3-3-1-25-05 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedTallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1993. a korraldusega nr 1151-k tagastati õigusvastaselt võõrandatud hooned H. Mäematile. Tagastatud elamus asuva korteri üürnik on Siiri Kauniste. 8. juuni
Legislator headnote
AI generated3-3-1-25-05 · Riigikohus: Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1993. a korraldusega nr 1151-k tagastati õigusvastaselt võõrandatud hooned H. Mäematile. Tagastatud elamus asuva korteri üürnik on Siiri Kauniste. 8. juuni
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
KOHTUMÄÄRUS
Kohtuasja number
3-3-1-25-05
Määruse kuupäev
15. juuni 2005
Kohtukoosseis
Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann
Kohtuasi
Siiri Kauniste kaebus õigusvastaselt tekitatud kahju
hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2005. a määrus
haldusasjas nr 2-3/509/05
Menetluse alus Riigikohtus
Siiri Kauniste erikaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada S. Kauniste erikaebus.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2005. a määrus haldusasjas nr 2-3/509/05 ja
Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2004. a määrus haldusasjas nr 3-804/2004.
Ennistada S. Kauniste poolt esitatud kahju hüvitamise kaebuse tähtaeg.
Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1993. a korraldusega nr 1151-k tagastati õigusvastaselt
võõrandatud hooned H. Mäematile. Tagastatud elamus asuva korteri üürnik on Siiri Kauniste. 8. juuni
1995. a ostu-müügilepinguga müüs H. Mäematt kinnistu E. Aabile. 7. detsembril 1993 esitasid
tagastatud elamu üürnikud S. Kauniste ja P. Pantelejev Tallinna Linnavalitsusele taotluse elamu
tagastamise korralduse tühistamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 5. juuli 1994. a korraldusega nr 1331-k
p-ga 1.6 jäeti kaebus rahuldamata.
Tallinna Halduskohtu 7. detsembri 1995. a otsusega rahuldati S. Kauniste kaebus ja tunnistati
Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1993. a korraldus nr 1151-k ja 5. juuli 1994. a korraldus nr 1331-
k p 1.6 seadusevastaseks ning linnavalitsust kohustati asja uuesti läbi vaatama. Tallinna
Linnavalitsuse 19. juuni 1996. a korraldusega nr 1667-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse
27. oktoobri 1993. a korraldus nr 1151-k kehtetuks.
Tallinna Linnakohtu 23. detsembri 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 2/4/220-7226/00 jäeti rahuldamata
Tallinna linna hagi E. Aabi, H. Mäemati ja Eesti Vabariigi vastu, milles paluti 1) tunnustada
H. Mäemati ja E. Aabi vahel 8. juunil 1995 sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu tühisust;
2) tunnustada Tallinna linna omandiõigust nimetatud ehitistele ning kanda Tallinna linn
hooneregistrisse hoonete omanikuna; 3) tunnustada Eesti Vabariigi omandiõigust maatükile ning
kanda maatüki omanikuna kinnistusregistrisse Eesti Vabariik; 4) kustutada registriosa kolmandas jaos
kanne nr 1 ja neljandas jaos kanne nr 1. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a otsusega jäeti
Tallinna Linnakohtu otsus muutmata. Kohus leidis, et hageja ei tõendanud E. Aabi pahausksust
kinnisasja omandamisel. 17. septembril 2003 otsustas Riigikohus Tallinna linna kassatsioonkaebust
ringkonnakohtu otsuse peale mitte menetleda.
2. S. Kauniste esitas 6. jaanuaril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna linnalt
välja mõista Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1993. a korraldusega tekitatud kahju hüvitamiseks
1 358 734 krooni. Kaebuse väidete kohaselt väljendub kahju korteri suurusele vastava kinnistu osa
turuväärtusest. S. Kauniste leidis, et käesolevas asjas tuleb lähtuda Riigivastutuse seaduse (RVastS)
§ 31 lg-st 3, sest kaebaja sai kahju põhjustamisest teada siis, kui jõustus Tallinna
Ringkonnakohtu 28. aprilli 2003. a otsus Tallinna linna tsiviilhagi rahuldamata jätmise kohta.
Kaebaja oli protsessi kaasatud kolmanda isikuna hageja poolel ning oli teadlik asjaolust, et hagi
rahuldamise korral oleks tal võimalik erastada tema kasutuses olev korter. Kaebajal ei olnud
tsiviilprotsessi käigus alust kaebusega halduskohtusse pöörduda, sest ta ei olnud ning ei saanudki olla
teadlik protsessi tulemusest. Alternatiivselt taotles kaebaja kohtusse pöördumise tähtaja ennistamist.
3. Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-804/2004 jäeti
S. Kauniste taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetati asjas menetlus. Halduskohus viitas
RvastS § 31 lg-le 2, mille kohaselt "enne käesoleva seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks
või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne käesoleva
seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja
jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates."
27. oktoobril 1993, kui anti välja väidetavalt kahju tekitanud haldusakt, kehtisid Eesti NSV
Tsiviilkoodeksist (TsK) tulenevad aegumistähtajad. TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste
kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat. 1. septembril 1994 jõustunud Tsiviilseadustiku üldosa
seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 nägi ette hagi aegumistähtajaks kümme aastat. TsÜS § 178 lg 2 sätestas, et
juhul, kui seaduse jõustumise ajaks ei ole hagi aegumise tähtaeg möödunud, kohaldatakse pikemat,
TsÜS-s ette nähtud hagi aegumise tähtaega. Ka koos RVastS-ga 1. jaanuaril 2002 jõustunud HKMS
§ 9 lg 4 redaktsioon nägi ette, et kaebus haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme
aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või
pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest. Seega oli antud
kahju hüvitamise nõudeks ette nähtud 10-aastane aegumistähtaeg. 27. oktoobril 2003 möödus
väidetavalt kahju tekitanud haldusakti andmisest 10 aastat. Kaebus esitati 5. jaanuaril 2004, s.t pärast
kaebuse esitamise tähtaja möödumist.
Kohus leidis, et kahju tekkimise hetkeks on Tallinna Linnavalitsuse poolt 27. oktoobri 1993. a
korralduse andmine, pärast mida ei olnud tal enam kohustust eluruumi erastamiseks. Pärast ehitise
üleandmist H. Mäematile ja tema poolt selle vastavas korras registreerimist ei olnud hoone enam
Tallinna linna omandis ja tal puudus igasugune reaalne võimalus korteri erastamiseks S. Kaunistele.
Seega ei ole kahju tekkimise hetkeks mitte kohtuotsus, millega jäeti linna hagi omandiõiguse
tunnustamiseks rahuldamata, vaid 27. oktoobril 1993. a korralduse andmine linnavalitsuse poolt,
pärast mida pole olnud enam sellist ajamomenti, mil korteri erastamine S. Kaunistele olnuks
võimalik.
4. S. Kauniste esitas erikaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu määruse tühistada.
5. Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2005. a määrusega haldusasjas nr 2-3/509/05 muudeti
vaidlustatud halduskohtu määruse motiive vastavalt ringkonnakohtu määruse motiividele. Muus osas
jäeti määrus muutmata ja S. Kauniste erikaebus rahuldamata. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise
tähtaja kulgemine päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.
Ringkonnakohus leidis, et kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema hetkest, mil
S. Kauniste sai teada oma õiguste rikkumisest - erastamisele kuuluva elamu tagastamisest.
S. Kauniste oli teadlik 27. oktoobri 1993. a korraldusest hiljemalt 7. detsembril 1993, mil ta esitas
kaebuse selle korralduse peale. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulges paralleelselt ka sel
ajal, mil S. Kauniste üritas kõrvaldada oma õiguste rikkumist teiste vahenditega ning kaitses
võimalust erastada korter reaalselt.
Ringkonnakohus ei nõustunud esimese astme kohtu seisukohaga, et S. Kauniste oleks pidanud kahju
hüvitamise nõude esitama 1996. aastal, kui selgus, et kehtetuks tunnistatud haldusakti tagasitäitmine
ei olnud kinnistu edasimüügi tõttu võimalik. Riigivastutusõiguse üldiste põhimõtete kohaselt peab
isik püüdma õigusvastase haldusaktiga tekitatud ebaõiglust kõrvaldada esmaste
õiguskaitsevahenditega. Antud juhul vaidlustas S. Kauniste õigeaegselt koormava haldusakti ja
saavutas selle kehtetuks tunnistamise. Tallinna linn esitas tsiviilhagi kolmandate isikute vastu hoone
linna omandisse tagasinõudmiseks, et kõrvaldada kehtetuks tunnistatud haldusakti tagajärjed ja
ennistada endine olukord. Kuna Tallinna linn esitas hagi ise ning S. Kauniste kaasati menetlusse
kolmanda isikuna hageja poolel, polnud tal kohustust täiendavaid nõudeid oma nimel esitada.
Kaebuse esitaja oleks hagi rahuldamise korral saavutanud oma eesmärgi ning tema õigusi rikkunud
haldusakti tagajärjed oleks olulises osas kõrvaldatud. Seega ei saa halduskohtusse mittepöördumist
enne tsiviilvaidluse lõplikku lahendamist kaebajale ette heita. 17. septembril 2003 ei olnud kahjunõue
veel aegunud ja S. Kauniste oleks pidanud esitama kahju hüvitamise nõude viivituseta. Kaebuse
esitaja ei ole esitanud mõistlikke põhjendusi, miks esitati kahjunõue alles 2004. a jaanuaris.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
6. S. Kauniste erikaebuses Riigikohtule palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu määrus ja teha
uus määrus, millega tunnistada S. Kauniste poolt esitatud kaebus tähtaegseks. Erikaebuses leitakse, et
S. Kauniste sai Tallinna Linnavalitsuse poolt talle kahju tekitamisest teada 17. septembril 2003.
S. Kaunistel puudus võimalus Tallinna linna poolt algatatud tsiviilprotsessi kestel kaebusega
halduskohtusse pöörduda, kuna S. Kauniste ei olnud ega saanudki olla teadlik protsessi tulemustest.
Ta ei saanud Tallinna linna vastu kahju hüvitamise nõuet varem esitada, kuna juriidilise faktina ei
olnud tuvastatud kaebajale kahju tekkimine erastamise võimatuse näol. S. Kauniste ei saanud
juriidilist haridust mitteomava isikuna enne 17. septembrit 2003. eeldada, et ta oleks pidanud esitama
Tallinna linna vastu kahju hüvitamise nõude, kuna kahju polnud tekkinud. Kahju hüvitamise kaebust
esitades arvestas ta RVastS § 31 lg-st 3 tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega, kuna kahju tekkimise
sündmuseks oli 17. septembril 2003 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus. Tallinna Linnavalitsus
on S. Kaunistele oma 27. detsembri 1996. a kirjas teatanud, et Tallinna linn püüab taastada
vaidlusaluse hoone omandiõiguse ja erastada korteri temale. Kuni 17. septembril 2003 jõustunud
ringkonnakohtu otsuseni oli S. Kaunistel õiguspärane ootus, et tal on võimalik eluruum erastada.
7. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses erikaebusele palutakse jätta erikaebus rahuldamata ja
ringkonnakohtu määrus muutmata. Vastuses peetakse ekslikuks erikaebuse väidet, et kahju
põhjustamisest sai S. Kauniste teada alles 17. septembril 2003.
RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu erikaebuse esitaja seisukohaga, et S. Kauniste kahju
hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema alates 17. septembrist 2003, mil Riigikohus
otsustas mitte menetleda kassatsioonkaebust Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale. Ringkonnakohtu
otsusega jäeti rahuldamata Tallinna linna hagi, mis oli suunatud vaidlusaluse elamu tagasisaamiseks
linna omandisse. Selle kohtuotsuse jõustumine tähendas S. Kauniste jaoks üksnes seda, et talle
tekitatud kahju ei olnud enam võimalik kõrvaldada naturaalrestitutsiooni teel, s.t andes talle
võimaluse erastada tema kasutuses olnud korter. Kahju tekkis siiski Tallinna Linnavalitsuse
27. oktoobri 1993. a korralduse nr 1151-k alusel, millega elamu õigusvastaselt tagastati. Riigikohtu
halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et TsK §-st 86 tulenevalt hakkas kahju
hüvitamise tähtaeg kulgema alates hetkest, mil S. Kauniste sai teada oma õiguste rikkumisest.
Ringkonnakohus on tuvastanud, et 27. oktoobri 1993. a elamu tagastamise korraldusest sai
S. Kauniste teada hiljemalt 7. detsembril 1993.
9. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas S. Kauniste 7. detsembril 1993 Tallinna
Linnavalitsusele taotluse elamu tagastamise korralduse tühistamiseks. See taotlus jäeti rahuldamata.
Seejärel esitas S. Kauniste kaebuse halduskohtusse. Tallinna Halduskohtu 7. detsembri 1995. a
otsusega rahuldati S. Kauniste kaebus ja tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 27. oktoobri 1993. a
korraldus seadusevastaseks ning kohustati linnavalitsust asja uuesti läbi vaatama. Tallinna
Ringkonnakohus jättis 12. veebruari 1996. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata. Tallinna
Linnavalitsuse 19. juuni 1996. a korraldusega nr 1667-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse
27. oktoobri 1993. a korraldus nr 1151-k kehtetuks. Seejärel esitas Tallinna linn hagi E. Aabi,
H. Mäemati ja Eesti Vabariigi vastu, mis oli suunatud tagastatud elamu tagasisaamiseks linna
omandisse. Selle hagi rahuldamise korral oleks avanenud võimalus S. Kaunistele korteri
erastamiseks. Tallinna Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus jätsid selle hagi rahuldamata.
17. septembril 2003 otsustas Riigikohus Tallinna linna kassatsioonkaebust mitte menetleda.
10. Riigikohtu halduskolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, et olukorras, kus Tallinna linn oli
esitanud hagi vaidlusaluse elamu tagasisaamiseks enda omandisse ning S. Kauniste oli kaasatud
menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel, polnud tal kohustust täiendavaid nõudeid enda nimel
esitada. Seega ei saa S. Kaunistele ette heita seda, et ta ei pöördunud kahju hüvitamise kaebusega
kohtusse ajal, mil ei olnud veel selge, kas Tallinna linna hagi rahuldatakse või mitte. Lõplik lahendus
Tallinna linna hagi suhtes selgus 17. septembril 2003. Kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg
möödus S. Kauniste jaoks 7. detsembril 2003. Seega oli kuni 17. septembrini 2003 selline periood,
kus S. Kaunistel polnud veel vajalik kahju hüvitamise kaebust esitada, sest kohtumenetluses oli
Tallinna linna esitatud hagi. Kahju hüvitamise kaebust oli võimalik esitada 17. septembrist kuni
7. detsembrini 2003, s.o vähem kui kolme kuu jooksul. Kaebuse kahju hüvitamiseks esitas
S. Kauniste halduskohtusse 6. jaanuaril 2004. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et neid erilisi
asjaolusid arvestades tuleb kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaeg käesolevas asjas ennistada.
Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann