3-2-1-66-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-66-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi SEB Ühisliising (endine ärinimi Ühisliisingu AS)

hagi Peep Norki vastu 61 797 krooni 33 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/69/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi SEB Ühisliising kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2005. a otsus

osas, millega hagi jäeti kostjalt viivise väljamõistmise osas

rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Lindorff Eesti Aktsiaseltsile (endine ärinimi

CONTANT EESTI AKTSIASELTS) 8. veebruaril 2005. a

Aktsiaseltsi SEB Ühisliising kaebuselt tasutud kautsjon 345

(kolmsada nelikümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts SEB Ühisliising (endine ärinimi Ühisliisingu AS) esitas Tallinna Linnakohtule

31. jaanuaril 2003. a hagi Peep Norki vastu, milles palus kostjalt välja mõista 82 396 krooni 44 senti

liisingulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise katteks. Menetluse käigus vähendas hageja nõuet 61

797 kroonile 33 sendile.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis kostja hageja õiguseellase Põhjaliisingu Aktsiaseltsiga

1. aprillil 1997. a liisingulepingu, millega kostja kohustus tasuma liisitud sõiduauto Chevrolet Astro

eest liisingumakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kuna kostja ei täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi, lõpetas hageja 4. märtsil 1999. a lepingu ühepoolselt. Kostja on jätnud

tasumata lepingujärgsed maksed summas 41 198 krooni 22 senti, mille hageja palub kostjalt välja

mõista. Liisingulepingu p 7 järgi oli ette nähtud tasumata summalt viivise maksmine 0,25% päevas,

s.o 90% aastas. Kuigi viivisevõlgnevus ületab seisuga 24. jaanuar 2003. a põhivõlgnevuse, palub

hageja viivise kostjalt välja mõista põhivõla ulatuses. Hageja on saanud kostja lepingurikkumisest

kahju tasumata rendimaksetest 41 198 krooni 22 senti, inkassoteenuse eest tasumisest 8761 krooni 15

senti ja võlguoleva raha intressi teenimiseks kasutamata jäämisest (12-17% aastas).

Kuna kostja tasus 17. oktoobril 2003. a 20 599 krooni 11 senti, vähendas hageja selle võrra

menetluses oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista põhivõla 20 599 krooni 11 senti ja viivise 41 198

krooni 22 senti.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt summas 20 599 krooni 11 senti.

Kostja on võlgu maksed 31. detsembri 1998. a, 31. jaanuari 1999. a ja 28. veebruari 1999. a arvete

järgi. Selles osas tasus hageja võla kohtumenetluse jooksul. Ülejäänud osas palus kostja jätta hagi

rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud võlgnevuse olemasolu perioodil 30. septembrist 1998. a

kuni 30. novembrini 1998. a. Viivisenõue on ebamõistlikult suur ja kostja palus seda oluliselt

vähendada. Kostja tagastas auto kohe pärast lepingu lõpetamise teate kättesaamist.

3. Tallinna Linnakohtu 11. juuni 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja 30 599 krooni 11 senti, sellest põhivõlana 20 599 krooni 11 senti ja viivisena 10 000

krooni, samuti 3750 krooni riigilõivu katteks.

Kohus rahuldas hageja nõude tasumata maksete osas 30. septembrist 1998. a kuni 30. novembrini

1998. a eest summas 20 599 krooni 11 senti, sest kostja ei tõendanud maksete tasumist nimetatud

perioodi eest.

Viivisenõue on kohtu arvates aga põhjendamatult suur, mistõttu kohus vähendas viivist ja mõistis

kostjalt viivisena välja 10 000 krooni. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 194 lg 1 mõttes. Hageja väitel tekkis tal kahju pöördumisest inkassoteenust pakkuva äriühingu

poole ja ta on ilma jäänud intressidest. Kohtu hinnangul on hageja väited asjakohatud.

Liisingulepingu p 1.1 kohaselt on graafikujärgse sissemakse hulka arvestatud muu hulgas ka intressid

15% ulatuses. Hageja kulutused inkassoteenust pakkuvale äriühingule ei saa olla viivisenõude

põhjenduseks. Hageja ei tõendanud kostjale võlanõude, sh viivisenõude esitamist pärast võla

sissenõutavaks muutumist alates 1. oktoobrist 1998. a. Jättes viivisenõude mõistliku aja jooksul

esitamata, ei toiminud hageja heas usus. Vaatamata lepingu p-le 7.2, mille kohaselt hilinemisega

tasutud makse puhul kustutatakse eelkõige viivisevõlg ja allesjäävate vahendite arvel maksevõlg,

arvestas hageja kostja poolt 17. oktoobril 2003. a tasutud 20 599 krooni 11 senti maksevõla katteks

perioodi eest 31. detsember 1998. a kuni 28. veebruar 1999. a. Hagi maksevõla ja viivise saamiseks

on esitatud 31. jaanuaril 2003. a, kusjuures viivist on arvestatud kuni hagi esitamiseni.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus muuta linnakohtu otsust

kostjalt väljamõistetud viivise ja kohtukulude osas. Hageja palus kostjalt täiendavalt välja mõista

viivisena 31 398 krooni 22 senti ja kohtukuludena 1500 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-le 5 tuginedes ei korranud apellatsioonikohus

linnakohtu otsuse põhjendusi. Linnakohus vähendas viivist õigesti põhjendusega, et hageja ei ole

kahju olemasolu tõendanud. Kohtul on TsK § 194 lg 1 kohaselt õigus viivist vähendada, kui tasutav

viivis on kreeditori kahjuga võrreldes ülemäära suur. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt

kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda ja kreeditori

tähelepanuväärivat huvi. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu põhjendustega hageja kahju kohta.

Hageja kulutused inkassoteenust pakkuvale äriühingule ei saa olla aluseks kostja viivise vähendamise

taotluse rahuldamata jätmisele. Ka siis, kui hageja poolt inkassofirmale tasutud raha käsitada hageja

kahjuna, on hagetud viivis sellega võrreldes ülemäära suur. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid,

mille alusel võiks teha järeldusi hageja muu tähelepanuvääriva huvi rikkumise kohta. Kuigi

linnakohus leidis otsuses, et hageja ei toiminud heas usus, kui jättis kostjale viivisenõude mõistliku

aja jooksul esitamata, ei olnud see aluseks viivise vähendamisele, nagu hageja apellatsioonkaebuses

väidab. Sellest tulenevalt ei oma apellatsioonkaebuse väited kostjale viivisenõude esitamata jätmise

põhjuste ning hageja toimimise kohta hea usu põhimõttest lähtuvalt viivisenõude lahendamisel

tähtsust ja ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks neid väiteid käsitleda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas

ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt vähendas linnakohus viivist, sest leidis, et hageja ei toiminud heas

usus, jättes kostjale viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata. Hageja vaidlustas selle seisukoha

apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus jättis TsMS § 330 lg-t 6 rikkudes vastamata hageja

apellatsioonkaebuse põhjendusele, et viivise vähendamine sellel alusel ei tulene TsK § 194 lg-st 1.

Ringkonnakohus jättis põhjendamata, miks ei ole õige hageja seisukoht, et kostja kohustuste

rikkumine on käsitatav väikelaenu kasutamisena hageja vahendite arvel. Hageja kandis kostja

võlgnevuse tõttu kaudset majanduslikku kahju ehk saamata jäänud tulu võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 128 lg 4 (või TsK § 222 lg 2) tähenduses, kuna tal jäi saamata kasu, mida ta oleks vastavalt

asjaoludele tõenäoliselt saanud. Väikelaenu tavaliseks intressiks oli perioodil 1998.-1999. a 12-17%

laenujäägilt aastas.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK §-e 193 ja 194, sidudes lepingulise viivise suuruse

põhjendamatult hagejale tekitatud otsese varalise kahju (inkassoteenuse kulud) suurusega ja

vähendades seeläbi viiviseid. Ehkki hageja tõi välja ka kostja tegevusega talle tekitatud muud liiki

kahju (saamata jäänud tulu), ei pööranud kohus sellele tähelepanu. Samuti jättis kohus põhjendamata,

millisel seaduslikul alusel ta on sidunud lepingulised viivised võlausaldajale tekitatud kahjuga.

Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 asunud seisukohale, et TsK § 193 lg-ga 2 ei

ole vastuolus viivise kokkulepe, mille järgi ületab viivis ilmselt tekkinud kahju. Viivis on oma

olemuselt sanktsiooniline ning asjaolusid arvestades võib viivis olla ka ebaproportsionaalselt kõrge.

Ringkonnakohus ei vastanud hageja viidetele senise kohtupraktika kohta viiviste väljamõistmise osas

ja õiguskindluse säilimise kohta. Hageja viivisenõue oli hagiavalduse esitamise seisuga oluliselt

suurem kui 41 198 krooni 22 senti, kuid hageja vähendas seda põhivõlgnevusega samale suurusele.

Viivise väljamõistmine põhivõlaga võrdses summas on kooskõlas senise kohtupraktikaga.

Õiguskindluse säilimise seisukohalt on tähtis, et kohtud ei kasutaks viivise vähendamise õigust

alusetult. Vastasel juhul võib halveneda üldine lepinguliste kohustuste täitmise õiguskultuur.

Ringkonnakohus ei saatnud hagejale TsMS § 315 lg-t 1 rikkudes kostja kirjalikku vastust

apellatsioonkaebusele, millega ta ei andnud hagejale võimalust vastata kostja seisukohtadele ja

põhjendustele.

7. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud.

8. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kaebuse põhjenduste juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus TsMS § 363 p-

de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Asja lahendamiseks on olulised järgmised kindlaks tehtud asjaolud:

hageja ja kostja sõlmisid 1. aprillil 1997. a liisingulepingu sõiduauto liisimiseks;

kostja jättis tasumata lepingujärgsed maksed ajavahemikus 30. septembrist 1998. a kuni

28. veebruarini 1999. a;

hageja lõpetas liisingulepingu kostja rikkumise tõttu;

hageja palus kohtul välja mõista võlgnetavad lepingujärgsed liisingumaksed (41 198 krooni 22 senti)

ja viivise samas ulatuses;

kuna kostja tasus menetluses osaliselt põhivõla, vähendas hageja samas ulatuses põhivõlanõuet (20

599 kroonile 11 sendile), jättes muutmata esialgse viivisenõude;

kostja ei ole menetluses hageja viivise arvestusele vastu vaielnud, kuid taotles viivise alandamist;

kohus mõistis kostjalt välja põhivõla nõutud ulatuses, kuid vähendas viivist 10 000 kroonile.

11. Asja lahendamisel tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 kohaselt kohaldada

tsiviilkoodeksit, kuna liisinguleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne 1. juulit 2002. a. See kehtib

vaatamata sellele, kas hageja arvestas lepingu järgi viivist ka aja eest pärast 1. juulit 2002. a.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli vaatamata liisingulepingu lõpetamisele ja auto

tagastamisele hagejale liisingulepingu järgi võlgu liisingumaksed ja et hageja arvestas maksetelt

viivist vastavalt lepingule. Vaieldav on vaid see, kas kohtutel oli õigus mõista hagejale viivis välja

nõutud 41 198 krooni 22 sendi asemel 10 000 krooni ulatuses.

13. Viivis on TsK § 191 järgi leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse

mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv

võimaldab lepingupooltel kohustuse rikkumise juhuks juba eelnevalt kokku leppida sanktsiooni.

Leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest

tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Viivis on

leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina

põhivõlalt (intressina). Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli

liisingulepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,25% päevas (lepingu p 7). Ka ei ole kostja väitnud,

et ta rikkumise eest ei vastuta (TsK § 191 lg 3). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega

ole vaidluse all.

14. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei

saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine.

Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust

täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305). Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse

leppetrahvinõude sissenõudmisel ei ole aga siiski piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb

võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (kuni 1. juulini 2002. a kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 108). Seda väljendab ka TsK § 194 lg 1 järgne kohtu võimalus

tasumisele kuuluvat leppetrahvi vähendada, kui see on võlausaldaja kahjuga võrreldes ülemäära suur.

Sama sätte järgi tuleb leppetrahvi vähendamisel arvesse võtta võlgniku poolt kohustuse täitmise

ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ning võlausaldaja varalist ja muud tähelepanuväärivat

huvi.

15. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Sellisele seisukohale on

Riigikohus asunud näiteks 13. märtsi 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-97 (RT III 1997, 11,

119) ja 16. aprilli 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-01 (RT III 2001, 33, 349).

16. Leppetrahvi alandamine on kolleegiumi arvates kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb

võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda

esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle

proportsionaalsust. Sellist seisukohta on Riigikohus väljendanud ka mitmetes otsustes, näiteks

1. novembri 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-99 (RT III 1999, 29, 284) ja 29. märtsi 2001. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-01 (RT III 2001, 12, 130).

17. Kolleegium ei nõustu seega hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei oleks pidanud hageja

viivisenõuet talle tekkinud kahjuga võrdlema. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks

kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise

lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning hageja ei ole

seda ka väitnud.

Kolleegium märgib aga lisaks, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja

kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi eesmärgiks

on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma

kohustuse täitmisele. See tuleneb nii TsK § 190 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi tagatiseesmärgist kui

TsK § 193 lg 2 järgsest võimalusest leppida leppetrahv kokku ka üksnes sanktsioonilisena, s.t

sõltumata tegelikust kahjust. Leppetrahvi vähendamisel tuleb TsK § 194 lg 1 järgi arvesse võtta ka

võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat

võlausaldaja huvi. Sellele on viidatud ka näiteks Riigikohtu 20. jaanuari 1998. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-1-98 (RT III 1998, 5, 44). Seega ei õigusta ainuüksi kahju puudumine võlausaldajal alati

leppetrahvinõude rahuldamata jätmist. Küll võib kahju puudumine olla aluseks leppetrahvi

vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega. Kahju puudumine või selle olemasolu leppetrahviga võrreldes oluliselt väiksemas

ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab

leppetrahvi tagatisfunktsioon, s.t võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea

mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.

18. Viivise vähendamise ulatust ei ole võimalik summaliselt täpselt piiritleda, kuna see sõltub

paljuski kohustuse täitmisega viivitamise asjaoludest. Siiski ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul

põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude

seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231). Samuti on kolleegium arvamusel, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik

nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab

võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise

juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu täitmishuvi olemasolu.

Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest tulenevalt reeglina välistatud.

19. Kolleegiumi arvates on kohtud viivise vähendamisel eksinud TsK § 194 lg 1 ja TsMS § 91 lg 1

vastu, jagades poolte vahel ebaõigesti tõendamiskoormise. Kohtud on küll TsK § 194 lg 1 järgi

võrrelnud viivise suurust võlausaldajale tekkinud kahjuga, kuid lähtunud viivist vähendades sellest, et

hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu seoses kohustuse rikkumisega. Kuna viivise vähendamist

taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 järgi tõendada, et viivise suurus on

ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud.

Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei

suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise

alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg

(vt otsuse p 18). Seejuures tuleb lähtuda põhivõla suurusest viivise arvestamise ajal. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb eelnevaga arvestada.

20. Kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahendist peavad nähtuma ja

kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat

viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema

ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks

tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega

majanduskäibes. Seega on kõrgema astme kohtul võimalik viivise vähendamise seaduslikkust

kontrollides hinnata vähendamise põhjenduste aktsepteeritavust ja summa osas diskretsiooni piiridest

kinnipidamist.

21. Kolleegiumi arvates on ebaõiged ka kohtute põhjendused viivise alandamise põhjuste kohta.

Kohtud ei ole viivise vähendamisel lugenud hageja kahjuks seda, et kostja on hageja arvates

kasutanud võlgnetavat raha hageja arvel väikelaenuna. Põhjendusena on kohtud esitanud asjaolu, et

liisingulepingujärgse sissemakse hulka olid arvestatud ka intressid 15% ulatuses. Kolleegium sellega

ei nõustu. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna,

mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Hageja

väitis sisuliselt, et kui kostja oleks liisingumaksed õigeaegselt tasunud, oleks ta võinud seda raha

kasutades teenida intresse, mis olnuks märksa suuremad kostjalt väljamõistetud viivisest.

Kolleegiumi arvates on selline arvestus iseenesest põhjendatud ja käsitatav TsK § 222 lg 2 järgse

saamata jäänud tulu nõudena. Liisinguintressi suurus ja selle sisaldumine liisingumakses ei oma

liisingumakse viivitamisest tuleneva viivise arvestamisel kolleegiumi arvates tähendust, kuna viivist

arvestatakse kogu võlgnetavalt summalt (liisingumaksetelt), sh intressilt. Viivise suuruse võrdlemise

kohustus näiteks pangaintressidega järeldub ka Riigikohtu 4. oktoobri 1994. a otsusest tsiviilasjas nr

III-2/1-36/94.

22. Kolleegium ei nõustu kohtutega ka selles, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud

kulud ei ole vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse

rikkumisega. Kahjuna mõistetakse TsK § 222 lg 2 järgi ka võlausaldaja tehtud kulutusi. Kui

inkassoteenuse kasutamine oli asjaolusid arvestades mõistlik, on sellest tulenevad mõistlikud kulud

käsitatavad võlausaldaja kahjuna ning neid kulusid saab võrdlevalt arvestada viivise vähendamisel.

23. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus jättis vastamata tema apellatsioonkaebuse

põhjendusele, et viivise vähendamine viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata jätmise tõttu ei

tulene TsK § 194 lg-st 1. Kuna ringkonnakohus leidis, et linnakohus ei vähendanud viivist sel

põhjusel, ei pidanud ta hageja väidet rohkem käsitlema. Kolleegium märgib aga seejuures, et

linnakohtu otsuses välja toodud asjaolusid saab viivise vähendamisel põhimõtteliselt arvestada.

Viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja

kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks

kahjuhüvitise vähendamisele. Kolleegiumi arvates saab seda arvestada ka tekitatud kahju võrdlemisel

viivisenõude suurusega, et kaaluda viivise alandamist TsK § 194 järgi.

24. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium, et eelnimetatud põhimõtted kehtivad

üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel

VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Erinevalt tsiviilkoodeksi regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse

järgi leppetrahvi alaliik, vaid seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 (RT III 2004,

33, 350)). See peaks kinnitama viivisenõude kompensatsioonilist iseloomu, mida kohtul tuleb

arvestada ka viivise vähendamisel põhjusel, et viivis on kokku lepitud seaduses sätestatust suuremas

ulatuses. Kui ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõue on kokku lepitud

tüüptingimustes, toob see erinevalt VÕS § 113 lg-st 8 ja §-st 162 kaasa kokkuleppe tühisuse ja

võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Majandustehingutest

tulenevate viivisenõuete lahendamisel tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29. juuni

2000. a direktiiviga nr 2000/35/EÜ äritehingutes hilinenud maksmisega võitlemise kohta.

Liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate kahju- ja viivisenõuete hindamisel tuleb arvestada ka VÕS

§-ga 367, eriti selle lõikega 3 liisinguandja rahaliste nõuete esitamisel liisinguandjale jääva

liisingueseme väärtuse arvessevõtmise kohta.

25. Õige on hageja väide, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole ringkonnakohus edastanud hagejale

kostja vastust apellatsioonkaebusele, millega ringkonnakohus rikkus TsMS § 315 lg-s 1 sätestatut.

Siiski ei anna ainuüksi see rikkumine alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja ei ole

põhjendanud, et vastuse edastamisel olnuks tal võimalik esitada täiendavaid asjaolusid või tõendeid,

mis võinuks mõjutada ringkonnakohut otsuse tegemisel, ega esitanud muid põhjendusi, mille järgi

tema kohtumenetluses osalemise õigust oleks seeläbi oluliselt piiratud. Sarnasele seisukohale asus

Riigikohus apellatsioonkaebuse vastuse edastamata jätmise tagajärgede osas ka 3. detsembri 2002. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-02 (RT III 2003, 1, 9).

26. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et hageja palus apellatsioonkaebuses

mõista kostjalt välja viivisena 31 398 krooni 22 senti. Linnakohtus palus hageja kostjalt välja mõista

viivisena 41 198 krooni 22 senti, millest kohus mõistis kostjalt välja 10 000 krooni. Seega nõuab

hageja ringkonnakohtus viivist 200 krooni võrra rohkem. Samas ei nähtu ei ringkonnakohtu otsusest

ega apellatsioonkaebusest, et hageja oleks viivisenõuet vastavalt TsMS § 319 lg-le 2 suurendanud ega

esitanud vastavat täiendavat viivisearvestust.

P. Jerofejev, V. Kõve, J. Luik