3-2-1-78-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-78-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS-i Tallinna Küte hagi sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla vastu 3 642 263 krooni 70 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1670/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Tallinna Küte kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. mai 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 2004. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-ile Tallinna Küte kassatsioonkaebuselt

27. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon, 13 614 (kolmteist tuhat

kuussada neliteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tallinna Küte esitas 16. veebruaril 2004. a Tallinna Linnakohtusse hagi sihtasutuse (SA) Põhja-

Eesti Regionaalhaigla vastu, milles palus kostjalt välja mõista soojusenergia müügilepingutest

tuleneva võlgnevuse ja viivise kokku summs 3 642 263 krooni 70 senti. Kuna kostja tasus menetluse

jooksul põhivõla, siis hageja vähendas nõutud summat ja palus kostjalt välja mõista kohustise

täitmisega viivitamise eest 2 000 000 krooni viivist.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid munitsipaalettevõte (ME) Kommunaalsoojusvõrgud ja kostja

õiguseellane Eesti Onkoloogiakeskus 5. oktoobril 1993. a soojusenergia müügilepingu. Lepingu

alusel müüs hageja õiguseellane AS Tallinna Soojus Eesti Onkoloogiakeskusele soojusenergiat ja

viimane kohustus tasuma selle eest esitatud arved 10 päeva jooksul. 16. oktoobril 1996. a sõlmisid

AS Tallinna Soojus ja Eesti Onkoloogiakeskus soojusenergia müügilepingu, mille kohaselt kohustus

viimane tasuma soojusenergia eest esitatud arved 14 päeva jooksul. Eesti Onkoloogiakeskus jättis

lepingutejärgsed maksed kogusummas 1 642 263 krooni 70 senti tasumata. Kuna kostja tasus

põhivõlgnevuse 20. aprillil 2004. a, loobus hageja põhivõla nõudest. 5. oktoobri 1993. a lepingu järgi

on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% tasumata summalt päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest.

16. oktoobri 1996. a lepingu järgi on hagejal õigus nõuda viivist 0,2% tasumata summalt päevas iga

tasumisega viivitatud päeva eest. Võla tasumisega viivitati 25. märtsist 1997. a 13. veebruarini

2004. a ja viivise summa on üle 6 000 000 krooni. Siiski palus hageja viivise kostjalt välja mõista

osaliselt, s.o summas 2 000 000 krooni.

3. Kostja ei tunnistanud nõuet. Ta leidis vastuses hagiavaldusele, et hageja pole tõendanud oma

nõudeõigust. Eesti Onkoloogiakeskus oli iseseisva õigusvõimeta riigi poolt hallatav asutus. Seetõttu

on 16. oktoobri 1996. a leping ja selles sätestatud kokkulepe viivise tasumise kohta tühine. Ka

5. oktoobri 1993. a kokkulepe on tühine alates tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisest, sest

alates 1. septembrist 1994. a ei olnud Eesti Onkoloogiakeskus enam õigusvõimeline. Lepingu

allkirjastas isik, kellel puudus selleks volitus. Kostja leidis, et juhul kui viivise kohaldamiseks oleks

alus, tuleks nõutud viivise summat pidada ülemäära suureks ja seda tuleks vähendada.

4. Tallinna Linnakohtu 13. oktoobri 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti

hageja kasuks välja 1 600 000 krooni suurune viivis ja 130 000 krooni kohtukulu.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on AS Tallinna Küte põhivõla ja viivise nõudes kohane hageja

ning SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kohane kostja. Asjas on tõendatud, et ME

Kommunaalsoojusvõrgud õigusjärglane on AS Tallinna Soojus ja hageja on viimase eriõigusjärglane

31. oktoobril 2001. a sõlmitud lepingu alusel. Selle lepinguga läksid hagejale üle kõik AS-i Tallinna

Soojus õigused ja kohustused. Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2001. a korraldusega asutati SA Põhja-

Eesti Regionaalhaigla teiste hulgas ka Eesti Onkoloogiakeskuse varade baasil ning talle läksid üle

kõik Eesti Onkoloogiakeskuse kohustused, sh ka kohustus tasuda tarbitud teenuste eest. Tähtsust ei

oma see, kas kostja õiguseellane oli lepingute sõlmimise ajal iseseisev juriidiline isik, sest kostja on

Eesti Onkoloogiakeskuse vara puudutavates nõuetes tema õigusjärglane. Tõendatud pole, et Eesti

Onkoloogiakeskuse esindajal ei olnud volitust lepinguid sõlmida. Pooltevahelised lepingud ei olnud

tühised riigieelarve seaduse rikkumise tõttu. Tehing saab olla tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 66 lg 2 või tsiviilkoodeksi (TsK) § 51 lg 1 alusel vastavalt tühine või kehtetu vaid juhul, kui

eriseaduses on selline õiguslik tagajärg seaduse nõuete järgimata jätmise tagajärjena ette nähtud.

Kostja ei ole ka tõendanud, et tehingud oleks vastuolus seadusega, s.t et võetud kohustused ületaksid

riigieelarvest Eesti Onkoloogiakeskusele eraldatud vahendeid. Kostja on menetluse käigus põhivõla

nõude täitnud ning seega nõuet tunnistanud.

Viivis on vahend lepingulise kohustuse õigeaegse täitmise tagamiseks, mille rakendamine sõltub

üksnes kohustatud poole käitumisest. Kostja oleks arvete õigeaegse tasumisega saanud viivise

tekkimist vältida. Seega ei saa viivise tasumise kohustust seada sõltuvusse hagejapoolse kahju

tekkimisega. Viivise suurust tuleb vähendada seoses sellega, et kostja sai oma tegevusega mõjutada

põhivõla tasumist alates SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla asutamisest.

5. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja. Kostja palus tühistada

linnakohtu otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega jätta hageja viivise nõue summas 1 361 399

krooni 40 senti rahuldamata. Kostja leidis, et nõude aluseks olevad lepingud on tühised vastuolu tõttu

seadusega ja seoses puudustega subjektides. Otsusest ei nähtu, millisel alusel ja millise perioodi eest

viivise nõue rahuldati. Põhikohustuse täitmisest ei saa automaatselt eeldada lisakohustuse kehtivust.

Kui kohus leiab, et kostja peab viivist maksma, siis on kohtul õigus vähendada nii seadusest kui ka

lepingust tulenevat viivist. Kohus on eksinud kohtukulu väljamõistmisel. Rahuldades viivise nõude

osaliselt, mõistis kohus kostjalt välja kogu tasutud riigilõivu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 31. detsembri 2004. a otsusega muudeti linnakohtu otsust ja mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 238 600 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud ringkonnakohus kostja väitega, et 16. oktoobri

1996. a leping on tühine. Selle lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 nägi ette seadusega

vastuolus oleva tehingu tühisuse, välja arvatud, kui seadust pole oluliselt rikutud. Seega pole õige

linnakohtu otsuses toodud seisukoht, et tehingu tühisus või kehtetus seaduse nõuetele mittevastavuse

tõttu peab olema reguleeritud ka vastavas eriseaduses. Lepingus märgitud viivise maksmise tingimuse

kehtimise seisukohalt ei ole oluline see, kas viivisearveid tegelikult esitati.

Õige on linnakohtu seisukoht, et viivise tasumise kohustust ei saa seada sõltuvusse hagejale kahju

tekkimisest. Küll aga sätestas TsK § 194 ja sätestab ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 võimaluse

arvestada võlausaldajale lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi väljamõistmisel võlausaldajale

tekkinud kahju suurust. Linnakohus märkis otsuses põhjendamatult, et pooled ei vaidle viivise

arvestuse ja suuruse üle. Esimese astme kohtus vaieldi viivise suuruse üle ja ka apellatsioonkaebuses

vaidlustas kostja viivise suuruse. Põhjendatud on viivise vähendamine seoses sellega, et kostja sai

oma tegevusega mõjutada põhivõla tasumist alates sihtasutuse asutamisest. Seda asjaolu ei ole hageja

vaidlustanud. Viivise vähendamisel tuleb arvestada ka võla ülevõtmist kostja asutamisel ja sellest

tulenevaid raskusi, viivise ebamõistlikku suurust võrreldes tähtajaks tasumata võla suurusega ning

hagejal märgatava ja otseselt tuvastatava kahju puudumist. Lähtudes eeltoodust, on võimalik VÕS

§ 162 järgi vähendada viivist summani, millega on kostja apellatsioonkaebuses nõustunud, ja lugeda

viivise mõistlikuks suuruseks 238 600 krooni.

7. Ringkonnakohus jättis kohtukulud kummagi poole enda kanda. Võttes arvesse kostja tasutud

põhivõla suurust 1 642 263 krooni 70 senti ja väljamõistetavat viivise summat 238 600 krooni, tuleks

kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu katteks 73 000 krooni. Samas tuleb hagejalt kostja

kasuks välja mõista samuti 73 000 krooni kohtukulu, mis koosneb kostja apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutud riigilõivust 58 000 krooni ja kostja kantud põhjendatud õigusabikulust 15 000

krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

linnakohtu otsus muutmata.

9. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg-t 1, kui muutis linnakohtu otsust ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja viivist vähem sellest summast, mille tasumisega kostja nõustus. Nimelt jättis

ringkonnakohus tähelepanuta, et kostja lähtus seaduses sätestatud viivise määrast ja seda alates

varade üleandmisest 12. novembrist 2001. a. Võlaõigusseaduse §-de 113 ja 94 ning võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 14 järgi

tuli seaduslikuks intressiks lugeda 14% võlasummalt aastas, mitte 7%, nagu arvestas kostja. Seega

oleks tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse sätetest tuleneva viivise suuruseks kokku 446 155 krooni 76

senti, mitte aga 238 600 krooni 64 senti, nagu leidis ringkonnakohus.

10. Ringkonnakohus vähendas viivist põhjendamatult. Kohtuotsusest ei selgu, miks oli linnakohtu

väljamõistetud viivis summas 1 600 000 krooni ebamõistlikult suur. Asjaolud (kostja asutamisel võla

ületulekust tulenevad raskused, viivise ebamõistlik suurus ja hagejal otsese kahju puudumine),

millele ringkonnakohus viivise vähendamisel tugines, pole tõendatud. Viivise vähendamist ei saa

põhjendada asjaoluga, et võlg läks kostjale üle tema asutamisel, millest tulenesid raskused. Ka ei saa

viivise tasumise kohustusest vabastamist põhjendada asjaoluga, et riigieelarvest ei eraldatud kostjale

piisavalt raha ning seetõttu polnud ta võla tekkimises süüdi. Samuti ei vasta ringkonakohtu otsus

TsMS § 330 lg 4 nõuetele, sest kohus pole märkinud tõendeid, mis olid viivise vähendamise aluseks.

11. Ringkonnakohus eksis kohtukulude arvestamisel, mistõttu on hagejale tagastatud seaduses

ettenähtust vähem riigilõivu 7 000 krooni. Ringkonnakohtu poolt hagejalt kostja kasuks arvestatud

õigusabikulu 15 000 krooni ei ole põhjendatud.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse

norme ega rikkunud protsessiõiguse norme. Kostja taotles kohtult viivise vähendamist ning

ringkonnakohus kohaldas asjas õigesti TsK § 194 ja VÕS § 162. Asjas on vaidlustamata asjaolu, et

kostja sai oma tegevusega mõjutada põhivõla tasumist alates sihtasutuse asutamisest, s.o

12. novembrist 2001. a.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

14. Asjas on kindlaks tehtud, et kostja võlgnes hagejale poolte õiguseellaste vahel 5. oktoobril

1993. a ja 16. oktoobril 1996. a sõlmitud lepingute alusel soojusenergia eest kokku 1 642 263 krooni

70 senti. Hagiavalduse järgi tekkis võlgnevus tasumata lepingujärgsete maksete tõttu perioodil

1994. aastast kuni 1998. aasta alguseni. Hageja loobus menetluse käigus põhivõla nõudest, sest kostja

tasus põhivõla 20. aprillil 2004. a. Linnakohus vähendas nõutud 2 000 000 krooni suurust viivist

põhjusel, et kostja ei saanud võla tasumist mõjutada enne SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla asutamist,

ja mõistis kostjalt välja viivise summas 1 600 000 krooni. Kostja linnakohtu otsust viivise 238 600

krooni 60 sendi väljamõistmise osas ei vaidlustanud. Ringkonnakohus vähendas omakorda viivist

summani, mida kostja ei vaidlustanud, ja mõistis viivise välja summas 238 600 krooni. Seega

vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab hagejale maksma kohustise täitmisega viitamise eest ka 1

361 399 krooni 40 senti viivist.

15. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse §-dele 2 ja 11 ning § 12 lg-le 2 tuleb asja lahendamisel kohaldada

tsiviilkoodeksi sätteid vaatamata sellele, et hageja arvestas viivist ka aja eest pärast 1. juulit 2002. a,

sest leping soojusenergia tarnimiseks sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne 1. juulit 2002. a.

16. Tsiviilkoodeksi § 191 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga

kindlaksmääratud rahasummat, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata

jätmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Seadus ei sätesta viivise

suuruse kokkuleppele piiranguid. Siiski ei ole võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvi

sissenõudmisel piiramatud. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-s 108 sätestatud üldisest hea usu

põhimõttest tuleneb võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Eeltoodut väljendab ka

TsKS § 194 lg 1 järgne kohtu võimalus tasutavat leppetrahvi vähendada. Kostja on taotlenud viivise

vähendamist. Seega on kohtul diskretsiooniõigus otsustada võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes

viivise alandamise üle.

17. Kui tasutav leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur võrreldes kreeditori kahjudega, on TsK

§ 194 lg 1 kohaselt kohtul õigus seda vähendada. Seejuures tuleb kohtul arvesse võtta võlgniku poolt

kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda ja ka igasugust muud

tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Seega tuleb viidatud sätte järgi viivise suurust võrrelda

esmajoones kohustise rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ja hinnata selle

proportsionaalsust. Sellist seisukohta on Riigikohus väljendanud ka mitmetes otsustes, näiteks

20. jaanuari 1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-98 (RT III 1998, 5, 44), samuti 1. novembri 1999. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-99 (RT III 1999, 29, 284) ja 29. märtsi 2001. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-15-01 (RT III 2001, 12, 130).

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et TsK § 194 sätestab võimaluse arvestada

võlausaldajale lepingu rikkumisest tuleneva viivise väljamõistmisel võlausaldajale tekkinud kahju

suurust. Ringkonnakohus põhjendas viivise vähendamist asjaoluga, et hagejale pole märgatavat ega

otseselt tuvastatavat kahju tekkinud. Kolleegium märgib siiski, et kahju puudumine võib olla aluseks

leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea

usu põhimõttega. Kahju puudumine ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks siis, kui leppetrahvi

sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, s.t võlausaldaja huvi tagatud kohustuse

täitmise vastu, mida aga ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.

19. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et viivise vähendamist ei saa põhjendada

asjaoluga, et võlg läks kostjale üle tema asutamisel ja sellest tulenesid raskused. Asjas ei ole

vaidlustatud asjaolu, et Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2001. a korraldusega asutati SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla teiste hulgas ka Eesti Onkoloogiakeskuse varade baasil ning sihtasutusele läksid üle

kõik üleantava varaga seotud Eesti Onkoloogiakeskuse kohustused, seega ka kohustused tulenevalt

vaidlusalustest soojusenergia müügilepingutest. Lepingutest tuleneva põhivõla üleminekuga läksid

Eesti Onkoloogiakeskuse õigusjärglasele üle ka kõrvalnõuded (viivised). Kolleegiumi arvates ei ole

mõistlikku põhjendust, mis annaks alust vähendada kostja kohustusi seetõttu, et ta on need

omandanud Eesti Onkoloogiakeskuse õigusjärglasena. Lisaks ei ole ringkonnakohus põhjendanud,

mida ta võla üleminekuga seotud raskuste all silmas peab ja kuidas need on viivise vähendamise

aluseks.

20. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole põhjendanud, miks hageja nõutud

viivis on ebamõistlikult suur võrreldes põhivõlaga. Kohtulahendist peavad nähtuma ja kontrollitavad

olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Ka ei selgu kohtuotsusest, millise seaduse alusel ja mis

perioodi eest viivis välja mõisteti. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-t 4, mille kohaselt

otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.

21. Kolleegium leiab, et viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda,

kuna see sõltub paljuski konkreetsetest asjaoludest. Ringkonnakohus on viivist vähendanud 238 600

kroonini. Kostja on lugenud põhjendatuks vähendada viivist kuni TsK § 231 lg-s 1 ja VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud ulatuseni (perioodi eest 12. november 2001. a kuni 20. aprill 2004. a). Viivise alandamist

kuni seadusega tagatud ulatuseni võib sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest pidada õigustatuks. Sellega

kordab kolleegium Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 väljendatud

seisukohta, mille kohaselt ei saa aga üldjuhul lugeda põhjendatuks rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivise vähendamist alla nõude seadusega tagatud ulatust (TsK § 231).

22. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, nagu oleks ringkonnakohus asunud seisukohale, et viivise

tasumise kohustusest vabastamist saab põhjendada ka asjaoluga, et riigieelarvest ei eraldatud kostjale

piisavalt raha ning seetõttu polnud ta võla tekkimises süüdi. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei

nähtu, et kohus oleks hageja nõutud viivist sellel põhjusel vähendanud.

23. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel TsMS § 319

lg-t 1. Kuna kostja vaidlustas linnakohtu otsuse summas 1 361 399 krooni 40 senti, siis pole

ringkonnakohus hagi piire ületanud.

24. Kolleegium osutab, et tsiviilkoodeksi sätete viivise vähendamise põhimõtteid ja

tõendamiskoormist on Riigikohus põhjalikult analüüsinud 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-

2-1-66-05. Viidatud otsuses on õiguse ühetaolise kohaldamise huvides käsitletud ka viivisenõude

vähendamise põhimõtteid võlaõigusseaduse järgi.

25. Kassaatorilt kohtukulude väljamõistmise osas peab ringkonnakohus võtma seisukoha tulenevalt

apellatsioonkaebuse läbivaatamise tulemusest. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et

õigusabikulu peab TsMS § 60 kohaselt olema vajalik ja põhjendatud. Kassaatori arvates olid kostja

kulud õigusabile põhjendamatud, sest kostja põhjustas ise kohtuskäimise, samuti võinuks kostjat

esindada tööle võetud jurist ning sellega oleks saanud kulusid õigusabile vähendada. Kolleegium

sellise järeldusega ei nõustu. Tulenevalt TsMS § 83 lg-st 2 ning § 85 lg 1 p-st 1 võib juriidiline isik

ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks

kohtus võib muu hulgas olla advokaat. Asjaolu, et äriühing on palganud tööle juristi, ei võta temalt

õigust kasutada asja ajamisel kohtus advokaadi abi. Kolleegiumile jääb arusaamatuks kassaatori

väide, et õigusabikulude väljamõistmine on põhjendamatu ka seetõttu, et apellatsioonikohtu otsus ei

ole tehtud apellatsioonkaebuses märgitud põhjendustel, vaid kohtu omaalgatuslikel motiividel.

T. Tampuu, P. Jerofejev, L. Laarmaa