava perioodi eest kindlustusmakse tasumata. Kostja vastuväide, et tema ei ole kahju

tekitamises süüdi, ei ole asjakohane, sest kahju tekitamine sõiduki omaniku poolt ei ole tagasinõude

tekkimise eelduseks. Kuna kostja ja K. Tõnts on solidaarvõlgnikud, siis lähtus kohus VÕS § 65 lg-

st 2, mis sätestab, et solidaarkohustus tekib juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga

kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Võlausaldaja õigus nõuda

kohustuse täitmist vaid ühe korra tähendab võlausaldaja õigust ainult ühele sooritusele kogu

võlgnevuse osas kas ühelt või mitmelt solidaarvõlgnikult. Esitades kogu nõude vaid ühe

solidaarvõlgniku vastu ja saades selle kohta rahuldava kohtulahendi, ei saa sama võlausaldaja enam

sama nõuet teise solidaarvõlgniku vastu esitada, kuna see tooks kaasa mitu täidetavat kohtulahendit

ühe ja sama soorituse suhtes.

5. Hageja AS INGES KINDLUSTUS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks esimese

astme kohtule.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus asja lahendamisel ekslikult kohaldanud

võlaõigusseadust, mis hakkas kehtima alates 1. juulist 2002. a. Hagi aluseks olevad asjaolud tekkisid

22. detsembril 2001. a, mistõttu tuleb kohaldada tsiviilkoodeksit (TsK). Juhul kui ringkonnakohus

leiab, et kohaldada tuli võlaõigusseadust, on maakohus VÕS § 65 lg-t 2 ebaõigesti kohaldanud. VÕS

§ 65 lg 2 kordab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 242 sätestatud mõtet, mille kohaselt ei

või pooled pärast otsuse jõustumist esitada sama nõuet samadel alustel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2005. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus ning hagi

rahuldati.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et sõidukit juhtinud K. Tõntsil puudus

liiklusõnnetuse ajal vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus ja tasumata oli kindlustusmakse

perioodi eest, mil toimus liiklusõnnetus. Pärnu Maakohtu 19. detsembri 2003. a tagaseljaotsusega on

14 278 krooni K. Tõntsilt välja mõistetud, kuid kohtuotsust ei ole õnnestunud täita.

Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 4 alusel on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju

tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust, ja p 6 alusel kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkel

oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum. Kindlustusvõtjaks oli

kostja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on õigustatud kostjalt tagasi nõudma kannatanule

väljamakstud kindlustushüvitist, mis on juba jõustunud tagaseljaotsusega välja mõistetud sõiduki

valdajalt K. Tõntsilt. Õigus esitada tagasinõue K. Tõntsi vastu tulenes LKindlS § 48 lg 2 p-st 4 ja

kostja vastu lisaks eelviidatud sättele LKindlS § 48 lg 2 p-st 6. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu

järeldust, mille kohaselt on kostja ja K. Tõnts hageja nõude suhtes solidaarvõlgnikud, kuid maakohus

leidis, et kostja vastu esitatud nõude rahuldamise välistab VÕS § 65 lg 2.

Ebaõige on maakohtu arusaam VÕS § 65 lg-st 2, et solidaarkohustuse täitmist saab võlausaldaja

nõuda vaid ühe korra ja seetõttu ei või pärast K. Tõntsilt kohtuotsusega võla väljamõistmist sama

võlga nõuda kostjalt. Kahju on tekkinud ja hüvitatud ajal, kui võlaõigusseadus ei kehtinud. Tulenevalt

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse, rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) §-st 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

1. juulit 2002. a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega tuleb lähtuda

üldsättena tsiviilkoodeksi solidaarvõla sissenõudmist käsitlevatest sätetest. TsK § 188 lg 2 sätestas, et

kreeditoril, kes ei ole saanud täielikku rahuldust ühelt solidaarvõlgnikult, on saamata jäänut õigus

sisse nõuda ülejäänud solidaarsetelt võlgnikelt. K. Tõntsi suhtes tehtud kohtuotsust ei ole

täitemenetluses õnnestunud täita. Seega on hagejal õigus nõuda võlga kostjalt. Ka alates 1. juulist

2002. a kehtiv VÕS § 65 lg 2 ei välista nõude esitamist solidaarvõlgnike vastu eraldi, kuna see

sätestab ühe aluse solidaarvõla tekkeks.

Nõude rahuldamist ei välista ka see, et sama nõude osas on teise solidaarvõlgniku suhtes olemas

jõustunud kohtulahend. Selleks, et vältida hageja alusetut rikastumist, tuleb käesolevas asjas tehtud

kohtuotsuse täitmisel arvestada sellega, et kostja ja K. Tõnts on solidaarvõlgnikud ja võlg on neilt

välja mõistetud solidaarkohustuse katteks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub J. Tõnts tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht VÕS § 65 lg 2 kohta. VÕS

§ 65 lg 2 sätestab üheselt mõistetavalt, et kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, saab

võlausaldaja nõuda nimetatud kohustuse täitmist vaid ühel korral. Samas asjas on juba olemas

jõustunud kohtuotsus.

Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud TsK § 188 lg-t 2. Kui ühes ja samas tsiviilasjas on

esitatud nõue solidaarvõlgnike vastu ja kohtuotsusega on solidaarvõlgnikelt välja mõistetud teatud

rahasumma, siis juhul, kui ühel solidaarvõlgnikest ei ole rahalisi vahendeid kohtuotsuse täitmiseks,

on vastustajal õigus esitada täitmisnõue ka teise solidaarvõlgniku vastu.

Ringkonnakohus rikkus ka protsessiõiguse norme, jättes käsitlemata kassaatori vastuväited TsMS

§ 242 kohaldamise kohta.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab AS INGES KINDLUSTUS, et ringkonnakohtu otsus on

põhjendatud ja seaduslik.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata tagasi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

11. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et käesolevas asjas tuleb VÕSRS §-de 2 ja 11 järgi kohaldada

tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid, sest kahju on tekkinud ajal, kui võlaõigusseadus (VÕS) ei kehtinud.

Samuti tuleb kohaldada LKindlS § 48 kindlustusjuhtumiaegses redaktsioonis.

12. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kreeditoril, kes ei ole saanud oma nõudele täielikku

rahuldust ühelt solidaarvõlgnikult, on TsK § 188 lg 2 järgi õigus saamata jäänu sisse nõuda ülejäänud

solidaarsetelt võlgnikelt. Seda vaatamata sellele, et algselt on võlausaldaja esitanud hagi nõude

rahuldamiseks ainult ühe solidaarvõlgniku vastu. Solidaarkohustuse olemusest ning ka nimetatud

sättest ei tulene, et võlausaldaja peaks esitama hagi samaaegselt kõigi solidaarvõlgnike vastu korraga.

Seega on kassatsioonkaebuse sellekohane väide väär.

Sama järeldus kehtib ka VÕS § 65 lg 2 kohta. Selles lõikes sisalduva lause algusosa järgi tekib

solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib

võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Nimetatud lauseosa mõte on eelkõige vältida olukorda, mil

võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus

nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt

solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses.

Juhul, kui hageja nõue täidetaks osaliselt K. Tõntsi vastu tehtud otsuse alusel, tuleks seda J. Tõntsi

vastu tehtud otsuse tegemisel ja/või täitemenetluses arvestada. Solidaarkohustus eksisteeriks sel juhul

üksnes ulatuses, milles nõue oleks K. Tõntsi poolt täitmata.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus ei analüüsinud kostja väiteid TsMS

§ 242 kohta, märgib kolleegium, et ringkonnakohtu toimiku kohaselt ei ole neid väiteid

ringkonnakohtu menetluses esitatud.

14. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt vastutavad K. ja J. Tõnts solidaarvõlgnikena.

Solidaarvastutuse kohaldamise otsustamine on õiguslik küsimus, mille kohus peab TsMS § 228 alusel

lahendama omal algatusel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on ka varem korduvalt asunud seisukohale, et

TsMS § 228 kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte

nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise (vt nt Riigikohtu lahend 15. juunist

2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-73-05 (RT III 2005, 25, 258)).

Tsiviilkoodeksi § 187 kohaselt tekkis solidaarne kohustus või solidaarne nõue, kui see on ette nähtud

lepingu või seadusega, eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Kohtud on solidaarkohustuse

tekkimise alusena näinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja 6.

Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 4 kindlustusjuhtumiaegse redaktsiooni kohaselt on

kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue kahju tekitanud

sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki

juhtimise õigust või sõidukijuhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta

isikule. Liikluskindlustuse seaduse § 48 lg 2 p 6 kohaselt on kindlustusandjal või Eesti

Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusmakse oli

tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum, samuti sama seaduse § 19 lõikes 9 sätestatud

juhul.

Kolleegium leiab, et omanik ei saa tuvastatud asjaoludel vastutada LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel, kuna

kohtud ei ole tuvastanud, et J. Tõnts oleks andnud sõiduki juhtimise K. Tõntsile üle. Ilma selleta ei

näe kolleegium alust omaniku vastutuse tekkeks nimetatud sätte järgi. See säte kehtestas sõiduki

valdaja vastutuse, kui ta ei omanud vastava kategooria sõidukijuhtimise õigust ja sõiduki omaniku

vastutuse, kui viimane andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõidukijuhtimise õiguseta

isikule.

Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kas omanik vastutab solidaarselt kahju tekitanud valdajaga

LKindlS § 48 lg 2 p 6 alusel. Kohtud on tuvastanud, et kindlustusmakse sõiduki eest oli tasumata.

Kolleegiumi arvates ei teki ka sellisel juhul solidaarvastutust, sest see ei tulene seadusest ja kohtud

pole tuvastanud kokkulepet, mis näeks ette K. ja J. Tõntsi solidaarvastutuse. TsK § 186 lg 1 sätestas

eelduse, mille kohaselt on mitme võlgniku korral nad kohustatud kohustuse täitma võrdsetes osades,

kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel

lähtuda muude kokkulepete puudumisel sellest, et J. ja K. Tõnts vastutavad tekitatud kahju eest

võrdsetes osades.

J. Luik, H. Jõks, T. Tampuu