3-2-1-69-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-69-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2005.a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

ERGO Kindlustuse AS hagi OÜ BIAS Sport vastu 748 560

krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a otsus nr 2-

2/959/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse AS ja OÜ BIAS Sport kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Aldo Kaljurand

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2004. a

otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. OÜ BIAS Sport kassatsioonkaebus rahuldada. ERGO

Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada ERGO Kindlustuse AS-le kassatsioonkaebuselt

11. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon 3742 (kolm tuhat

seitsesada nelikümmend kaks) krooni 80 senti ning MALSCO

Õigusbüroo OÜ-le OÜ BIAS Sport kassatsioonkaebuselt

14. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon 3743 (kolm tuhat

seitsesada nelikümmend kolm) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. detsembril 2002. a esitas ERGO Kindlustuse AS Tallinna Linnakohtule hagi OÜ BIAS Sport

vastu 748 560 krooni saamiseks. Tallinna Linnakohus kaasas menetlusse hageja poolel iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna AS-i Iv Pluss.

2. Hagiavalduse kohaselt hoidis AS Iv Pluss temale kuuluvat kaatrit HMA 27 2001. aasta suvel

Kaberneeme sadamas. Sadama valdajaks oli kostja. Hageja ja kolmas isik olid sõlminud

väikelaevakindlustuse lepingu kindlustussummale 800 000 krooni. Ööl vastu 28. augustit 2001. a oli

sadamas torm, mille tagajärjel põrkus kaater vastu ujuvkaid (paadisilda), sai vigastada ning uppus.

Päästetöid teostanud Nexus Grupp OÜ koostatud ülevaatusakti kohaselt oli kaatri vööri kinnituspoi

nihkunud 2,15 meetrit ujuvkai poole ja seetõttu oli kaater liikunud osaliselt kai alla. Lars Krogius

Baltic OÜ tehtud ekspertiisi kohaselt põrkus kaater ujuvkaiga kokku kaatri vööripoi kaile lähemale

liikumise tagajärjel. Hageja maksis kolmandale isikule välja kindlustushüvitise summas 790 000

krooni ja kandis kaatri päästetööde kulu 79 060 krooni. Kuna kaatri võõrandmise eest saadi 120 500

krooni, siis taotleb hageja kostjalt 748 560 krooni väljamõistmist tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1

alusel. AS-le Iv Pluss tekkis kahju kostja õigusvastase tegevuse tõttu. Kostja rikkus sadamaseaduse

(SadS) § 12 lg 1 p 1, sest ei taganud sadamas hüdrotehniliste ehitiste korrashoidu. Samuti rikkus

kostja sama seaduse § 6 lg-t 3, sest sadamakapten ei taganud väikelaevade ohutut seismist sadamas.

Lisaks rikkus kostja SadS § 11 lg-t 3, osutades sadamateenust, omamata selleks sadamapassi.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et ei saa vastutada kahju tekkimise eest TsK § 448 lg 1 alusel.

Hageja pole tõendanud, et kahju tekkis kostja õigusvastase ja süülise tegevuse tulemusena. Paadisilla

valdusest ei tekkinud talle avalik-õiguslikke kohustusi. Laeva ohutu seismine sadamas oli

laevaomaniku kohustus. Kaatri omanik lahkus 25. augustil 2001. a sadamast, jättes laeva valveta.

Omanik ei delegeerinud kostjale õigust teostada laeva suhtes mingeid toiminguid. Sellega ei järginud

hageja mõistlikult oma hoolsuskohustust. Hagejale tekkis kahju kaatri ja ujuvkai kokkupõrke

tagajärjel, sest kolmas isik ei kinnitanud kaatrit kai juurde nõuetekohaselt. Kostja ei rikkunud

sadamaseadust. Lars Krogius Baltic OÜ ekspertiisiaktis leiti, et sadama seisukord on hea. Sadama

hüdrotehnilised ehitised olid korras. Rasked ilmastikuolud ei võimaldanud tormi ajal kaatri päästetöid

teha. Sadamapassi puudumine ei ole põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Kindlustuslepingu

kohaselt oli kolmandal isikul kindlustuskaitse sündmuse suhtes, mis leidis aset vääramatu jõu tõttu

ning sel alusel kindlustusvõtjale väljamakstud kindlustussumma ei ole regressi korras kostjalt tagasi

nõutav. Kostja vastutus ei tulene ka lepingulisest suhtest. Kostja ei ole sõlminud hagejaga kaatri

hoiulepingut või sadamateenuse osutamise lepingut. Kostja ei osutanudki sadamateenust, vaid

võimaldas laevadele sildumist. Sadamaseadus keelab enne sadamapassi väljastamist sadamateenuse

osutamise, mitte aga laevade sildumise. Kaatri sildumine sadamas eeldab vaikivat lepingusuhet

laevaomaniku ja sildumiskoha võimaldaja vahel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks sellist

kokkulepet rikkunud. Hageja esitatud Nexus Grupp OÜ ülevaade ja eriti Lars Krogius Baltic OÜ

ekspertiisiakt tuleb jätta tähelepanuta, sest viimane on tellitud pärast kindlustussumma väljamaksmist

ning mõlemates dokumentides on ignoreeritud mõistliku ekspertiisi põhiküsimusi. Hageja poolt

kindlustussumma väljamaksmine oli ebaõige, lähtudes Nexus Grupp OÜ seisukohast, et kaatri

taastamine on ebaotstarbekohane.

4. Kolmas isik märkis linnakohtule esitatud selgituses, et Kaberneeme sadamas on olnud probleeme

poide ankrute paigalt nihkumisega ning kaatri kinnitusotsad olid polüpropüleenist, mitte kapronist.

5. Tallinna Linnakohus jättis 26. aprilli 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

6. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt osutas kostja AS-le Iv Pluss Kaberneeme sadamas

sadamateenust. Kostja ja kolmanda isiku vahel 19. juunil 2001. a sõlmitud sadamakoha kasutamise

lepingu järgi kohustus kostja tagama tasu eest AS-le Iv Pluss kaatri HMA 277 sadamakoha hooaja

lõpuni. Kostjal ei olnud Kaberneeme sadama kohta sadamapassi. Seega osutas ta lepingu sõlmimise

ja kaatri uppumise ajal sadamateenust õigusliku aluseta. Kuna kostjal polnud sadama kasutamise

kõlblikkust kinnitavat dokumenti, siis puudusid tal sadama nõuetele vastavuse ja ohutuse kohta

andmed.

7. Hageja tugines ka sellele, et kuna sadama poiankur oli paigalt nihkunud, siis ei olnud sadama

hüdrotehnilised ehitised ohutud ja korras. Kostja väitis, et vööripoi ei ole ujuvkaile lähemale

nihkunud, aga kui on, siis seetõttu, et kaater oli täitunud veega. Oma vastuväiteid pole kostja

tõendanud. Kui kaugel oli vööripoi paadisillast enne torm, ei ole kostja tõendanud. See asjaolu näitab,

et sadama valdajana ei olnud kostjal hüdrotehniliste ehitiste kohta täpseid andmeid.

8. Esitatud tõendid ei kinnita aga üheselt, et vööripoi liikus just tormi tõttu. Kui vööripoi siiski liikus

tormi tõttu, siis on ebaselge, kas poi läheduse tõttu ujuvkaile sai kaater põrkuda vastu kaid.

Ekspertide arvamused ja tunnistajate ütlused selle kohta on oletuslikud. Samuti pole tõendatud, et

kaater oli kinnitatud poi külge lõdvalt või et kinnituste otsad andsid järele. Seega ei ole hageja

tõendanud, et kaater uppus sadama hüdrotehniliste ehitiste mittekorrasoleku tõttu.

9. Hageja väide, et kaatri uppumise põhjustas sadamakapteni tegevusetus, ei ole tõendatud.

Sadamaseaduse § 6 lg 3 järgi on sadamakapteni ülesandeks tagada tingimused laevade ohutuks

manööverdamiseks ja seismiseks sadamas, lastimiseks ning teisteks vajalikeks toiminguteks. Sama

paragrahvi lg 4 kohaselt on sadamakaptenil õigus anda korraldusi eelmärgitud ülesannete täitmiseks,

juhindudes sadama eeskirjast ja heast merepraktikast. Hageja leidis, et sadamakapten pidanuks

juhtima kaatri kinnitamisel kolmanda isiku tähelepanu liiga väikesele vahemaale kaatri ja ujuvkai

vahel ning muutma ise vahemaad vastavalt ilmastikuolude muutumisele. Sadamakapten pidanuks

järgima tormihoiatust, kutsuma kohale abijõud ja kontrollima sadamat regulaarselt. Kostja

vastuväide, et ta ei olnud kohustatud seda tegema, ei ole asjakohane. Ka ei ole tõsiseltvõetav kostja

vastuväide, et tormi tõttu ei olnud võimalik midagi ette võtta, sest see oleks ohustanud päästjate elu ja

tervist. Hageja ei ole samas märkinud kostja konkreetseid tegematajätmisi, mille tõttu kaater uppus.

Hageja väited sildunud aluse tormi ajaks ohutuse tagamata jätmise kohta on üldsõnalised. Seega pole

tõendatud, et sadamakapteni väidetav tegevusetus oleks kaasa toonud kaatri uppumise, mistõttu

puudub põhjuslik seos saabunud tagajärje ja väidetavate tegematajätmiste vahel.

10. Kuna hageja ei tõendanud, et kaater uppus sadama hüdrotehniliste seadmete mittekorrasoleku või

sadamakapteni tegevusetuse tõttu, siis ainuüksi sadamapassi puudumine ei ole põhjuslikus seoses

vaadeldava tagajärjega. Seega ei saa asjas kohaldada TsK § 448 lg-t 1.

11. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse vaidlustatud

osas tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. detsembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja 374 280 krooni.

13. Ringkonnakohus märkis, et linnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles leiti, et kostja osutas

sadamateenust sadamapassita ja see tähendab, et puuduvad andmed sadama nõuetele vastavuse ja

ohutuse osas. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et sadamapassi puudumine iseenesest ei

tähenda hüdrotehniliste ehitiste mittekorrasolekut. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kostja

sadamateenuse osutajana kohustatud järgima SadS § 12 lg 1 p 1, mille kohaselt on sadama valdaja

kohustatud tagama hüdrotehniliste ehitiste korrashoiu ning osutades sadamateenust sadamapassita,

pidi ta tõendama, et sadamas järgiti kõiki nõudeid ja hageja väidetud hüdrotehnilised ehitised vastasid

nõuetele. Pooled vaidlevad vööripoi nihkumise põhjuste üle. Hageja leidis, et kuna kaatri

ahtripoolsed kinnitusotsad olid kinni, siis kaater sai liikuda paadisilla alla vööripoi paigast nihkumise

tõttu ning see tõendab, et sadama hüdrotehnilised ehitised ei olnud korras. See asjaolu on tõendatud

Lars Krogius Baltic OÜ 6. novembri 2001. a aktiga, päästetöid teostanud Nexus Grupp OÜ aktiga

ning tunnistajate K. Sarlini ja I. Iini ütlustega. Kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid, et kaater oli

kinnitatud poi külge lõdvalt või et kinnituste otsad andsid järele. Seega pole tõendatud, et kaatri

kinnitus ei vastanud nõuetele. Sadamakapten ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, sest SadS § 6

lg 3 kohaselt on sadamakapteni ülesanne tagada tingimused laevade ohutuks manööverdamiseks ja

seismiseks sadamas. Asjas pole tõendatud, et kostja oleks tormi ajal omanikku hoiatanud või abi

kutsunud või võtnud tarvitusele meetmeid, et kaater ei põrkuks vastu paadisilda. Kostja väitis,

põhjendusi esitamata, et tal ei olnud kohustust tagada kaatri säilimine. Samas ei esitanud ta ka

selgitust, millised kohustused olid sadamas väikelaevade omanikel. Need ei ilmne ka pooltevahelisest

lepingust.

14. Hageja on piisavalt põhjendanud, milles seisnes kostja süü kaatri uppumisel ning hagi

rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. Hageja nõudeõigus kahju hüvitamiseks ja kahju suurus on

piisavalt tõendatud. Kostja vastuväide, et kindlustussumma väljamaksmisel on lähtutud ebaõigesti

asjaolust, et kaatri taastamine ei ole otstarbekas, on asjakohatu. Kostja ei ole nimetanud summat,

mille ulatuses oleks kahju suurus tema arvates põhjendatud. Asjas ei tule kohaldada TsK § 448, sest

pooled olid sõlminud sadamateenuse osutamise lepingu. Kostja kohustus hüvitada tekkinud kahju

tuleneb lepingulisest suhtest ja juhinduda tuleb TsK §-st 173 ja § 222 lg-st 1. Kehtinud TsK § 229 lg 2

alusel on kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor ise ei võtnud tarvitusele

abinõusid kahju vähendamiseks. Kahju väljamõistmisel tuleb arvestada kostja esitatud vastuväidet, et

tormi ajal oli päästetööde tegemine raskendatud, samuti seda, et hageja ei täitnud kaatri jätmisel

merele omaniku hoolsuskohustust. Toimikust ei ilmne, et kaater oli omaniku poolt jäetud valve alla.

Hagi on esitatud võlaõigusseaduse (VÕS) kehtivuse ajal. Kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, siis

annab ka VÕS § 140 lg 1 kohtule õiguse hüvitist vähendada. Seejuures tuleb arvestada kõiki

asjaolusid, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Õiglane on vähendada kahjuhüvitist poole võrra ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja 374 280 krooni. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tegemist oli

vääramatu jõuga ning seetõttu on ta kahju hüvitamisest vabastatud. Nõude aluseks on leping,

lepinguosalised teadsid, et merel on tormid ja nende vastu tuli kaid kindlustada. Tõendatud pole, et

28. augusti 2001. a torm oli Eesti oludes erakordne.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada hagejale väljamõistetud

kahjuhüvitise 374 280 krooni võrra vähendamise osas ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi

täies ulatuses.

16. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 1 kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

pooles ulatuses. Pooled ei ole asja menetlemise vältel taotlenud kahjuhüvitise vähendamist.

Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei ole käsitatavad TsK § 229 lg 2 kohaldamise eeldustena.

Hageja ei saanud mõjutada 28. augusti 2001. a tormi saabumist. Pealegi ei uppunud kaater tormi

tõttu, vaid põhjusel, et sadama hüdrotehnilised ehitised ei olnud korras. Hagejale ei saa ette heita

hoolsuskohustuse täitmata jätmist, sest kaatri omanikuks oli kolmas isik. Kohus ei põhjendanud, miks

tuleb kahjuhüvitist vähendada just pooles ulatuses.

17. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 140 lg-t 1, sest võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku

üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldatakse

enne 1. juulit 2002. a tekkinud võlasuhtele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust. Ringkonnakohus

rikkus ka TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4. Kohus ei põhjendanud, miks oli kaatri jätmine sadama

paadisilla ja ujuvpoi vahele vaadeldav hageja hoolsuskohustuse rikkumisena ning miks ei tõenda

sadamakoha ajutiseks kasutamiseks andmise leping kaatri valve alla jätmist.

18. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

19. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostja tegevuse või tegevusetuse ja tekkinud kahju vahel on

põhjuslik seos. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kaater nihkus paadisilla alla vööripoi ankru

kohalt liikumise tõttu ja see näitab, et sadama hüdrotehnilised rajatised olid korrast ära.

Ringkonnakohus hindas tõendid ümber ja leidis erinevalt linnakohtust, et tõendatud on kaatri

uppumine poiankru paigalt liikumise tõttu, kuid jättis oma seisukoha põhjendamata. Samuti andis

ringkonnakohus tõenditele väära hinnangu. Nexus Grupp OÜ ja Lars Krogius Baltic OÜ hinnangud

ringkonnakohtu järeldust ei kinnita. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostja rikkus

sadamaseadust. Sadamakapten ei saanud kaatri omanikule korraldusi anda, kuna viimane polnud

kättesaadav. Kaatri omanik ise oli jätnud kaatri järelevalveta. Hinnates sadamakapteni tegevust,

pidanuks kohus kaaluma ka tema kohustusi ja võimalikku ohtu tervisele tormi olukorras.

20. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja nõue tuleneb lepingulisest suhtest, kuid jättis

lepingule hinnangu andmata. Kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust ei saanud tuletada

seda, et kostja võttis kaatri võrreldes teiste väikelaevadega erilise hoole alla. Tõendatud pole, et

sadamakaptenil olid kaatri suhtes täiendavad volitused ja kohustused tulenevalt pooltevahelisest

lepingust. Pooled ei olnud kokku leppinud, et kaatriomaniku vara kaitseks tulnuks kohale kutsuda

abijõud. Poolte vahel ei olnud kokkulepet kaatri hoidmiseks, valvamiseks ja sadama poolt

eriabinõude rakendamiseks. Järeldusel, et sadamateenuse osutamisel vastutab sadam kui teenuse

osutaja väikelaevade säilimise eest, pole õiguslikku alust. Ööl vastu 28. augustit 2001. a toimunud

tormi saab käsitada vääramatu jõuna. Sellisel juhul on hüvitise väljamõistmine hageja kui

kindlustusseltsi kasuks ebaõiglane, sest kindlustushüvitis on välja makstud vastavalt

kindlustustingimustele vääramatu jõu tõttu.

21. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja pidas kostja väiteid

põhjendamatuks. Hageja kassatsioonkaebusele kostja vastust ei esitanud.

22. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. Ta esitas kohtukulu

nimekirja, millest nähtub, et hageja on tasunud seoses õigusabiga Tallinna Linnakohtus, Tallinna

Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku 44 604 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

23. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

24. Asjas on kindlaks tehtud järgmised asjaolud: 1) kostja ja kolmanda isiku AS-i Iv Pluss vahel oli

sõlmitud leping sadamakoha kasutamiseks; 2) 25. augustil 2001. a oli sildunud Kaberneeme sadamas

AS-le Iv Pluss kuuluv kaater; 3) hageja ja AS-i Iv Pluss olid sõlminud väikelaevadekindlustuse

lepingu; 4) 28. augustil 2001. a oli Kaberneeme sadamas torm; 5) kaater sai tuulega lööke, purunes ja

uppus; 6) hageja maksis AS-le Iv Pluss kindlustushüvise välja; 7) hageja esitas nõude üleminekust

tuleneva regressinõude kindlustusseaduse (KindlS) § 18 alusel; 8) kostjal sadama valdajana ei olnud

sadamapassi.

25. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab AS-i Iv Pluss kaatri uppumise eest. Hageja leiab,

et kostja rikkus SadS § 12 lg 1 p 1, sest ei taganud sadama hüdrotehniliste ehitiste korrashoidu ja

SadS § 6 lg-t 3, sest sadamakapten ei taganud väikelaevade ohutut seismist sadamas. Samuti rikkus

kostja hageja arvates SadS § 11 lg-t 3, osutades sadamateenust ilma sadamapassita. Kuna kaatri

kokkupuude kaiga sai võimalikuks kaatri vööripoi kaile lähemale liikumise tõttu, on põhjuslik seos

AS-le Iv Pluss tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel olemas ja kostja vastutab kahju

eest. Kostja leiab, et tema võimaldas AS-le Iv Pluss kaikoha kasutamist, ta ei ole sõlminud kaatri

omanikuga kaatri hoiulepingut koos kohustusega asja säilitada, samuti ka sadamateenuse osutamise

lepingut. Seadus ei keela enne sadamapassi saamist sadamas laevade sildumise lubamist.

26. Ringkonnakohus leidis, et tasulist sildumise võimaldamist ja kaikoha andmist saab käsitada

sadamateenuse osutamisena lepingu alusel. Kuna seda asjaolu ei ole ka hageja vaidlustanud, siis sai

kostja vastutus tuleneda lepingulise kohustuse rikkumisest.

27. Nõustuda tuleb kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole hagi rahuldamisel

andnud hinnangut kolmanda isiku ja kostja vahel sõlmitud lepingule. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 60 lg 1 kohaselt on tehing õigustoiming, mis on suunatud

tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele. Tehingus on oluline isiku tahe,

mis on väljendatud tahteavalduses (TsÜS § 61 lg 1). Tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud

isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisti (TsÜS § 64 lg 1). Asja hoidmise ja

säilitamise kohustused võivad tuleneda erinevatest lepingutest. Asja säilitamise kohustuse sätestas

TsK § 360 tööettevõtulepingus. Hoidja vastutus vara mittesäilimise eest oli sätestatud ka TsK § 425

lg-s 1. Nimetatud sätte kohaselt vabaneb hoidja hoiulevõetud vara kaotsimineku, puudujäägi ja

rikkumise vastutusest, kui ta tõendab, et vara kaotsiminek, puudujääk või rikkumine toimus mitte

tema süü läbi. Poolte vahel sõlmitud leping võib aga vastata ka rendilepingu tingimustele. Eelneva

tõttu on asja lahendamiseks oluline, milles pooled lepingus kokku leppisid. Seega tuleb asjas kindlaks

teha pooltevaheliste õiguste ja kohustuste iseloom, s.o mille järgi ja mille eest kostja vastutab.

Ringkonnakohus, nimetades poolte vahel sõlmitud lepingut sadamateenuse osutamise lepinguks,

jättis täpsustamata, mis on selle lepingu olulised tingimused.

28. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et tühistades esimese astme kohtu otsuse, pidi

ringkonnakohus TsMS § 231 lg 4 kohaselt otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu kostja väidetega, et

lepingu järgi ei olnud kostjal kohustust kaatrit hoida ja säilitada. Kuna nõue on esitatud seoses nõude

üleminekuga, siis sai kostja selles asjas esitada kõiki vastuväiteid, milliseid ta oleks saanud esitada

oma lepingupoolele. Vastavalt TsK § 222 lg-le 1 on võlgnik kohustatud hüvitama kreeditorile

kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju. Seega, kui nõude aluseks

on leping, siis võlgnik, s.o kostja, peab hüvitama kahju, mis tekkis kohustise täitmata jätmisest või

mittenõuetekohasest täitmisest. Pooltevahelise lepingu järgi (linnakohtu tlk 109) kohustus kostja

garanteerima sadamakoha hooaja lõpuni, kolmas isik kohustus sadamakoha eest tasuma vastavalt

esitatud arvetele. Rikkudes TsMS § 330 lg 4 jättis ringkonnakohus tuvastamata, millist teenust selle

lepingu järgi osutati, millised olid lepinguosaliste kohustused ja millist kokkulepitud kohustust kostja

rikkus ning kas lepingu rikkumise ja kolmanda isiku kahju vahel on põhjuslik seos. Kui hageja on

tõendanud kostja kohustuste rikkumise ja kolmanda isiku kahju vahel põhjusliku seose, siis peab

kostja vastutusest vabanemiseks vastavalt TsK §-le 227 tõendama, et ta polnud rikkumises süüdi.

29. Kuigi ringkonnakohus leidis, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest, lähtus kohus kostja ja

kolmanda isiku suhtes vastutuse kohaldamisel pigem kahju õigusvastase tekitamise üldistest

põhimõtetest. Ringkonnakohus leidis, et tõendamata on, et sadamakapten oleks nõuetekohaselt

täitnud seadusest tulenevaid kohutusi ja võtnud tormi tõustes kasutusele meetmeid kaatri kahju

vähendamiseks ning kostja pole põhjendanud, millised olid väikelaevade omanike kohustused

sadamas. Veel leidis ringkonnakohus, et torm raskendas päästetööde tegemist, kaatri omanik ei

täitnud kaatri merele jätmisel omaniku hoolsuskohustust ja omanik ei jätnud kaatrit valve alla. Asjas

pole tõendatud, millised meetmed võttis kostja tormi ajal tarvitusele, et vältida kaatri põrkumist vastu

paadisilda ja vähendada sellega kahju suurust. Kuidas nimetatud rikkumised on aga seotud

lepingupoolte õiguste ja kohutustega, ringkonnakohus ei põhjendanud.

30. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et asjas ei kuulunud kohaldamisele VÕS

§ 140 lg 1. Kuna kaater uppus 2001. aastal, siis ei oma materiaalõiguse kohaldamisel õiguslikku

tähendust see, et hagi esitati võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. Vastavalt võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-le 11 kohaldatakse

võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust.

31. Hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus oleks saanud TsK § 229 alusel kahjuhüvitist

vähendada ainult juhul, kui mõni protsessiosalistest oleks taotlenud selle vähendamist, on ekslik.

Tsiviilkoodeksi § 229 sätestas vastutuse mõlemapoolse süü puhul. Vastavalt TsK § 229 lg-le 2 on

kohtul õigus vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult

soodustas mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurust või ei võtnud

tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Seega sai kohus kostja vastutuse määra vähendada, kui ta

tuvastas kolmanda isiku süü. Tsiviilkoodeksi § 229 lg 2 kohaldamise eeldusi on Riigikohus

analüüsinud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III, 2005, 17, 181) ja tsiviilasjas nr 3-2-1-73-02

(RT III, 2002, 17, 195). Viidatud lahendites leiti, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb TsK

§ 229 alusel arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära

hoida või vähendada. See säte võimaldab arvesse võtta ka teise poole süüd.

32. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele, et hageja ei saanud kaatri jätmisel merele rikkuda

hoolsuskohustust, vaid seda sai teha kaatri omanik, märgib kolleegium järgmist. See, et

ringkonnakohus märkis kohtuotsuses, et hageja ei ole kaatri jätmisel merele täitnud omaniku

hoolsuskohustust, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kuna kohus menetles hageja KindlS § 18

alusel esitatud nõuet, siis kindlustusvõtja, s.o kaatri omaniku asemel hageja märkimine ei ole oluline

protsessiõiguse normi rikkumine, sest omaniku hoolsuskohustust saigi rikkuda kolmas isik.

33. Hageja kohtukulu taotlus lahendatakse asja uuel sisulisel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

V. Kõve, L. Laarmaa, T. Tampuu