3-2-1-64-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-05

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve

Kohtuasi

Eesti Taara Aktsiaseltsi hagi Turukaubanduse Aktsiaseltsi

vastu 236 730 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/146/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Taara Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2005. a

Istungil osalenud isikud

Poolte esindajaid istungile ei ilmunud.

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2005. a otsus

muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue

riiulite väärtuse 15 480 krooni hüvitamiseks.

2. Muus osas Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata

asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Eesti Taara Aktsiaseltsile kassatsioon-kaebuselt

20. veebruaril 2005. a tasutud kautsjon 2367 (kaks tuhat

kolmsada kuuskümmend seitse) krooni 30 (kolmkümmend)

senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Taara Aktsiaselts esitas 28. oktoobril 2003. a Tallinna Linnakohtusse hagi Turukaubanduse

Aktsiaseltsi vastu, millega palus kostjalt välja mõista 236 730 krooni tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulus Aktsiaseltsile ESPAK (edaspidi: AS ESPAK) kauplus-paviljonihoone

asukohaga Tallinnas Turu põik 2 (Keldrimäe 9 / Lastekodu 12), üldpinnaga 250 m2 (edaspidi:

paviljon). 1. juulil 1996. a sõlmisid AS ESPAK ja hageja tähtajatu mitteeluruumi rendilepingu, mille

alusel anti paviljon hageja kasutusse. Paviljonis asus hageja kauplus. AS-i ESPAK nõusolekul sõlmis

hageja 17. märtsil 1999. a rendilepingu Aktsiaseltsiga Faltas (edaspidi: AS Faltas) ja andis paviljoni

koos inventariga talle viieks aastaks allrendile.

7. aprillil 1999. a alustas kostja paviljoniga piirneva estakaadi ja trepi hävitamist. 28. augustil 1999. a

tõstis kostja paviljoni allesjäänud trepi juurde metallkonteineri mädanenud puuviljadega ja estakaad

pillutati üle olmejäätmetega. AS ESPAK ja hageja esitasid politseile eelnevaga seoses avaldused.

31. augustil 1999. a tegi politsei kostjale esildise õigusvastase teo tagajärgede kõrvaldamiseks. Kostja

seda ei täitnud ja hageja töötajad puhastasid 6. septembril 1999. a ise estakaadi, trepi ja selle esise.

11. septembril 1999. a lülitas kostja välja paviljoni elektrivoolu, mille taastas samal päeval pärast

politsei sekkumist. Pärast seda blokeeris kostja uuesti juurdepääsu paviljonile ja takistusi ei

kõrvaldanud ega lubanud seda teha ka hageja töötajal. 15. septembril 1999. a oli paviljoni estakaadile

paigutatud oletatav pomm, mille eridemineerijad hävitasid. 15.-16. septembril 1999. a hävitas kostja

estakaadi ja trepi lõplikult ning blokeeris kauplusesse sissepääsu kaubaalustega. Alles 29. septembril

1999. a pääses paviljoni ajutise puutrepi kaudu. 9.-10. jaanuarini 2000. a hävitas kostja paviljoni

tagumise osa. 17. aprillil 2000. a alustas ta samal kohal kaevetöid, mille tulemusena hävisid täielikult

järelejäänud vundament ja põrand ning kahjustati ka paviljoni esimese osa vundamenti ja tekitati selle

kokkuvarisemise oht. Samuti hävitati olemasolevad kommunikatsioonid: veetrass, maa-alune

elektriliin ja kanalisatsioon. 3.-10. oktoobrini 2000. a hävitas kostja ka paviljoni järelejäänud esimese

osa.

Hageja arvates takistas kostja rendilepingu esemeks oleva paviljoni kasutamist 7. aprillist 1999. a

10. oktoobrini 2000. a. Kuna kostja hävitas tahtlikult ja õigusvastaselt vara, lõppes hageja rendileping

AS-iga Faltas 10. oktoobril 2000. a vara kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu. Tallinna

Ringkonnakohtu 30. detsembri 2002. a otsusega tuvastati, et kostja hävitas paviljoni õigusvastaselt ja

kostjalt mõisteti paviljoni omaniku AS-i ESPAK kasuks välja hüvitis tekitatud kahju katteks. Kostja

käitumise tõttu ei saanud hageja täita AS-iga Faltas sõlmitud rendilepingut ja AS Faltas ei tasunud

lepingu alusel hagejale renti 1. maist 1999. a kuni 1. oktoobrini 2000. a. Hageja peab tasuma AS-ile

ESPAK rendivõla 103 014 krooni. Hagejal jäi kostja õigusvastase tegevuse tõttu AS-ilt Faltas

saamata renditulu 221 250 krooni, samuti jäi hagejale tagastamata inventar väärtusega 15 480 krooni.

Hageja palub need summad kostjalt välja mõista. Nõude õiguslikuks aluseks on tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 448.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et ta ei pea hagejale hüvitama saamata jäänud renti, kuna hageja rentis ehitist, mis oli

püstitatud õigusliku aluseta ja tuli lammutada. Seetõttu ei saanud hageja arvestada pikaajalise

rendituluga. Kostja ei vastuta hageja ja AS-i Faltas vahel sõlmitud rendilepingu täitmise eest. Hageja

ei tõendanud, et AS Faltas keeldus rendi tasumisest või oleks taotlenud rendilepingu lõpetamist

seoses sellega, et vara osutus kasutamiskõlbmatuks asjaolu tõttu, mille eest rentnik ei vastuta. Kui AS

Faltas pretensioone ei esitanud, oli ta kohustatud lepingut täitma ja hagejal on õigus nõuda temalt

rendilepingu täitmist. Seega ei ole hagejale kahju tekkinud. Samuti on ebaõige hageja esitatud

kahjuarvestus, kuna hageja oleks vastavalt rendilepingu lisale 1 pidanud kahjunõudest maha arvama

rendi, mis tulnuks tasuda AS-ile ESPAK. Hageja ei esitanud tõendeid, et perioodil, mil AS Faltas ei

saanud rendiobjekti väidetavalt kasutada ja renti ei maksnud, jätkas hageja rendi tasumist AS-ile

ESPAK. Kostja on hagejale kuulunud inventari tagastanud 11. jaanuaril 2000. a, mille kohta on

hageja esindaja andnud allkirja.

3. Tallinna Linnakohus jättis 28. septembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja tegevus paviljoni kasutamiskõlbmatuks

muutmisel ja hävitamisel oli õigusvastane. Kostjalt on kohtuotsusega paviljoni omaniku AS-i ESPAK

kasuks välja mõistetud hoone hävitamisega põhjustatud varaline kahju.

AS-i ESPAK ja hageja vahel sõlmitud mitteeluruumi rendilepingu p 6.1 järgi lõppes leping ajast, mil

renditav ruum muutus kasutamiskõlbmatuks. Hageja seletustega on tõendatud, et renditud ruumid

muutusid kasutamiskõlbmatuks 1999. aasta aprillis. Seega lõppes rendileping 1999. aasta aprillis.

Hageja ja AS-i Faltas vahel sõlmitud rendilepingu p-s 6.1 olid pooled samuti kokku leppinud, et

leping lõpeb, kui renditud ruumid on hävinenud või muutunud kasutamiskõlbmatuks. Kuna

rendilepingud lõppesid eeltoodu ja rendiseaduse § 17 kohaselt 1999. aasta aprillis, ei ole hagejal

1999. aasta aprillist 2000. aasta oktoobrini saamata jäänud rendina kahju tekkinud ja hageja nõue 221

250 krooni saamiseks tuleb TsK § 448 alusel jätta rahuldamata.

Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue 15 480 krooni saamiseks seoses kaotsiläinud inventariga,

kuna kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja esindaja on vaidlusalused esemed 11. novembril

2000. a allkirja vastu kätte saanud.

Kohus ei andnud hinnangut sellele, kas paviljon oli seaduslik või ebaseaduslik ehitis, kuna vaidluses

ei ole esitatud vastavasisulist nõuet.

4. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, millega palus otsust muuta

põhjenduste osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus lõppjäreldustes

muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas kostja

vastuapellatsioonkaebuse ja muutis linnakohtu otsust põhjenduste osas.

Otsuse kohaselt ei vaielda selle üle, et kostja lõhkus õigusvastaselt AS-ile ESPAK kuulunud õigusliku

aluseta püstitatud paviljoni. Paviljon asus kinnistamata maal, mida kasutas maakasutusõiguse alusel

kostja. Tallinna Hooneregistri 24. detsembri 1999. a õiendist nähtub, et Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti teatel on kinnitatud Tallinna Keskturu territooriumi planeering, milles on ettenähtud paviljon

likvideerida ja sellele eraldi maakasutust ettenähtud ei ole.

Hagejal ei ole õigust nõuda saamata jäänud renditulu, kuna ta rentis AS-ile Faltas ehitist, mis oli

püstitatud ilma õigusliku aluseta ja tuli lammutada. Hageja ei saanud paviljoni rentides arvestada

kindla rendituluga, kuna paviljoni lammutamine oli ettenähtud enne rendilepingu sõlmimist ning

lammutamine pidi aset leidma sõltumata kostja tegevusest. Kahju hüvitamine hagejale saamata

jäänud rendina oleks vastuolus kahju hüvitamise põhimõttega, mille kohaselt on kahju hüvitamise

eesmärk isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu

ei oleks esinenud.

Kuna hagi alusena käsitles hageja asjaolu, et 1999. aasta aprillist 2000. aasta oktoobrini oli kostja

süül täielikult halvatud allrentniku tegevus hoones, kauplus ei saanud lepingule vastavalt töötada ja

seetõttu ei maksnud allrentnik ka renti, on linnakohus õigesti tuvastanud, et renditud vara muutus

kasutamiskõlbmatuks 1999. aasta aprillis. Kui kostja tegevus ainult häiris kaupluse tööd kuni

2000. aasta oktoobrini, ei ole põhjendatud rendi täielikult tasumata jätmine allrentniku poolt. Kuna

hageja lähtub kahju arvestamisel asjaolust, et allrentnik ei pidanud kostja ebaseadusliku tegevuse

tõttu renti tasuma, ja käsitleb kahjuna kogu nimetatud perioodi eest saamata jäänud renditasu, ei ole

tähtsust sellel, millisel ajavahemikul tehti kaupluse pidamiseks üksnes takistusi ja millal muutus

hoone kasutamiskõlbmatuks.

Tõendatud on, et Aktsiaselts Keskturg võttis vastutavale hoiule likvideeritavas müügipaviljonis

asunud AS-ile ESPAK kuulunud vara. Akti allkirja vastu üleandmiseks hageja esindajale puudus

vajadus. Hageja ei ole põhjendanud, miks vara asemel anti talle üle ainult akt, milles Aktsiaselts

Keskturg tunnistas vara vastutavale hoiule võtmist. J. Parik oli volitatud vastu võtma hageja vara.

Tõendatud ei ole, et J. Parikut volitati hageja nimel vastu võtma vara vastutavale hoiule võtmise akti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidluses oluline, millisel alusel oli ehitis püstitatud

ja kas see tuli lammutada, kuna hageja nõuab kostja käitumise tõttu saamata jäänud rendi, mitte

ehitise väärtuse hüvitamist. Kui kostja ei oleks õigusvastaselt tekitanud takistusi paviljoni

kasutamisel, oleks hageja saanud renti.

Väär on kohtu järeldus, et hageja väidete kohaselt muutusid renditud ruumid kasutuskõlbmatuks

1999. aasta aprillis. Hageja esitatud tõendite kohaselt seadis kostja nimetatud perioodil õigusvastaselt

takistusi renditud vara kasutamisele. Kohus ei ole põhjendanud, mille alusel jõudis ta järeldusele, et

vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, millal tehti takistusi ja millal muutus hoone

kasutuskõlbmatuks, kuna hageja lähtus asjaolust, et allrentnik ei pidanud nimetatud perioodi eest

renti tasuma.

Kohus on tõendeid vääralt hinnanud ja jätnud põhjendamata, kuidas ta jõudis järeldusele, et allkiri

vastutavale hoiule võtmise aktil tähendab vara üleandmist, mitte aga akti kättesaamist. Samuti ei

vastanud kohus kõigile apellatsioonkaebuse väidetele ega hinnanud kõiki asjas tähtsust omavaid

tõendeid, mh AS-i Faltas esindaja esitatud kahjuarvestust. Ringkonnakohus ei saanud tõendeid ümber

hinnata, jättes oma järeldused põhjendamata.

Vastuapellatsioonkaebuse rahuldamisel on kohus tõendeid vääralt hinnanud ja ekslikult järeldanud, et

hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hoone tuli lammutada. Kohus on ekslikult samastanud

omaniku ja rentniku nõuded ning leidnud, et kostja ei vastuta rendilepingu rikkumise eest.

7. Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt vastanud ei ole.

8. Kohtuistungile poolte esindajad ei ilmunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363

p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohtu otsus

jääb muutmata osas, milles jäeti rahuldamata hageja nõue riiulite väärtuse 15 480 krooni

hüvitamiseks. Muus osas tuleb otsus tühistada ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Asja lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmised asjaolud:

1) AS-ile ESPAK kuulus õigusliku aluseta rajatud paviljon kinnistamata maal;

2) hageja ja AS-i ESPAK vahel oli sõlmitud rendileping paviljoni kasutamiseks;

3) hageja ja AS-i Faltas vahel oli sõlmitud allrendileping paviljoni kasutamiseks AS-i Faltas poolt;

4) kostja takistas paviljoni kasutamist ja lammutas paviljoni ajavahemikul 1999. a aprillist kuni

2000. a oktoobrini;

5) kostjalt on kohtuotsusega mõistetud AS-ile ESPAK kui paviljoni omanikule välja paviljoni

hävitamisest tulenev varaline kahju.

11. Hageja arvates on kostja paviljoni kasutamist takistades ja lõpuks paviljoni hävitades pannud

toime õigusvastase teo, millega ta tekitas hagejale kahju. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole paviljoni

hävitamises süüdi. Pooled vaidlevad selle üle, kas paviljoni hävitamise tõttu tekkis hagejale kahju,

mille hüvitamist saab hageja kostjalt nõuda. Hageja näeb oma kahju rendis, mida ta oleks saanud AS-

iga Faltas sõlmitud paviljoni allrendilepingu järgi 1. maist 1999. a kuni 1. oktoobrini 2000. a, kui

kostja ei oleks takistanud paviljoni kasutamist. Ringkonnakohus leidis, et kuna paviljon tuli nagunii

lammutada, ei saanud hageja arvestada kindla rendiga. Samuti leidsid kohtud, et kuna paviljon

muutus kasutuskõlbmatuks juba 1999. a aprillis, lõppesid siis ka rendilepingud, mistõttu ei saanud

hageja rendiga arvestada.

12. Hageja arvates pani kostja õigusvastase teo toime ka hageja riiulite väljaandmisest keeldumisega,

millest tekkis samuti hagejale kahju. Tagastamata riiulite osas loeb hageja oma kahjuks riiulite

väärtuse. Kohtud leidsid, et kostja valduses olnud riiulid on hagejale tagastatud, s.t kostja ei ole

õigusvastaselt keeldunud neid välja andmast, mistõttu ei ole põhjendatud ka kostjalt hüvitise

väljamõistmine.

13. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole hageja nõuet saamata jäänud tulu osas õigesti kvalifitseerinud,

lugedes hageja nõude vaid TsK § 448 lg 1 järgseks nõudeks lepinguväliselt õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamiseks. Paviljon kuulus AS-ile ESPAK, kes oli selle rentinud hagejale. Hageja oli selle

omakorda andnud allrendile AS-ile Faltas. Seega oli AS ESPAK paviljoni omanik ja ühtlasi

asjaõigusseaduse (AÕS) § 33 lg 2 järgi kaudne valdaja. Hageja oli samuti paviljoni kaudne valdaja

ning AS Faltas selle otsene valdaja. Kahjustades valduse esemeks olevat asja või seda hävitades,

rikutakse ühtlasi asja valdaja valdust. Valduse rikkumine on AÕS § 40 lg 3 järgi esmajoones valdaja

takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel. Valdajal on AÕS § 44 lg 1 (1. juulini 2003. a

kehtinud redaktsioonis) järgi õigus nõuda ka valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. See

õigus on valdajal kõrvuti omanikuga. Kahju hüvitamise õigus on AÕS § 47 lg 1 järgi ka kaudsel

valdajal. Asjaõigusseaduse nimetatud sätete puhul on tegemist erinormidega TsK § 448 suhtes, mis

täpsustavad valduse kui õigushüve deliktilist kaitset. Hageja nõue on sisuliselt suunatud temale kui

paviljoni kaudsele valdajale valduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele. Hageja nõude

rahuldamise eeldusena peab olema tuvastatud, et kostja on rikkunud hageja valdust (s.t käitunud

õigusvastaselt ja süüliselt), kahju olemasolu hagejal ja selle põhjustamine just valduse rikkumise

tagajärjel. Tõendamiskoormis on seejuures hagejal, v.a kostja süü osas (TsK § 448 lg 2).

14. Kohtud on tuvastanud, et kostja takistas paviljoni kasutamist ja hävitas selle õigusvastaselt.

Sellise käitumisega rikkus kostja lisaks omaniku õigustele ka hageja kui valdaja õigusi. Kostja

tegevust saab seega lugeda hageja kui valdaja valduse rikkumiseks AÕS § 40 lg 3 järgi.

15. Üks ja sama õigusvastane tegu võib kahjustada erinevate isikute õigushüvesid, mida kõike ei saa

paratamatult hüvitada. Vastasel juhul ei oleks rikkuja jaoks tema vastutus ettenähtav ja võiks

kujuneda ebaproportsionaalselt suureks. Seetõttu ei saa asja hävitamise või kahjustamise korral

reeglina olla hüvitatav nn puhtmajanduslik kahju. Deliktiõigusega ei kaitsta isiku vara tervikuna, vaid

eelkõige konkreetseid õigushüvesid. Asjade hävitamisel ja kahjustamisel on kaitstavaks huviks

esmajoones asja omaniku huvi asja taastamise vastu, st asja terviklikkus, mitte niivõrd selle väärtus.

Seega tuleb omanikule hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja

taastamine on võimalik ja lubatud (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-91-

02 (RT III 2002, 24, 277)). Muu kahju hüvitamine tuleb asja hävitamisel või kahjustamisel kõne alla

vaid siis, kui see tuleneb kahju hüvitamise õigust andva normi kaitse-eesmärgist. Valdajal on selline

kahju hüvitamise õigus AÕS § 44 lg 1 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) järgi. Valdaja huvi

ei ole omaniku huviga samastatav ega saa ulatuda asja taastamisele. Valdaja huviks on saada

hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest

ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse, väärtus. Kui õigusvastase teoga seisati

valdaja ettevõte või häiriti selle tööd, tuleb hüvitada ka sellest tekkinud kahju.

16. Hageja valduse rikkumine võib seisneda selles, et kostja tegevuse tulemusena esialgu piirati

võimalusi paviljoni vallata ja kasutada ning lõpuks muudeti see võimatuks. Hüvitada saab seega

esmajoones asja valdusest tulenenud kasutuseeliseid, millest hageja kostja õigusvastase tegevuse tõttu

ilma jäi. Kasutuseelised olid hõlmatud kasu mõistega AÕS § 23 lg 1 tähenduses. Siiski on ebaõige

lugeda hageja kahjuks automaatselt allrendilepingust saamata jäänud tulu kui olemuselt

puhtmajanduslik kahju. Lähtuda tuleb hagejal olnud valduse ja kasutusõiguse harilikust väärtusest.

Selle arvestamisel võib lähtekohaks olla ka kasu, mida asja kasutaja oleks võinud saada, arvestades

ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema. Hageja nõude puhul tähendaks see, et tema

võimalikust saamata rendi arvestusest tuleks näiteks sama perioodi eest maha arvata kulud, mis ta ise

asja majandamisel oleks pidanud tegema, mh omanikule makstav rent.

17. Kohtud on asja lahendades sidunud hageja kahjunõude rahuldamise ebaõigesti AS-iga Faltas

sõlmitud rendilepingu kehtivusega ajavahemikul, mille eest hageja saamata jäänud rendi hüvitamist

nõuab. Kohtute arvates ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist aja eest pärast lepingu lõppemist. Kuna

kohtute arvates lõppes hageja rendileping AS-iga Faltas juba 1999. a aprillis, ei tekkinud hagejal

kohtuotsuste järgi kahju hüvitamise nõuet. Seejuures on kohtud jätnud tähelepanuta asjaolu, et

lepingu lõppemise põhjusena välja toodud paviljoni kasutamisvõimaluste piiramine ja paviljoni

kasutuskõlbmatuks muutumine oli põhjustatud just kostja õigusvastasest tegevusest. Seega

põhjendasid kohtud hageja nõude rahuldamata jätmist sisuliselt kostja õigusvastase käitumisega. Just

see oli aga hageja kahjunõude esitamise aluseks. Rikkudes õigusvastaselt hageja kasutusõigust, tuleb

hüvitada kasutusõiguse väärtus, mis hagejal oleks olnud kostja rikkumisteta. Seejuures tuleb

tähelepanuta jätta, kas ja millal rendileping vara kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu lõppes. Hüvitise

määramisel tuleb lähtuda hüpoteetilisest olukorrast, kus hageja oleks olnud, kui kostja ei oleks

paviljoni kasutamist kitsendanud ja lõpuks paviljoni hävitanud. Seega ei oma vaidluse lahendamisel

tähendust, kas rendileping lõppes vara kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu 1999. a aprillis või

2000. a oktoobris, kuna see toimus kostja õigusvastase tegevuse tulemusena. Lisaks ei ole kohtud

põhjendanud, miks loeti hageja ja AS-i Faltas vaheline rendileping lõppenuks 1999. a aprillis. Hageja

rendileandjana seda ei väitnud, nagu seda ei ole teinud ka teine lepingupool AS Faltas. Samuti ei ole

sellist väidet kohtuotsuste järgi esitanud menetluses kostja.

18. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kuna paviljon tuli nagunii lammutada, ei

saanud hageja arvestada kindla rendiga. Ka õigusliku aluseta rajatud ehitise hävitamisega tekitatud

kahju tuleb üldjuhul hüvitada. Kohtud ei ole tuvastanud, et paviljon oleks kostja õigusvastase

tegevuseta eeldatavasti lammutatud selle ajavahemiku kestel, mille eest hageja kahju hüvitamist

nõuab. Ei ole tuvastatud kostjale ega muule isikule ettekirjutuse tegemist paviljoni lammutamiseks

ega algatatud vastavat menetlust lammutamise korraldamiseks planeerimis- ja ehitusseaduse (PES)

§ 61 järgi. Lisaks võis ka õigusliku aluseta rajatud ehitise põhimõtteliselt seadustada, kui sellele anda

kasutusluba asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 ning PES § 70 järgi. Sellisele järeldusele

jõudis Riigikohus ka oma 23. mai 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198),

milles on käsitletud ka õigusliku aluseta rajatud ehitise lammutamisest tulenevat kahju hüvitamise

nõuet. Kui ehitise lammutamine oli ette nähtud detailplaneeringuga, tuleb arvestada ka, et seda oli

võimalik vaidlustada ja taotleda ka selle ümbervaatamist planeerimis- ja ehitusseaduse alusel.

Eeldatava lammutamiseni võis hageja kolleegiumi arvates aga kasutamisega arvestada, kui see

rendilepingu järgi varem lõppema ei pidanud.

19. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega selgitada hageja valduse ja kasutusõiguse (kasutuseelise)

väärtus. Arvestada tuleb seejuures paviljoni kasutustingimusi, kasutuse tähtaega (rendilepingute

kestust ja lõpetamise võimalusi) ja kasutuse eest omanikule makstavat tasu ning muid kasutamisega

seotud kulutusi. Samuti tuleb arvestada hagi piiridega, s.t valduse ja kasutusõiguse väärtuse

määramisel arvestada selle eeldatavat kestust hageja väidetu järgi. Paviljoni tegutsemise takistamisel

kostja poolt tuleb hinnata, millises ulatuses kasutusõigust kitsendati ja kuidas see kasutusõiguse

väärtust vaidlusalusel ajavahemikul mõjutas. Paviljoni lammutamisvõimalust tuleb arvestada valduse

ja kasutusõiguse väärtuse määramisel üksnes juhul, kui lammutamine pidanuks eeldatavasti toimuma

hageja väidetud ajavahemiku kestel, mille alusel ta oma kahju arvestas.

20. Kolleegium märgib, et eeltoodud põhimõtted on valduse rikkumisel üldiselt kohaldatavad ka

kehtiva õiguse järgi. Nimelt ei kaitsta võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi deliktiõiguslikult vara

tervikuna, vaid esmajoones konkreetseid varalisi hüvesid. Kuigi AÕS § 44 lg-s 1 kehtivas sõnastuses

enam kahju hüvitamise nõude alust ei sisaldu, on valdus ka kehtiva õiguse järgi deliktiõiguslikult

kaitstud õigushüve VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.

21. Kohtud on tuvastanud, et hageja on kostjalt kätte saanud viimase valduses olnud riiulid ja jätnud

hageja nõude riiulite väärtuse hüvitamiseks rahuldamata. Seejuures ei ole kohtud kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt protsessinorme. Riigikohus ei saa TsMS § 353 lg 3

järgi tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsus riiulite väärtuse

hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas muutmata.

L. Laarmaa, P. Jerofejev, V. Kõve