3-1-1-34-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-34-05

Otsuse kuupäev

27. juuni 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Denis Beliakovi süüdistuses KarS § 386 lg 1, § 390

lg 1 - § 22 lg 3, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 345 lg 1

järgi;

Andrey Mikhaylovi süüdistuses KarS § 386 lg 1,

§ 390 lg 1 - § 22 lg 3, § 394 lg 2 p-de 2 ja 3, § 344

lg 1 ning § 345 lg 1 järgi;

J. A. süüdistuses KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 390

lg 1 - § 22 lg 3 järgi;

S. S. süüdistuses KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 390

lg 1 järgi;

V. S. süüdistuses KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 390

lg 1 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsus

asjas nr 2-1/893/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Maria Sutt ja J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike

Borunova, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

27. aprill 2005

Istungil osalenud isikud

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel

Siitam-Nyiri, J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike

Borunova ja Denis Beliakovi ning Andrey

Mikhaylovi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsus osas, millega tühistati Tallinna

Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsus Denis Beliakovilt ja Andrey Mikhaylovilt solidaarselt

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kaudu) kasuks 12 408 712 krooni

väljamõistmises ja tehti tsiviilhagi lahendamisel uus otsus.

2. Jõustada eelmises punktis nimetatud osas Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. J. A. kaitsja kassatsioon rahuldada.

5. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.

6. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel kaitsjatasu 7120 (seitse tuhat ükssada

kakskümmend) krooni Merike Borunova Advokaadibüroo kasuks.

7. Välja mõista J. A-lt riigieelarve tuludesse (Rahandusministeerium a/a 10220034800017

viitenumber 2800050562) 7120 (seitse tuhat ükssada kakskümmend) krooni kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsusega tunnistati Denis Beliakov ja Andrey Mikhaylov süüdi

ja neid karistati KarS § 386 lg 1 järgi 2-aastase vangistusega, KarS § 390 lg 1 - § 22 lg 3 järgi 3-aastase

vangistusega, KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 5-aastase vangistusega ja KarS § 345 lg 1 järgi 5-kuulise

vangistusega. A. Mikhaylov tunnistati süüdi ja teda karistati ka KarS § 344 lg 1 järgi 5-kuulise vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus nii D. Beliakovile kui A. Mikhaylovile liitkaristuse 5 aastat vangistust.

KarS § 74 lg 2 alusel määras kohus mõistetud vangistusest kohesele ärakandmisele 3 aastat, jättes ülejäänud

osa vangistusest tingimisi 3-aastase katseajaga kohaldamata. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus D. Beliakovi

ja A. Mikhaylovi karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja. Linnakohus pani kummalegi kohtualusele

kohustuse täita käitumiskontrolli jooksul KarS § 75 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hüvitada katseaja lõpuks

kuriteoga tekitatud kahjust vähemalt 100 000 krooni.

Kohus määras, et D. Beliakovile ja A. Mikhaylovile määratud katseaeg hakkab kulgema neile mõistetud

reaalse vangistuse ärakandmisest ning mõistis kuriteoga tekitatud kahju katteks D. Beliakovilt ja

A. Mikhaylovilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja 12 408 712 krooni.

2. KarS § 386 lg 1 järgi tunnistati D. Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi selles, et nad esitasid maksuhaldurile

OÜ Landoil ja OÜ Anter Group käibedeklaratsioonides valeandmeid, mille tagajärjel jäi riigile

laekumata 2 746 089 krooni OÜ Landoil ja 1 342 175 krooni OÜ Anter Group poolt tasumisele kuulunud

käibemaksu.

3. KarS § 390 lg 1 - § 22 lg 3 järgi tunnistati D. Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi selles, et nad aitasid kaasa

S. S. ja V. S. poolt osaühingute Landoil ja Anter Group tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata

jätmisele. Selle tagajärjel jäi riigile laekumata tulumaksu 5 296 211 krooni OÜ-lt Landoil ja 3 024 237

krooni OÜ-lt Anter Group.

4. KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati D. Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi selles, et nad tegid

käesoleva otsuse punktis 2 märgitud kuriteo tulemusel saadud rahaga (4 088 264 krooni) tehinguid, mille

eesmärk oli vara tegeliku omaniku ja selle ebaseadusliku päritolu varjamine. Need tehingud toimusid

järgmistel asjaoludel.

D. Beliakov sõlmis lepingud kahe maasturi - maksumusega vastavalt 885 249 krooni ja 778 846 krooni ning

46 senti - liisimiseks. Lepingute sõlmimiseks kasutas D. Beliakov võltsitud palgatõendeid. Lepingujärgseid

makseid tasus D. Beliakov liisingufirmale kas sularahas või läbi oma abikaasa arvelduskonto. Viimasel juhul

andis D. Beliakov vajaliku summa raha vahetult enne maksegraafikus sätestatud tähtaega sularahas

abikaasale, kes maksis selle oma kontole ja tegi ülekande liisingufirmale.

Ka A. Mikhaylov sõlmis lepingud kahe sõiduauto - maksumusega vastavalt 623 194 krooni ja 30 senti ning

785 192 krooni ja 61 senti - liisimiseks. Lepingute sõlmimiseks kasutas temagi võltsitud palgatõendeid.

Lepingujärgseid makseid tasus ta liisingufirmale, sarnaselt D. Beliakoviga, kas sularahas või läbi oma

elukaaslase arvelduskonto.

5. KarS § 345 lg 1 järgi tunnistati D. Beliakov ja A. Mikhaylov süüdi võltsitud palgatõendite kasutamises

liisingulepingute sõlmimisel. A. Mikhaylov tunnistati KarS § 344 lg 1 järgi süüdi ka enda kasutatud

palgatõendite võltsimises.

6. Sama kohtuotsusega tunnistati J. A. süüdi ja teda karistati KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi 6-kuulise

vangistusega ja KarS § 390 lg 1 - § 22 lg 3 järgi 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. Kohus mõistis

J. A-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse 1 aasta ja 6 kuud vangistust, jättes selle KarS § 74 lg 1 alusel

tingimisi 18-kuulise katseajaga kohaldamata.

J. A. tunnistati KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi süüdi selles, et ta aitas kaasa D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi

poolt OÜ Landoil käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisele. KarS § 390 lg 1 - § 22 lg 3 järgi tunnistati

J. A. süüdi selles, et ta aitas kaasa S. S. poolt OÜ Landoil tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata

jätmisele.

7. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka S. S. ja V. S. kuid nende osas ei ole kassatsiooni esitatud.

8. Põhistades D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi süüditunnistamist KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, sedastas

linnakohus järgmist.

Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et maksude väärarvestamise ja tasumata jätmise tagajärjel tekkis

D. Beliakovil ja A. Mikhaylovil illegaalne sissetulek, mille õiguspärasesse käibesse laskmiseks oli vaja selle

ebaseaduslikku päritolu varjata, et mitte sattuda uurimisorganite huviorbiiti. Legaalset sissetulekut ületavaid

kulutusi tegid kohtualused varjatult, kasutades selleks võltsitud palgatõendeid ja oma lähedaste pangaarveid.

Rahapesu kui süüteo puhul on vajalik eelnev kuritegu. Antud juhul oli eelnevaks kuriteoks D. Beliakovi ja

A. Mikhaylovi poolt maksude väärarvutuse esitamine maksuhaldurile, mille tulemusena jäi riigieelarvesse

laekumata 4 088 264 krooni käibemaksu. Vara muundamine toimus õigustoimingutega, mis seisnesid

rendilepingute sõlmimise tulemusena saadud sõidukite kasutusõiguse omandamises. Eesmärgiga varjata raha

ebaseaduslikku päritolu esitasid D. Beliakov ja A. Mikhaylov liisingufirmale võltsitud palgatõendid, mis

pidid tõendama nende legaalset igakuist sissetulekut. Ühtlasi eesmärgiga varjata raha tegelikku omanikku

tasusid D. Beliakov ja A. Mikhaylov igakuiseid makseid ülalnimetatud lepingute eest oma abikaasa ja

elukaaslase pangaarvete kaudu.

9. Linnakohus luges kriminaalasjas esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse

kaudu) tsiviilhagi summas 12 408 712 krooni põhjendatuks ja rahuldas selle. Seejuures märkis kohus, et

kohtualused kannavad vastutust tekitatud kahju eest nende kuriteoepisoodide osas, milles on kohtu poolt

tuvastatud nende ühine osavõtt. OÜ-ga Landoil seotud kuriteoepisoodidega tekitatud kahju eest summas

8 042 300 krooni peaksid solidaarselt vastutama D. Beliakov, A. Mikhaylov, J. A. ja S. S. OÜ-ga Anter

Group seotud kuriteo-episoodidega tekitatud kahju eest summas 4 366 412 krooni aga solidaarselt

D. Beliakov, A. Mikhaylov ja V. S. Kuid tuginedes Võlaõigusseaduse §-le 1050, leidis linnakohus, et

tsiviilhagi hüvitamise kohustus tuleb panna üksnes D. Beliakovile ja A. Mikhaylovile. Kohus põhjendas seda

asjaoluga, et kuritegu juhtisid ja seeläbi kogu kasu said A. Mikhaylov ja D. Beliakov ning et J. A., S. S.ja

V. S. said oma tegevuse eest tasu vaid 3000 krooni kuus. Lisaks sellele on S. S.ja V. S. invaliidid ning J. A.

on haige inimene, kes on raskes materiaalses olukorras.

10. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Beliakov, tema kaitsja vandeadvokaat Jelena

Benevolenskaja, A. Mikhaylov ja tema kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa.

D. Beliakovi kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning ülejäänud

kuritegude eest mõistetud karistuste kergendamist. Samuti palus kaitsja realiseerida tsiviilhagi katteks

üksnes 1/2 arestitud korterist, kuna tegemist on abikaasade ühisvaraga.

D. Beliakovi apellatsioonis esitatud taotlused kattusid kaitsja taotlustega. Täiendavalt palus D. Beliakov

tsiviilhagi väljamõistmist ka J. A-lt, S. S-lt ja V. S-lt.

A. Mikhaylovi kaitsja taotles Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS

§ 386 lg 1, § 390 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning A. Mikhaylovi õigeksmõistmist nendes

kuritegudes. Samuti taotles kaitsja A. Mikhaylovile kergema liitkaristuse mõistmist ja märkis, et kohus on

põhjendamatult mõistnud kuriteoga tekitatud kahju välja üksnes A. Mikhaylovilt ja D. Beliakovilt.

A. Mikhaylov palus end õigeks mõista KarS § 386 lg 1 ja § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning kergendada

karistust. Samuti taotles ta tsiviilhagi katteks arestitud korteri realiseerimist üksnes 1/2 ulatuses ja

kohtuotsuse tühistamist selles osas, millega vabastati kaaskohtualused J. A., S. S. ja V. S. kuriteoga tekitatud

kahju hüvitamisest.

11. Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus D. Beliakovi

ja A. Mikhaylovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, samuti nendele

isikutele mõistetud liitkaristuse, katseaja kulgemise alguse ja tsiviilhagi osas. Ringkonnakohtu otsusega

mõisteti D. Beliakov ja A. Mikhaylov KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

neile liitkaristus 3 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele

pööramata. Ringkonnakohus pani mõlemale kohtualusele kohustuse täita käitumiskontrolli jooksul KarS

§ 75 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja hüvitada katseaja lõpuks kuriteoga tekitatud kahjust vähemalt 100 000

krooni. Katseaja alguseks luges ringkonnakohus linnakohtu otsuse tegemise kuupäeva. D. Beliakov ja

A. Mikhaylov vabastati vahi alt ja nende vahi all viibitud aeg arvati karistusaja hulka.

Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuse kaudu) kasuks välja

J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 804 230, V. S-lt 436 641 ning D. B-lt ja A. M-lt solidaarselt 11 167 841 krooni.

Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

12. Seoses D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi õigeksmõistmisega KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 märkis

ringkonnakohus järgmist.

Kriminaalasjas on tõendatud õigustoimingute tegemine kuritegeliku kasumiga. Võltsitud palgatõendite

esitamisega liisingufirmadele on täidetud ka rahapesu obligatoorne koosseisuline tunnus - vara ebaseadusliku

päritolu varjamise eesmärk. Rahapesu koosseis näeb aga ette, et üheaegselt esineks nii vara ebaseadusliku

päritolu kui ka selle vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk. Sisuliselt tähendab vara tegeliku omaniku

varjamine seda, et rahapesu toimepanija seos kuriteo läbi omandatud varaga ei ole enam dokumentaalselt

jälgitav. D. Beliakov ja A. Mikhaylov sõlmisid neile süüksarvatud lepingud enda nimel, ise tegid nad ka osa

vara väljaostumaksetest. Mõlemad süüdistatavad olid enda sõlmitud rendilepingute objektiks olevate

sõidukite valdajad. Olukord, kus enda nimel sõlmitud rendilepingu igakuiseid makseid tasutakse enda nimelt,

kuid läbi perekonnaliikme pangakonto, ei distantseeri vara valdajat varast selliselt, et vara tegelikku

omanikku ei oleks võimalik tuvastada. Ringkonnakohtu hinnangul olnuks alust rääkida vara tegeliku

omaniku varjamisest juhul, kui rendilepingud oleksid sõlmitud variisikute nimel ja variisikud oleks olnud

märgitud rendilepingu objektiks oleva vara valdajaks, kuid rendimakseid oleksid tegelikult tasunud ja vara

tegelikult kasutanud süüdistatavad.

13. Eesti Vabariigi tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas leidis ringkonnakohus, et J. A., S. S. ja V. S.

täielik vabastamine kahju hüvitamisest ei ole põhjendatud. Nad on täisealised isikud, kes said aru oma tegude

tähendusest ning olid võimelised neid juhtima. Samuti said J. A., S. S. ja V. S. süstemaatiliselt tasu kuriteo

toimepanemise eest. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et linnakohtu poolt kahju hüvitamisest

vabastamisel arvestatud asjaolud annavad aluse üksnes vähendada J. A., S. S. ja V. S. osa kahju hüvitamisel.

Kohus jõudis järeldusele, et õiglane ja igati põhjendatud oleks sisse nõuda J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 10%

OÜ-ga Landoil seotud kuriteoepisoodidega tekitatud kahjust ehk 804 230 krooni. 90% nimetatud

episoodidega tekitatud kahjust - seega 7 238 070 krooni - peavad hüvitama solidaarselt D. Beliakov ja

A. Mikhaylov. 10% OÜ-ga Anter Group seotud kuriteoepisoodidega tekitatud ehk 436 641 krooni tuleb sisse

nõuda V. S-lt ning ülejäänud summa, s.o. 3 929 771 krooni solidaarselt D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt.

Kokku tuleb D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt solidaarselt välja mõista 11 167 841 krooni.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

14. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Maria Sutt ja J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova.

15. Prokuröri kassatsioonis palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi KarS

§ 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeksmõistmises ja neile kohaldatud karistuse osas ning saata kriminaalasi uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Oma taotlust põhistab prokurör järgmiselt.

Nõustuda ei saa ringkonnakohtu otsuses märgituga, mille kohaselt KarS §-s 394 sätestatud kuriteokoosseisu

realiseerimiseks peab teo toimepanijal üheaegselt esinema nii vara tegeliku omaniku kui selle ebaseadusliku

päritolu varjamise eesmärk. Ka juhul, kui varjatakse üksnes vara ebaseaduslikku päritolu, on illegaalne tulu

isiku kavatsetud tegevuse läbi varjatult õiguskäibesse toimetatud. Kuriteo tulemusel saadud vara

ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on omavahel nii tihedas korrelatiivses seoses, et

tegelikult ei ole võimalik tuvastada ühte ilma teiseta.

Antud juhul on rahapesu objektiks OÜ Landoil ja OÜ Anter Group poolt riigile tasumata jäänud käibemaks -

osaühingute arveldusarvetelt välja võetud sularaha. "Vara tegeliku omanikuna" rahapesu koosseisu

tähenduses tulebki käesolevas kriminaalasjas mõista osaühinguid Anter Group ja Landoil. Kasutades

võltsitud palgatõendeid, varjasid A. Mikhaylov ja D. Beliakov liisingumaksete tasumiseks kasutatud raha

tegelikku omanikku selliselt, et näitasid nagu kuuluks raha neile palgatuluna, kuigi tegelikult oli see

osaühingute Landoil ja Anter Group vara, millele kuulus riigi nõudeõigus.

Oluline on eristada vara, mis on kuriteo tulemusel saadud ja vara, mida eelmise arvel soetatakse. Rahapesu

koosseisu realiseerimiseks ei pea isik varjama mitte vara, mida soetatakse, vaid kuriteo tulemusel saadud

vara, mida muundatakse. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et D. Beliakov ja A. Mikhaylov ei varjanud

liisingulepingute alusel soetatud vara, s.o sõiduautosid.

Ekslik on ringkonnakohtu väide ka selle kohta, et vara tegelikku omanikku pole võimalik varjata, kui

tasumine toimub läbi perekonnaliikme arveldusarve. Õiguslikus mõttes on suur erinevus, kas vara kuulub

isikule või tema perekonnaliikmele.

16. Vastuses prokuröri kassatsioonile palub A. Mikhaylovi kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa jätta

nimetatud kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja leiab, et omakasulise kuriteo

läbi saadud tulu enda kasuks pööramine ei täida rahapesu koosseisu. Vastasel korral tuleks rahapesu eest

vastutusele võtta iga omakasulise kuriteo toimepanija, kes ostab kuritegelikul teel omandatud vara eest

näiteks toiduaineid või alkoholi, kuna ka sellisel juhul on tegemist kuritegelikul teel saadud vara legaalsesse

käibesse pööramisega. Samuti on kaitsja arvates küsitav, kas kaasnevalt maksukuriteoga on üldse võimalik

esitada isikule süüdistust rahapesus.

17. J. A. kaitsja vandeadvokaat M. Borunova taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. A-lt

mõisteti Eesti Vabariigi tsiviilhagi katteks välja 804 230 krooni. Kaitsja palub tsiviilhagi osas jõustada

linnakohtu otsuse, mis ei käsitlenud J. A-lt kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmist.

Kassaator märgib, et ringkonnakohus ei edastanud J. A-le ega tema kaitsjale D. Beliakovi, A. Mikhaylovi ja

nende kaitsjate apellatsioone, nagu ka kohtukutset ringkonnakohtu istungile, mistõttu nad ringkonnakohtu

istungil ei osalenud. Seetõttu puudus neil ka võimalus vastuväidete esitamiseks. Seega esineb

ringkonnakohtu otsuse puhul KrMS § 339 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kriminaal-menetlusõiguse oluline

rikkumine. Samuti on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 1 ja

lg 3 punkti b nõudeid.

Tulenevalt KrMS §-st 340 on ringkonnakohtul õigus teha süüdistatava olukorda raskendav otsus üksnes

prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel. Käesolevas asjas prokurör linnakohtu otsust ei apelleerinud.

Arutades süüdistatavate D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi ning nende kaitsjate apellatsioone, ei olnud

ringkonnakohtul õigust võtta arutlusele J. A. olukorda halvendavat küsimust - temalt tsiviilhagi

väljamõistmist.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud tsiviilhagi väljamõistmist J. A-lt, kellel erinevalt kõigist teistest

süüdistatavatest puudus OÜ Landoil tegevuse üle nii formaal-juriidiline kui ka tegelik võim. Samuti jättis

ringkonnakohus oma põhjendustes tähelepanuta, et rahalised vahendid, mis pärinesid OÜ Landoil

maksupettusest, ei läinud J. A. käsutusse.

J. A. käitumise ja Eesti Vabariigile tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos VÕS § 127 mõttes.

18. Riigikohtu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varem esitatud kirjalike seisukohtade ja nendes

sisalduvate taotluste juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

19. Käsitledes ringkonnakohtu poolt D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi õigeksmõistmist KarS § 394 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi esitatud süüdistuses ja prokuröri kassatsioonis esitatud väiteid, märgib Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgmist.

20. Karistusseadustiku § 394 näeb ette vastutuse rahapesu eest (enne 1. septembrit 2002 nägi sellise

vastutuse ette KrK § 14815). D. Beliakovile ja A. Mikhaylovile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegude

toimepanemise ajal kehtinud Rahapesu tõkestamise seaduse (edaspidi RpTS) § 2 sätestas, et rahapesu on

kriminaalkorras karistatava teo otsese tulemusena saadud vara muundamine, üleandmine või varaga

õigustoimingute sooritamine, mille eesmärgiks või tagajärjeks on selle vara tegeliku omaniku ning

ebaseadusliku päritolu varjamine.

Praegu kehtiv Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi RpTRTS) § 2 määratleb

rahapesu kui kuriteo tulemusena või sellises teos osalemise eest saadud vara omandamist, valdamist,

kasutamist, muundamist, üleandmist või varaga tehingute või toimingute sooritamist, mille eesmärk või

tagajärg on selle vara tegeliku omaniku ning ebaseadusliku päritolu varjamine.

21. Erinevalt mitmetest teistest riikidest ei ole Eesti seadusandja piiranud selliste kuritegude

(nn eelkuritegude) ringi, mille tulemusena saadud vara võib olla rahapesu objektiks. Seetõttu ei nõustu

Riigikohtu kriminaalkolleegium D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi kaitsja seisukohaga, nagu ei saaks

maksukuriteo läbi saadud vara olla rahapesu objekt.

22. Samuti ei ole seadusandja pidanud vajalikuks kasutada Euroopa Nõukogu rahapesu ning kriminaaltulu

avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni (RT II 2000, 7, 41) art 6 lg 2 punktis b ja

Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

konventsiooni (RT II 2003, 1, 1) art 6 lg 2 punktis e ette nähtud võimalust mitte käsitleda, lähtudes

siseriikliku õiguse aluspõhimõtetest, rahapesu subjektina eelkuriteo toimepanijat. Seega ei ole iseenesest

välistatud, et isikut karistatakse samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime

pandud rahapesu eest.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et rahapesu on kriminaliseeritud vältimaks võimalust, et

kuritegelikul teel saadud vara kasutatakse näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Rahapesu kui kuriteo

eesmärk on varjata n.-ö. rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva

isiku vahel, s.o asjaolu, et nimetatud isik käsutas vara ka enne selle näilikku teenimist pealtnäha seaduslikust

allikast.

24. Rahapesu koosseisu tõlgendamisel tuleb arvestada asjaoluga, et kuriteo toimepannud isiku poolt

kuritegelikul teel saadud vara kasutamisega kaasneb üldjuhul juba olemuslikult eesmärk või tagajärg varjata

selle vara ebaseaduslikku päritolu. Siiski ei ole kuritegelikul teel saadud vara kasutamine mitte alati käsitatav

rahapesuna.

Tulenevalt RpTS (samuti kehtiva RpTRTS) § 2 sõnastusest peab rahapesu puhul esinema üheaegselt nii vara

ebaseadusliku päritolu kui ka tegeliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Seejuures tuleb "vara

tegeliku omanikuna" RpTS (samuti RpTRTS) § 2 ja seega ka KarS § 394 tähenduses mõista isikut, kelle

tegeliku kontrolli all on vara, mille suhtes rahapesu toimub, mitte aga rahapesu objektiks oleva vara viimast

seaduslikku omanikku.

Siinkohal tuleb arvestada, et vara viimase seadusliku omaniku varjamise eesmärk või tagajärg on juba

hõlmatud vara ebaseadusliku päritolu varjamise eesmärgist või tagajärjest. Samuti on taoline omaniku

varjamise eesmärk (või tagajärg) üldomane kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele, mistõttu selle

tunnuse abil ei ole võimalik piiritleda rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest.

Lisaks tuleb arvestada, et rahapesu puhul on iseloomulik olukord, et eelkuriteo ja/või rahapesu toimepanija ei

pruugi ka ise olla teadlik rahapesu objektiks oleva vara viimasest seaduslikust omanikust (nt juhul, kui vara

pärineb narkootikumide müügist, prostitutsiooni vahendamisest, relvakaubandusest).

25. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara

ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates

õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku

omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole

rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n.-ö. vahetusse

lõpptarbimisse (nt ostetakse tarbeesemeid).

26. Kui vara ebaseadusliku päritolu ja eelkuriteo toime pannud isiku varjamine ei ole kuritegelikul teel

saadud varaga tehtavate toimingute eesmärgiks, vaid tagajärjeks, peab rahapesu toimepanijal sellise tagajärje

suhtes olema vähemalt kaudne tahtlus (KarS § 15 lg 1, § 16 lg 1).

27. Lähtudes eeltoodust nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga selles, et D. Beliakovile

ja A. Mikhaylovile süüksarvatud teos puudub rahapesu süüteokoosseisu obligatoorne tunnus - vara tegeliku

omaniku varjamise eesmärk või tagajärg. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et D. Beliakov ja A. Mikhaylov

sõlmisid süüdistuses nimetatud liisingulepingud enda nimelt ja tegid ise ka esimesed vara väljaostumaksed.

Seega, varjates võltsitud palgatõendeid kasutades küll liisingumakseteks kasutatava raha ebaseaduslikku

päritolu, ei varjanud D. Beliakov ja A. Mikhaylov endi kui RpTS § 2 mõttes "vara tegelike omanike" seost

selle rahaga. Olukorda ei muuda ka osade liisingumaksete tegemine läbi D. Beliakovi abikaasa ja

A. Mikhaylovi elukaaslase pangakontode, samuti A. Mikhaylovi poolt ühe lepingujärgse väljaostumakse

tasumine OÜ Contec Trade kaudu.

28. Samas nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri kassatsioonis esitatud väitega, et

ringkonnakohus on vara tegeliku omaniku varjamise eesmärgi välistamisel ekslikult tuginenud muu hulgas

asjaolule, et D. Beliakov ja A. Mikhaylov olid liisingulepingute objektiks olnud sõiduautode tegelikud

valdajad. Rahapesu koosseisu aspektist ei ole oluline, kas varjatakse isikut, kelle tegeliku kontrolli all on

rahapesu objektiks olnud vara pärast rahapesu, vaid see, kas varjatakse isikut, kes on kuritegelikul teel

saadud vara tegelik omanik RpTS § 2 tähenduses enne selle vara muutmist rahapesu objektiks. Kõnealune

eksimus ei mõjuta aga ringkonnakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt puudus D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi

käitumises vara tegeliku omaniku varjamise eesmärk.

29. Käesoleva kohtuotsuse punktides 20-28 toodud põhjustel jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi õigeksmõistmises KarS § 394 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

II

30. Seoses J. A. kaitsja kassatsioonis tõstatatud küsimustega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

ringkonnakohus on suunanud kannatanu nõude süüdistatavate vastu, keda pole tsiviilhagis nimetatud, ning

keda kohus isegi ei teavitanud sellise nõude läbivaatamisest. Samuti on kohus tuginenud hagi otsustamisel

Võlaõigusseaduse asjassepuutumatule sättele, mille tulemusel on kohaldatud süüdistatavate solidaarvastutuse

asemel ekslikult osavastutust.

Loetletud rikkumised tunnistab kriminaalkolleegium oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks, sest

need on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse kriminaalmenetluses läbivaatamisele

kuuluva tsiviilhagi osas. Tühistades ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osas J. A. kaitsja kassatsiooni alusel,

laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel asja läbivaatamise piire ka S. S-le ja V. S-

le, kuigi nende osas ei ole kassatsiooni esitatud.

Kriminaalkolleegium põhistab oma seisukohta tsiviilhagi osas järgmiselt.

31. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et maksukuritegudega on tekitatud kahju 12 408 712 krooni,

sellest OÜ-ga Landoil seotud kuritegudega 8 042 300 ja OÜ-ga Anter Group seotud kuritegudega 4 366 412

krooni. Samuti on tuvastatud D. Beliakovi, A. Mikhaylovi, J. A. ja S. S. ühine osavõtt OÜ-ga Landoil ning

D. Beliakovi, A. Mikhaylovi ja V. S. ühine osavõtt OÜ-ga Anter Group seotud kuritegudest.

32. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 137 lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel

alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest

solidaarselt. Solidaarvõlgnike suhte võlausaldajaga (kriminaalmenetluses kannatanuga) määratleb VÕS § 65

lg 1 - kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Kuigi kõnealuses kriminaalasjas on osa kuriteoepisoodidest toime pandud enne 1. juulit 2002, ja tulenevalt

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

§ 22 lg-st 1 ei saa nende episoodide suhtes kohaldada Võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise

kohta sätestatut, nägi enne 1. juulit 2002 kehtinud Tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 459 samuti ette, et ühiselt

kahju tekitanud isikud vastutavad kannatanu ees solidaarselt, ning TsK § 188 lg 1 andis kannatanule õiguse

nõuda tekitatud kahju täielikku või osalist hüvitamist kas kõikidelt võlgnikelt ühiselt või igaühelt neist eraldi.

33. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb

kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse

üldiste põhimõtetega (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-96-04, RT III 2004, 29, 316).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 p 2 kohaselt võib isik, kellele on kuriteoga tekitatud

füüsilist, varalist või moraalset kahju, esitada kriminaalmenetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist maa-

või linnakohtus tsiviilhagi tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna Kriminaalmenetluse seadustik ei käsitle

täpsemalt kannatanu nõudeõigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb selles osas kriminaalasja

arutaval ja selle käigus tsiviilhagi lahendaval kohtul lähtuda Võlaõigusseaduse (või enne 1. juulit 2002

tekitatud kahju osas Tsiviilkoodeksi) vastavatest sätetest ja tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Tulenevalt

tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest valib hageja (kriminaalmenetluses kannatanu),

kelle vastu ta oma nõude esitab. Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust

nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.

34. Käesoleva kriminaalasja menetluse käigus esitas kannatanu - Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksukeskuse kaudu) - tsiviilhagi, milles ta taotleb 12 408 712 krooni väljamõistmist solidaarselt üksnes

D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt (V kd, tl 1207-1208).

Selle hagi alusel lahendas ringkonnakohus kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiskohustuse, mõistes

D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt solidaarselt välja 11 167 841, J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 804 230 ja V. S-lt

436 641 krooni. Seega on ringkonnakohus eksinud solidaarse vastutuse põhialuste vastu ja käsitanud

süüdistatavaid sisuliselt osavõlgnikena.

35. Ringkonnakohus on juhindunud VÕS § 1050 lg-st 3, märkamata, et see säte reguleerib

hüvitamiskohustuse jagunemist kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes, mitte suhtes võlausaldajaga.

Lisaks sellele puudutab VÕS § 1050 lg 3 erinormina mittesüülise vastutuse juhtumit, millega süüdistatavate

puhul tegemist ei ole.

Üldnormina reguleerib vastutuse jagunemist solidaarvõlgnike omavahelistes suhetes VÕS § 137 lg 2, millest

tulenevalt jaguneb see vastutus "võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või

muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab". Kuid ka

viimatinimetatud säte ei kuulu kohaldamisele süüdistatava ja kannatanu vahelises suhtes ehk siis selle

otsustamisel, milline summa igalt solidaarvõlgnikult kannatanu kasuks välja mõista, vaid alles siis, kui kahju

tekitanud isikud asuvad lahendama küsimust sellest, kui palju igaüks peab hüvitatud kahjust enda kanda

võtma. Kui süüdistatavad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt, ei määra asjaolu, millistelt

süüdistatavatelt kuriteoga tekitatud kahju kriminaalmenetluses kannatanu kasuks välja mõistetakse, ära seda,

kuidas jaotub vastutus kahju tekitanud süüdistatavate omavahelises suhtes. Küsimust vastutuse jaotumisest

kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel

kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses.

Kuna D. Beliakov ja A. Mikhaylov vastutasid riigi ees kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt, ei andnud

nende apellatsioonides esitatud taotlus mõista kuriteoga tekitatud kahju välja ka J. A-lt, S. S-lt ja V. S-lt,

ringkonnakohtule alust vähendada D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt kannatanu kasuks välja mõistetud

kahjuhüvitise suurust ega mõista kannatanu kasuks kahju välja isikutelt, keda kannatanu tsiviilhagis ei

nimetanud.

36. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 2 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

kriminaalasja arutamise süüdistatava puudumisel (välja arvatud samas seadustikus sätestatud eranditel).

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et mõistetavalt laieneb nimetatu ka süüdistatava vastu esitatud

tsiviilhagi arutamisele.

Kõnealuses asjas arutas ringkonnakohus tsiviilhagi J. A., S. S. ja V. S. vastu ilma, et viimased oleksid olnud

sellest isegi teadlikud - linnakohus oli rahuldanud kannatanu tsiviilhagi, mõistes kuritegudega tekitatud kahju

välja solidaarselt D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt, kannatanu ega prokurör linnakohtu otsust selles osas ei

vaidlustanud, ning D. Beliakovi ja A. Mikhaylovi kassatsioone, milles taotleti kahju hüvitamist ka J. A., S. S.

ja V. S. arvel, viimastele ei edastatud. Sellega rikuti J. A., S. S. ja V. S. Põhiseaduses § 24 lg-s 2 sätestatud

õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2002. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-02, RT III 2002, 23, 264).

37. Käesoleva kohtuotsuse punktides 30-36 esitatud põhistustel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse tsiviilhagi osas täielikult ja jõustab tsiviilhagi osas Tallinna Linnakohtu otsuse. Ehkki

ka linnakohus on tsiviilhagi lahendamisel lähtunud ekslikult VÕS § 1050 lg-st 3, on otsuse resolutiivosas

jõutud tsiviilhagi lahendamisel õige tulemuseni, mõistes kuriteoga tekitatud kahju välja solidaarselt

D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt, s.o isikutelt, kelle vastu kannatanu nõue oli suunatud. Linnakohtu otsuse

motiveerivast osast tuleb välja jätta käsitlus vastutuse jaotumisest D. Beliakovi, A. Mikhaylovi, J. A., S. S.ja

V. S. omavahelises suhtes, kuna tegemist on küsimusega, mida ei saa lahendada kriminaalmenetluse raames.

III

38. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2004. a otsuse osas, millega tühistati Tallinna

Linnakohtu 21. septembri 2004. a otsus D. Beliakovilt ja A. Mikhaylovilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks

12 408 712 krooni väljamõistmises ja tehti tsiviilhagi lahendamisel uus otsus, millega mõisteti Eesti

Vabariigi kasuks välja J. A-lt ja S. S-lt solidaarselt 804 230, V. S-lt 436 641 ja D. Beliakovilt ning

A. Mikhaylovilt solidaarselt 11 167 841 krooni.

Selles osas rahuldab Riigikohus J. A. kaitsja kassatsiooni ja jõustab Tallinna Linnakohtu 21. septembri

2004. a otsuse, täpsustades seda käesoleva otsuse punktides 31-36 esitatud põhistustega.

Muus osas jätab kriminaalkolleegium juhindudes KrMS § 361 p-st 1 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

39. J. A. kaitsjana võttis kassatsioonimenetlusest määratud korras osa vandeadvokaat M. Borunova, kes

esitas Riigikohtule taotlused kokku 7120 krooni õigusabikulude hüvitamiseks. Kriminaalkolleegium leiab, et

taotlused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb Merike

Borunova Advokaadibüroo kasuks välja mõista 7120 krooni. KrMS § 186 lg 1 alusel kuulub see summa

väljamõistmisele J. A-lt riigi kasuks.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi