3-2-1-3-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-3-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev, H. Jõks, V. Kõve,

L. Laarmaa, J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi

hagi Andrus Renteri vastu töölepingu puudumise ja hüvitise

maksmata jätmise õiguse tunnustamiseks ning Andrus

Renteri hagi Mittetulundusühing Tartu Ülikooli

Akadeemiline Spordiklubi vastu töösuhte tunnustamiseks ja

hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-277/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrus Renteri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi

lepinguline esindaja vandeadvokaat K. Lõhmus-Ein ja seaduslik

esindaja E. Lill ning A. Renteri lepinguline esindaja

vandeadvokaat C. Soosaar

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2004. a otsus ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A. Renterile kassatsioonkaebuselt 1. novembril

2004. a tasutud kautsjon, 600 (kuussada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi (edaspidi spordiklubi) esitas

30. detsembril 2003. a Andrus Renteri vastu hagi, milles palus tunnustada, et A. Renter ja spordiklubi

ei ole sõlminud töölepingut ning spordiklubi ei pea maksma pooltevahelise lepingu lõpetamisel

A. Renterile hüvitist. Samuti palus spordiklubi kohaldada A. Renteri nõuetele aegumist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. juunil 2002. a stipendiumilepingu tähtajaga kolm aastat.

Hageja teatas 14. mail 2003. a kostjale lepingu lõpetamisest 29. maist 2003. a. Teatise kohaselt ei ole

A. Renter teinud kõike endast olenevat selleks, et korvpallimeeskond Rock esineks hästi võistlustel,

ning seetõttu ei pea spordiklubi võimalikuks talle jätkuvalt stipendiumi maksta. 29. septembril

2003. a esitas A. Renter töövaidluskomisjonile avalduse, paludes tunnistada 27. juuni 2002. a

stipendiumileping töölepinguks ning mõista välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töövaidluskomisjon rahuldas 27. novembri 2003. a otsusega

avalduse osaliselt, lugedes poolte vahel sõlmitud lepingu töölepinguks, ja mõistis spordiklubilt

A. Renteri kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu summas 60 000 krooni.

Hageja leidis, et stipendiumileping on töölepingu seaduse (TLS) § 7 p 11 järgi muu tsiviilõiguslik

leping, millele töölepinguseadus ei laiene. Lepingu eesmärgiks oli sportlastele materiaalsete

võimaluste loomine sportimiseks, enda arendamiseks ja heade tulemuste saavutamiseks. Stipendiumi

maksmine tulenes hageja kui mittetulundusühingu eesmärkidest tegutseda avalikes huvides,

arendades ja toetades sporditegevust. Lepinguga ei tasustatud tööprotsessi. Spordiklubi ei saanud

sportlase tegevuse tulemusena kasumit. A. Renterile ei makstud tasu aja- ega tükitöö alusel ning

stipendiumilt ei makstud sotsiaal- ega tulumaksu. Sportlane ei kuulunud tööandja poolt Haigekassale

esitatavate töötajate nimekirja ning talle ei väljastatud haigekassakaarti. Stipendiumi maksti lepingu

kehtivuse ajal sõltumata sellest, kas sportlane sai oma tervislikust seisundist tulenevalt mängida või

mitte või kui palju ta võistluste ajal väljakul viibis. Spordiklubi ei määranud kindlaks töö tegemise

aega, kohta ega viisi. A. Renter ei olnud arvatud spordiklubi töötajate hulka ega allunud spordiklubi

töösisekorrale. A. Renteri tööraamat ei olnud spordiklubi käes. Hagiavalduse kohaselt on A. Renteri

nõue stipendiumilepingu tunnistamiseks töölepinguks aegunud, sest see on esitatud individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg-s 2 sätestatud ühekuulist tähtaega rikkudes.

Pooltevaheline leping lõppes 29. mail 2003. a, kuid A. Renter pöördus avaldusega

töövaidluskomisjoni stipendiumilepingu tunnistamiseks töölepinguks ja hüvitise nõudes lepingu

ebaseadusliku lõpetamise eest alles 29. septembril 2003. a.

2. Vastuses spordiklubi hagiavaldusele vaidles A. Renter sellele vastu ning leidis, et spordiseaduse

kohaselt ei ole välistatud sportlastega muude lepingute, sh töölepingute sõlmimine. A. Renter on

elukutseline sportlane, kelle jaoks on korvpalli mängimise eesmärk elatise teenimine. Pooltevaheline

leping vastab töölepingu tunnustele. Kostja nõue ei ole aegunud, sest kostja osales pärast lepingu

lõpetamist treeningutel ja mängis korvpallimeeskonna Rock ridades.

3. 30. detsembril 2003. a esitas A. Renter hagi spordiklubi vastu pooltevahelise stipendiumilepingu

töölepinguks tunnistamiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks

kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt lõpetas spordiklubi A. Renteriga stipendiumilepingu ebaseaduslikult. Töö

tulemuse hindamisel tuli arvesse võtta meeskonna kui terviku panust. Lepingus ei ole määratud

täpseid individuaalseid kriteeriume, mille täitmist mängijalt oodati. Kuna korvpallimeeskond

saavutas Eesti meistrivõistlustel kolmanda koha ning selle tulemuse eest oli ette nähtud preemia, siis

ei saa ette heita lepingu rikkumist. Teates lepingu lõpetamise kohta on A. Renterile ette heidetud, et ta

on olnud ajutiselt töövõimetu. Töölepingu seaduse § 86 p 9 annab võimaluse tööleping lõpetada

pikaajalise töövõimetuse korral, kuid käesoleval juhul ei olnud tegemist TLS §-s 107 nimetatud

pikaajalise töövõimetusega. Töövaidluskomisjoni 27. novembri 2003. a otsust pidas A. Renter

põhjendatuks, kuid leidis, et töötasu arvestamisel on kasutatud vale metoodikat, sest pooled olid tasu

kokku leppinud netosummas. A. Renter leidis, et vaidlusalune leping vastab töölepingu tunnustele.

Pooled olid kokku leppinud tehtavas töös, töötasus, tööajas ja -kohas. A. Renteri tööülesanneteks oli

osalemine treeningutel ja võistlustel, stipendiumi määraja pidi sportlasele tagama treeningusaali

kasutamise võimaluse, töötasu maksti igakuiselt lepingu lisas märgitud korras ning töö tegemise

asukohana saab käsitada osalemist kõigil võistlustel ja treeningutel vastavalt kehtestatud

võistluskalendrile ning päevakavadele. A. Renter võis mängida teises meeskonnas ainult spordiklubi

nõusolekul, seega ei andnud leping sportlasele otsustamisvabadust. Stipendiumilepingu sõlmimise

tingisid tulumaksuseadus ja sotsiaalmaksuseadus.

4. Vastuses A. Renteri hagiavaldusele vaidles spordiklubi sellele vastu ja leidis, et pooled ei sõlminud

töölepingut. A. Renteri hagi on põhjendamatu. Juhul, kui kohus leiab, et pooled sõlmisid töölepingu,

tuleb lepingus sisalduvaid tasusid käsitada brutosummadena.

5. Tartu Maakohus rahuldas 26. mai 2004. a otsusega spordiklubi hagi ja tunnustas, et A. Renter ja

spordiklubi ei olnud sõlminud töölepingut ning et spordiklubil oli õigus mitte maksta A. Renterile

hüvitist. Maakohus jättis rahuldamata A. Renteri hagi stipendiumilepingu töölepinguks

tunnistamiseks ja lepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks kolme kuu

keskmise palga ulatuses.

Maakohus luges tõendatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Töölepingu olemasolu eeldab, et

tööandja juhib ja kontrollib tööprotsessi ning töötaja on allutatud tööandja korraldustele ja

töösisekorrale. Spordiklubi ei kontrollinud sportlaste treeningutel käimist ja seda, kas neid üldse läbi

viidi. Stipendiumilepinguga ei tasustatud treeningutel osalemist, vaid võistlemist. Sportlane ja treener

olid sõlminud lepingu, milles sätestati leppetrahvid treeningule põhjuseta hilinemise või sealt

puudumise eest. Tõendatud pole, et treener tegutses nimetatud lepingute sõlmimisel spordiklubi

esindajana. Spordiklubi ei määranud kindlaks treeningu aega, kohta ega viisi ning sportlased ei olnud

allutatud spordiklubi korraldustele ja töösisekorrale. Lepingu kohaselt tuli stipendiaadile tagada

treeningusaali kasutamine vastavalt kehtestatud graafikule ja päevakavadele. Eeltoodu ei muuda aga

pooltevahelist lepingut töölepinguks, sest samal moel kasutasid treeningusaali ka üliõpilased ning

harrastussportlased. Samuti ei olnud lepingus määratud, et treeningud peavad toimuma just

spordiklubi pakutud kohas. Nähtuvalt poolte ja tunnistajate seletustest mõjutab võistlustel saadud

tulemus sponsoritelt edaspidi saadavate toetuste suurust ning lisaks sellele on sponsorlepingutes

kokku lepitud lisatoetused. Seega saab spordiklubi võistkonna hea esinemise puhul tulu. Kogu saadud

sissetulek jagatakse aga stipendiumitena sportlastele ning spordiklubi ei saa võistkonna hea esinemise

puhul otsest tulu või kasumit. A. Renter ei olnud arvatud spordiklubi töötajate koosseisu ja tema eest

ei makstud sotsiaal- ega tulumaksu. Tasu maksmine igakuiselt ja tagantjärele ei viita töölepingule.

Pooled võivad kokku leppida igasuguses stipendiumi maksmise viisis ning ükski seadus ei sätesta, et

kogu summa tuleb stipendiaadile maksta korraga. Töösuhtele pole iseloomulik tasu saamine töötaja

haiguse ajal, samas maksti stipendiumi ka siis, kui sportlane ei osalenud treeningutel ja võistlustel

haiguse või vigastuse tõttu. Asjaolule, et pooled ei soovinud sõlmida töölepingut, viitab ka see, et

stipendiumilepingu kohaselt on stipendiaadil õigus lepingu kehtivuse perioodil minna mängima

välisklubisse. Vaidlusalune leping ei sisalda TLS § 26 lg-s 1 nimetatud kokkuleppeid tööaja, töö

tegemise asukoha, töö keerukuse astme ega tööle asumise aja kohta.

Kohus avaldas oma seisukoha ka A. Renteri nõude aegumise kohta. Kuivõrd A. Renter ei

vaidlustanud lepingu lõpetamist ITLS § 6 lg 2 järgi alates 29. maist 2003. a ühe kuu jooksul, siis oli

töövaidluskomisjonile 29. septembril 2003. a esitatud nõue aegunud. See, et A. Renter osales augustis

2003. a treeninglaagris, ei tõenda, et temaga sõlmitud stipendiumileping kehtis edasi ka 2003. a

juunis!juulis.

6. A. Renter esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse täies

ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta spordiklubi hagi rahuldamata ja rahuldada

A. Renteri hagi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. oktoobri 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja lähtudes

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5, ei korranud oma otsuses maakohtu

põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et spordiklubi ei määranud kindlaks treeningute toimumise

aega, kohta ega viisi ning sportlased ei olnud allutatud spordiklubi korraldustele ja sisekorrale. See, et

treeningute kordade ja toimumise aja üle otsustas treener ning treeningutel osalemine oli sportlase

lepingujärgseks kohustuseks (lepingu p 2.1.1), ei tähenda, et treeneri korraldusi sportlasele saab

käsitada spordiklubi korraldustena. Treenerit ei saanud lugeda spordiklubi esindajaks, kes tegutses

spordiklubi nimel. See, et stipendiumileping sätestas toetuse saamiseks stipendiaadile teatud

kohustused (osalemine treeningutel, võistlustel jne), ei tähenda, et ainuüksi kohustuste olemasolust

tulenevalt tuleb leping lugeda töölepinguks. Samuti ei tähenda asjaolu, et sportlasel oli sõlmitud

leping ka peatreeneriga, seda, et treenerit tulnuks käsitada sportlase vahetu ülemusena ja spordiklubi

kui tööandja esindajana. Sportlase ja peatreeneri vahel sõlmitud lepingust ega ka ühestki teisest asjas

olemasolevast dokumendist ei nähtu, et peatreener oleks selle lepingu sõlminud spordiklubi

esindajana ning et selle kaudu oleks spordiklubi seotud ka treeningute ja võistluste läbiviimise ja

korraldamisega. Maakohus hindas siinkohal tõendeid (sh tunnistaja T. Lusti ütlusi) nõuetekohaselt.

Samuti on kohus õigesti arvestanud, et stipendiumilepingust (p 2.2.5) tulenev spordiklubi kohustus

tagada stipendiaadile treeningusaali kasutamise võimalus, ei tähenda seda, et tegemist oleks

tööandjale kuuluvate töövahenditega ning saali kasutamise võimaldamise kohustuse kaudu oleks

spordiklubi määranud kindlaks ka treeningute toimumise aja, koha ja viisi, s.o tööprotsessi

läbiviimise. A. Renter ei ole ümber lükanud spordiklubi selgitusi selle kohta, millistest ja kuidas

hangitud summadest sportlastele stipendiumi ja preemiat makstakse, ning seda, et stipendiaadi

tegevusest klubile iseenesest mingit otsest tulu või kasumit ei tulenenud. Seega on maakohus õigesti

järeldanud, et tegemist ei ole töölepinguga ka nn tööandja poolt tulu saamise kriteeriumist lähtuvalt.

Üksnes lepingu p 2.1.6, mille kohaselt ei võinud A. Renter ilma spordiklubi nõusolekuta mängida

korvpalli mõne teise tiitli- või suurvõistlustel osaleva või mitteosaleva korvpallimeeskonna

koosseisus, ei muuda lepingut töölepinguks. Viidatud lepingupunktist nähtuvalt ei olnud sportlasel

keelatud spordiklubi nõusolekul mängida Eestis korvpalli ka teistes võistkondades.

Stipendiumilepingu eesmärgist ja olemusest lähtudes oli mängimisvõimaluse piiramine põhjendatud,

sest pole mõistlik arvata, et lepingust tuleneval perioodil toimuvatel tiitli- ja suurvõistlustel

korvpallimeeskonna Rock koosseisus mängima pidanud A. Renter saaks või peaks saama

samaaegselt mängida ka teises korvpallimeeskonnas. Vaidlusalune stipendiumileping ei sisaldanud

TLS § 26 lg-s 1 nimetatud kokkuleppeid tööaja, töö tegemise asukoha, töö keerukusastme ja tööle

asumise aja kohta. See, millal toimuvad treeningud, kui palju neid toimub ja kuidas neid läbi viiakse,

kujunes treeningute läbiviimise käigus ning spordiklubi kohustust tagada stipendiaadile

treeningusaali kasutamise võimalus ei saa käsitada kokkuleppena tööaja kohta. Samuti ei saa

A. Renteri kohustust osaleda treeningutel ja võistlustel lugeda kokkuleppeks töö tegemise asukoha

kohta. Lepingus ei olnud määratletud ka treeninguteks ja võistlusteks ettenähtud aega ning

A. Renterile makstava stipendiumi suurus ei sõltunud sellest, kas ja kuidas ta treeningutel osales või

kui suure panuse ta võistkonna heaks andis.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et A. Renteri töövaidluskomisjonile esitatud nõue

tunnistada stipendiumileping töölepinguks ja mõista välja hüvitis lepingu ebaseadusliku lõpetamise

eest oli aegunud. Kuna poolte vahel pole töölepingulist suhet, siis ei oma see asjaolu iseenesest ka

sisulist tähtsust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub A. Renter tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonikohus kohaldas vääralt TLS § 8 ja § 26 lg-t 1 ning pole piisava põhjalikkusega

analüüsinud pooltevahelist lepingut. Seetõttu ei ole kohtuotsus ka TsMS § 227 lg 1 kohaselt

põhjendatud.

Ringkonnakohus tõlgendas vääralt lepingu punkte 2.2.3 ja 3.1, kui leidis, et stipendiumilepingust

tekkinud kogu tulu jaotati sportlaste vahel ja spordiklubi stipendiaadi tegevusest kasu ei saanud.

Samuti tõlgendas kohus ebaõigesti lepingu p 2.1.6, kui leidis, et see ei muuda pooltevahelist lepingut

töölepinguks. Nimetatud punktis sätestatu piirab oluliselt sportlase tegutsemisvabadust ning viitab

sellele, et sportlane oli allutatud spordiklubi direktsioonivõimule. Ka oli spordiklubi võtnud endale

lepingu p 2.2.5 järgi kohustuse tagada sportlasele treeningusaali kasutamise võimalus ja varustada

teda vajaliku spordiinventariga. Lepingu p-des 1 ja 2.1.1 on kokkulepe tehtava töö kohta, p-s 2.2.5

kokkulepe tööaja kohta, lepingu lisa 1 sätestab tasumise korra ja lepingu p-dest 2.1.1 ja 2.2.5 tuleneb

kokkulepe töö tegemise asukoha kohta. Lepingus oli lisaks sätestatud tähtaeg, mis ei ole seotud mingi

konkreetse tulemuse saavutamisega. Kassaator leiab, et pooltevahelise lepingu tingimused kogumis

sarnanevad kõige rohkem töölepingule. Professionaalse sportlase tegevust tuleks käsitada

töötamisena.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht aegumise kohta. Kassaator osales pärast lepingu lõpetamist

treeningutel ja mängis spordiklubi korvpallimeeskonnas. Seega pooltevaheline töösuhe jätkus. Samuti

ei hinnanud ringkonnakohus asjaolu, et A. Renter osales 2003. a augustis treeninglaagris ning

spordiklubi registreeris ta 25. augustil 2003. a meeskonna koosseisus korvpalli karikavõistlustele.

17. septembril 2003. a väljastas Eesti Korvpalliliit A. Renterile litsentsi, kus tema klubiks on

märgitud Tartu Ülikool/Rock. Kassaatori arvates hakkas aegumine kulgema eelnimetatud kuupäevast

ning ta esitas avalduse töövaidluskomisjonile tähtaegselt.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles spordiklubi sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud.

10. Asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid

põhimõttelist laadi eriarvamused selles, kas spordiseaduse alusel sõlmitud lepingule kohalduvad

töölepingu seaduse sätted ja kas sellise lepingu lõpetamise eest hüvitise maksmine on kooskõlas

sportlasega sõlmitud lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kolleegium otsustas 4. aprilli 2005. a

määrusega lükata asja arutamine edasi ja anda asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

11. Riigikohtu istungil jäi A. Renteri esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning spordiklubi

esindajad jäid vastuses esitatud vastuväidete juurde. Spordiklubi lepinguline esindaja palus

A. Renterilt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks 3 068 krooni.

A. Renteri esindaja palus spordiklubilt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude

katteks 3 540 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

13. Pooled vaidlevad nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Kohtud on hinnanud vaidlusaluse

õigussuhte vastavust töösuhtele ja leidnud, et 27. juuni 2002. a stipendiumileping ei ole tööleping

ning asjas ei ole seega kohaldatavad töölepingu seaduse sätted. Kohtute järeldus põhineb vaidlusaluse

lepingu analüüsil, mille järgi kaaluti alljärgnevaid asjaolusid: kes korraldab ja juhib lepingu kohaselt

tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub

töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud

organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale.

14. Sportlase spordis osalemise alused sätestatakse spordiseaduses. Selle seaduse § 13 lg 2 kohaselt

võib sportlane sõlmida spordiorganisatsiooni või muu ühingu, riigi- või kohaliku omavalitsuse

asutuse või äriühinguga lepingu, milles määratakse kindlaks poolte vastastikused õigused ja

kohustused seoses sportlase osalemisega sportlikus tegevuses. Seadus võimaldab seega sportlastega

eri liiki lepingute sõlmimist, kuid samas ei reguleerita ka nende tegevusega seonduvaid lepingulisi

suhteid lähemalt. Kolleegium leiab, et seaduse eesmärgiks on lähtuvalt asjaoludest võimaldada

sportlase õigustes ja kohustustes kokku leppida mis tahes tsiviilõiguslikus lepingus, sh töölepingus.

15. Töölepingu seaduse § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt

töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub

maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse

või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Käesoleva otsuse p-s 13 esitatud kriteeriume, mille alusel

toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhtele ning millele kohtud on tuginenud, tuleb vaadelda

kogumis. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja

tööandja vahelist sõltuvussuhet ! millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale

ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja

sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest.

16. Kontrollimaks vaidlusaluse õigussuhte vastavust töösuhtele, tuli ringkonnakohtul välja selgitada

lepingutingimused ja tõlgendada pooltevahelist lepingut ning hinnata, kas spordiklubi ja A. Renteri

vahel kokkulepitud tingimused on töölepingule olemuslikud või mitte. Kolleegium möönab, et poolte

tahte väljaselgitamist vaidlusaluse lepingu sõlmimisel raskendab nende omavahelise suhte

pealiskaudne määratlemine. Eeltoodu on põhjustanud pika vaidluse, mille lahendamise teeb

keerukaks ka asjaolu, et tänapäevaseid turumajandusliku iseloomuga spordisuhteid tuleb hinnata

1992. aastal vastuvõetud töölepingu seaduse sätete alusel.

Toimiku materjalide kohaselt olid õigussuhted spordiklubi, sportlase ja peatreeneri vahel reguleeritud

erinevate dokumentidega ning nendevaheliste seoste tõttu ei saanud neid lepinguid vaadelda lahus.

Nii reguleeriti spordiklubi ja peatreeneri vahelisi suhteid 4. juuli 2002. a lepinguga (tlk 64!66) ning

peatreeneri suhteid sportlasega treeningute ja võistluste läbiviimisel 3. märtsi 2003. a lepinguga

(töövaidluskomisjoni tlk 30!32). Peatreeneri ja sportlase vahelise lepingu järgi oli selle lepingu

eelduseks spordiklubi ja peatreeneri vahelise kehtiva stipendiumilepingu ning spordiklubi ja sportlase

vahelise kehtiva stipendiumilepingu olemasolu. Ringkonnakohus järeldas eeltoodust ekslikult, et

peatreeneri kaudu ei olnud spordiklubi seotud sportase treeningute ja võistluste korraldamisega.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et pooltevahelise suhte määratlemisel ei piisa ainuüksi

spordiklubi ja sportlase vahelise lepingu analüüsist, vaid lähtuda tuli nimetatud lepingutel põhinenud

suhete kompleksist. Eeltoodu alusel nõustub kolleegium kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsus ei

vasta TsMS § 227 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

17. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et peatreeneri kaudu ei olnud spordiklubi

seotud sportlase treeningute ja võistluste läbiviimise ja korraldamisega. Kuigi sportlase tegevust

korraldas ja juhtis vahetult peatreener, puudub alus käsitada peatreenerit kõrvalseisva kolmanda

isikuna, kes tegutseb sõltumatult spordiklubist. Lepinguliste suhete kaudu oli spordiklubi seotud

sportlase treeningute ja võistluste läbiviimisega ning viimane oli seeläbi allutatud spordiklubi

juhtimisele ja kontrollile, samuti määras spordiklubi sportlase tegevuse sisu. Spordiklubi ja sportlase,

sportlase ja peatreeneri ning peatreeneri ja spordiklubi vahelistest lepingutest nähtub, et spordiklubi

andis sportlasele kohustuslikke juhiseid tema tegevuse kohta ning kontrollis nende täitmist.

Eeltoodule viitavad spordiklubi ja sportlase vahelise lepingu p 2.1.1 koosmõjus spordiklubi ja

peatreeneri vahelise lepingu p-dega 2.1.1 ja 2.1.2 ning peatreeneri ja sportlase vahelise lepingu p-

dega 2.1, 2.2 ja 3.2. Samuti tuleneb viidatud lepingupunktidest, et pooltevaheline leping ei olnud

orienteeritud pelgalt sportase tulemuslikkusele võistlustel, vaid sellega korraldati ka spordiklubi ja

sportlase vahelisi suhteid võistlustel hea tulemuse saavutamise eesmärgil toimuvas treeningprotsessis.

Sportlane ei võlgnenud spordiklubile töö tulemusena mitte ainult head esinemist spordivõistlustel,

vaid kohustus ka osalema treeningutel vastavalt spordiklubiga kokkulepitud tingimustele. Kuna

peatreeneri ülesandeks oli eelkõige korvpallimeeskonna treeningute ja võistlustegevuse juhtimine

ning korraldamine, siis esitas sportlastele nõudmised treeningute aja, kordade ja koha suhtes

peatreener, kelle kaudu määras tehtava töö aja ja koha spordiklubi. Eeltoodud järeldus tuleneb

spordiklubi ja treeneri vahelise lepingu p-st 2.2.6 ning samuti spordiklubi ja sportlase vahelise

lepingu p-st 2.2.5. Lisaks viidatud lepingute punktidele tuleb sportlase spordiklubist sõltuvuse määra

tuvastamisel hinnata ka pooltevahelise lepingu p 2.1.6 sisu. Selle punkti kohaselt kohustus sportlane

mitte mängima korvpalli mõne teise tiitli- või suurvõistlustel osaleva või mitteosaleva

korvpallimeeskonna koosseisus ilma stipendiumi määraja nõusolekuta.

18. Vaatamata sellele, et vaidlusaluses õigussuhtes võib esineda ka tunnuseid, mis pole töösuhtele

üldjuhul iseloomulikud, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kaaluda pooltevahelise suhte

asjaolusid ning arvestada lepingu olemuse määratlemisel ka TLS §-s 8 sätestatuga. Selle sätte

kohaselt loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja

ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Seega, kui on ilmne,

et vaidlusalune leping ei ole tööleping, siis sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et

pooled ei sõlminud töölepingut. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui

mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole

võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb

poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks.

19. Spordiklubi on palunud tunnustada tema õigust mitte maksta A. Renterile pooltevahelise lepingu

lõpetamise eest hüvitist. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline leping on olemuselt

tööleping ja nõue ei ole aegunud, tuleb kohtul hinnata, kas töölepingu lõpetamine oli seaduslik ja kas

lähtuvalt sellest on hageja nõue põhjendatud.

20. Hinnates A. Renteri vastuväiteid hagi aegumisele, tuleb ringkonnakohtul tulenevalt

võlaõigusseaduse § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 kaaluda, kas spordiklubi tuginemine hagi aegumisele on

kooskõlas hea usu põhimõttega. A. Renteri väidete kohaselt osales ta 2003. a augustis treeninglaagris

ning oli 25. augustil 2003. a registreeritud meeskonna koosseisus korvpalli karikavõistlustele.

Eeltoodust võib tuleneda, et A. Renteril kujunes pooltevahelise lepingu lõppemise suhtes väär

ettekujutus tulenevalt spordiklubi käitumisest.

Kolleegium märgib, et lepingu lõpetamise seaduslikkust ja sportlase õigust hüvitisele tuleb A. Renteri

hagi alusel hinnata ka juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et pooled ei ole sõlminud töölepingut.

21. Kassaatori A. Renteri kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 3 540 krooni ja vastustaja

spordiklubi kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 3 068 krooni hüvitamine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel.

A. Kull, P. Jerofejev , H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu