3-1-1-63-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-63-05

Otsuse kuupäev

9. september 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi A. M. süüdistuses KrK § 188 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a otsus asjas

nr 1-745/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain Laansalu

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. august 2005, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a otsus osas, millega A. M-lt mõisteti Eesti

Vabariigi kasuks välja määratud kaitsja tasu 2124 krooni.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 14. detsembri 2001. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KrK § 188 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 300 päevamäära summas 13 800 krooni. Kriminaalmenetluse koodeksi § 87 p 31 alusel

mõistis maakohus A. M-lt välja sundraha 3720 krooni.

2. A. M. tunnistati süüdi oma tegeliku õiguse teostamises ebaseaduslikus korras, millega ta põhjustas

kannatanule olulise kahju. Nimelt tuvastas maakohus, et M. T. võlgnes A. M-le 30 000 krooni. Selle võla

katteks müüs A. M. 21. veebruaril 2000. a ilma M. T. nõusolekuta või kohtuotsuseta 22 000 krooni eest maha

kolm M. T-le kuulunud traktorit koguväärtusega 100 000 krooni.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. M. kaitsja Ain Laansalu, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja A. M. KrK § 188 järgi õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Sama kohtuotsusega mõisteti A. M-lt KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel Eesti Vabariigi

kasuks välja 2124 krooni A. M. määratud kaitsja R. Napa poolt maakohtus osutatud õigusabi eest.

Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita, et traktorite omanik oleks andnud

A. M-le loa traktorite müügiks. Kohus juhtis muu hulgas tähelepanu asjaolule, et kannatanu hindas kolme

traktori koguväärtuseks 100 000 krooni, A. M. müüs need aga maha 22 000 krooni eest. Ringkonnakohus ei

näinud alust kahelda kannatanu väites, et kolme metsaveotraktori maksumuseks oli 100 000 krooni.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et süüdistatavalt sundraha väljamõistmine on

põhiseadusevastane. Kohus viitas seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a määrusele

asjas nr 3-1-1-23-03, milles on märgitud, et vastavalt KrMK § 87 p-le 31 on süüdimõistva kohtuotsusega

kaasneva sundraha näol tegemist kohtukuluga. Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole

mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest

riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid

kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ning riigi rahaliste vahendite säästlikum

kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega KrK § 20 ja KarS § 1 tähenduses. Samuti on

KrMS §-s 175 lg 1 p 9 menetluskulude hulka arvatud süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. M. kaitsja A. Laansalu, kes palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Oma taotlust

põhistab kassaator järgmiselt.

5.1 Ringkonnakohus on jätnud motiveerimatult arvestamata tõenditega, mis kinnitavad, et traktorite ostja lõi

A. M-le tõenäoliselt väärettekujutuse, et traktorite senine omanik on need juba ostjale võõrandanud.

5.2 Nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus on jäetud põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused

mitmete oluliste tunnistajate ülekuulamiseks kui ka dokumentaalsete tõendite kogumiseks.

Ringkonnakohus mõistis alusetult A. M-lt välja maakohtus esinenud määratud kaitsja tasu. A. M. ei ole riigi

kulul õigusabi taotlenud, samuti ei ole käesoleval juhul tegemist kriminaalasjaga, millest kaitsja osavõtt

oleks kohustuslik.

5.3 Kohtud on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Isegi kui oletada, et A. M. müüs traktorid, ei saa selline

tegu olla kvalifitseeritav omavolina. Kuivõrd omavoli on oma seadusliku õiguse teostamine ebaseaduslikus

korras, siis peaks Eesti Vabariigi õiguskorras justkui eksisteerima võlausaldaja seaduslik võimalus müüa võla

katteks teise isiku vara. Kui tegemist oleks oletatava õiguse teostamisega eeldaks see A. M. käitumises

selliste subjektiivsete tunnuste sedastamist, mis viitaksid A. M. teadmisele enda oletatavast õigusest KrK

§ 188 tähenduses.

5.4 Sõltumata eeltoodust on põhiseadusevastane A. M-lt sundraha väljamõistmine. Nähtuvalt Riigikogu

stenogrammidest ei ole sundraha seotud menetluskuludega. Sundrahal on karistuslik iseloom: see on seotud

õigusvastase käitumisega, see kaasneb riikliku hukkamõistuga, see on seotud isiku poolt toime pandud

kuriteo raskusega. Euroopa Inimõiguste kohus on otsuses Welch vs Ühendkuningriik leidnud, et karistuse

eristamisel tuleb arvestada, kas kohustust või õiguse piirangut saab kohaldada ilma isiku kriminaalkorras

karistatavas teos süüdimõistmiseta ja kas otsuse tegemisel võetakse arvesse süü suurust. Seega on sundraha

näol tegemist karistusega konventsiooni art 7 tähenduses. Sundraha eristub selgelt menetluskuludest, kuid ei

eristu rahalisest karistusest. Sisuliselt on sundraha näol tegemist lisakaristusega, mille mõistmine on

vastuolus põhiseaduse

§-ga 23 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

Kuna sundraha suurus määratakse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (seega sõltuvalt menetluse

kiirusest), siis on sundraha regulatsioon ka vastuolus raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keeluga

(PS § 23 lg 2, KarS § 5 lg 3), samuti võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12).

Isegi kui lugeda KrMK § 871 menetlusnormiks on lubamatu selle sisustamine Vabariigi Valitsuse määrusega,

mille aluseks olev volitusnorm tuleneb PS §-s 104 nimetamata palgaseadusest.

6. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Tartu I osakonna ringkonnaprokurör Kretel

Tamm jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on

järgmised.

6.1 Ringkonnakohtu otsuse tegemisel on järgitud menetlusnorme ja sisuliselt pole kaitsja rahul

ringkonnakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga.

6.2 Samuti on õigustatud A. M-lt kaitsjatasu väljamõistmine, kuna Kriminaalmenetluse koodeksi

kehtivusajal valitsenud praktika kohaselt kutsuti määratud kaitsja alati kohtuistungile, kui süüdistatav ei

andnud kohtule andmeid kaitsja kohta, kellega tal oli sõlmitud kokkulepe. A. M. ei teavitanud kohut, et tal

on kaitsja kokkuleppel.

6.3 Kohtud ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Käesoleval juhul on käsitatav A. M. tõelise

õigusena 30 000 krooni suurune nõue kannatanu vastu. Asjaolu, et A. M. müüs võla katteks maha kannatanu

traktorid, on aga käsitatav tõelise õiguse teostamisena ebaseaduslikus korras.

6.4 Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a määrusele asjas nr 3-1-1-23-03 leiab

prokurör, et sundraha näol on tegemist kohtukuluga, mitte lisakaristusega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Erinevalt kassaatorist leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on tuvastanud A. M.

süüditunnistamise aluseks olevad faktilised asjaolud kooskõlas kriminaalmenetluse normidega. Samuti ei

jaga kriminaalkolleegium kassaatori arvamust, et kohtud on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

Kolleegium soostub prokuröri kassatsioonivastuses märgituga selle kohta, et käesolevas kriminaalasjas on

A. M. tõelise õigusena KrK § 188 mõttes käsitatav tema õigus nõuda M. T-lt 30 000 krooni suuruse võla

tasumist. M. T. traktorite müümine ei ole vaadeldav mitte A. M. tõelise või oletatava õigusena, vaid võla

sissenõudmise ebaseadusliku viisina.

II

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arvamust, et sundraha on vaadeldav materiaalses mõttes

karistusena, ega pea vajalikuks muuta senises kohtupraktikas väljakujunenud seisukohta, mille kohaselt on

sundraha näol tegemist menetluskuluga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole KrMK § 87 p-s 31 ja KrMS

§ 175 lg 1 p-s 9 sundrahale antud formaalne määratlus vastuolus sundraha materiaalse olemusega.

9. Kriminaalasja menetluskulud on liigitatavad kaheks. Esiteks saame rääkida kuludest, mis seonduvad

vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud

kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud vara hoiukulu). Sellised kulud kantakse esmalt küll riigieelarveliste

vahendite arvel, kuid nõutakse süüdimõistva otsuse tegemisel reeglina sisse nende kulude põhjustajalt -

süüdimõistetult (KrMS § 180 lg 1). Samas tuleb silmas pidada, et konkreetses kriminaalasjas

väljaarvestatavad kulud ei kata kaugeltki kõiki kulutusi, mis riik seoses kuritegude menetlemise ja

kuritegude tagajärgede kõrvaldamisega teeb. Jutt on kriminaalmenetluse üldistest kuludest, mis kaetakse

riigieelarvelistest vahenditest, kuid süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite

halduskulud või riiklikule ohvriabile tehtavad kulutused). Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate

avalike kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades

panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas isikutele, kes on

kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud.

10. Kehtivas õiguses toimub kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine süüdimõistetutelt sundraha

instituudi kaudu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sundraha mõneti olemuslikult võrreldav näiteks

tsiviilasjades tasutava riigilõivuga, mida vastavalt kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 46 p-le 1

ja 1. jaanuarist 2006 jõustuva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 138 lg-le 2 loetakse samuti kohtukuluks.

Analoogiliselt riigilõivuga tsiviilkohtumenetluses on ka sundraha eesmärk see, et just menetluse põhjustanud

isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada

kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine.

11. Sundraha lülitati Eesti õiguskorda 1. jaanuaril 1999. a jõustunud kriminaalmenetluse koodeksi

täiendamise seadusega (RT I 1998, 111, 1834). See seadus võeti vastu paralleelselt kuriteoohvritele riikliku

hüvitise maksmise seadusega (RT I 1999, 4, 51; 2004, 2, 3). Nimetatud seaduste eelnõude ettevalmistavatest

materjalidest nähtub, et sundraha kehtestamise eesmärk oli rahastamisallikate leidmine riikliku

ohvriabisüsteemi finantseerimiseks. Kuriteoohvritele riikliku hüvitise maksmise seaduse § 27 lg 2 p 1

nimetas sama seaduse alusel makstavate hüvitiste ja nende maksmise kulu katteallikana muu hulgas

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevat sundraha. Ka kehtiva ohvriabi seaduse § 32 lg 2 p 1 kohaselt on

süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha ohvriabi seaduse alusel makstavate hüvitiste ja riikliku

ohvriabiteenuse osutamise kulu üks katteallikaid. Samas ei ole seadusega ette nähtud, et sundrahast

laekuvaid summasid tuleb tervikuna või teatud osas kasutada sihtotstarbeliselt just riikliku ohvriabi

finantseerimiseks. Seega on sundrahast laekuvaid summasid võimalik kasutada ka muude riigi kulude

katmiseks.

Eeltoodust tulenevalt võib asuda seisukohale, et sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid

kompensatoorset eesmärki.

12. Kuna praktikas oleks ebaproportsionaalselt keerukas arvestada välja iga kriminaalasja ja selles

süüdimõistetud isiku "osa" kriminaalmenetlusele tehtavatest üldistest riiklikest kulutustest, ei ole

süüdimõistetult väljamõistetava summa suurus otseses seoses konkreetse kriminaalasja tegeliku

maksumusega. Selle asemel on seadusandja sundraha näol kindlaks määranud konkreetse summa, mille

ulatuses peab süüdimõistetu riigi poolt kantud kriminaalmenetluse üldised kulud hüvitama. Et enamikel

juhtudel - ehkki mõistetavalt mitte alati - on esimese astme kuritegude uurimine keerukam ja selliste

kuritegudega kannatanutele tekitatav kahju suurem, sätestab KrMS § 179 lg 1 (samuti nagu varem kehtinud

KrMK § 871 lg 1) esimese astme kuritegude puhul ka kõrgema sundraha määra.

Eeltoodu puhul on oluline silmas pidada, et riigi kulutused kriminaalasjale, milles jõutakse süüdimõistva

kohtuotsuseni, on alati sundrahast suuremad.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei näe midagi põhiseadusevastast selleski, et KrMS § 179 lg 1 seab

sundraha suuruse sõltuvusse Vabariigi Valitsuse poolt palgaseaduse § 2 lg 7 alusel kehtestatavast palga

alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda

ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse

stabiilsena. Pidades silmas palga alammäära kehtestamise eripära, leiab kriminaalkolleegium, et sundraha

suuruse sidumine palga alammääraga ei ole samastatav olukorraga, kui seadusandja delegeeriks Vabariigi

Valitsusele sundraha suuruse kindlaksmääramise. Kolleegium on seisukohal, et erinevalt näiteks

situatsioonist, mida on käsitletud kassaatori viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 5. veebruari 1998. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98, ei ole seadusandja sundraha suuruse sidumisel

palga alammääraga kaotanud legislatiivset kontrolli sundraha suuruse üle. Kuna sundraha ja selle

arvestamise alused on kehtestatud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud kriminaalmenetluse

seadustikuga, mitte aga palgaseadusega, puudub ka vastuolu PS § 104 lg 2 p-ga 14.

III

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et Tartu Ringkonnakohus on alusetult

mõistnud A. M-lt riigi kasuks välja 2124 krooni seoses vandeadvokaat Rein Napa poolt Tartu Maakohtus

A. M-le osutatud õigusabiga.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et A. M. oleks taotlenud endale kaitsja määramist. Samuti ei olnud

käesoleva kriminaalasja arutamisel Tartu Maakohtus tegemist KrMK §-s 38 sätestatud kaitsja kohustusliku

osavõtu juhtumiga. Õiguslikult ei ole arvestatav prokuröri kassatsioonivastuses esitatud väide, et A. M-le

kaitsja määramine ja kaitsjatasu väljamõistmine oli põhjendatud, kuna A. M. ei teavitanud enne maakohtu

istungit kohut sellest, et teda esindab kaitsja kokkuleppel. Ühestki seadusest A. M-le sellist

teavitamiskohustust ei tulenenud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on asutud

seisukohale, et süüdistatavale ilma tema tahteta kaitsja määramine olukorras, kus kaitsja osavõtt

kriminaalasjast ei ole kohustuslik, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 1999. a otsus asjas nr 3-1-3-5-99 -RT III 1999, 13, 128;

31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-109-02 - RT III 2002, 29, 317).

IV

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2005. a otsuse osas, millega mõisteti A. M-lt Eesti

Vabariigi kasuks välja 2124 krooni määratud kaitsja tasu katteks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata. A. M. kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Ott Järvesaar

Jüri Ilvest

Hannes Kiris