3-1-1-65-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-05

Otsuse kuupäev

9. september 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi M. K. süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2005. a otsus nr

2-1-37/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marko

Paabumetsa kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. august 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2005. a otsus tsiviilhagi rahuldamise osas.

2. Jõustada Jõgeva Maakohtu 21. oktoobri 2004. a otsus.

3. Kassatsioon rahulda osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõgeva Maakohtu 21. oktoobri 2004.a otsusega mõisteti M. K. süüdi KrK § 139 lg 1 järgi selles, et ta

2001. a augustis X maakonnas X külas lasi riigimetsast ebaseaduslikult raiuda tuuleheidet ning varastas 87,5

tm puitu, millega tekitas riigile varalist kahju 33 981 krooni. Teda karistati rahalise karistusega 380

päevamäära, s.o 19 000 krooni. Eesti Vabariigi tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Maakohus tuvastas, et M. K. organiseeris töömehed riigimetsa langetama. Seonduvalt tsiviilhagiga märkis

maakohus, et kriminaalasjas on 22. augustil 2001. a Eesti Vabariiki esindava Jõgeva Keskkonnateenistuse ja

AS X vahel sõlmitud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping X vallas metsa raieõiguse võõrandamise

kohta, mille kohaselt müüakse 600 tm puitu hinnaga 6000 krooni. Eesti Vabariik on esitanud tsiviilhagi 87,5

tm puidu varguse läbi tekitatud kahju 33 981 krooni saamiseks. M. K. on esitanud tsiviilhagile vastuväite,

leides, et hagi on põhjendamatu ning pahatahtlik. Kriminaalasjas ei ole võimalik lahendada vastuolu selles,

miks on samal ajaperioodil kahe lähestikku asuva eraldise puitu Jõgeva Keskkonnateenistuse ja

Keskkonnainspektsiooni poolt hinnatud summades, mis erinevad kümnetes kordades. Seetõttu jättis

maakohus riigile tekitatud kahju hindamise ning kahju hüvitamise lahendamiseks tsiviilkohtupidamise

korras.

2. M. K. kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning

mõista M. K. õigeks.

Apellant leidis, et maakohus hindas kohtualuse süü tuvastamisel tõendeid ühekülgselt ja ebaobjektiivselt,

jättes õigustavad tõendid arvesse võtmata. Kaitsja hinnangul pole maakohtu seisukoht, et M. K. organiseeris

mehed tööle riigimetsa, millegagi tõendatud. Samuti on kaitsja arvates motiveerimata maakohtu järeldus, et

metsamaterjali võõrandamisdokumendid tõendavad M. K. süüd. Apellant märkis, et kooskõlas KrMK § 46 p-

ga 4 kuulub materiaalse kuriteo puhul kohtulikult tõendamisele ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja

suurus. Kuriteo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud

varalise kahju olemasolu, oli M. K. KrK § 139 lg 1 järgi süüdimõistmine kaitsja hinnangul ebaseaduslik.

M. K. ei saa vastutada ka KrK § 155 järgi, sest tema käitumisega ei tekitatud olulist keskkonnakahju. Kaitsja

märkis veel, et maakohus jättis tuvastamata M. K-l varguse toimepanemise tahtluse, mis on

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

3. Tartu Ringkonnakohus tühistas Jõgeva Maakohtu 21. oktoobri 2004. a otsuse tsiviilhagi

tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks jätmise osas ja rahuldas hagi.

Ringkonnakohus leidis erinevalt apellatsioonis väidetust, et M. K. süü salajases varguses on tõendatud.

Selles osas nõustus ringkonnakohus maakohtuga ning jättis vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 kohtuotsuse

sellekohased põhjendused kordamata.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et tunnistajate R. H., J. K. ja P. P. ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks

puudub alus, sest need on omavahel kokkulangevad ning kirjeldavad kuriteo toimepanemise tehiolusid

ühetaoliselt. Ringkonnakohus lisas, et kaudselt kinnitavad eelmärgitud tunnistajate ütlusi ka I. P. ütlused,

milliste kohaselt läks ta saadud töökäsu alusel Reastvere külla ühele metsalangile, kus pidi asuma tuulemurd

ja mille ta pidi ära lõikama. Kohapeal selgus, et tormimurd oli juba ära lõigatud. Puitu veeti veel välja ja

traktorist kinnitas talle, et puitu veab ta välja mingite Jõhvi või Narva inimeste jaoks. Ringkonnakohtu

hinnangul ei kinnita M. K. väiteid tema metsavarguses mitteosalemise kohta ka esitatud perearsti teatis, et

M. K-l diagnoositi 15. augustil 2001. a angiin, sest nimetatud asjaolu ei takistanud kohtu arvates M. K-l

korralduse andmist metsa lõikamiseks ja väljaveoks.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras lahendada jätmise osas

ning märkis sellega seoses, et Keskkonnainspektsioon tunnistati tsiviilhagejaks riigile kuriteoga tekitatud

kahju osas 33 981 krooni suuruses summas. Ringkonnakohtu istungil selgitas tsiviilhageja esindaja, et

nimetatud summa on välja arvutatud kändude mõõtmise ja lugemise lehtede alusel ning puidu maksumus, s.o

vargusega tekitatud kahju, on arvestatud kohaliku keskmise hinna alusel. Keskkonnainspektsioon esitas

kuriteoga tekitatud kahjust lähtudes konkreetselt väljendatud tsiviilhagi ning selgitas, millest nimetatud kahju

tuleneb. Ringkonnakohtu arvates on alusetu maakohtu väide, nagu seaks maakohtu poolt viidatud

22. augustil 2001. a sõlmitud õigusvastaselt võõrandatud maal kasvava metsa raieõiguse võõrandamise

leping nr 28 kahtluse alla keskkonnainspektsiooni poolt esitatud tsiviilhagi suuruse. Nimetatud lepingust

nähtuvalt on see sõlmitud hoopis teisel eraldusel asuva tormimurru võõrandamise kohta ning ringkonnakohtu

arvates ei saa nimetatud leping kuidagi seada kahtluse alla M. K-lt väljanõutava tsiviilhagi suurust. Seetõttu

asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohus jättis tsiviilhagi alusetult lahendamiseks tsiviilkohtupidamise

korras. Ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi täies ulatuses summas 33 981 krooni, märkides, et tsiviilhagi

rahuldamine ei raskenda M. K. olukorda ega kahjusta tema kaitseõigust, sest esitatud süüdistusest tulenevalt

oli ta teadlik tema poolt tekitatud kahju suurusest ning keskkonnainspektsiooni taotletava tsiviilhagi

suurusest. M. K. oli teadlik ka KrMK § 269 lg-st 1, mille kohaselt, olenevalt hagi tõendatusest, rahuldab

kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi kas täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. M. K. kaitsja esitas Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2005. a otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator

märgib, et ringkonnakohus väljus maakohtu otsust tsiviilhagi puudutavas osas tühistades ebaõigesti

apellatsiooni piirest. Kaitsja asub seisukohale, et ringkonnakohus, jättes käsitlemata apellatsioonis esitatud

seisukohad ning mitte sidudes enda põhjendusi apellatsiooni väidetega, rikkus kriminaalmenetluse seadust

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kassaatori hinnangul on M. K. süüditunnistamine metsavarguses KrK § 139

lg 1 järgi ebaseaduslik, sest M. K. käitumises pole välja selgitatud varavastase kuriteo objektiivse koosseisu

obligatoorset elementi - varalist kahju.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele tsiviilhagi osas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohtul puudus õigus ilma vastavasisulise

apellatsioonita laiendada asja läbivaatamise piire ja otsustada M. K. tsiviilhagi küsimust. Erinevalt

ringkonnakohtust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et M. K-lt ilma apellatsioonis sisalduva sellekohase

taotluseta tsiviilhagi rahuldades raskendati kohtualuse olukorda. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 arutab

ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub

apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda.

Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest

kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata

küsimustes. Kuna käesoleval juhul on ringkonnakohus M. K-lt apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi

rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda, siis tuleb seda lugeda

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes ja ringkonnakohtu otsus

nimetatud osas tühistada.

Muus osas ei anna kassatsioonis toodud seisukohad alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohtu

kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonis esitatud väitega M. K. KrK § 139 lg 1 järgi süüditunnistamise

ebaseaduslikkusest, kuna pole välja selgitatud tema teoga tekitatud varalise kahju täpset suurust. Kohtud on

tuvastanud, et varastatud puidu koguseks oli 87,5 tihumeetrit. Seega on kohtud varastatu koguse tuvastanud

ja on ilmne, et sellises koguses puidu vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona väheväärtusliku asja vastu

KarS § 218 mõttes. Küll on aga esimese astme kohus jätnud tuvastamata varastatu täpse rahalise väärtuse,

mis tuleb kindlaks määrata lähtudes varastatud vara keskmisest turuväärtusest, kuid varguse lihtkoosseisu

(KrK § 139 lg 1 ja KarS § 199 lg 1) puhul ei ole see määrava tähtsusega, sest varalise kahju ulatus (suur või

oluline) ei ole selle kuriteo koosseisuliseks tunnuseks. Piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille

rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. Selliste asjaolude tuvastatuse korral

ei ole välistatud, et varastatu täpne rahaline väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Eelnevast tulenevalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks teha käesolevas asjas ise uue otsuse,

jõustades Jõgeva Maakohtu 21. oktoobri 2004. a otsuse, millega ei raskendata süüdimõistetu olukorda.

Tuginedes eelöeldule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2005. a otsuse osaliselt ja jõustab Jõgeva

Maakohtu 21. oktoobri 2004. a otsuse.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris