3-3-1-26-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-26-05

Otsuse kuupäev

20. juuni 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Edgar Haaviku kaebus Kaitseväe juhataja käskkirja

õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks, käskkirjaga

tekitatud kahju hüvitamiseks, tegevteenistusse ennistamiseks ja

teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmiseks

ning Vabariigi Presidendi käskkirja tühistamiseks ja Vabariigi

Presidendile auastme taastamiseks esildise tegemiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. veebruari

2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/100/05

Menetluse alus Riigikohtus

Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude

Peastaabi ning Edgar Haaviku kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

19. mai 2005

Kohtuistungil osalenud isikud

Edgar Haavik ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Allan

Ratso

Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude

Peastaabi esindaja vandeadvokaat Kristi Martin

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi

kassatsioonkaebus.

Jätta rahuldamata Edgar Haaviku kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. veebruari 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3/100/05 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 20. jaanuari 2004. a otsus haldusasjas nr 3-

4/2004 käesoleva otsuse motiividel.

Tagastada Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi

kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

Arvata Edgar Haaviku kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirjaga nr 183 karistati vanemleitnant

E. Haavikut 7-ööpäevase kartseriarestiga. Distsiplinaarkaristus määrati seoses võimupiiri

ületamisega, kaitseväe ohvitserile ebakohase käitumisega ja Eesti kaitseväe maine kahjustamisega.

Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirjaga nr 199 lõpetati vanemleitnant E. Haaviku

tegevteenistuse leping ja arvati ta reservi. Põhjuseks ametiseisundi kuritarvitamine ja Eesti

kaitsejõudude diskrediteerimine Saksamaal toimunud õppustel "Open Spirit '96".

7. novembril 1996 tegi Kaitseväe juhataja Vabariigi Presidendile esildise E. Haaviku ohvitseri

auastme äravõtmiseks seoses ametiseisundi kuritarvitamise ja Eesti kaitsejõudude

diskrediteerimisega.

Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirjaga nr 4 võeti E. Haavikult ära vanemleitnandi

sõjaväeline auaste.

2. 3. jaanuaril 1997. a esitas E. Haavik kaebuse halduskohtule. Tallinna Halduskohus peatas 16. juuli

1997. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-199/97 kuni menetluse lõppemiseni kriminaalasjas

(süüdistuses ametiseisundi kuritarvitamises). Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 7. novembri 2002. a

määrusega kriminaalasja menetluse ning E. Haaviku suhtes jõustus Tallinna Linnakohtu 13. mai

2002. a õigeksmõistev otsus.

Tallinna Halduskohus uuendas 20. novembri 2002. a määrusega haldusasja menetluse ja tegi

ettepaneku viia kaebus kooskõlla 1. jaanuarist 2000 jõustunud uue menetlusseadustikuga. Seejärel

taotles E. Haavik halduskohtus järgmist.

1. Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183 õigusvastasuse tuvastamist ja

käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamist.

2. Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 tühistamist, tegevteenistusse ennistamist

ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmist.

3. Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirja nr 4 tühistamist.

4. Kaitseväe juhataja kohustamist auastme taastamiseks Vabariigi Presidendile esildise tegemiseks.

Kaebaja leidis, et ühe ja sama distsiplinaarsüüteo eest on teda sisuliselt kolmekordselt karistatud.

Juba aresti kui karistuse ärakandmine pidanuks järgmised karistused välistama. Käskkirjades puudub

teo kirjeldus, toimepanemise aeg, koht ja karistuse määramisel arvesse võetud asjaolud, s.t käskkirjad

ei vasta Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg 2 nõuetele. Kaitseväe juhataja

käskkirju ei ole isikule tutvustatud. Sõjaväeline auaste antakse tähtajatult ja lubatud ei ole selle

äravõtmine, vaid üksnes alandamine.

3. Tallinna Halduskohus jättis 20. jaanuari 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-4/2004 kaebuse

rahuldamata. Kohus leidis:

1. Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183 osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata,

kuna vaidlustamise tähtaeg on mööda lastud. 1997. aastal esitatud esialgses kaebuses seda käskkirja

ei vaidlustatud.

2. Tõendatud on ebaväärikas käitumine ja kaitseväe diskrediteerimine. Kaebuse esitaja eiras kaitseväe

sisemäärustikuga sätestatut ning rikkus seeläbi ka tegevteenistuse lepingu punkti 2.2.

3. Tegemist ei olnud kahekordse karistamisega, sest teenistusest vabastamisel ei kohaldatud

distsiplinaarkaristust, vaid tegevteenistuse leping lõpetati, kuna kaitseväelane ei täitnud lepingust

tulenevaid kohustusi.

4. Kuna tegevteenistuse lepingu lõpetamine oli seaduslik, siis puudub alus kaebaja tegevteenistusse

ennistamiseks ja töötasu väljamõistmiseks.

5. Vabariigi President käitus käskkirja andes õiguspäraselt. Põhiseaduse § 78 p 15 näeb ette Vabariigi

Presidendi pädevuse auastme andmisel. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei olnud sätestatud,

millistel asjaoludel ja mitme astme võrra võib auastmeid alandada ning kas ja millal võib auastmeid

ära võtta. Tegemist oli Vabariigi Presidendi suvaotsustusega.

4. Apellatsioonkaebuses palus E. Haavik tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada tema kaebus, välja arvatud nõude osas, mis puudutab Kaitseväe juhataja 18. septembri

1996. a käskkirja nr 183. Apellant on loobunud aresti määramise õigusvastasuse tuvastamise nõudest,

kuna on karistuse ära kandnud ja väidab endal puuduvat edasiseks vaidlustamiseks põhjendatud huvi.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas 22. veebruari 2005. a otsusega

halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega:

1. Lõpetas menetluse E. Haaviku kaebuses Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996 käskkirja nr 183

õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõudes.

2. Tühistas Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 ja Vabariigi Presidendi

13. novembri 1996. a käskkirja nr 4.

3. Kohustas Kaitsejõudude Peastaapi kindlaks määrama ja välja maksma tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest vastavalt ringkonnakohtu otsusele.

4. Luges E. Haaviku kaitseväeteenistuse staaži hulka teenistusest sunnitult puudutud aja perioodil

15. oktoober 1996 kuni 16. aprill 2000.

5. Jättis kaebuse rahuldamata teenistusse ennistamise nõude osas.

6. Mõistis riigituludesse õigusabikulu 3000 krooni Vabariigi Presidendilt ja 3000 krooni

Kaitsejõudude Peastaabilt.

Ringkonnakohus leidis:

1. Kuna halduskohtu otsuse resolutiivosas puudub seisukoht menetluse lõpetamise kohta Kaitseväe

juhataja 18. septembri 1996. a käskkirja nr 183 õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõude

osas, lõpetab ringkonnakohus ise selles osas menetluse kaebetähtaja möödalaskmise tõttu.

2. Rikutud on kahekordse karistamise keeldu. Ka kaitseväelase puhul tuli muude asjakohaste sätete

puudumisel kohaldada TDVS § 9 lg-t 1.

3. Halduskohus on puudulikult välja selgitanud tegevteenistuse lepingu lõpetamise põhjustanud

rikkumised. Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkiri nr 199 on sisuliselt motiveerimata.

Käskkirja vormistamisel on eiratud TDVS § 11 lg-s 2 sätestatud nõudeid.

4. Avaliku teenistuse seaduse ja Töölepingu seaduse vastavatele sätetele tuginedes tuleb välja mõista

tasu teenistusest sunnitult puudutud ajavahemiku 15. oktoober 1996 kuni 15. aprill 1997 eest. Kuna

kaebuse esitaja tegevteenistuse leping oleks tulnud uue Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS)

jõustumisel 16. aprillist 2000 lõpetada piirvanuse tõttu, ei saa teenistusest sunnitult puudutud ajaks

lugeda perioodi alates 16. aprillist 2000. Kuna kaebuse esitaja võeti teenistusse pensioniealisena ja ta

ei olnud kogu teenistusest kõrvaldamise aja vältel ilma sissetulekuta, vaid sai pensioni, ei ole õiglane

ega põhjendatud tasu väljamõistmine kogu sunnitult teenistuses viibitud perioodi eest. Õiglane on

tasu (töötasu, staažitasu, auastme tasu, toitlustamise tasu, korteri kompensatsioon) väljamõistmine

kuue kuu pikkuse perioodi eest.

5. Analoogia alusel TLS §-ga 19 tuleb kaitseväeteenistuse staaži hulka arvata periood 15. oktoober

1996 kuni 15. aprill 2000, s.t teenistusest kõrvaldamisest kuni uue Kaitseväeteenistuse seaduse

jõustumiseni.

6. Kui PS § 78 p 15 annab presidendile õiguse auastmeid anda, hõlmab see ka õiguse auastmeid ära

võtta. PS § 124 nõuab aga kaitseväeteenistuse reguleerimist seadusega. Auastme ära võtmise ajal

kehtinud KVTS § 9 lg 4 sätestas, et sõjaväeliste auastmete andmise kord sätestatakse seadusega.

Seadus ei näinud sel ajal ette auastme äravõtmist, mistõttu Vabariigi Presidendi vaidlustatud käskkiri

on õigusvastane ja tuleb tühistada. Vabariigi Presidendil puudub õigus auastme äravõtmiseks

väljaspool seadusega ettenähtud juhtumeid.

7. Vabariigi Presidendi vaidlustatud käskkirja tühistamise tõttu taastub sõjaväeline auaste, mistõttu

pole kaebaja õiguste taastamiseks vajalik kohustada Kaitsejõudude Peastaapi esitama Vabariigi

Presidendile esildist auastme taastamiseks (andmiseks).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebuses

palutakse muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas ja teha

muudetud osas otsus, millega jätta rahuldamata E. Haaviku kaebus. Kassaatorid leiavad:

1. Kohus kohaldas Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 seaduslikkuse hindamisel

ebaõigesti Töölepingu seaduse ja Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid. Kaitseväe

tegevteenistuse lepingu lõpetamine ei ole õigusliku sisu poolest samane töölepingu lõpetamisega

distsiplinaarsüüteo eest. Lepinguline tegevteenistus on spetsiifiline teenistussuhe, mida kuni

16. aprillini 2000 reguleeriti vaid Kaitseväeteenistuses seaduse ja tegevteenistuse lepinguga.

Seadusandja on seda pidanud vaba tahte alusel sõlmitavaks lepinguks. Töötajate

distsiplinaarvastutuse seadus ei ole kohaldatav, kuna 1996. aastal kehtis kaitseväelaste

distsiplinaarvastutuse küsimustes 1930. aasta Kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlus.

2. Teenistuslepingu lõpetamine Kaitseväe juhataja algatusel lepingu vastavate sätete alusel ei olnud

distsiplinaarkaristus. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud Kaitseväe distsiplinaarkaristuste

seadlust. E. Haavik oli nooremohvitser, kelle suhtes polnud teenistusest vallandamist karistusena

üldse ette nähtud. Ka praegu kehtiv regulatsioon ei näe sellist karistust ette.

3. Kaitseväe tegevteenistuse lepingu lõpetamine on mittekaristuslik meede, mille kohaldamises on

lepingu pooled kokku leppinud. E. Haavikut ei ole ühe teo eest kahekordselt karistatud.

4. Halduskohus on otsuses esile toonud hulgaliselt vahejuhtumeid rahvusvaheliselt sõjaväeõppuselt ja

pidanud neid tõendatuks. Ringkonnakohus andis halduskohtust erineva hinnangu vaid ametiseisundi

kuritarvitamist puudutavas osas, kuid pole võtnud seisukohta muude kirjeldatud tegude suhtes. Seega

on kohtumenetluse käigus tuvastatud, et E. Haavik käitus ebaväärikalt ja toimepandud teod nii

üksinda kui kogumis on käsitletavad rikkumisena, mis andis aluse lepingu lõpetamiseks.

5. Kaitseväe juhataja vaidlustatud käskkirjale ei laiene TDVS § 11 nõuded. Käskkirja andmise ajal

kehtinud Kaitseväeteenistuse seadus ei näinud ette nõudeid lepingu lõpetamiseks antava käskkirja

sisu ega vormi osas. Viite puudumine õiguslikule alusele on vormiviga, mis ei mõjutanud asja

otsustamist. Käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleb ka arvestada, et selle andmisest möödunud

aega.

6. Saamata jäänud tasu välja mõistmisel tulnuks kohaldada praegu kehtivat KVTS § 215 lg-t 1, mis

võimaldab teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõista kompensatsiooni kuni kolme kuu

teenistustasu ulatuses.

7. Kuna tegevteenistuse lepingu lõpetamine oli õiguspärane, on põhjendamatu ka teenistusstaaži

hulka perioodi 15. oktoober 1996 kuni 15. aprill 2000 arvamine.

8. Kui degradeerimise instituut kui selline eksisteerib, peab olema võimalik seda ka kasutada.

Vabariigi Presidendi vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei reguleerinud ükski seadus ka ohvitseridele

auastmete andmise ja muutmise korda. Auastmete andmine ja äravõtmine oli diskretsiooniline

riigiõiguslik otsustus, mille tegemine kuulus Vabariigi Presidendi pädevusse tulenevalt PS § 78 p-

st 15. Arvestades tegude iseloomu, millega E. Haavik kahjustas riigi ja kaitsejõudude mainet, võttis

Vabariigi President vastu õiguspärase otsuse.

7. E. Haavik palub oma kassatsioonkaebuses osaliselt muuta ringkonnakohtu otsust ja teha

muudetud osas uus otsus, millega ennistada kaebuse esitaja teenistusse, lugeda kaitseväeteenistuse

staaži hulka teenistusest sunnitult puudutud aeg alates 15. oktoobrist 1996 kuni teenistusse

ennistamiseni ja välja mõista saamata jäänud töötasu (töötasu koos staažitasu, auastme tasu,

toitlustamise tasu ja korterikompensatsiooniga) kogu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, s.t

16. oktoobrist 1996 kuni kohtuistungini 15. detsembril 2003. Kassaator E. Haavik leiab:

1. Ebaõige on tema puhul arvestada teenistusoleku piirvanust. Praegu kehtiva KVTS § 225 võimaldab

teenistussuhte pikendamist kuni 2008. aastani ja ringkonnakohus pidanuks juhinduma kohtuotsuse

tegemise ajal kehtivast Kaitseväeteenistuse seaduse regulatsioonist. Seega puudus alus teenistusse

ennistamata jätmiseks.

2. Saamata jäänud töötasu oleks tulnud välja mõista kogu teenistusest sunnitult puudutud perioodi

eest.

3. Kaitseväeteenistuse staaži hulka tuleb arvata kogu teenistusest sunnitult puudutud periood

15. oktoobrist 1996 kuni teenistusse ennistamiseni.

8. E. Haavik palub kirjalikus vastuses Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude

Peastaabi kassatsioonkaebusele jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti

kohaldanud Töölepingu seaduse regulatsiooni. Tegevteenistuse lepingu lõpetamine on sarnane

distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamisega. Lepingu lõpetamist kui distsiplinaarkaristust

kohaldades ületas Kaitseväe juhataja oma pädevust. Õigusvastane oli ka sama teo eest teistkordne

karistamine. Tõendamist ei ole leidnud tegu, mis käskkirja kohaselt kvalifitseeriti ametiseisundi

kuritarvitamisena. Teenistuslepingu lõpetamise käskkiri ei vasta TDVS § 11 nõuetele. Teenistusstaaži

hulka tuleb arvata kogu taotletav periood. Töötasu väljamõistmisel ei ole kohaldatav alates

16. aprillist 2000 kehtiv KVTS § 215 lg 1. Eesti Vabariigi Põhiseadus ei näe ette degradeerimise

instituuti ja Põhiseadusest ei tulene Vabariigi Presidendi vastavat pädevust. Ka praegu kehtiv

Kaitseväeteenistuse seadus ei näe ette auastme äravõtmist, vaid ainult alandamise.

9. Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kirjalikus vastuses

E. Haaviku kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et

ringkonnakohus on õigesti jätnud E. Haaviku teenistusse ennistamata. KVTS § 225 võimaldab küll

teenistusaega pikendada üle KVTS §-s 112 sätestatud piirvanuse, kuid mitte rohkem kui 8 aasta

võrra. Seega on ringkonnakohus ka õigesti leidnud, et teenistussuhte E. Haavikuga oleks pidanud

lõpetama hiljemalt praegu kehtiva Kaitseväeteenistuse seaduse jõustumisel 16. aprillist 2000.

Kaitseväelasele teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu väljamõistmisel ei ole kohaldatavad

Avaliku teenistuse seaduse ega Töölepingu seaduse vastavad sätted, vaid KVTS § 215 lg 1.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Käesolevas haldusasjas on vaidlus kassatsiooniastmes Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a

käskkirja nr 199 ja Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirja nr 4 õiguspärasuse üle ning

ringkonnakohtu poolt Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 tühistamisest

tulenevalt ka teenistusse ennistamise võimalikkuse, kaitseväeteenistuse staaži hulka arvatava perioodi

pikkuse ja teenistusest puudutud aja eest välja mõistetava tasu suuruse üle.

Käesoleva kohtuvaidluse esemeks ei ole Kaitseväe juhataja 18. septembri 1996. a käskkiri nr 183,

millega E. Haavikule määrati kartseriarest, kuna menetlus nimetatud käskkirja õigusvastasuse

tuvastamise nõude osas on lõpetatud kaebetähtaja rikkumise tõttu.

Asja lahendamisel annab kolleegium esmalt hinnangu tegevteenistuse lepingu lõpetamise ja

Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirja nr 199 õiguspärasuse suhtes (I), seejärel hindab

kolleegium Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirja nr 4 õiguspärasust (II) ja lõpuks

võtab seisukoha esitatud kassatsioonkaebuste rahuldamise osas (III).

I

11. Kaitseväe juhataja karistas 18. septembri 1996. a käskkirjaga nr 183 vanemleitnant E. Haavikut 7-

ööpäevase kartseriarestiga. Distsiplinaarkaristus määrati seoses võimupiiri ületamisega, kaitseväe

ohvitserile ebakohase käitumisega ja Eesti kaitseväe maine kahjustamisega.

Vastavalt Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkirjale nr 199 lõpetati E. Haavikuga sõlmitud

tegevteenistuse leping ametiseisundi kuritarvitamise ja Eesti kaitsejõudude diskrediteerimise tõttu.

12. Eesti Vabariigi Kaitsejõudude Peastaabi ja E. Haaviku vahel 30. juunil 1993 sõlmitud

kaitseväelase tegevteenistuse lepingu nr 490 punktis 2.2 oli sätestatud: "Kaitseväelane kohustub

täpselt täitma oma teenistuskohuseid rangelt juhindudes Eesti Vabariigi seadustest, kaitseväelase

truudusetõotusest, kaitseväe määrustikest ja normatiivaktidest." Sama lepingu punktis 6.4 nähti ette:

"Tööandja võib lepingu ennetähtaegselt katkestada juhul, kui kaitseväelane rikub käesolevas lepingus

esitatud kohustusi".

Ringkonnakohus asus seisukohale, et Kaitseväe juhataja algatusel tegevteenistuse lepingu lõpetamisel

on rikutud kahekordse karistamise keeldu. Sellisele järeldusele jõudmisel tugines ringkonnakohus

Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 9 lg-le 1 ja 1930. a Kaitseväe

distsiplinaarkaristuste seadluse § 30 p-le 7.

Halduskohus ja Kaitseväe juhataja vastustajana on leidnud, et tegevteenistuse lepingu lõpetamine ei

olnud distsiplinaarkaristus ega oma olemuselt üldse karistuslik meede. Ka Kaitseväe juhataja,

Kaitsejõudude Peastaabi ja Vabariigi Presidendi kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et lepingu pooled

olid lepinguliste kohustuste rikkumisega kaasneva tagajärje suhtes kokku leppinud.

13. Kaitseväeteenistuse seadus (KVTS) vaidlustatud käskkirja andmise ajal (1996. aasta oktoobris)

kehtinud redaktsioonis ei sätestanud täpsemaid nõudeid tegevteenistuse lepingu sisu osas ega

käsitlenud lepingu lõpetamise aluseid. KVTS § 43 sätestas vaid, et lepingulist tegevteenistust

korraldatakse Kaitseväeteenistuse seadusega ja teiste õigustloovate aktidega. Täpsemat lepingulise

tegevteenistusega seonduvat regulatsiooni ei pakkunud ka ükski teine seadus.

14. Kehtiv õigus ei näinud E. Haaviku tegevteenistuse lepingu lõpetamise ajal (ega näe ka praegu)

ette, et tegevteenistuse lepingu lõpetamine on distsiplinaarkaristus, mida võib kaitseväelasele

määrata.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaitseväelase distsiplinaarvastutuse küsimustes on käesolevas asjas

vastavalt Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1992. a korraldusele nr 7-k kohaldatav 1930. aasta Kaitseväe

distsiplinaarkaristuste seadlus ja selle alusel kohaldati E. Haaviku suhtes distsiplinaarkaristusena

kartseriaresti.

1930. a Kaitseväe distsiplinaarkaristuste seadlus (1939. a redaktsioonis) nägi küll ette teenistusest

vallandamise distsiplinaarkorras, kuid seda sai kohaldada vaid kaadriallohvitseride ja -sõdurite ning

sõjaväeorkestriõpilaste suhtes. Praegu kehtiv Kaitseväeteenistuse seadus näeb ette vaid lepingulisest

teenistusest vabastamise seoses distsiplinaarkaristusega (KVTS § 108 p 6). Alates 1. jaanuarist 1998

kehtiv Kaitseväe distsiplinaarseadus ei sätesta kaitseväelaste suhtes kohaldatava

distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist ega tegevteenistuse lepingu lõpetamist.

Töölepingu seadus nii E. Haaviku teenistuslepingu lõpetamise aegses kui ka praeguses redaktsioonis

sätestab selgesõnaliselt, et see seadus ei laiene kaitsejõudude tegevteenistusele. Kuni 16. aprillini

2000 ei kehtinud kaitseväeteenistuse suhtes ka Avaliku teenistuse seadus. Alles 16. aprillist 2000

kehtivas redaktsioonis sätestab ATS § 12 lg 1, et see seadus reguleerib kaitseväeteenistust niivõrd,

kuivõrd Kaitseväeteenistuse seadusega ei sätestata teisiti. Seega ei saanud E. Haaviku tegevteenistuse

lepingu lõpetamise ajal tuleneda ka ei Töölepingu seadusest ega Avaliku teenistuse seadusest, et

tegevteenistuse lepingu lõpetamine kaitseväe algatusel saanuks olla kaitseväelasele määratav

distsiplinaarkaristus. Küll aga tuleb möönda tegevteenistuse lepingu lõpetamise karistuslikku

olemust, kui see on tingitud teenistuskohustuste rikkumisest.

15. Distsiplinaarmenetlusele on üldjuhul omane põhimõte, et ühe süüteo eest määratakse ka üks

distsiplinaarkaristus. See on sätestatud nii Töölepingu seaduses, Avaliku teenistuse seaduses kui ka

Kaitseväe distsiplinaarseaduses ning sisaldus ka käesolevas asjas kohaldatavas Kaitseväe

distsiplinaarkaristuste seadluses, mille § 30 lg 7 sätestas, et keelatud on määrata ühe üleastumise eest

mitu karistust, välja arvatud samas seadluses sätestatud juhud, mil üht distsiplinaarkaristust võib

ühendada mõne teise karistusega.

Kuigi aresti määramise käskkirjas ja tegevteenistuse lepingu lõpetamise käskkirjas märgitud tegude

kirjeldamisel kasutati mõnevõrra erinevat formuleeringut, ei ole vaidlust selle üle, et neid tagajärgi

kohaldati samade tegude eest. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 14, peab kolleegium

kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamist küll karistuslikuks meetmeks, kuid mitte

distsiplinaarkaristuseks distsiplinaarvastutust sätestava regulatsiooni tähenduses. Sellise meetme

rakendamisel ei ole kohaldatav distsiplinaarvastuse küsimusi reguleerivates seadustes väljendatud

põhimõte, mille kohaselt ühe distsiplinaarsüüteo eest määratakse vaid üks distsiplinaarkaristus. Seega

ei tähendanud käesolevas asjas kaitseväelase tegevteenistuse lepingu lõpetamine sama

distsiplinaarsüüteo eest teistkordset distsiplinaarkaristuse määramist.

16. Põhiseaduse § 23 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest,

milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Sama põhimõte sisaldub ka

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. E. Haaviku

suhtes kohaldatud meetmed - 7-päevane kasarmuarest ja teenistusvahekorra lõpetamine - ei ole

kumbki käsitatavad karistustena Põhiseaduse § 23 lg 3 ega Konventsiooni tähenduses. Seetõttu ei saa

ka nende sätete põhjal järeldada, et E. Haaviku suhtes on rikutud põhimõtet, mis keelab korduva

karistamise.

17. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegevteenistuse lepingu lõpetamine õigusvastane ka põhjusel, et

rikutud on TDVS § 11 lg 2, mis sätestab, millised andmed tuleb kanda distsiplinaarkaristuse

vormistamise dokumenti. Ringkonnakohus leidis, et käskkiri on faktiliselt motiveerimata ning pidas

oluliseks rikkumiseks, et käskkirjas ei kirjeldata täpsemalt lepingu lõpetamise aluseks olnud tegusid.

Kuna kaitseväe tegevteenistuslepingu lõpetamine ei ole distsiplinaarkaristus ja kaitseväe lepingulisele

tegevteenistusele ei ole kohaldatav tööõiguse regulatsioon, siis ei laiene ka kaitseväe tegevteenistuse

lepingu lõpetamise vormistamise käskkirjale Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud

vormistamisnõuded. Käskkirja õiguspärasust, millega tegevteenistuse lepingu lõpetamine otsustati,

tuleb hinnata haldusaktidele üldisemalt kehtestatud vorminõudeid ja haldusõiguse üldpõhimõtteid

arvestades. Vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleks ka arvestada, et akti andmisest on

möödunud kaheksa ja pool aastat. Riigikohtu halduskolleegium märkis 30. septembri 2003. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-58-03: "Tuleb silmas pidada, et 1995. aastal puudus Eesti õiguskorras

praegusega võrreldav haldusmenetlust reguleeriv normistik ja haldusmenetluse põhimõtete

kohaldamise ning normitehnilise korrektsuse hindamisel ei saa 1995. a haldusaktide puhul suhtuda

sama rangelt kui peale Haldusmenetluse seaduse kehtimahakkamist".

Ka käesoleval juhul tuleb vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel arvestada akti andmise

aegset õigusolustikku ja haldusmenetluse põhimõtete läbitöötatuse ja kohaldamise astet. Kehtiv

õiguslik regulatsioon (HMS § 58) näeb samuti ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda

üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud

käskkirjas on esitatud tegevteenistuse lepingu lõpetamise sisulised põhjendused.

18. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkiri nr 199

on õiguspärane.

II

19. Põhiseaduse § 78 p 15 kohaselt annab Vabariigi President sõjaväelisi auastmeid. Kuigi see säte ei

näe sõnaselgelt ette sõjaväelise auastme äravõtmist, hõlmab Vabariigi Presidendi PS § 78 p-st 15

tulenev pädevus ka auastmete äravõtmise. Vabariigi Presidendi otsustus ei tohi olla aga meelevaldne.

Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkirjas nr 4, millega E. Haavikult võeti ära sõjaväeline

auaste, osundatakse Kaitseväe juhataja 7. novembri 1996. a esildisele. Selles esildises märkis

Kaitseväe juhataja auastme äravõtmise põhjendustena ametiseisundi kuritarvitamise ja Eesti

kaitsejõudude diskrediteerimise. Kuna kolleegiumi hinnangul toimus auastme äravõtmisele eelnenud

teenistusvahekorra lõpetamine E. Haaviku süülise käitumise tõttu õiguspäraselt, ei olnud ka Vabariigi

Presidendi käskkiri auastme äravõtmise kohta meelevaldne ega õigusvastane.

III

20. Eeltoodud põhjustel on nii vaidlustatud Kaitseväe juhataja 14. oktoobri 1996. a käskkiri nr 199

kui ka Vabariigi Presidendi 13. novembri 1996. a käskkiri nr 4 õiguspärased. Seepärast tuleb

rahuldada Vabariigi Presidendi, Kaitseväe juhataja ja Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebus

ning jätta rahuldamata Edgar Haaviku kassatsioonkaebus. Kuna kolleegium leiab, et kaitseväe

tegevteenistuse lepingu lõpetamine E. Haavikuga oli õiguspärane, ei pea kolleegium vajalikuks

käsitleda E. Haaviku kassatsioonkaebuse väiteid teenistusse ennistamise võimalikkuse, teenistusest

sunnitult puudutud aja teenistusstaaži hulka arvamise ja saamata jäänud töötasu väljamõistmise

kohta.

21. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus käesolevas

otsuses esitatud motiividel.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann