3-4-1-2-05 · Riigikohus

Kohtunike Tõnu Antoni, Indrek Koolmeistri, Julia Laffranque'i, Jüri Põllu ja Harri Salmanni

eriarvamus

1. Riigikohtu üldkogu enamus on leidnud, et mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised

tagajärjed tema õigusvastase tegevusega kaasnevad ning väärteomenetluse käigus end nende eest

kaitsta (otsuse punktid 31-37). Nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda järgmistel põhjustel:

1) väärteomenetluses ei teki ega saagi tekkida küsimust juhtimisõiguse peatamisest. Isik ei anna

ütlusi seoses võimaliku juhtimisõiguse peatamisega, samuti ei kuulu tõendamisesemesse selle

tuvastamine, kas esinevad juhtimisõiguse peatamise tingimused. Ainuüksi asjaolust, et eriõigust

tõendav dokument võetakse ära Liiklusseaduse nende sätete rikkumisel, mille eest on ette nähtud

eriõiguse peatamine, ei saa teha järeldust, et isiku kaitseõigus on tagatud.

Üldjuhul saab isik väärteomenetluse käigus tõepoolest teada eelseisvast võimalikust juhtimisõiguse

peatamisest, mis aga ei ole võrdväärne isiku ärakuulamisega või laiemalt - tema kaitseõiguse

tagamisega juhtimisõiguse peatamise kui karistuse suhtes. Kaitseõiguse tagamise aspektist ei oma

tähendust ka see iseenesest õige väide, et sõidukijuht peab teadma liiklusalaseid õigusnorme ning

nende rikkumise õiguslikke tagajärgi.

2) väärteomenetluse käigus ei määrata, kas ja millise sätte alusel juhtimisõigus peatatakse ega kaaluta

juhtimisõiguse peatamist. Väärteomenetluse otsus sisaldab osunduse äravõetud juhiloaga toimimise

kohta - juhiluba saadetakse ARK-ile juhtimisõiguse peatamise otsustamiseks LS § 413 alusel.

Juhtimisõiguse peatamisel kohaldatava sätte määrab ARK. Seetõttu ei ole isikul isegi hüpoteetiliselt

võimalik väärteomenetluses enne menetlust ARK-is kaitseõigust kasutada. Kohtuotsuse väide, et

väärteomenetluses tuleb kontrollida kehtivate karistuste arvu, ei seondu juhtimisõiguse peatamise

kvalifikatsiooni määramisega, mis toimub ARK-is.

3) isikul puudub võimalus kaitseõiguse teostamiseks ka ARK-is. Isik ei tea, millal ja millisel aadressil

tema dokumendid edasi liiguvad, kes ja millal juhtimisõiguse peatamise asja menetleb.

Liiklusseadusest tulenev menetluskord (sh § 413 lg 10) välistab isiku teavitamise ka ARK-i

initsiatiivil. Väide, et Liiklusseadus ei keela ARK-il isikut ära kuulata, on osaliselt formaalselt õige,

kuid sisult väär. Ka formaalselt tuleb arvestada, et selline ärakuulamine toimuks kas rikkudes LS

§ 413 lg-s 10 sätestatud tähtaega või HMS-s sätestatud põhimõtteid.

4) kuigi üldkogu enamus möönab PS § 14 riivet, leitakse otsuses, et riive ei ole intensiivne ja selle

kaalub üles avalik huvi juhtimisõiguse peatamise asjade efektiivseks menetlemiseks ning ära

kuulamata jätmine ei too üldjuhul kaasa ebaõiget lahendit (otsuse punkt 37). On selge, et

õigusmenetlustes isiku ärakuulamine asja suulise arutamise vormis, samuti muude subjektiivsete

menetlusõiguste tagamine nõuab halduselt ja kohtult ressursse ning võib olla ressursimahukas. See

asjaolu aga ei saa olla määrav kaitseõiguse välistamise põhjendamisel, kui kohaldatakse meedet, mis

on karistus Põhiseaduse § 23 mõttes. Üldkogu ei ole võtnud arvesse ega käsitlenud

ärakuulamisõiguse tagamise üldkogule teadaolevaid teisi võimalusi. Üheks selliseks võimaluseks on

isiku informeerimine alustatud juhtimisõiguse peatamise menetlusest ja kirjalike vastuväidete

esitamise võimalusest. Võimalik on ka tingimusliku peatamisteatise koostamine, mis omandab otsuse

jõu siis, kui isik ei esita vastuväiteid ega taotle asja arutamist. Kõikide taoliste võimaluste kasutamine

tagab piisava ärakuulamisõiguse suhteliselt säästlikul viisil. Juhtimisõiguse peatamise otsuse

tegemine viivitamatult väärteootsuse jõustumise järgselt ei ole vajalik, kuna viimase rikkumise

toimepanemise ja juhtimisõiguse peatamise vahel on tavaliselt pikk ajavahemik, mille kestel isik

kasutab juhtimisõigust. Ärakuulamisõigust ei saa välistada ka põhjendusega, et üldjuhul on

peatamisotsus õige. Õigete (seaduslike) peatamisotsuste kõrval esineb ka ekslikke otsuseid, mida

saaks vältida ärakuulamisõiguse kasutamisel. Olulisem on aga see, et ärakuulamisõigus on olemuselt

substantiivne õigus. Menetluse õiguspärasusele antav hinnang ei saa sõltuda sellest, kas ärakuulamata

jätmine viib enamasti õigele tulemusele või mitte. Ärakuulamine aitab kaasa veendumuse

kujunemisele, et juhtimisõiguse peatamine on ka konkreetsel juhtumil õiglane.

Leiame, et Põhiseaduse § 23 kaitsealas oleva sunnivahendi kohaldamine ilma kaitseõiguse tagamiseta

on põhiseadusevastane.

2. Üldkogu enamus leidis, et juhtimisõiguse peatamine on karistus materiaalses mõttes just seetõttu,

et haldusorgan ei hinda juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu täiendavalt ning

juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst (otsuse punkt 29).

See kohtu seisukoht pole õige.

Sunnivahendit saab käsitada karistusena materiaalses mõttes siis, kui teda kohaldatakse

õigusrikkumise järelmina, ta evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks

võrreldav karistustega formaalses mõttes. Asjaolu, et haldusorganil puudub kaalutlusõigus ning

mitmed sunnivahendi kohaldamise asjaolud on välja selgitatud teises menetluses, ei oma määravat

tähendust vahendi olemuse ja liigi määratlemisel.

Siinjuures ei ole korrektne ka nn ühtse menetluse käsitlus. Näiteks juhtimisõiguse peatamine LS

§ 413 lõigete 2 kuni 8 alusel eeldab mitme jõustunud karistusotsuse olemasolu. ARK peab tuvastama,

kas isik on toime pannud peatamise aluseks olevale konkreetsele teokoosseisule vastavad

liiklusalased väärteod, kas vastavad karistusotsused on jõustunud ning kas karistusregistri andmetel

on need karistused kehtivad. Seega teokoosseis enamasti ei piirdu üksnes viimase rikkumisega. Seda

arvestades viiks üldkogu seisukoht ainuvõimalikule järeldusele, et kõik eelnevad väärteomenetlused

ja järgnev juhtimisõiguse peatamine on üks tervikmenetlus. Selline järeldus on aga ebamõistlik ja

õiguslikult ekslik. Ühtne tervikmenetlus ei sobi ka kehtiva õiguse raamidesse üldisemalt. Loa- ja

registreerimisrežiimi raames esineb suur hulk haldusõiguslikke menetlusi, mille käigus kohaldatakse

sunnivahendit seetõttu, et isik on eelnevalt toime pannud väärteo ja selle eest karistatud. Vaevalt saab

selliseid haldusmenetlusi aga lugeda vastava väärteomenetlusega ühtseks tervikuks.

3. Üldkogu poolt menetletud ja käesoleva otsusega hõlmatud kohtuasjades ei ole halduskohtud

piisavalt välja selgitanud kõiki asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et otsustada, kas juhtimisõiguse

peatamise kohaldamine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Samas kehtiva LS § 413 ja

juhtimisõiguse peatamise menetluse regulatsiooni tõttu võib juhtimisõiguse peatamine osutuda

praktikas proportsionaalseks meetmeks vaid juhuslikult.

Seadusandja poolt kehtestatud fikseeritud sunnivahendi kaalutlusõiguseta kohaldamine võib olla

põhjendatud pisideliktide korral, mitte aga PS § 23 kaitsealas oleva karistuse korral. Veenev ei ole ka

üldkogu põhjendus, et liiklusalase väärteo toimepannud isiku suhtes kohaldatud väärteokaristus koos

juhtimisõiguse peatamisega on tunduvalt leebem kuriteo sooritanud isiku suhtes kohaldatavast põhi-

ja lisakaristusest.