3-2-1-73-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-73-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

Anna Merkuðina hagi Viktor Bogatðjovi vastu ostu-

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja omandiõiguse

tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1167/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anna Merkuðina kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. mai 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2004. a otsuse

põhjendusi. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada A. Merkuðinale kassatsioonkaebuselt 20. jaanuaril

2005. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anna Merkuðina esitas 6. märtsil 2001. a Tallinna Linnakohtusse hagi Viktor Bogatðjovi vastu.

Hageja palus tunnistada kehtetuks Sergei Merkuðinile kuulunud korteri ostu-müügilepingu ja

tunnustada S. Merkuðini omandiõigust korterile.

Hagiavalduse kohaselt tunnistati hageja poeg S. Merkuðin Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2001. a

otsusega teadmata kadunuks alates 1. septembrist 1999. a ja tema vara, sh xxxxxxxxx xxxx xx x-x

asuva korteri (edaspidi korter) hooldajaks määrati hageja. Hageja vaatas korteri järele ja tasus

kommunaalteenuste eest alates S. Merkuðini teadmata kadumisest 1997. a juunis.

S. Merkuðini poolt 28. mail 1997. a väljastatud volikirja alusel müüs kostja 6. aprilli 1998. a ostu-

müügilepinguga korteri iseendale. Hageja S. Merkuðini vara hooldajana seda tehingut ei tunnista,

kuna S. Merkuðinil ei olnud kavatsust korterit müüa ega kinkida, S. Merkuðin tehingust raha ei

saanud, leping sõlmiti 11 kuud pärast volituse saamist ja kostja ületas volituse piire, sest ei teavitanud

S. Merkuðinit lepingu sõlmimisest. Kostja ei olnud korteris alates 6. aprillist 1998. a. Tehing on

samuti vastuolus heade kommetega.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja leidis, et S. Merkuðin andis talle volikirja korteri müümiseks omal äranägemisel ja volikirja

järgi oli volinikul õigus teha tehing ka iseendaga. Kostja ei ole volitust ületanud. Kostja ei pidanud

käsundi täitmisest S. Merkuðinit informeerima. Arusaamatuks jääb hageja käsitlus tehingu heade

kommete vastasusest. Enne Eestist lahkumist ei olnud S. Merkuðinil võimalik oma võlgu tasuda oma

õele Niina Bogatðjovale ja kostjale, kes oli N. Bogatðjova abikaasa. Lepiti kokku, et võlgade katteks

antakse võlausaldajatele üle S. Merkuðinile kuuluv korter ja kui S. Merkuðinil tekib aasta jooksul

võimalus võlg tasuda, siis korterit ei realiseerita. Kostja realiseeriski korteri võla katteks. Kostja on

sõlminud korteri hoolduslepingu ja teinud remonttöid oma vara arvel. Hagejal tekkisid pärast tütre

surma isiklikud pretensioonid kostjale kui oma endisele väimehele, millest hagi esitamine on tingitud.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 4. oktoobri 2002. a otsusega hagi, tunnistas korteri ostu-

müügilepingu tühiseks ja tunnustas S. Merkuðini omandiõigust korterile. Samuti mõistis kohus

kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 120 krooni ja riigituludesse ekspertiisitasu 3480 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt on müügileping tühine tsiviilseadustiku (TsÜS) § 66 järgi, sest tehingu

majanduslikust sisust nähtuvalt oli tegemist mitte ostu-müügi- vaid kinkelepinguga. Korter müüdi

vähem kui 9000 krooni eest, kuigi üldteadaolevalt oli vaidlusaluse korteri turuväärtus tollal vähemalt

200 000 krooni, mis tähendab seda, et kostja tegelikult kinkis korteri, mitte ei müünud. Kinkimiseks

kostjal aga volitus puudus. Kostja vastuväidete kohaselt oli tal volitus müüa korter aasta möödudes

laenu andmisest, kuid kostja tegi seda varem. Õiguslikult oli korteri müügileping varjatud tehing

TsÜS § 70 mõttes ja tegelikult tehtud tehingu tegemiseks kostjal volitus puudus. Samuti oli tehing

vastuolus heade kommetega, sest volitatu peab tegema tehingu volitajale võimalikult kasulikel

tingimustel. Kui S. Merkuðin olekski kostjale võlgnenud 122 000 krooni, siis oli tehing S. Merkuðini

huve kahjustav ca 70 000 krooni ulatuses.

Tõendatud ei ole, et 28. mai 1997. a volikirjale ei ole alla kirjutanud S. Merkuðin. Ekspertarvamuste

kohaselt ei andnud eksperdi poolt läbiviidud uuringud tulemust ega ole võimalik öelda, kas

volikirjale on alla kirjutanud S. Merkuðin või keegi teine.

4. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus linnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse asja linnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohtu

istungil palus kostja linnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata, kuna hagejal

puudus õiguslik alus vaidlustada müügilepingut, sest ta on üksnes S. Merkuðini vara hooldaja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning tühistas 30. detsembri 2004. a

otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Samuti mõistis kohus

hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud 9560 krooni ning jättis hageja kohtukulud tema enda kanda.

Otsuse põhjenduste järgi jättis linnakohus tähelepanuta nii tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 4 kui ka TsÜS § 28. Kuigi kostja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud protsessiõiguse normi

rikkumisele kohtu poolt, võib ringkonnakohus TsMS § 333 lg 2 järgi tühistada esimese astme kohtu

otsuse ka ise, kui tuvastab protsessiõiguse normi olulise rikkumise.

Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 1 tuli hagiavalduse läbivaatamisel tuvastada hageja õiguste ja vabaduste

rikkumine. Hageja vaidlustas müügilepingu, mille pooleks ta ise ei ole, ning hageja tehingu

vaidlustamise õigus ei tulene ka seadusest. Hageja on esitanud hagiavalduse enda nimel, kuid hageja

õigusi ja vabadusi vaidlusalune leping rikkuda ei saanud, mistõttu tuleb juba seetõttu jätta hagi

rahuldamata.

Lisaks sellele on S. Merkuðin tunnistatud kohtuotsusega teadmata kadunuks alates 1. septembrist

1999. a ja hageja S. Merkuðini vara hooldajaks alates 12. veebruarist 2001. a. Ostu-müügileping

sõlmiti ca poolteist aastat enne seda, kui S. Merkuðin tunnistati teadmata kadunuks. S. Merkuðin ise

tehingut vaidlustanud ei ole. Linnakohus on jätnud tähelepanuta TsÜS § 28 tähenduse, mille kohaselt

on vara hooldajal üksnes kohustus vara heaperemehelikult valitseda ja tagada vara säilimine. Kuna

müügileping sõlmiti enne hageja määramist S. Merkuðini vara hooldajaks, puudub hagejal õigus

nimetatud tehingut vaidlustada ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Samuti puudub eeltoodust tulenevalt

vajadus hinnata, kas vaidlusalune tehing on tühine.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes apellatsioonikohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on hagejal tehingu vaidlustamise õigus. Tallinna Linnakohtu

12. veebruari 2001. a otsusest nähtub, et kohus määras hageja S. Merkuðini vara hooldajaks ning

leidis, et korter kuulub S. Merkuðinile. Hagejal oli seadusest tulenev kohustus säilitada S. Merkuðini

vara ja valitseda seda heaperemehelikult, mistõttu oli vara hooldajal ka õigus esitada kohtusse hagi

müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.

Ringkonnakohus ületas volitusi ja rikkus sellega TsMS § 311 lg 1, kuna kostja ei väitnud apellandina,

et hagejal puudus pädevus hagi esitamiseks.

Kostja ei avaldanud vara hooldaja määramise protsessis tunnistajana ütlusi andes, et korter on

võõrandatud ja et hagejat ei saa määrata S. Merkuðini vara hooldajaks. Kohus, määrates kindlaks

S. Merkuðini vara koosseisu, ei märkinud, et korter ei kuulu S. Merkuðinile. Kostja ei ole

S. Merkuðinile korteri müügist saadud raha üle andnud, nagu näeb ette ostu-müügilepingu p 2,

mistõttu on tegemist varjatud tehinguga. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid võla

olemasolu.

Asjaolu, et kohus tunnistas S. Merkuðini teadmata kadunuks alates 1. septembrist 1999. a, ei tähenda

seda, et S. Merkuðin oli teadlik müügitehingu tegemisest. Ka Tallinna Linnakohtu 12. veebruari

2001. a otsusest ja kostja ütlustest tulenevalt on S. Merkuðin lahkunud 1997. a suvel.

Kostjal puudus volitus korteri ostu-müügilepingu sõlmimiseks, kuna eksperdiarvamuse kohaselt ei

olnud võimalik tuvastada, et volitusele on alla kirjutanud S. Merkuðin.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Kohus asus kostja arvates põhjendatult seisukohale, et tulenevalt TsÜS §-st 28 on

hagejal S. Merkuðini vara valitsejana õigus vaid vara valitsemiseks ja sedagi alates 12. veebruarist

2001. a. Seetõttu ei saa hagejat käsitada vaidlusaluse lepingu kehtetuks tunnistamise asjas poolena.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid TsMS § 362 p 5 alusel

tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.

9. Ringkonnakohus jättis kolleegiumi arvates põhjendatult hagi rahuldamata, kuna hageja ei olnud

vaidlusaluse lepingu pool ja tal ei ole ka muud õiguslikku huvi lepingu tühisuse tuvastamiseks. Igal

isikul on TsMS § 4 lg 1 järgi õigus pöörduda kohtusse oma rikutud või vaidlustatud õiguse või

vabaduse kaitseks. Kohus algatab tsiviilasja TsMS § 5 lg 1 p 1 järgi isiku avalduse alusel, kes kohtus

oma õiguse või vabaduse kaitset taotleb, samuti selle isiku esindaja avalduse alusel. Kohus algatab

tsiviilasja TsMS § 5 lg 1 p 2 järgi ka teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitset taotleva isiku avalduse

alusel, kui õigus teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks on talle antud seadusega. Seadusest ei

tulene hagejale õigust pöörduda omal nimel kohtusse S. Merkuðini õiguste ja vabaduste kaitseks.

10. Hageja näeb hagi esitamise õigusliku alusena Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 2001. a

kohtuotsust, millega S. Merkuðin tunnistati teadmata kadunuks alates 1. septembrist 1999. a ja hageja

määrati tema vara hooldajaks. Teadmata kadunud isiku vara hooldaja õigused ja kohustused määras

kindlaks enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 28. Teadmata kadunuks tunnistatud isiku vara

valitsemiseks määratud hooldaja oli TsÜS § 28 lg 1 järgi kohustatud vara heaperemehelikult

valitsema ja tagama selle säilimise, samuti andma sellest varast ülalpidamist isikule, keda teadmata

kadunuks tunnistatu on seaduse järgi kohustatud ülal pidama, ning maksma teadmata kadunu võlad.

Hooldaja ei võinud TsÜS § 28 lg 3 kohaselt võõrandada teadmata kadunule kuuluvat kinnisvara ning

vallasvara võis võõrandada ainult TsÜS § 28 lg-s 1 nimetatud kohustuste täitmiseks. Teadmata

kadunuks tunnistatud isikul säilis TsÜS § 28 lg 4 järgi õigus teha tehinguid hooldaja valitseda antud

varaga. Eeltoodust tulenevalt on hooldaja kohustatud teadmata kadunud isiku vara heaperemehelikult

valitsema ja tagama selle säilimise, samuti tasuma vara arvel teadmata kadunud isiku võlad ja andma

ülalpidamist. Siiski ei anna seadus hooldajale õigust teha neid toiminguid enda nimel. Kolleegium

leiab, et kuigi TsÜS § 28 järgi ei ole vara hooldajale antud otsesõnu teadmata kadunud isiku

seaduslikku esindusõigust tehingute tegemisel, tuleneb see talle seadusega antud õiguste ja

kohustuste kogumist sarnaselt eestkostja esindusõigusega eestkostetava suhtes perekonnaseaduse

§ 98 järgi. Sama kehtib kolleegiumi arvates ka hooldaja poolt teadmata kadunud isiku vara

valitsemisel tehtud teiste õigustoimingute kohta.

11. Arvestades eelnimetatud (otsuse p 10) vara hooldaja õigusi ja kohustusi, leiab kolleegium, et vara

heaperemehelik valitsemine tähendab muu hulgas ka seda, et vara hooldaja peab kaitsma teadmata

kadunu varalisi õigusi ja huve ning esitama vajadusel tema varaliste õiguste kaitseks kohtusse hagi.

Seejuures ei saa vara hooldaja esitada kohtule hagi aga mitte enda, vaid teadmata kadunud isiku

nimel, kelle varalisi õigusi on rikutud, sest teadmata kadunud isiku varaliste õiguste rikkumist ei saa

käsitada vara hooldaja õiguste rikkumisena. Kuna hageja on hagi esitanud oma nimel, on

ringkonnakohus jätnud selle õigesti rahuldamata.

12. Hageja on kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule ette heitnud volituse piiride ületamist, kuna

kostja ei ole palunud tunnistada, et hagejal ei ole hagi esitamise õigust. Seejuures on hageja viidanud

TsMS § 311 lg 1 rikkumisele ringkonnakohtu poolt. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Hageja viidatud

TsMS § 311 lg 1 puudutab asja lahendamist üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Käesolev tsiviilasi

vaadati aga läbi kohtuistungil (ringkonnakohtu tl-d 31-32).

13. Apellatsioonikohus ei ole kolleegiumi arvates rikkunud ka TsMS § 319, st väljunud

põhjendamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses tuginenud

sellele, et hagejal ei ole hagi esitamise õigust, ja tegi seda alles ringkonnakohtu istungil

(ringkonnakohtu tl-d 31-32).

Riigikohtu tsiviilkolleegium on varem korduvalt asunud seisukohale, et TsMS § 228 kohaselt on

kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku

kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise. Nii leiti näiteks Riigikohtu 26. mai 2005. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-34-05, et TsMS § 228 kohustab kohut, sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest,

kohaldama õigusnormi, mille rakendamise eeldused ta loeb tuvastatuks kas tõendite hindamise või

poolte omaksvõtu kaudu või üldteadaolevate asjaolude alusel. Kohtuotsus peab TsMS § 227 lg 1 järgi

olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus pidi omal algatusel kontrollima ka seda, kas hagejal oli TsMS

§ 4 lg 1 ja 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 28 järgi õigus kohtusse pöörduda. Seega ei oma

tähtsust, kas kostja tugines hageja hagemisõiguse puudumisele apellatsioonkaebuse esitamisel või

ringkonnakohtu istungil.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagi tuleb jätta rahuldamata ka põhjusel, et

vara hooldajal ei ole õigust vaidlustada tehingut, mis oli tehtud enne tema määramist teadmata

kadunud isiku vara hooldajaks. Kolleegium leiab, et tehingu tegemine enne vara hooldaja määramist

ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Vara hooldaja pidi 1. juulini 2002. a kehtinud

TsÜS § 28 järgi kaitsma teadmata kadunud isiku varalisi õigusi ja huve ajal, mil ta on vara hooldajaks

määratud. Nimetatud sättest tuleneb ka, et vara hooldaja võis teadmata kadunud isiku varaliste

õiguste ja huvide kaitsmisel nõuda enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks

tunnistamist. Vastasel juhul jääksid teadmata kadunud isiku varalised õigused ja huvid vajalikul

määral kaitseta. Vastupidised põhjendused tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta. Seejuures märgib

kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse (otsuse lk 3) järgi on kostja ringkonnakohtu istungil väitnud, et

hagejal ei ole hagemisõigust ka seetõttu, et ta on vara hooldajaks tunnistatud alles 12. veebruaril

2001. a, kuid kohtuistungi protokollist (ringkonnakohtu tl-d 31-32) selline väide ei nähtu.

15. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige. Hagi tuleb

jätta rahuldamata, kuna hagejal puudus S. Merkuðini vara hooldajana õigus esitada enda nimel hagi

S. Merkuðini varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Seetõttu ei käsitle kolleegium ka hageja sisulisi

väiteid müügilepingu tühisuse kohta.

16. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et hagejal on vaatamata käesoleva asja lahendamisele

õigus esitada hagi vaidlusaluse müügilepingu tühisuse tunnustamiseks S. Merkuðini nimel ja tema

esindajana kehtiva TsÜS § 18 järgi. Kui võib eeldada, et S. Merkuðin on tegelikult surnud, võib

taotleda tema surnuks tunnistamist kehtiva TsÜS § 19 järgi. Surnuks tunnistatud isiku varalisi õigus

kaitstakse pärimisseaduse sätete järgi.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve