3-1-1-24-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-24-05

Määruse kuupäev

28. juuni 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Villu Kõve ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi J. M. süüdistuses KrK § 161 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-243/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

11. mai 2005

Istungil osalenud isikud

J. M. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kaire

Hänilene

Resolutsioon

Anda kriminaalasi J. M. süüdistuses kriminaalkoodeksi § 161 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu

üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 29. aprilli 2004. a otsusega tunnistati J. M. süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 161 järgi ja

teda karistati rahatrahviga neljasaja päevamäära ulatuses summas 18 400 krooni. Karistusseadustiku (KarS)

§ 49 alusel võeti J. M.-lt õigus tegutseda kahe aasta jooksul äriühingu juhina. Sama kohtuotsusega jäeti

rahuldamata AS T. K. tsiviilhagi, milles paluti mõista J. M.lt välja kulud, mis tekkisid AS-l T. K. seoses M.

V. AS 19. oktoobri 2000. a erakorralise üldkoosoleku otsuste vaidlustamisega tsiviilkohtumenetluses.

2. J. M. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises.

Alates 26. aprillist 1999 oli J. M. M. V. AS juhataja, seega ametiisik KrK § 160 mõttes. Eirates tahtlikult

äriseadustiku (ÄS) § 233 lg-s 2 ja M. V. AS põhikirja p-s 3.8 sätestatud aktsiaraamatu pidamise nõudeid,

jättis J. M. M. V. AS aktsiaraamatusse tegemata kande selle kohta, et M. V. AS aktsionär G. S. A.

müüs 24. mail 2000. a 4000 M. V. AS aktsiat AS-le T. K. Aktsiaraamatu kande tegemata jätmise tagajärjel ei

saanud AS T. K. teostada oma õigusi aktsionärina.

Oma kohustuse tahtliku täitmata jätmisega põhjustas J. M. olulise kahju AS T. K. seadusega kaitstud

õigustele ja huvidele, kuna aktsiaraamatus aktsiate võõrandamise registreerimata jätmisega tekitas ta

olukorra, kus 19. oktoobril 2000. a toimus M. V. AS aktsionäride üldkoosolek, millest võttis aktsionärina osa

G. S. A., kes tegelikult enam M. V. AS aktsionär ei olnud. Üldkoosolek kutsus M. V. AS nõukogust tagasi

senised liikmed ning valis uued nõukogu liikmed. Üldkoosoleku toimumist tõestanud notarile esitas J. M.

tegelikkusele mittevastava M. V. AS aktsiaraamatu. Uus nõukogu otsustas 15. novembril 2000. a kutsuda

aktsiaseltsi juhatusest tagasi senise juhatuse liikme ja valida uueks juhatuse liikmeks J. M.

J. M. põhjustas AS-le T. K. olulise kahju, kuna viimane ei saanud osaleda M. V. AS juhtimises ja teostada

aktsionärina

ÄS §-st 226, § 298 lg-st 1, §-st 309 ja § 290 lg-st 1 tulenevaid õigusi.

3. Maakohus leidis, et aktsiaraamatu kande tegemata jätmisega põhjustas J. M. olulise mittevaralise kahju

AS T. K. huvidele. Kohus ei nõustunud J. M. kaitsja väitega, et juriidilisele isikule ei saa tekitada

mittevaralist kahju. Maakohus leidis, et juriidilise isiku ärilise tegevuse oluline häirimine, isegi kui sellest ei

ole tekkinud otsest varalist kahju või seda kahju ei ole võimalik täpselt hinnata, on vaadeldav äriühingule

olulise mittevaralise kahju tekitamisena.

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. M. kaitsja vandeadvokaadi abi Priit Lätt, kes

palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista J. M. esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu otsuse apelleeris ka

tsiviilhageja AS T. K. esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov, kes palus kohtuotsuse tühistada osas, millega

jäeti rahuldamata AS T. K. tsiviilhagi J. M. vastu, ja mõista J. M.-lt AS T. K. kasuks välja 61 714 krooni.

5. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2004. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja mõlemad

apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud J. M. kaitsja seisukohaga, et J. M.-le esitatud süüdistus on ebaselge. Samuti

soostus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega selle kohta, milles seisnes olulise mittevaralise

kahju tekitamine AS-le T. K. Ringkonnakohus märkis, et J. M. pani tegevusetuse toime kaudse tahtlusega.

Jättes täitmata oma ametiseisundist tulenevad kohustused pidi J. M. möönma, et tema tegevusetuse

tulemusena võib tekkida oluline mittevaraline kahju aktsionäri AS T. K. huvidele.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. M. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, kes

palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista J. M. esitatud süüdistuses täies ulatuses õigeks.

Alternatiivselt taotleb kassaator jätta KrK § 161 (KarS § 289) kohaldamata ja algatada nende normide suhtes

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus, mõistes J. M. õigeks.

Kaitsja põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega seonduvad

apellatsioonkaebuse alused. Samuti on maakohtu ja ringkonnakohtu lahendite tegemisel rikutud mitmeid

tõendite hindamise reegleid.

6.2 Vaidlustatud otsuses on valesti sisustatud aktsiaraamatu pidamise korda. Ei ole tõendatud, et AS T. K.

oleks nõudnud enda aktsionärina AS M. V. aktsiaraamatusse kandmist.

6.3 AS T. K. äritegevuse häiritus ei ole KrK § 161 kaitsesfääri kuuluvaks õigushüveks, kuna ajaloolist

tõlgendusmeetodit kasutades on ilmne, et KrK § 161 toodi õiguskorda üksnes avaliku võimu õiguspärase

tegevuse ja omandiõiguse kaitseks.

6.4 Karistusseadustiku §-d 377-383 sätestavad erinormidena ammendava loetelu äriühingu juhatuse liikme

ametialastest kuritegudest. Äriühingutega seotud erikoosseisude sätestamine kinnitab seaduseandja tahet

välistada KarS §-st 289 tulenev sisuliselt piiramatu sekkumine äriühingu juhatuse liikme tegevusse ning

kriminaliseerida piiratud hulk üksnes olulisemaid äriühingutega seotud õigusrikkumisi.

6.5 AS-ile T. K. kui sisemist tunnetemaailma mitteomavale ja avalikke huve mitteteenivale eraõiguslikule

juriidilisele isikule ei ole võimalik tekitada mittevaralist kahju. Ametiseisundi kuritarvitamisega seonduvas

kohtupraktikas on asutud seisukohale, et avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele on võimalik mittevaralist

kahju tekitada. Samas on selline kahju rangelt piiritletud kahjuga, mida kannab ühiskonna usaldus avaliku

võimu suhtes. Sellisel juhul ei ole kannatajaks riik ega avalik võim, vaid ühiskond, mille ootust

õiguspärasele haldusele kahjustab ametniku õigusvastane tegu. Seega ei kaitse senine ametiseisundi

kuritarvitamise kohtupraktika mitte konkreetset haldusorganit või isikut, vaid üldist ühiskondlikku ootust

avaliku võimu õiguspärase toimimise vastu. Kuna äriühingud teostavad üldtunnustatult oma isekaid huve,

siis puudub kolmandatel isikutel õiguslikult kaitstud ootus ja põhjendatud üldine huvi äriühingute

usaldusväärse ja õiguskuuleka toimimise suhtes. Järelikult ei ole äriühingu juhatuse liikmel enda ametialaste

kohustuste rikkumisega võimalik tekitada mittevaralist kahju enda poolt juhitavale äriühingule, teisele

äriühingule ega avalikule usaldusele.

6.6 Isegi kui aktsepteerida seisukohta, et AS-ile T. K. on võimalik tekitada mittevaralist kahju, siis ei vasta J.

M. tegevuse tagajärjed Riigikohtu praktikas sisustatud olulise mittevaralise kahju tunnustele.

6.7 Juhul, kui Riigikohus ei nõustu eeltoodud põhjendustega ja leiab, et J. M. tegu vastab KrK §-s 161

sätestatud kuriteokoosseisule, palub kassaator anda hinnang KrK § 161 põhiseaduslikkusele. Vastuolus

põhiseaduse (PS) §-s 23 ja KarS §-s 2 sätestatud nõuetega on KrK § 161 dispositsioon keelu osas ebaselge

ning rajaneb legaaldefinitsiooni mitteomavatel mõistetel. Seda normi lugedes ei ole isegi õigusspetsialistil

võimalik aru saada, milline äriühingu juhatuse liikme tegu on kriminaalkorras karistatav ja kuidas seda

eristada tsiviildeliktist või tööalasest rikkumisest. Seega ei ole mõistlikul inimesel võimalik KrK § 161

pinnalt mõista, et aktsiaraamatusse kande tegemise kohustus on tagatud kriminaalõigusliku sanktsiooniga.

7. Kassatsioonivastuses nõustub prokurör Kaire Hänilene maakohtu ja ringkonnakohtu otsuses toodud

motiividega ja leiab, et kassatsioon on põhjendamatu.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2005. a määrusega anti kriminaalasi läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi täiskogule, kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused

küsimustes, kuidas tõlgendada "olulise kahju" mõistet KarS § 289 tähenduses ja milline on isikute ring,

kellele on võimalik tekitada mittevaralist kahju.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil toetas J. M. kaitsja esitatud kassatsiooni ja palus selle

rahuldada. Prokurör leidis, et kassatsioon on põhjendamatu ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmiseks

alust ei ole.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. J. M.-le on süüks arvatud olulise mittevaralise kahju tekitamine AS-le T. K., s.o äriühingust

eraõiguslikule juriidilisele isikule. Sellisele süüdistusele hinnangu andmiseks on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates vajalik muu hulgas leida vastus küsimusele, kas ja kui, siis millist liiki

juriidilised isikud saavad nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

11. Põhiseaduse § 25 sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused,

vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste

eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.

12. Põhiseadus ei täpsusta moraalse (mittevaralise) kahju mõistet. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5

kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Kriminaalkolleegium märgib, et - ehkki seaduses otseselt määratlemata - oli samasisuline mittevaralise kahju

mõiste kohtupraktikas omaks võetud ka enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002. a, sh käesoleva

kriminaalasja esemesse kuuluva teo toimepanemise ajal (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2002. a

otsus asjas nr 3-3-1-27-02 - RT III 2002, 18, 204, p 14). Seejuures tuleb aga arvestada, et viidatud

mittevaralise kahju legaalmääratlus ei ole ammendav.

13. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 1997. a otsuses asjas nr 3-2-1-35-97 (RT III 1997, 14, 149) on

asutud seisukohale, et kuna juriidilisele isikule kui õiguslikule abstraktsioonile ei ole omane moraal, ei saa ta

ka nõuda moraalse kahju hüvitamist. Konkreetses kohtuasjas nõudis moraalse kahju hüvitamist aktsiaselts.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on otsesõnu aktsepteeritud mittevaralise kahju tekitamist

avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, eeskätt riigile (sh mõnele konkreetsele riigiasutusele) ja kohaliku

omavalitsuse üksusele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-100-

00 - RT III 2000, 30, 323; 30. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-56-04 - RT III 2004, 21, 239).

Kriminaalkolleegium märgib, et ka seadusandja ei ole üheselt lahendanud küsimust, kas juriidilistele

isikutele üldiselt või siis teatud liiki juriidilistele isikutele on võimalik tekitada mittevaralist kahju. Nii on

juriidilistele isikutele mittevaralise kahju tekitamise võimalust jaatatud karistusseadustiku eelnõu

seletuskirjas (vt käesoleva määruse punktis 18 tehtud osundust), samas annab näiteks riigivastutuse seaduse

§ 9 lg 1 õiguse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist üksnes füüsilisele isikule.

14. Selleks, et tagada ühtne kohtupraktika mittevaralise kahju hüvitamist nõudma õigustatud isikute ringi

määratlemisel, on kriminaalkolleegiumi arvates kõnealuses küsimuses vajalik Riigikohtu üldkogu seisukoht.

II

15. Lisaks eeltoodule leiab kriminaalkolleegium, et kui asuda seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamist

on põhimõtteliselt õigustatud nõudma ka äriühing ning et käesolevas kriminaalasjas on J. M. AS-le T. K.

sellise kahju tekitanud, võib tõusetuda küsimus, kas ametiseisundi kuritarvitamise koosseis (KrK § 161,

KarS § 289) ei ole osaliselt põhiseadusega vastuolus.

16. Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja § 13 lg-st 2, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕKonv) art 7 lg-st 1 tuleneb kuriteokoosseisu määratletusnõue (nullum crimen nulla poena

sine lege certa). Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et tulenevalt EIÕKonv art 7 lg-st 1 peab

kuriteokoosseis olema õigusnormidega selgelt määratletud. See nõue on täidetud, kui isik saab

asjassepuutuva sätte sõnastusest aru, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise

tegevuse või tegevusetuse eest on ta kriminaalkorras vastutav. (Vt Veeber vs Eesti nr 2,

lahend 21. jaanuarist 2003, p 31.)

17. J. M.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 161 (ametiseisundi

kuritarvitamine) sätestas vastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui

sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja

huvidele või riigi huvidele. Alates 1. septembrist 2002 kehtiv KarS § 289 - mida tuleb käesoleva süüdistuse

puhul arvestada KarS § 5 lg-s 2 sätestatud tingimustel - käsitab ametiseisundi kuritarvitamisena ametiisiku

poolt oma ametiseisundi ebaseaduslikku ärakasutamist eesmärgiga tekitada või kui sellega on tekitatud

oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele.

18. Seadus ei sea piiranguid ametiseisundi kuritarvitamise koosseisulise kahju liigile, lugedes ametiseisundi

tahtliku ärakasutamise kuriteoks nii olulise varalise- kui ka olulise mittevaralise kahju põhjustamise korral.

Asjaolu, et seadusandja on nii kriminaalkoodeksis kui ka karistusseadustikus pidanud ametiseisundi

kuritarvitamise koosseisulise kahjuna silmas ka mittevaralist kahju, kinnitab muu hulgas karistusseadustiku

eelnõu seletuskiri, milles ametiseisundi kuritarvitamise (algselt "ametiseisundi ärakasutamine") koosseisu

kohta märgitakse järgmist:

"Ametiseisundi ärakasutamisega on tegemist juhul, kui eesmärk oli põhjustada või kui põhjustati oluline

kahju teise isiku (füüsilise või juriidilise isiku) seadusega kaitstud õigustele või huvidele või riigi või

kohaliku omavalitsuse (st avalikele) huvidele. Koosseis eeldab, et ametiisik on seejuures rikkunud seadust

või muud õigusakti. Kahju võib olla nii varaline kui ka mittevaraline (riigiasutuse autoriteedile kahju

tekitamine, inimese põhiõiguste või -vabaduste rikkumine jne). Kehtivas KrK-s vastab sellele § 161.

Paragrahvi sõnastust on korrigeeritud, kuid mahult on koosseisud võrdsed".

19. Nii kriminaalkoodeksi kui ka karistusseadustiku kohaselt on ametiseisundi ärakasutamine ehk seaduse

või alamalseisvate õigusaktidega pandud töökohustuste eiramine (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-66-01 - RT III 2001, 21, 222, p 6.1) käsitatav

ametiseisundi kuritarvitamisena üksnes juhul, kui ametiisik põhjustab oma kohustuste rikkumisega kahju,

mis on "oluline" KrK § 161 (KarS § 289) mõttes. Seega sõltub ametialaste kohustuste rikkumise karistatavus

ametiseisundi kuritarvitamisena tekitatud kahju "olulisuse" kriteeriumist.

20. Varalise kahju puhul oli kriminaalkoodeksi kehtivusajal ja on ka kehtivas õiguses "olulise kahju" piir

seaduses määratletud kümnekordse kuupalga alammäära kaudu (Eesti Vabariigi seaduse "Eesti NSV

Kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" § 9 p 1, karistusseadustiku

rakendamise seaduse § 8 p 1). Seejuures on varalise kahju suurus lähtudes seaduses sätestatud põhimõtetest

üldreeglina üheselt väljaarvestatav.

21. Seevastu mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju

suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna

üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a otsus

asjas nr 3-2-1-1-01 - RT III 2001, 6, 72; 26. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-34-05 - RT III 2005, 20, 207,

p 22, samuti VÕS § 127 lg 6). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on leitud, et see,

mida käsitada mittevaralise kahjuna tavalises, olulises või suures ulatuses on fakti küsimus, mille

lahendamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja

ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-24-01 - RT III 2001, 11, 117, p 7.5.2;

4. detsembri 2003. a otsus asjas

nr 3-1-1-138-03 - RT III 2004, 1, 2, p 13.2).

22. Eeltoodust nähtuvalt põhineb kohtu tagantjärele antav hinnang ametiseisundi ärakasutamisega tekitatud

mittevaralise kahju olulisusele diskretsiooniotsustusel. Seetõttu võib ametiisikul olla teo toimepanemise ajal

raske prognoosida, kas tema poolt tekitatav mittevaraline kahju on lähtudes õiguse üldpõhimõtetest käsitatav

ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu tähenduses "olulisena" või mitte. Seega ei pruugi - vähemalt

varasemas kohtupraktikas käsitlemata juhtudel - teo toimepanemise ajal olla piisava selgusega ettenähtav,

kas konkreetne ametiseisundi ebaseaduslik ärakasutamine, millega kaasneb mittevaraline kahju, on kuriteona

karistatav või mitte. Samuti tuleb siinkohal arvestada mittevaralise kahju olemasolu ja suuruse tõendamisega

seotud spetsiifilisi probleeme (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-2-1-

105-01 - RT III 2001, 28, 308).

23. Eeltoodust tulenevalt tekib juhul, kui asuda seisukohale, et J. M. käitumine vastab ametiseisundi

kuritarvitamise koosseisule, käesolevas kriminaalasjas kahtlus, kas ametiseisundi kuritarvitamise koosseis

(KrK § 161, KarS § 289) on osas, milles see näeb koosseisulise tagajärjena ette olulise mittevaralise kahju,

kooskõlas PS § 23 lg-ga 2 ja § 13 lg-ga 2 nende koostoimes.

III

24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 356 p-st 2, samuti KrMS

§ 356 p-st 3 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teisest lausest, annab

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu kriminaalasja J. M. süüdistuses KrK § 161 järgi läbivaatamiseks

Riigikohtu üldkogule.

Hannes Kiris

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg

Villu Kõve

Peeter Vaher