3-1-1-66-05 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-05

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 14. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 13. aprilli

2005. a määrus, asjas nr 2-1/298/05, millega jäeti J. T.

kaebus Riigiprokuratuuri 22.11.2005. a määruse peale

läbi vaatamata ning 26. aprilli 2005. a määrus samas

asjas, millega jäeti läbi vaatamata J. T. taotlus riigi

kulul esindaja määramiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. T., määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. mai 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. J. T. määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 13. aprilli 2005. a määruse peale jätta läbi

vaatamata.

2. J. T. taotlus riigi õigusabi saamiseks selles asjas jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. T. esitas 3. septembril 2004. a Kaitsepolitseiametile avalduse kuriteosündmuse kohta 2. septembri ööl

vastu 3. septembrit 2004. a Lihula surnuaias.

Kaitsepolitseiameti politseidirektor Martin Purre teatas 20. septembril 2004. a J. T-le kirjalikult, et jätab

kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

J. T. esitas 30. septembril 2004. a Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kaebuse politseidirektori teate

ümbervaatamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks eeltoodud sündmuse osas.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Margus Gross jättis 15. oktoobri 2004. a määrusega J. T.

kaebuse rahuldamata. Viimane vaidlustas selle määruse Riigiprokuratuuris.

Riigiprokurör Jaan Naaber jättis 22. novembri 2004. a määrusega J. T. kaebuse läbi vaatamata. Riigiprokurör

selgitas, et KrMS § 207 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kaebeõigus käesolevas asjas üksnes kannatanul ja kuna J. T.

ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluse tähenduses, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata.

2. J. T. esitas Riigiprokuratuuri 22. novembri 2004. a määruse peale kaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.

Nimetatud kohtu 13. aprilli 2005. a määrusega jäeti J. T. kaebus läbi vaatamata KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud

korra rikkumise tõttu.

Määruses selgitati J. T-le tema õigust esitada advokaadi vahendusel määruse teadasaamisest 10 päeva jooksul

määruskaebus Riigikohtule.

J. T. esitas 25. aprillil 2005. a Tallinna Ringkonnakohtule taotluse, milles palus Riigikohtule määruskaebuse

esitamise tähtaja peatamist ja seoses sellega talle riigi kulul õigusabi osutamist. Üheaegselt esitas ta ka

määruskaebuse, milles taotles Riigikohtult õigusabi määramist, ringkonnakohtu 13. aprilli 2005. a määruse

tühistamist ja kaebuse sisulist lahendamist, so. Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse

alustamiseks.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 26. aprilli 2005. a määrusega jäeti rahuldamata J. T. taotlus talle riigi

kulul esindaja määramiseks.

Kohus selgitas, et esiteks ei ole J. T. kõnesolevas asjas kannatanu. Teiseks puudub asja materjalide põhjal

igasugune objektiivne alus otsustamaks, kas J. T. on maksejõuetu või mitte. Ringkonnakohus sedastas asja

materjalide põhjal, et J. T-l saab vaevalt olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.

Kohus selgitas J. T-le, et tal on õigus esitada kõnesoleva määruse peale määruskaebus Riigikohtule

advokaadi vahendusel. J. T. määruskaebuse edastas ringkonnakohus KrMS § 389 lg 3 korras Riigikohtule.

4. J. T. esitas 16. mail 2005. a Riigikohtule veel ühe määrusekaebuse, milles palub tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu 26. aprilli 2005. a määruse, millega jäeti temale esindaja riigi kulul määramata. J. T. palub

Riigikohtul määrata temale kui maksejõuetule isikule esindaja riigi kulul Riigiprokuratuuri 22. novembri

2004. a määruse peale vormikohase määruskaebuse esitamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigi õigusabi andmise esmaseks eelduseks on taotleja maksejõuetus. Menetlejal on seejuures õigus ja

kohustus nõuda, et isik esitaks tõendeid enese maksejõuetuse kohta, aga ka kontrollida esitatud tõendeid.

Oluline on siinjuures rõhutada, et töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksejõuetust.

Arusaamast, et isiku maksejõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust

tervikuna, ja et maksejõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel, lähtutakse ka 1. märtsil 2005. a

jõustunud Riigi õigusabi seaduses - edaspidi RõS (RT I 2004, 56, 403). J. T. selliseid andmeid ei

ringkonnakohtule ega ka Riigikohtule esitanud ei ole.

6. Kuid maksejõuetus pole ainsaks aluseks, mille tuvastamisel isikule tingimusteta antakse riigi õigusabi.

Olles tuvastanud isiku maksjõuetuse, peab menetleja KrMS § 41 lg-st 3 tulenevalt järgnevalt hindama seda,

kas maksejõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema olulised

huvid. Seadusega menetlejale pandud olulise ja mitteolulise huvi piiritlemise kohustus eeldab vältimatult, et

menetleja süüviks ka kaebuse sisusse. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et

ka Riigi õigusabi seaduse kohaselt võidakse riigi õigusabi jätta muuhulgas andmata ka juhtudel, mil

menetleja leiab, et taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RõS § 7 lg 1 p 2) või kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RõS § 7 lg 1 p 5). Nagu

nähtub asja materjalidest, on nii Riigiprokuratuur kui ka Tallinna Ringkonnakohus analüüsinud kaebaja

sisulist õiguslikku seisundit avalduses kirjeldatud ööl vastu 3. septembrit Lihulas toimunud sündmustes ning

leidnud, et ta ei saa selles asjas olla kannatanu. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende järeldustega

ning ei soovi neid käesolevas määruses pikemalt korrata. Seetõttu ning juhindudes KrMS § 41 lg-st 3 ja RõS

§ 7 lg 1 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium J. T. taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

7. Tulenevalt KrMS § 384 lg-st 2 on J. T. õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale vaid

advokaadi vahendusel. Kuna seda tehtud ei ole, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil õiguslik alus

Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 13. aprilli 2005. a määruse peale esitatud määruskaebuse sisuliseks

arutamiseks ning see tuleb lähtudes KrMS § 350 lg 2 p-st 2 jätta läbi vaatamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Vaher