3-2-1-9-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-9-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev, H. Jõks, V. Kõve,

L. Laarmaa, J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi

hagi Toomas Liivaku vastu töölepingu puudumise ja hüvitise

maksmata jätmise õiguse tunnustamiseks ning Toomas

Liivaku hagi Mittetulundusühing Tartu Ülikooli

Akadeemiline Spordiklubi vastu töösuhte tunnustamiseks ja

hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-276/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Liivaku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi

lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Lõhmus-Ein ja seaduslik

esindaja E. Lill ning T. Liivaku lepinguline esindaja

vandeadvokaat C. Soosaar

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada T. Liivakule kassatsioonkaebuselt 5. novembril

2004. a tasutud kautsjon, 720 (seitsesada kakskümmend)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi (edaspidi spordiklubi) esitas

30. detsembril 2003. a Toomas Liivaku vastu hagi, milles palus tunnustada, et T. Liivak ja spordiklubi

ei ole sõlminud töölepingut ning spordiklubi ei pea maksma pooltevahelise lepingu lõpetamisel

T. Liivakule hüvitist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. juunil 2002. a stipendiumilepingu tähtajaga kolm aastat.

Hageja teatas 14. mail 2003. a kostjale lepingu lõpetamisest 29. maist 2003. a. Teatise kohaselt ei ole

T. Liivak teinud kõike endast olenevat selleks, et korvpallimeeskond Rock esineks hästi võistlustel

ning seetõttu ei pea spordiklubi võimalikuks talle jätkuvalt stipendiumi maksta. 16. juunil 2003. a

esitas T. Liivak töövaidluskomisjonile avalduse, paludes tunnistada 27. juuni 2002. a

stipendiumileping töölepinguks ning mõista välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töövaidluskomisjon rahuldas 27. novembri 2003. a otsusega

avalduse osaliselt, lugedes poolte vahel sõlmitud lepingu töölepinguks, ja mõistis spordiklubilt

T. Liivaku kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu summas 72 000 krooni.

Hageja leidis, et stipendiumileping on töölepingu seaduse (TLS) § 7 p 11 järgi muu tsiviilõiguslik

leping, millele töölepinguseadus ei laiene. Lepingu eesmärgiks oli sportlastele materiaalsete

võimaluste loomine sportimiseks, enda arendamiseks ja heade tulemuste saavutamiseks. Stipendiumi

maksmine tulenes hageja kui mittetulundusühingu eesmärkidest tegutseda avalikes huvides,

arendades ja toetades sporditegevust. Lepinguga ei tasustatud tööprotsessi. Spordiklubi ei saanud

sportlase tegevuse tulemusena kasumit. T. Liivakule ei makstud tasu aja- ega tükitöö alusel ning

stipendiumilt ei makstud sotsiaal- ega tulumaksu. Sportlane ei kuulunud tööandja poolt Haigekassale

esitatavate töötajate nimekirja ning talle ei väljastatud haigekassakaarti. Stipendiumi maksti lepingu

kehtivuse ajal sõltumata sellest, kas sportlane sai oma tervislikust seisundist tulenevalt mängida või

mitte või kui palju ta võistluste ajal väljakul viibis. Spordiklubi ei määranud kindlaks töö tegemise

aega, kohta ega viisi. T. Liivak ei olnud arvatud spordiklubi töötajate hulka ega allunud spordiklubi

töösisekorrale. T. Liivaku tööraamat ei olnud spordiklubi käes. Hagiavalduse kohaselt on T. Liivaku

nõue stipendiumilepingu tunnistamiseks töölepinguks aegunud. Kostja sai oma väidetavate õiguste

rikkumisest teada hiljemalt 2002. a augustis ning oleks pidanud pöörduma töövaidluskomisjoni

hiljemalt 2002. a detsembris. Kostja esitas avalduse töövaidluskomisjonile alles 2003. a juunis.

2. Vastuses spordiklubi hagiavaldusele vaidles T. Liivak sellele vastu ning leidis, et spordiseaduse

kohaselt ei ole välistatud sportlastega muude lepingute, sh töölepingute sõlmimine. T. Liivak on

elukutseline sportlane, kelle jaoks on korvpalli mängimise eesmärk elatise teenimine. Pooltevaheline

leping vastab töölepingu tunnustele. Kostja nõue ei ole aegunud. Aegumist arvestatakse hetkest, mil

pooltevaheline leping lõpetati.

3. 30. detsembril 2003. a esitas T. Liivak hagi spordiklubi vastu pooltevahelise stipendiumilepingu

töölepinguks tunnistamiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks

kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt lõpetas spordiklubi T. Liivakuga stipendiumilepingu ebaseaduslikult. Töö

tulemuse hindamisel tuli arvesse võtta meeskonna kui terviku panust. Lepingus ei ole määratud

täpseid individuaalseid kriteeriume, mille täitmist mängijalt oodati. Kuna korvpallimeeskond

saavutas Eesti meistrivõistlustel kolmanda koha ning selle tulemuse eest oli ette nähtud preemia, siis

ei saa ette heita lepingu rikkumist. Kuigi T. Liivak ei saanud haiguse tõttu osaleda kõikidel

treeningutel ja mängudel, saavutas meeskond premeeritava tulemuse. Seega on T. Liivak kõik oma

kohustused täitnud ja aidanud kaasa korvpallimeeskonna hea tulemuse saavutamisele.

Töövaidluskomisjoni 27. novembri 2003. a otsust pidas T. Liivak põhjendatuks, kuid leidis, et töötasu

arvestamisel on kasutatud vale metoodikat, sest pooled olid tasu kokku leppinud netosummas.

T. Liivak leidis, et vaidlusalune leping vastab töölepingu tunnustele. Pooled olid kokku leppinud

tehtavas töös, töötasus, tööajas ja -kohas. T. Liivaku tööülesanneteks oli osalemine treeningutel ja

võistlustel, stipendiumi määraja pidi sportlasele tagama treeningusaali kasutamise võimaluse, töötasu

maksti igakuiselt lepingu lisas märgitud korras ning töö tegemise asukohana saab käsitada osalemist

kõigil võistlustel ja treeningutel vastavalt kehtestatud võistluskalendrile ning päevakavadele.

T. Liivak võis mängida teises meeskonnas ainult spordiklubi nõusolekul, seega ei andnud leping

sportlasele otsustamisvabadust. Stipendiumilepingu sõlmimise tingisid tulumaksuseadus ja

sotsiaalmaksuseadus.

4. Vastuses T. Liivaku hagiavaldusele vaidles spordiklubi sellele vastu ja leidis, et pooled ei sõlminud

töölepingut. T. Liivaku hagi on põhjendamatu. Juhul, kui kohus leiab, et pooled sõlmisid töölepingu,

tuleb lepingus sisalduvaid tasusid käsitada brutosummadena.

5. Tartu Maakohus rahuldas 26. mai 2004. a otsusega spordiklubi hagi ja tunnustas, et T. Liivak ja

spordiklubi ei olnud sõlminud töölepingut ning et spordiklubil oli õigus mitte maksta T. Liivakule

hüvitist. Maakohus jättis rahuldamata T. Liivaku hagi stipendiumilepingu töölepinguks

tunnistamiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu

keskmise palga ulatuses.

Maakohus luges tõendatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Töölepingu olemasolu eeldab, et

tööandja juhib ja kontrollib tööprotsessi ning töötaja on allutatud tööandja korraldustele ja

töösisekorrale. Spordiklubi ei kontrollinud sportlaste treeningutel käimist ja seda, kas neid üldse läbi

viidi. Stipendiumilepinguga ei tasustatud treeningprotsessis osalemist, vaid võistlemist. Sportlane ja

treener olid sõlminud lepingu, milles sätestati leppetrahvid treeningule põhjuseta hilinemise või sealt

puudumise eest. Tõendatud pole, et treener tegutses nimetatud lepingute sõlmimisel spordiklubi

esindajana. Spordiklubi ei määranud kindlaks treeningu aega, kohta ega viisi ning sportlased ei olnud

allutatud spordiklubi korraldustele ja töösisekorrale. Lepingu kohaselt tuli stipendiaadile tagada

treeningusaali kasutamine vastavalt kehtestatud graafikule ja päevakavadele. Eeltoodu ei muuda aga

pooltevahelist lepingut töölepinguks, sest samal moel kasutasid treeningusaali ka üliõpilased ning

harrastussportlased. Samuti ei olnud lepingus määratud, et treeningud peavad toimuma just

spordiklubi pakutud kohas. Nähtuvalt poolte ja tunnistajate seletustest mõjutab võistlustel saadud

tulemus sponsoritelt edaspidi saadavate toetuste suurust ning lisaks sellele on sponsorlepingutes

kokku lepitud lisatoetused. Seega saab spordiklubi võistkonna hea esinemise puhul tulu. Kogu saadud

sissetulek jagatakse aga stipendiumitena sportlastele ning spordiklubi ei saa võistkonna hea esinemise

puhul otsest tulu või kasumit. T. Liivak ei olnud arvatud spordiklubi töötajate koosseisu ja tema eest

ei makstud sotsiaal- ega tulumaksu. Tasu maksmine igakuiselt ja tagantjärele ei viita töölepingule.

Pooled võivad kokku leppida igasuguses stipendiumi maksmise viisis ning ükski seadus ei sätesta, et

kogu summa tuleb stipendiaadile maksta korraga. Töösuhtele pole iseloomulik tasu saamine töötaja

haiguse ajal, samas maksti stipendiumi ka siis, kui sportlane ei osalenud treeningutel ja võistlustel

haiguse või vigastuse tõttu. Asjaolule, et pooled ei soovinud sõlmida töölepingut, viitab ka see, et

stipendiumilepingu kohaselt on stipendiaadil õigus lepingu kehtivuse perioodil minna mängima

välisklubisse. Vaidlusalune leping ei sisalda TLS § 26 lg-s 1 nimetatud kokkuleppeid tööaja, töö

tegemise asukoha, töö keerukuse astme ega tööle asumise aja kohta.

Kuna pooled ei olnud sõlminud töölepingut, ei võtnud kohus seisukohta T. Liivaku nõude aegumise

ja kostja esitatud palga arvestuse kohta.

6. T. Liivak esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse täies ulatuses

tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta spordiklubi hagi rahuldamata ja rahuldada T. Liivaku

hagi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. oktoobril 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja lähtudes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5, ei korranud oma otsuses maakohtu

põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et spordiklubi ei määranud kindlaks treeningute toimumise

aega, kohta ega viisi ning sportlased ei olnud allutatud spordiklubi korraldustele ja sisekorrale. See, et

treener andis korraldusi ning määras kindlaks treeningute aja ja koha, ei tähenda, et treener tegutses

spordiklubi nimel. Stipendiumilepingust nähtuvalt oli lepingu eesmärgiks tipptulemuste saavutamine

sportlikus konkurentsis ning selles olid kindlaks määratud spordiklubi ja sportlase kohustused. Kuna

ka treeneril olid spordiklubi ees kohustused, siis oli ta huvitatud, et sportlased võtaksid treeningutest

osa, et saavutada paremaid tulemusi. Maakohus hindas siinkohal tõendeid (sh tunnistaja T. Lusti

ütlusi) nõuetekohaselt. Treener võis teha sportlasele suulise noomituse, kuid see ei tähenda, et poolte

vahel oleks töölepinguline suhe. Stipendiumilepingu kohaselt oli stipendiaat kohustatud osalema

korvpallimeeskonna Rock kõikidel treeningutel ja võistlustel (lepingu p 2.1.1). Sellest ei saa aga

järeldada, et T. Liivak oli kohustatud kasutama treeninguteks vaid treeningusaali, mille kasutamise

eest tasus spordiklubi. Välistada ei saa, et sportlane kasutas treeninguteks ka muid spordirajatisi.

Maakohus järeldas õigesti, et spordiklubi ei saa korvpallivõistkonna hea esinemise korral tulu või

kasumit. Võistkonna tulemuslik esinemine on eelduseks sponsoritelt suuremate sponsorsummade

saamiseks ja seega on ka suuremad võimalused seda sportlastele jaotada. Spordiklubi on

mittetulundusühing ning tema põhikirjaliseks eesmärgiks on spordi edendamine, mitte majandusliku

kasu saamine. Kuigi lepingu p 2.1.6 kohaselt ei võinud T. Liivak ilma spordiklubi nõusolekuta

mängida korvpalli mõne teise tiitli- või suurvõistlustel osaleva või mitteosaleva korvpallimeeskonna

koosseisus, ei muuda see stipendiumilepingut töölepinguks. Sportlasel ei olnud keeldu töötamiseks

töö- või mõne muu lepingu alusel. Maakohus leidis õigesti, et stipendiumilepingus polnud kokkulepet

tehtava töö ja selle keerukusastme kohta. See, millal toimuvad treeningud, kui palju neid toimub ja

kuidas neid läbi viiakse, kujunes treeningute läbiviimise käigus. Sportlase kohustust osaleda

treeningutel ja võistlustel ei saa lugeda kokkuleppeks töö keerukusastme kohta. Samuti ei olnud

lepingus kindlaks määratud treeninguteks ja võistlusteks ettenähtud aega ning T. Liivakule makstava

stipendiumi suurus ei sõltunud sellest, kuidas ja kas ta treeningutel osales või kui suure panuse ta

võistkonna heaks andis. Kuigi korvpalli mängimise eest saadav tasu oli sportlasele peamiseks

elatusallikaks, ei ole ka see asjaolu õigussuhte määratlemisel oluline. Ringkonnakohtu arvates

kinnitas eeltoodu, et stipendiumilepingus puuduvad TLS § 26 lg-s 1 sätestatud töölepingu

kohustuslikud tingimused.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub T. Liivak tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonikohus kohaldas vääralt TLS § 8 ja § 26 lg-t 1 ning pole piisava põhjalikkusega

analüüsinud pooltevahelist lepingut. Seetõttu ei ole kohtuotsus ka TsMS § 227 lg 1 kohaselt

põhjendatud.

Ringkonnakohus tõlgendas pooltevahelist lepingut vääralt, kui leidis, et sponsorlepingutest tekkinud

kogu tulu jaotati sportlaste vahel ja spordiklubi stipendiaadi tegevusest kasu ei saanud. Samuti

tõlgendas kohus ebaõigesti lepingu p 2.1.6, kui leidis, et see ei muuda pooltevahelist lepingut

töölepinguks. Nimetatud punktis sätestatu piirab oluliselt sportlase tegutsemisvabadust ning viitab

sellele, et sportlane oli allutatud spordiklubi direktsioonivõimule. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu

viide sellele, et sportlasel ei olnud keelatud töötada töö- või mõne muu lepingu alusel, sest kassaator

on elukutseline sportlane ja korvpalli mängimine on tema põhiliseks tegevusalaks. Oluline on, et

spordiklubi on korraldanud ja organiseerinud meeskonna tööd. Samuti on spordiklubi võtnud endale

lepingu p 2.2.5 järgi kohustuse tagada sportlasele treeningusaali kasutamise võimalus ja varustada

teda vajaliku spordiinventariga. Lepingu p-des 1 ja 2.1.1 on kokkulepe tehtava töö kohta, p-s 2.2.5

kokkulepe tööaja kohta, lepingu lisa 1 sätestab tasumise korra ja lepingu p-dest 2.1.1 ja 2.2.5 tuleneb

kokkulepe töö tegemise asukoha kohta. Lepingus oli lisaks sätestatud tähtaeg, mis ei ole seotud mingi

konkreetse tulemuse saavutamisega. Kassaator leiab, et pooltevahelise lepingu tingimused kogumis

sarnanevad kõige rohkem töölepingule. Professionaalse sportlase tegevust tuleks käsitada

töötamisena.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles spordiklubi sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud.

10. Asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid

põhimõttelist laadi eriarvamused selles, kas spordiseaduse alusel sõlmitud lepingule kohalduvad

töölepingu seaduse sätted ja kas sellise lepingu lõpetamise eest hüvitise maksmine on kooskõlas

sportlasega sõlmitud lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kolleegium otsustas 4. aprilli 2005. a

määrusega lükata asja arutamine edasi ja anda asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

11. Riigikohtu istungil jäi T. Liivaku esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning spordiklubi

esindajad jäid vastuses esitatud vastuväidete juurde. Spordiklubi lepinguline esindaja palus

T. Liivakult välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks 3 068 krooni.

T. Liivaku esindaja palus spordiklubilt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude

katteks 3 540 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

13. Pooled vaidlevad nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Kohtud on hinnanud vaidlusaluse

õigussuhte vastavust töösuhtele ja leidnud, et 27. juuni 2002. a stipendiumileping ei ole tööleping

ning asjas ei ole seega kohaldatavad töölepingu seaduse sätted. Kohtute järeldus põhineb vaidlusaluse

lepingu analüüsil, mille järgi kaaluti alljärgnevaid asjaolusid: kes korraldab ja juhib lepingu kohaselt

tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub

töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud

organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale.

14. Sportlase spordis osalemise alused sätestatakse spordiseaduses. Selle seaduse § 13 lg 2 kohaselt

võib sportlane sõlmida spordiorganisatsiooni või muu ühingu, riigi- või kohaliku omavalitsuse

asutuse või äriühinguga lepingu, milles määratakse kindlaks poolte vastastikused õigused ja

kohustused seoses sportlase osalemisega sportlikus tegevuses. Seadus võimaldab seega sportlastega

eri liiki lepingute sõlmimist, kuid samas ei reguleerita ka nende tegevusega seonduvaid lepingulisi

suhteid lähemalt. Kolleegium leiab, et seaduse eesmärgiks on lähtuvalt asjaoludest võimaldada

sportlase õigustes ja kohustustes kokku leppida mis tahes tsiviilõiguslikus lepingus, sh töölepingus.

15. Töölepingu seaduse § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt

töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub

maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse

või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Käesoleva otsuse p-s 13 esitatud kriteeriume, mille alusel

toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhtele ning millele kohtud on tuginenud, tuleb vaadelda

kogumis. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja

tööandja vahelist sõltuvussuhet ! millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale

ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja

sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest.

16. Kontrollimaks vaidlusaluse õigussuhte vastavust töösuhtele, tuli ringkonnakohtul välja selgitada

lepingutingimused ja tõlgendada pooltevahelist lepingut ning hinnata, kas spordiklubi ja T. Liivaku

vahel kokkulepitud tingimused on töölepingule olemuslikud või mitte. Kolleegium möönab, et poolte

tahte väljaselgitamist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel raskendab nende omavahelise suhte

pealiskaudne määratlemine. Eeltoodu on põhjustanud pika vaidluse, mille lahendamise teeb

keerukaks ka asjaolu, et tänapäevaseid turumajandusliku iseloomuga spordisuhteid tuleb hinnata

1992. aastal vastuvõetud töölepingu seaduse sätete alusel.

Toimiku materjalide kohaselt olid õigussuhted spordiklubi, sportlase ja peatreeneri vahel reguleeritud

erinevate dokumentidega ning nendevaheliste seoste tõttu ei saanud neid lepinguid vaadelda lahus.

Nii reguleeriti spordiklubi ja peatreeneri vahelisi suhteid 4. juuli 2002. a lepinguga

(töövaidluskomisjoni tlk 57!59) ning peatreeneri suhteid sportlasega treeningute ja võistluste

läbiviimisel 3. märtsi 2003. a lepinguga (tlk 50!52). Peatreeneri ja sportlase vahelise lepingu järgi

oli selle lepingu eelduseks spordiklubi ja peatreeneri vahelise kehtiva stipendiumilepingu ning

spordiklubi ja sportlase vahelise kehtiva stipendiumilepingu olemasolu. Ringkonnakohus jättis

tähelepanuta, et pooltevahelise suhte määratlemisel ei piisa ainuüksi spordiklubi ja sportlase vahelise

lepingu analüüsist, vaid lähtuda tuli nimetatud lepingutel põhinenud suhete kompleksist. Eeltoodu

alusel nõustub kolleegium kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg-s 1

sätestatud nõuetele.

17. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et peatreeneri kaudu ei olnud spordiklubi

seotud sportlase treeningute ja võistluste läbiviimise ja korraldamisega. Kuigi sportlase tegevust

korraldas ja juhtis vahetult peatreener, puudub alus käsitada peatreenerit kõrvalseisva kolmanda

isikuna, kes tegutseb sõltumatult spordiklubist. Lepinguliste suhete kaudu oli spordiklubi seotud

sportlase treeningute ja võistluste läbiviimisega ning viimane oli seeläbi allutatud spordiklubi

juhtimisele ja kontrollile, samuti määras spordiklubi sportlase tegevuse sisu. Spordiklubi ja sportlase,

sportlase ja peatreeneri ning peatreeneri ja spordiklubi vahelistest lepingutest nähtub, et spordiklubi

andis sportlasele kohustuslikke juhiseid tema tegevuse kohta ning kontrollis nende täitmist.

Eeltoodule viitavad spordiklubi ja sportlase vahelise lepingu p 2.1.1 koosmõjus spordiklubi ja

peatreeneri vahelise lepingu p-dega 2.1.1 ja 2.1.2 ning peatreeneri ja sportlase vahelise lepingu p-

dega 2.1, 2.2 ja 3.2. Samuti tuleneb viidatud lepingupunktidest, et pooltevaheline leping ei olnud

orienteeritud pelgalt sportase tulemuslikkusele võistlustel, vaid sellega korraldati ka spordiklubi ja

sportlase vahelisi suhteid võistlustel hea tulemuse saavutamise eesmärgil toimuvas treeningprotsessis.

Sportlane ei võlgnenud spordiklubile töö tulemusena mitte ainult head esinemist spordivõistlustel,

vaid kohustus ka osalema treeningutel vastavalt spordiklubiga kokkulepitud tingimustele. Kuna

peatreeneri ülesandeks oli eelkõige korvpallimeeskonna treeningute ja võistlustegevuse juhtimine

ning korraldamine, siis esitas sportlastele nõudmised treeningute aja, kordade ja koha suhtes

peatreener, kelle kaudu määras tehtava töö aja ja koha spordiklubi. Eeltoodud järeldus tuleneb

spordiklubi ja treeneri vahelise lepingu p-st 2.2.6 ning samuti spordiklubi ja sportlase vahelise

lepingu p-st 2.2.5. Lisaks viidatud lepingute punktidele tuleb sportlase spordiklubist sõltuvuse määra

tuvastamisel hinnata ka pooltevahelise lepingu p 2.1.6 sisu. Selle punkti kohaselt kohustus sportlane

mitte mängima korvpalli mõne teise tiitli- või suurvõistlustel osaleva või mitteosaleva

korvpallimeeskonna koosseisus ilma stipendiumi määraja nõusolekuta.

18. Vaatamata sellele, et vaidlusaluses õigussuhtes võib esineda ka tunnuseid, mis pole töösuhtele

üldjuhul iseloomulikud, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kaaluda pooltevahelise suhte

asjaolusid ning arvestada lepingu olemuse määratlemisel ka TLS §-s 8 sätestatuga. Selle sätte

kohaselt loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja

ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega, kui on ilmne,

et vaidlusalune leping ei ole tööleping, siis sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et

pooled ei sõlminud töölepingut. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui

mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole

võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb

poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks.

19. Spordiklubi on palunud tunnustada tema õigust mitte maksta T. Liivakule pooltevahelise lepingu

lõpetamise eest hüvitist. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline leping on olemuselt

tööleping ja nõue ei ole aegunud, tuleb kohtul hinnata, kas töölepingu lõpetamine oli seaduslik ja kas

lähtuvalt sellest on hageja nõue põhjendatud.

Lepingu lõpetamise seaduslikkust ja sportlase õigust hüvitisele tuleb T. Liivaku hagi alusel hinnata ka

juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et pooled ei sõlminud töölepingut.

20. Kassaatori T. Liivaku kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 3 540 krooni ja vastustaja

spordiklubi kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 3 068 krooni hüvitamine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel.

A. Kull, P. Jerofejev, H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu