3-2-1-62-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna hagi Ylo Puusepa ja Peeter-Eino-Endel

Puusepa vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja vara

üleandmise akti tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/1369/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ylo Puusepa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja Ylo Puusepa esindaja vandeadvokaat Carri Ginter ja

kolmanda isiku Maire Riisi esindaja vandeadvokaat Aldo

Kaljurand.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri

2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada PCP Estoniale 14. jaanuaril 2005. a Ylo

Puusepa kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn esitas Ylo Puusepa ja Peeter-Eino-Endel Puusepa vastu hagi omandiõiguse

tunnustamiseks Tallinnas Toompuiestee 13 asuvatele hoonetele ning nimetatud vara suhtes 28. aprillil

1994. a sõlmitud üleandmise akti tühisuse tunnustamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt loeti Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993. a otsusega Tallinnas

Toompuiestee 13 asuvad hooned ja krunt omandireformi objektiks ja omandireformi õigustatud

subjektideks kostjad. Tallinna Linnavalitsuse 13. aprilli 1994. a korraldusega tagastati nimetatud

hooned kostjatele ja anti neile 28. aprilli 1994. a vara üleandmise aktiga üle. Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. märtsi 2001. a otsusega haldusasjas nr II-3/120/01 tunnistati

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25. oktoobri 1993. a otsus ja Tallinna Linnavalitsuse 13. aprilli

1994. a korraldus täielikult seadusevastaseks ning tehti ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ja Tallinna

Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Tallinna Linnavalitsuse

26. septembri 2001. a korraldusega tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 13. aprilli 1994. a

korraldus Toompuiestee 13 asuvate hoonete tagastamise kohta ning lõpetati kostjate taotluse

lahendamine põhjendusel, et vara endine omanik M. Puusep lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel. Seega on ära langenud kostjate omandi tekke õiguslik alus Toompuiestee 13 asuva

vara suhtes.

Kuna vara anti kostjatele üle vastuolus omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg-ga 3, on vara

üleandmine 28. aprillil 1994. a tühine ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 järgi

kehtetu algusest peale. Kostjad ei ole vaidlusalust vara omandanud. Hagejal on vara omanikuna õigus

nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist. Hageja kui vara omaniku õigused on rikutud

asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 mõttes sellega, et omaniku valdus-, kasutus- ja käsutusõigus on piiratud

registris olevate kannetega kostjate kasuks, kuigi nende kannete alused on ära langenud. Hageja

soovib teha muudatuse vararegistris ja kanda ennast sisse vaidlusaluse vara omanikuna.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostja Y. Puusep leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi

2001. a otsus ning selle alusel antud haldusaktid tuginevad puudulikele tõenditele. 23. novembril

2001. a sai kostja esindaja Saksamaa Föderaalarhiivist olulise tähtsusega dokumendid, mis üheselt

tõendavad, et endist omanikku M. Puusepa ei saa käsitada ümberasujana, vaid ta oli

põgenik/pagulane ning talle ei laienenud Nõukogude Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a

sõlmitud kokkulepe. Kuivõrd eelnevate otsuste tegemise ajal vastavaid tõendeid ei käsitletud, on

jõutud ebaõigete otsustusteni.

3. Kolmandad isikud (vaidlusaluse elamu üürnikud) Helgi Saar, Piret Levald, Tatjana Ðkapova,

Joseph Beltðikov, Dmitri Netðajev, Tiiu Aren ja Maire Riis toetasid hagi.

4. 27. mail 2004. a esitas Y. Puusep vastuhagi, milles palus välja mõista Tallinna linnalt kahjuhüvitist

34 424 900 krooni. Tallinna Linnakohtu 27. mai 2004. a määrusega keelduti vastuhagi menetlusse

võtmast põhjusel, et esitatud avaldus ei vasta vastuhagi tunnustele tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 153 järgi. Y. Puusep esitas linnakohtu määruse peale erikaebuse. Erikaebus tagastati

24. augusti 2004. a Tallinna Linnakohtu määrusega läbivaatamatult, sest selle esitaja ei tasunud kohtu

nõutud kuupäevaks riigilõivu.

5. Tallinna Linnakohtu 14. juuni 2004. a otsusega hagi rahuldati ja tunnustati Tallinna linna

omandiõigust Tallinnas Toompuiestee 13 asuvatele hoonetele. Samuti tunnustas kohus 28. aprillil

1994. a sõlmitud vara üleandmise akti tühisust. Kohus mõistis kummaltki kostjalt välja 10 899 krooni

20 senti hageja kohtukulude katteks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peab omandireformi objektiks oleva vara kohta lõpliku otsuse

langetamiseni jääma vara omandireformi kohustatud subjekti omandisse.

ORAS § 7 lg 3 on tunnistatud põhiseadusevastaseks, mitte kehtetuks, mis tähendab, et sisuliselt ei ole

Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud vara kohta tehtud otsust.

ORAS § 12 lg 5 alusel otsustab vara tagastamise ja korraldab tagastamist valla- või linnavalitsus.

ORAS § 18 lg 1 kohaselt on kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise küsimuse otsustamiseni riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel

ja füüsilistel isikutel, kelle omanduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast

seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Vara tagastamisega isikutele,

kelle vara tagastamise kohta ei ole seadusandja otsust teinud, on oluliselt rikutud seadust.

Tuginedes AÕS §-dele 80-82, leidis kohus, et kostjad ei ole tõendanud, et hageja ei ole omanik või et

asja omanikud on kostjad. Vara tagastamise taotlus on lahendatud kehtivate õigusaktidega, mille

vaidlustamise tähtaeg on möödas. Tallinna Linnavalitsuse korraldus, mis oli vara üleandmise

eelduseks, on tunnistatud kehtetuks. Seega on vara tagastamise õiguslik alus ära langenud. TsÜS § 66

lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt

rikutud.

Asjaolu, et vara endine omanik lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, on tuvastatud

Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2001. a otsusega. Käesoleva ajani ei ole Saksamaale

ümberasunud isikutele vara tagastamise küsimus otsustatud. Seetõttu peab Saksamaale ümberasunud

isikutele kuulunud vara jääma omandireformi kohustatud subjekti omandisse kuni küsimuse

lahendamiseni seadusandja poolt. Eeltoodust tulenevalt on ka vara üleandmise akti tühisuse

tunnustamise nõue põhjendatud.

6. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja Y. Puusep. Kostja leidis, et

kuna omandireformi objektiks olev vara on kostjate valduses, ei ole kooskõlas ORAS § 18 lg 1

mõttega muuta selle valdust enne vara tagastamise küsimuse lõplikku lahendit. Samuti ei ole

linnakohus põhjendanud, miks on olemasoleva olukorra muutmine otstarbekas ja mõistlik. Kui

Tallinna linn tagastas vara seadusevastaselt, on mõistetamatu, miks peavad kostjad hüvitama hageja

kohtukulud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2004. a otsusega tühistati linnakohtu otsus kohtukulude

väljamõistmise osas ja kohtukulud jäeti Tallinna linna enda kanda. Ülejäänud osas jäeti linnakohtu

otsus muutmata.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 2 lg 2 kohaselt tagastatakse omandireformi

käigus vara omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides ettenähtud korras. Vara

tagastati kostjatele omandireformi käigus ebaõigesti ning tagastamise aluseks olnud Tallinna

Linnavalitsuse vastav korraldus on käesolevaks ajaks kehtetuks tunnistatud. Seega on vara

tagastamise õiguslik alus ära langenud ja hagejal on õigus omand tagasi saada. Õige on

apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostjate vara tagastamise taotlus ei ole lõplikult lahendatud.

Tallinna Halduskohus kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni lahendama kostjate vara

tagastamise või kompenseerimise taotluse pärast seadusandja poolt ORAS § 7 lg 3 kooskõlla viimist

õigusselguse põhimõttega. See ei vabasta aga kostjaid ilma õigusliku aluseta saadud omandi

tagasiandmise kohustusest. Kuni seadusandja poolt Saksamaale ümberasujate suhtes vastava

regulatsiooni kehtestamiseni tuleb taastada vara endine õiguslik staatus. Seega jääb kuni seadusandja

poolt küsimuse lahendamiseni vara omanikuks Tallinna linn. Kostjad on saanud omandi ilma

seadusliku aluseta ning ka ORAS § 18 lg 1 ei muuda nende omandit õiguspäraseks. Vara jätmine

kostjate omandisse võib edaspidi muuta võimatuks Tallinna linnal kui omandireformi kohustatud

subjektil oma seadusest tulenevaid kohustusi täita.

Kostja ringkonnakohtu istungil esitatud väite, et hageja ei ole kunagi olnud vaidlusaluse vara omanik,

jättis ringkonnakohus TsMS § 319 alusel tähelepanuta, sest selliseid väiteid ei ole varem esitatud

esimese astme kohtus ega ka apellatsioonkaebuses.

Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles leitakse, et kohtukulude väljamõistmine on ebaõige.

Tõendatud ei ole, et kostjad oleksid oma käitumise või toimingutega põhjustanud neile vara

ebaseadusliku tagastamise. Vara ennatliku tagastamisega on hageja põhjustanud kostjatele segaduse

ja probleeme ning seetõttu on õiglane jätta käesoleval juhul hageja kohtukulud tema enda kanda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palus kostja Y. Puusep tühistada ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused ning

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule. Samuti palus kostja jätta kohtukulud kõigis

kohtuastmetes hageja kanda.

9. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui jättis linnakohtu otsuse tühistamata,

vaatamata sellele, et esimese astme kohus rikkus oluliselt menetlusnorme, sh TsMS § 333 lg-d 1 ja 2.

Kostja esitas ringkonnakohtule dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et Tallinna linn ei olnud

Toompuiestee 13 asuva vara omanik 1994. aastal, mil see kostjale üle anti. Järelikult puudub Tallinna

linnal ka õigus nõuda enda omandiõiguse tunnustamist. Kostja põhjendas tõendi hilisemat esitamist

sellega, et ta sai tõendi enda valdusse pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Kohtud rahuldasid

omandiõiguse tunnustamise hagi, kontrollimata, kas omandiõiguse kohta on olemas tõendid, ning

juhtimata hageja tähelepanu selliste tõendite esitamise vajadusele. Juhul, kui Toompuiestee 13 asuva

vara omanikuks ei ole Y. Puusep, saab omandireformi aluste seaduse järgi olla isikuks, kellel on õigus

nõuda omandiõiguse tunnustamist, Eesti Vabariik. TsMS § 80 lg 1 kohaselt oleks pidanud kohus asja

kaasama Eesti Vabariigi. Viimast tegemata rikkus kohus TsMS § 333 lg 1 p 2, sest kohtulahend on

tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Y. Puusep soovis

ringkonnakohtule esitada tõendid, mis kinnitavad, et Tallinna linn pole kunagi olnud vara

õiguspäraseks omanikuks. Oma väite kinnituseks esitas kostja 19. mai 1992. a riigivara

munitsipaalomandisse üleandmise akti, mille kohaselt anti Eesti riigi poolt Tallinna linna

munitsipaalomandisse Lilleküla Elamuekspluatatsioonivalitsuse vara koosseisus ehitised aadressil

Toompuiestee 13. Selle akti allakirjutamisega muudeti seega omandivormi, mis ei olnud aga ORAS

§ 18 lg 1 (1. märtsini 1997. a kehtinud redaktsiooni) kohaselt lubatud.

Ringkonnakohtu 30. novembri 2004. a istungi protokollist nähtub, et kohus ei küsinud enne

Y. Puusepa esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldumist TsMS § 176 kohaselt teiste protsessiosaliste

arvamust (sh kaaskostja P.-E.-E. Puusepa arvamust) ning rikkus sellega protsessiosaliste võrdse

kohtlemise nõuet.

Y. Puusep esitas 27. mail 2004. a kohtule vastuhagi, leides, et põhihagi rahuldamisel tuleb talle

maksta hüvitis vastavalt põhiseaduse (PS) § 32 lg-le 2. Kui esimese astme kohus nõustunuks Y.

Puusepa kaalutlustega, et põhihagi näol on tegemist vara sundvõõrandamise hagiga, tulnuks

vastuhagi rahuldada koos põhihagiga. Seega on hagid omavahelises olemuslikus seoses. Linnakohus

keeldus vastuhagi menetlusse võtmast. Kostja esitas selle määruse peale erikaebuse. Kostja leiab, et

põhihagi läbivaatamine enne vastuhagi küsimuse lahendamist on seadusega vastuolus.

10. Hagi rahuldamine on vastuolus ORAS § 18 lg-ga 1, sest vara üleandmise tühistamine toob endaga

kaasa omandivormi muutmise, mis ei ole nimetatud sätte järgi lubatav. Vara on olnud kostja

heauskses omandis 10 aastat ning tema omandit kaitseb põhiseaduse § 32. Hagi rahuldamine tekitab

põhjendamatult kahju ning rikub reeglit, mille kohaselt ei tohi õigust teostada, kui selle eesmärgiks

on tekitada teisele isikule kahju. Kostja suhtes kehtib vara võõrandamise keeld ja see on hetkel piisav

tagatis. Kui hiljem otsustatakse vara teistkordne tagastamine kostjale, ei hüvita kohalik omavalitsus

vara vahepealse äravõtmisega tekitatud kahju. Kostja leiab, et ORAS § 7 lg 3 praegune staatus, s.t

Riigikohtu poolt selle normi põhiseadusevastaseks tunnistamine välistab vara omandiõigust

puudutavate lahendite tegemise. Kuna Tallinna linn ei ole Y. Puusepale tagastatud vara omanik,

puudub tal seadusest tulenev õigus esitada tema vastu ka 28. aprilli 1994. a vara üleandmise ja

vastuvõtmise akti kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tunnustamise nõuet. Riigikohus on 30. oktoobri

1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-97 Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36

kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" (edaspidi kord) p 48 kohta leidnud, et

"õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmisega ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul

üleantud varale omandiõigus". See, et Riigikohus otsustas 23. oktoobri 2001. a lahendis nr 3-2-1-108-

01, et korra p 48 tuleb tõlgendada varasemast erinevalt, ei saa omada negatiivseid tagajärgi juba

tekkinud ja realiseerunud õigussuhetele. Hilisem kohtupraktika muutmine kujutab endast sisuliselt

seaduse uue versiooni kehtestamist ja sellega kaasnevat uut sundvõõrandamist, mis saab toimuda

üksnes õiglase ja kohese hüvitise eest.

11. Kostja viitab Euroopa õigusruumis tunnustatud õigusaktidele, mis keelavad diskrimineerimise,

millega oleks tegemist üle 10 aasta Y. Puusepa omandis olnud vara äravõtmise puhul. Nendeks on

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) (art 14, 12. lisaprotokoll),

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (art-d 20, 21), Euroopa Liidu lepingu art 6, ÜRO inimõiguste

ülddeklaratsiooni art 2, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 lg-d 1-3, art 26.

Eesti on küll EIÕK ratifitseerimisel teinud protokolli nr 1 art 1 suhtes reservatsiooni, deklareerides, et

need sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu annektsiooni ajal

natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult

võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kollektiiv-põllumajanduse ümberkujundamist ja

riikliku omandi erastamist. Kuna EIÕK ratifitseerimise seadus jõustus 2. aprillil 1996. a, siis leiab

kostja, et mis tahes omandireformi aluste seaduse norm, mis on vastu võetud pärast seda kuupäeva

(ORAS § 7 lg 3 jõustus 1. märtsil 1997. a), ei allu reservatsiooni kaitsele ning sellele laieneb EIÕK

protokolli nr 1 artikkel 1, mille kohaselt on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit

segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses

ettenähtud tingimustel.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud ning

kassatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks.

13. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde.

Kolmanda isiku M. Riisi esindaja leidis, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning puudub alus

selle rahuldamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

15. Linnakohus leidis, et kostjad ei ole Tallinnas Toompuiestee 13 asuva vara omanikud ja järelikult

tuleb tunnustada omandireformi kohustatud subjekti, Tallinna linna omandiõigust vara suhtes.

Linnakohus märkis ka, et kostjad pole tõendanud, et vara omanik ei ole hageja. Eelnevast saab

järeldada, et linnakohus luges hoonete omanikuks Tallinna linna.

Seevastu ringkonnakohus märkis aga, et hagejal on õigus omand tagasi saada ja kostjatel on kohustus

aluseta saadud omand tagasi anda. Seega pidas ringkonnakohus erinevalt linnakohtust kostjaid

vaidlusaluste ehitiste omanikuks. Kolleegium apellatsioonikohtu arusaamaga ei nõustu.

16. Kohtud tuvastasid, et Tallinna Linnavalitsuse 26. septembri 2001. a korraldusega tunnistati

kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 13. aprilli 1994. a korraldus vaidlusaluste hoonete tagastamise

kohta kostjatele, sest vara endine omanik M. Puusep lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel.

Riigikohtu 23. oktoobri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-01 (RT III 2001, 29, 314) leiti, et

vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on

oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega ei oma vara üleandmine õiguslikku toimet, sest

TsÜS § 66 lg-te 2 ja 3 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing tühine ning kehtetu algusest peale.

Kolleegium jääb samas kohtuasjas avaldatud seisukoha juurde, et omandireformi käigus läheb vara

saajale omandiõigus üleantavale varale korra p 48 järgi üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus

omandireformi aluste seadusega.

Kui selles asjas anti vara Y. Puusepale üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei

tekkinud tal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel, sest kuni 1. septembrini 1994. a

kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt oli üleandmine kehtetu üleandmise aluseks olnud haldusakti

seadusevastasuse tõttu. Kui Y. Puusepal ei tekkinud üleantud varale omandiõigust, siis on ekslik

arusaam, et kohtud võtavad kostjatelt omandi ära. Sellises olukorras saab kohus esitatud hagi alusel

tuvastada, et vara omanik on jätkuvalt Tallinna linn. Järelikult ei ole tegemist kostja vara

sundvõõrandamisega. Seetõttu pole asjassepuutuv PS § 32.

17. TsMS § 362 p 5 sätestab, et Riigikohtul on kassatsioonkaebuse läbivaatamisel õigus muuta

ringkonnakohtu otsus või määrus või tühistada ringkonnakohtu otsus või määrus ja teha uus otsus või

määrus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata, kui ringkonnakohus on

kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ja ei esine selle seadustiku

§ 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse normide rikkumist.

Omandiõiguse tuvastamise (tunnustamise) hagi rahuldamine eeldab muuhulgas selle tuvastamist, et

hageja on omanik. Seega peab hageja tõendama ja kohus tuvastama, millal ja millisel viisil hageja

väidetav omand (omandiõigus) tekkis. Ei linnakohtu ega ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millal ja

kuidas hageja omand vaidlusalustele hoonetele tekkis. Seega pole täidetud TsMS § 362 p 5

kohaldamise eeldus, tuvastamata on hageja omandiõiguse tekkimise viis ja aeg. TsMS § 353 lg 3

keelab Riigikohtul hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamise.

18. Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse väide, et Riigikohus muutis tsiviilasjas nr 3-2-1-108-01

oma varasemat seaduse tõlgendust. Varasema, 30. oktoobri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-

97 (RT III 1997, 31/32, 336) väljendatud seisukoha järgi leiti korra p-le 48 tuginedes, et

õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul üleantud

varale omandiõigus. Kolleegium ei nõustu aga kassaatori järeldusega, et seaduse varasemast erinev

tõlgendamine kohtu poolt tuleb võrdsustada seaduse muutmisega ja seetõttu on välistatud selle

tagasiulatuv mõju. Samale õigusnormile senisest teistsuguse tõlgenduse andmine ei ole õigusnormi

muutmine. TsMS § 228 kohaselt kohaldab ja tõlgendab õigusnormi igas konkreetses asjas kohus.

TsMS § 365 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel kohustuslikud sama

asja uuesti läbivaatavale kohtule.

19. Hageja omandiõigus vaidlusalustele hoonetele võis tekkida nende munitsipaalomandisse andmise

teel. Vastuseks kaassatsioonkaebuse väitele, et vara üleandmine Eesti Vabariigilt Tallinna

linnale 19. mai 1992. a akti alusel ei olnud ORAS § 18 lg 1 kohaselt lubatud, märgib kolleegium

järgmist. 20. juunist 1991. a 1. märtsini 1997. a kehtinud ORAS § 18 lõike 1 redaktsioon sätestas, et

kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse

otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel isikutel ja füüsilistel

isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui samast seadusest

ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Kolleegium on oma varasemates

lahendites (3. jaanuari 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-158-00, RT III 2001, 3, 26 ja 24. aprilli

2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-03, RT III 2003, 16, 156) märkinud muuhulgas, et ORAS § 18

lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

võimatus. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara anti munitsipaalomandisse, ei ole selle tagastamine

võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saa ka enne 1. märtsi 1997. a vara

munitsipaalomandisse andmist lugeda nimetatud sätte alusel kehtetuks.

20. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses viidatud ORAS § 7 lg 3 ei ole selle tsiviilasja

lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava

tähtsusega (vt üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, RT III 2001, 1, 1, p 10). Säte

on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse

korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt üldkogu 28. oktoobri 2002. a

otsus asjas nr 3-4-1-5-02, RT III 2002, 28, 308, p 15).

Olenemata sellest, kas ORAS § 7 lg 3 kehtib või mitte, on selles tsiviilasjas omandiõiguse

tunnustamise nõuet lahendavale kohtule otsustava tähtsusega see, kas õigusvastaselt võõrandatud

vara on tagastatud kehtivate haldusaktide alusel. Kuna kostjale vara tagastamise aluseks olnud

haldusakt on kehtetuks tunnistatud, ei toonud vara üleandmine kaasa omandiõiguse üleminekut

sellele varale ja kostja ei ole vara omanikuks saanud. Väited, mis seonduvad vara tagastamise aluseks

olnud haldusaktide ja ORAS § 7 lg-ga 3, oli kostjal võimalik esitada haldusmenetluses ja

halduskohtumenetluses.

Samuti märgib kolleegium, et ka siis, kui praegusel ajal toimuks õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise haldusmenetlus, ei oleks tsiviilkohtumenetluse peatamise aluseks ega välistaks

omandiõiguse tunnustamise (tuvastamise) hagi rahuldamist see, et kostja võib saada tagastamise

tulemusel vaidlusaluse vara omanikuks. TsMS § 213 lg 1 p 3 kohaselt tuleb tsiviilasjas menetlus

peatada asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel

tsiviilkohtumenetluses, kriminaal- või haldusmenetluses. Kostja võimalus saada tulevikus vara

omanikuks ei välista selle omaniku kindlakstegemist käesoleval ajal.

21. Kostja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud vastuhagi menetlusse võtmata jätmise ja leidnud, et

see takistas põhihagi läbivaatamist. TsMS § 151 lg 2 kohaselt kohaldatakse vastuhagi avaldusele

hagiavalduse kohta sätestatut. Hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumise ja avalduse tagastamise peale

võib TsMS § 149 lg 5 kohaselt esitada erikaebuse. Kas kohus keeldus vastuhagi menetlusse võtmisest

TsMS § 153 alusel põhjendatult või mitte, seda sai kontrollida erikaebemenetluses. Erikaebus

tagastati läbivaatamatult. Seega on jõus linnakohtu määrus vastuhagi menetlusse võtmisest

keeldumise kohta. Linnakohtu määruse seaduslikkust ei saa kontrollida väljaspool

menetlusseadustikus ettenähtud korda.

22. Kolleegium ei nõustu kassaatori arusaamaga selles, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS

§ 176 rikkumise tõttu, kuna kohus jättis kostja esitatud tõendi vastu võtmata, kuulamata ära

kaaskostja Peter-Eino-Endel Puusepa arvamust. Kuna ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt ei

ole selle tõendi vastuvõtmise kohta kaaskostja arvamust küsitud, on viidatud sätet rikutud. See

rikkumine ei ole aga oluline ja TsMS § 363 p 2 kohaselt ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. Tõendi

tähelepanuta jätmisel on apellatsioonikohus järginud TsMS §-s 308 sätestatut.

23. Kostja Y. Puusep ei tuginenud apellatsioonkaebuses sellele, et linnakohus luges Tallinna linna

vara omanikuks. TsMS § 319 lg 1 üldreegli kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Samas võimaldab TsMS § 333 lg 2 apellatsioonikohtul kontrollida esimese astme kohtu poolt

protsessiõiguse normide järgimist kaebuse põhjendustest olenemata. Kui kohus tuvastab seejuures

protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada

apellatsioonimenetluses, siis on lubatud asja uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule.

Kolleegium leiab, et hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamata jätmine on TsMS § 231 lg 4 oluline

rikkumine. Selles asjas ei ole kohtud tuvastanud, millal ja kuidas hageja vaidlusaluse hoone omandas

(otsuse p 17). Selle rikkumise kõrvaldamine võib osutuda võimalikuks apellatsioonikohtus

omandiõiguse tekkimise kohta esitatava tõendi alusel.

Samuti ei saa nõustuda kassaatori arusaamaga, et ringkonnakohus pidi linnakohtu otsuse tühistama

TsMS § 333 lg 1 alusel, kuna Eesti Vabariiki ei kaasatud menetlusse ega kutsutud kohtuistungile,

kuigi kohus otsustas tema õiguste üle. Kui otsuse p-s 16 toodud põhjustel ei ole hoonete omanik

kostja, siis ei riku tema õigusi see, kas kohus loeb omanikuks Tallinna linna või Eesti Vabariigi. Kui

isik leiab, et tema õiguste üle otsustati teda menetlusse kaasamata või tehti tema suhtes lahend teda

seaduse nõuete kohaselt kohtusse kutsumata, siis on tal endal võimalik taotleda kohtuotsuses

kohtuvea parandamist TsMS § 372 lg 1 p-de 1 või 2 alusel.

24. Kassaator on märkinud, et üle 10 aasta tema omandis olnud vara äravõtmisega teda

diskrimineeritakse, mis on vastuolus rea rahvusvaheliste õigusaktide sätetega. Kassatsioonkaebusest

ei selgu, milles seisneb kostja diskrimineerimine. Samuti ei saa otsuse p-s 16 toodud põhjustel

tegemist olla kostja omandis olnud varaga. Eelneva tõttu puudub alus käsitleda põhjalikumalt

kassatsioonkaebuse väidet diskrimineerimise kohta.

25. Kostja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel vastavalt

asja sisulise läbivaatamise tulemusele.

J. Luik, H. Jõks, T. Tampuu